seda ma ei osanud ette näha, et ma ennast 30+ vanuses ära kaotan. samas aastaid mitu tagasi poleks ma iialgi näinud end Ameerikasse kolimas, palju loogilisem oleks olnud mind näha Jaapanis. eestlane olla on eriline, ameeriklane olla on mass. kui Eestis on uute tuttavatega suure tõenäosusega ühiseid tutvusi, siis siin mitmed ei tea sedagi mis või kus Eesti on. öeldakse, et Ameerika on kõigi võimaluste maa, aga siinse riigi keskel kogen, et Eestis oli palju lihtsam kutse- ja kõrgharidust omandada, kuhugi pürgida, midagi teha, keegi olla.
kui ma Eestis elades üsna hästi teadsin kes ma olen, mida ma teen, kes on mu pere ja sõbrad, kuhu ma kuulun jne, siis esimene aasta Ameerikas pani mind tundma, et ma elan kellegi teise elu ja ma ei tea enam kes mina olen. tuli alustada tühjalt lehelt. ma olen küll hingav keha, aga mul polnud ühtegi koduvälist tegevust ega sõpra.
alustuseks mu nimi. Eestis inimesed saavad aru mu nimest, halvimal juhul kirjutavad seda kahe k'ga, aga ma ei pea alati kolm korda kordama, et nemad seda omakorda püüaks jäljendada. siinsed ameeriklased pole õppinud ühtegi teist keelt (või heal juhul pisut hispaania keelt), seega ma natuke isegi saan aru, miks neil on raske oma keelt uutmoodi väänata häälikuteks mis nii võõrana kõlavad. Eestis olin ma oma nime üle uhke, sest see on eriline ja ilus, aga siin on see üldjuhul arusaamatu ja hääldamatu. uus perenimi ei teinud ka asja lihtsamaks, sest nüüd on mul 2 ülipikka nime mida tuleb siin päris tihti tähthaaval öelda - mu uuel perenimel on siin vähemalt kolm võimalikku kirjapilti. oma mehe ja tema tuttavate jaoks olen lihtsalt T. (ti), nii on kõigile lihtsam. aastakese elasin kahe erineva nimega dokumentidel/pangakaartidel ja sama teravalt tundsin, et olen kahe mina vahel - selle eelmise, keda ma tundsin, ja selle uue, kellest ma suurt midagi veel ei teadnud.
siis keel. kuigi ma olen inglise keelt õppinud 5e aastasest saati ja teadmata arv raamatuid selles keeles lugenud ja enamus asjad saan siin aetud, siis ikka on kõigile algusest peale selge, et olen immigrant, mul on aktsent ja aegajalt kasutan enda väljendamiseks teisi sõnu kui kohalikud. samas on nad enamasti selles osas sõbralikud ja hiljuti piiblitunnis kaks naist kommenteerisid mind kuuldes, et neile nii meeldib mu aktsent, et nad võiks seda kuulama jäädagi. hmnjah. esimestel kuudel ei saanud praktselt ükski teenindaja aru kui joogiks vett küsisin, neil siin on väga pehme viis öelda "vaaadr" ja kuum on "hat" jne. tean, et meil VHK's õpetati alguses eelkõige briti inglise keelt, vahepeal oli šotlane õpetajaks ja lõpupoole õpetas osasid ameeriklane. kokku paras supp. iseenesest pole mul inglise keeles rääkimise vastu midagi, aga esialgu tunnen, et üksi kodus istumine ei aita mu keele arengule kaasa ja tunnen pisut kurbust selle üle, et ma juba suure osa ajast mõtlen inglise keeles ja mu eesti keel on tuhmumas. varsti olen veidrik nii siin kui seal. see on üks põhjus miks ma ikka veel eesti keeles blogin, et mitte liiga kiiresti taandareneda. minu jaoks on korralik keeleoskus sedavõrd oluline, et mind hirmutab, et varsti on mu suhtlus mõlemas keeles konarlik ja aktsendiga.
mu haridus. Eestis teatakse, et VHK, aastake Karlovat, kõrgharidus Tartu Ülikoolist ja Eesti Kunstiakadeemiast on suurepärane haridusepagas mida eluks kaasa saada, siin pole neil sellest halli aimugi. mõni ime, et mul on olnud raske tööd leida. kui nad vaid teaks kui kiire õppija ja tubli töötaja ma olen :) paljud tööpakkujad küll nimetavad oma tööpakkumistes, et kõigil on võrdsed võimalused ja õigused tööd saada sõltumata päritolumaast, rassist jne, aga ma julgen selles kahelda. väga suure tõenäosusega ikka valitakse inimene kes on selles keeles siin suhelnud igapäevaselt sünnist saati ja kelle koolid on tööandjale teada.
mul ei olnud siin mitte midagi teha! või noh, peaaegu. mu suur, ligi 30 pealine lähipere (vanemad, õed-vennad ja nende pered) on kõik kodumaal, ka kõik mu sõbrad ja head tuttavad, kellega aegajalt kohtuda ja koos midagi ette võtta, on kaugel. jah, mul on siin mees, aga mees käib tööl ja kui õhtul koju tuleb on väsinud ja tal on siin lapsed ja pere ja sõbrad/tuttavad, viimaseid küll näeme üliharva. ma olen introvert, aga mu mees on introvertide introvert kui tegu on uute tegevuste otsimise ja inimestega tutvumises, mitte, et ta sellega hakkama ei saaks - hästi saab, aga ta lihtsalt ei tunne vajadust. talle piisab sellest mis ta elus juba on, seega selles teemas olen üsna omapäi. surfasin netis, et leida uusi kirikuid kuhu minna, et leida see, kuhu oleme pidama jäänud.
minu uus roll abikaasa ja kasuemana. kui minult küsiti, kas ma tahan abielluda, siis ikka ütlesin jah, aga ega ma siis veel ei teadnud, et teen valiku oma andeka kunstnikust abikaasa kasuks mistõttu kolin maale kuhu ma isegi reisida ei ihanud ja et mu mehega tuleb kaasa paras ports pagasit, nagu exnaine, 2 last, bipolaarsus jm. meile ei anta rohkem kui kanda suudame, eks ole? loodame.
tundsin suurt puudust oma inimestest, neist, kes päris vabatahtlikult tahaks minuga kohtuda. nii suur rõõm oli kodumaad külastades tunda, et mul on seal veel palju selliseid inimesi. mul olid taas plaanid kohtumisteks ja tegevusteks, ligi kolm nädalat jutti ja mõneks päevaks lausa mitu kohtumist! tundsin, et leidsin end korraks taas üles.
kui pole korralikku tuluallikat, siis on ka raskem leida tegevusi mille eest raha küsitakse, nt trennid, uued hobid, täiendharidus jne. aega on palju, aga raha vähe.
Eestis olles tundsin, et täitsin oma kutsumust olla nii vabakutseline disainer kui ka tegev koguduses jutlustajana ja juhatuses. tundsin, et teen seda milleks mind on varustatud ja et see pole mitte asjata. siin tunnen end esialgu kasutuna. pesupesemine, söögitegemine, lastehoid ja muud kodused tegevused välja arvata. ma ei alahinda koduseid naisi, aga tunnen, et mind on ikka veel enamaks (lapsed on siin vaid osaajaliselt) ja et mu potentsiaal tolmub kasutuna riiulis.
olen siin olnud tänaseks 15 kuud (kui reis kodumaale välja arvata) ja lõpuks tunnen, et olen leidnud omale mõned koduvälised tegevused ja esimese(d) sõbra(d). kodus on õmblusmasin, lugemata raamatuid, triikraud, neli erinevat inglise keelset Piiblitõlget (ikkagi teoloog!), suurepärased värvipliiatsid jne - kõik see, mida mul siin alguses polnud. ei, ma ei kahetse, et ma siia kolisin, aga see ei tähenda, et see algus oleks kerge olnud. igatsen oma ilusat kodumaad ja inimesi. tahaks kasutada seda, mis mulle on antud, ka kodu ustest väljaspool. samas vahest mõtlen, et ehk on olnud mul seda aega vaja, et rahulikult sisse elada esialgu oma kodustesse rollidesse ja ehk siis tuleb tasahilju lisa. aeg näitab.
