vanavanematest

hingedepäev jõudis minuni hiljem. täna, kesk tööpäeva. korraga tuli üle mõne aja jälle kurbus, et olen vanavanemateta laps. ainult papsi mäletan. lugude ja eneses tekitatud mulje järgi tean, et meie paps oli hoopis teist masti mees kui Kohila mimmi ja papi. olen veendunud, et nende surmaga jäi minust midagi puudu. mingi vanavanemate hellus ja hool läks koos nendega; palju soojust ja imelisi oskusi. mingil põhjusel on pandud minusse suur igatsus nende järgi keda ma pole kunagi tundnudki. üks mu eluaardeid on Kohila papsi palutud palve minu õnnistamisepäeval (siiani kassetil alles) ja olen tänulik, et emas oli killuke seda mälestuste ja kaartide kogumise tahet mis jätsid mulle vanavanemate kirjutatud kaardid minu esimesteks eluaastateks. kullakallid on nad minule.

4.kursus 1.semester

ehk mida me praegu koolis teeme:

1. jõuluvaateaknakujundus. tuli leida omale pood ja sinna reaalselt vaateakna kujundus teha jõuluperioodiks, eelarve, poe analüüsi, jooniste jms muuhulgas. üsna ootamatult sain suurepärase poe super asukohaga. Fashionclub, moebutiik, Estonia pst 5, kust mina oma kuupalga eest jõuaks osta umbes 2 lihtsamat pluusikest. nüüd tuleb aga piiratud eelarvega teha midagi väärilist. eelarve on ühe pluusi hinnast mitu x väiksem.

2. projekteerimine, tuleb teha sisekujundus 400m2 arhitektuuribüroole, õnneks see jääb ainult paberile. teen Reginaga (uus tüdruk) koos.

3. Interjööri- ja disainiajalugu. Grupitööna tuleb teha 2 10 min ettekannet, mina pean uurima magamistoa ajaloo kohta aegade algusest kuni 12 saj

4. Vabalt valitud eksisteerivale firmale kujundada messiboks. Ma teen kummikuid müüvale firmale "Las kallab". joonised, makett, graafika.

5. 3ds Max. õpime programmi ja teeme seal 3D vaated messiboksist.

6. joonistamine. iga nädal uued tööd, nagu ikka.

7. keskkonnagraafikas teen graafikat siseustele Keila Muusikakoolis.

8. 3D vormis peame seekord mõtlema välja toote taaskasutatavast puidust + midagi muud millest valikuliselt osad lähevad vb "Säästvad Ehituslahendused" firmas töösse ja müüki.

9. firmagraafika. esmalt tuli teha firmale "Linda" uusi logovariante ja teise ülesandena vabalt valitud firmale logo + muu firmagraafika.

kooliväliseid asju on ka nagu nt Kaarel Väljamäe luulekogu kujundus ja küljendus, aga see on põnev ja nauditav, selliseid töid teeksin meeleldi tulevikus mitmeid. uue jutluse aeg on ka enam-vähem paigas.

et siis sellised asjad seekord. ja muuhulgas tuleb selles töö+kool tempos elus püsida, eks ma püüan. valgus tunneli lõpust kumab, ehk veab välja, suure unistuse ja lõpetatuse nimel.

parimad komplimendid

* mind tutvustati kirjastajale kui multitalenti

* öeldi, et paistan iseteadlik

* küsiti, kas olen Lembit Petersoni kooli läbinud, sest mu maneer ja olek tundub selline (ja ma sain aru, et ma sel õhtul olingi)

kuidagi tuleb ju häid emotsioone talletada, ärge pange pahaks 

INFJ ehk selline ma olen

tükike paradiisi

siin kus mõttekus ja mõttetus vahetavad oma koha. olen maal, niivõrd-kuivõrd. 

normaal-inimese mõistes võib vist öelda, et ma ei tee siin mitte kui midagi. kohustused on stiilis - korjata ära kurgid (nagu selgub, kõige suurematesse anumatesse), suvikõrvitsad (kilekotti!?, sest suured kausid on juba pilgeni täis) ja mustikad karpi (kust need veel samal õhtul tee suhu leiavad). lisaks sean endale uusi eesmärke, nt lugeda raamat kaanest-kaaneni, ühe päevaga (pole vist vaja lisada, et säärased eesmärgid ma täidan täie tõsidusega). uued ideed tekivad käigupealt. avastasin end jäätisepulgaga õunapabulatest terrassi vabastamas, hiljem jalaga takka udides, kuniks teele jäi ette - surnud lind... sihitult murul paljajalu ringiratast käies sai ainsaks sooviks vältida herilasi. mõned minutid hiljem, kui üks neist juba mu kleidisaba alla tikkus, tuli tuppa pageda. isegi jutud on maainimestel pikemad (ja siinkohal ei pea ma silmas mitte monoloogi). magades nägin vanaema mimmi uut maali, kes unemaailma google'is surfates osutus palju tuntumaks kunstnikuks kui me pere teda iial pidanud oli. juba hommikust saati kaalun, kas minna kohaliku pizza järgi ja otsida poest asemele uued jäätised või tiksuda edasi, omas rütmis, siin mullivannimaal.

aastaring

ühel neist päevadest saab ring täis - päev püüab päeva. üksi olemise paratamatus ja võimalus. midagi suurt pidi saama olematuks. veel ei tea, millal saan valmis, keegi teine teab. 

täna lugesin Õp 19:20 Kuule nõu ja võta õpetust, et sa tulevikus oleksid targem! 21 Inimsüdames on palju kavatsusi, aga Issanda nõu saab teoks.

ja nii ongi.

sirutan tiivad ja liuglen
ringist välja

vaba kui lind

pehmuse sees

õhku on palju hingata

teadmata ajaks

lemmik-inimesed

ma kohtan harva inimesi keda tahaks sõbraks. neis on mõtteid, sümpaatsust, sügavust, loomingulisust ja headust ning üht-teist veel - koos või eraldi. praegugi olen ootel. ette ei tea. on tüdrukud ja on poisid. reaalsus osalt erineb. kui saakski valida, siis olekski nii, et sõpradest tuntaks ka mind. tükikesi kindlasti.

tsensuur

alustasin päevikupidamist varateismelisena. tundus salajane - ainult mina ja päevik. minu mõtted ja ei kedagi teist. kuniks aastaid mitu tagasi kuulsin tuttavalt kuidas nad perega oma vanaema päevikuid lugesid. mina polnud sellega arvestanud. sellest ajast alates jätsin palju kirjutamata. enam polnud mina ja päevik, nüüd olid päevik ja maailm. pigem kroonika kui emotsioonid. see kammitses. siiani pole sellest üle. elu õpetas, et igal öeldud sõnal võib olla kellegi jaoks kaal, uskumatult palju suurem kui kunagi olen sellele andnud. tean, et hirmus elamise tõttu võivad jääda paljud ilusad asjad sündimata, aga mõni sünd võtab rohkem aega ja mõni jääbki tulemata. ka blogi on läbinud harvendamise - enda ja teiste pärast. miski kustub ja teeb ruumi uuele. nii et kui ma siin vaikin, siis tegelikult pulbitseb mus ikkagi elu. valitud saavad osa tahes-tahtmata, sellest, mis on määratud kaduma.

lähemal

kui eelmine nädal Londonisse maandunud olin ja bussiga kesklinna poole sõitsin sai looduse rohelus ja õitsvad puud mu pisaraid pühkima. päev varem olin autoga kodu poole sõites avastanud end naeratamas, sest ma lõpuks nägin rohkelt väljasulanud maapinda. olid jälle sõidurajad ja kõnniteed. ei meenu aastat mil üle 6 kuu oleks maa lume all. pikk ja väsitav talv oli. hing ihkas kevadet, juba kuid. Londoni bussis tõdesin taaskord, et õige linnalaps ma pole. tahaks maja ümber ruumi ja paljaid varbaid murul. tahaks metsalõhna ja lillepeenraid akna all. paljud arvavad, et mu praegune kodukoht Laagri on kaugel. mulle pole. ja jõudis kohale miks. tegelikult olen lähemal. kes millele lähedal ihkab olla. ma näen metsa aknast. mu süda on siin. praegu vähemalt.