On see olnud väärt aeg? Oled sa valmis järgmiseks 40ks?
Päris kindlasti polnud see viga siia tulla, tundsin selles osas juhatust, ja ma ei kahetse, et tulin.
Olen inimene kellele meeldib (valikuliselt) kogemusi omandada ja uut õppida. Mul polnud varem erilist aimu mida elavad läbi kasuemad, eriti need kel endal varasematest suhetest, või üldse, lapsi pole. Õppisin natuke rohkem bipolaarsuse kohta ja mida tähendab oma elu jagada kellegagi kel vastav diagnoos on. Kogesin oma senise elu ja iseenda kaotust ja püüdsin uut otsida ja leida.
Sain elada 4 aastat Kansases ja ameeriklase abikaasana.
Õppimise mõttes on see kindlasti olnud väärt aeg, ja olen seisukohal, et kõik me elu õppetunnid pole ainult meie enda jaoks - nii mõnigi antakse meile selleks, et saaksime teistele tulevikus toeks olla, püüdes mõista neid seal, kus paljudel teistel varasem kogemus puudub.
Kas ma aga olen valmis järgmiseks 40ks aastaks?
Mitte siin ja mitte nii. Ma ei taha elada kodus kus liiga tihti tunnen end väljajäetuna ja vähem väärtuslikuna teistest pereliikmetest, või kodus kus nii mõnegi asja üle otsustab teine naine.
Mu elu pole kunagi olnud nii tühi. Mu viimase nelja aasta kalendris on pea ainsad kohtumistega märgitud ajad need korrad, kui olen saanud Eestis käia. Eesti reisidel olen kindlasti kohtunud rohkemate inimestega, kui siin nelja aasta jooksul kokku. Olgugi, et võin öelda, et mul tänaseks on siin vist peaaegu 2-4 sõbrannat. Nagu mu õde Einike millaski varem kommenteeris, et välismaal elades jääb elu justkui seisma. Ma ei taha elada enam kauem elu mis seisab, kõigist ponnistustest hoolimata. Mind hirmutab mõte sellest, et võin siin riigis surra ja see siin selliselt oligi kõik.
Seega on mul üheotsapilet Eestisse ostetud. Kõiki vastuseid mul tänase seisuga pole. Muus osas aga tulgu need järgmised 40 aastat, elu ma ei karda, olgugi, et mul pole aimugi mis tulevik endaga kaasa toob.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar