on aega

käin ringi ja ohhetan ja ahhetan, et kevad on niiiiiii ilus. minus on kevade ja sügise looduse armastust rohkem kui suve. just puudes. kevadel nad nii imeliselt tärkavad ja sügisel vahetavad värve. mulle meeldib see aeg kui puu pole mitte ühtlane ühevärviline puhmas vaid ma näed tema graatsilisi oksi ja neis toimuvat muutust. kõlab ehk imelikult, aga mulle meeldivad raagus puud rohkem kui täislehes. nad on selliselt omanäolisemad. aga kevad ja sügis (pungad, õied, värvid) meeldivad muidugi üle kõige. nüüd kus aega on rohkem silmad taevapoole käia tunduvad nii mõnedki etapid justkui seninägematud.

külalistele üritan vahest ikka midagi küpsetada. seekord sai mõnus õunakook vaniljekastmega

ennast püüan ka mitte nälga jätta

 lapsepõlve kevaded kui suvila murulaugupeenralt sai hapukoore leiva peale värskeid rohelisi nopitud. nüüdsed on oma rõdult, eelnevalt kaevatud koos vihmaussidega (iuu!) vanemate aiast

Põhja-Tallinn

eile võtsin lõpuks jalad kõhu alt välja (mitte, et nad seal koguaeg oleks), et Paavli kaltsukat avastama minna, sest kuulen sellest vahest ikka siit ja sealt. otsustasin minna rongiga lillekülla ja sealt jala, et samme koguda ja kevadet sisse hingata. kodus valmistasin end päris põhjalikult ette, võtsin rahakotist välja üleliigsed pangakaardid ja juhiload (kes teab mis seal juhtuda võib) ja pakkisin kotti raamatu, veepudeli ja üksjagu teemoona. mingil põhjusel on Põhja-Tallinn minu jaoks kuidagi trööstitu ja hirmutav. jah, loodust on omajagu palju ja nendes vanades lobudikes majades on omamoodi ilu, aga kuidagi kahtlus on, et kuskilt tuleb keegi torkab minusse süstla või haarab käest koti, hea kui seejuures peksa ei saa või kes teab mida veel.. jalutuskäik möödus siiski kenasti, algas see vana tuntud rada minu peale keskkooliaegset töökoha poole (kassisaba viadukti juures), edasi viis see õe kunagise kodu poole (Roo tänaval) ja sealt juba M. või J. kodu suunas, seega eks mul oma seosed selle kohaga on olnud. ise imestasin, et julged vanemad mul, et võisin lapsena (nii 10 aastasena umbes) üksi korduvalt sõbrannadele päris Kopli lõppu külla sõita, aga noh, eks meid lapsi oli palju.. ja ega siis polnud see narkoteema nii tõsine ka kui täna, ma oletan. Paavli kaltsukasse ma igatahes jõudsin ja siis meenus, et olen seal varemgi käinud, ammu ammu, umbes siis kui see avati. ei mäletagi enam, kas olin siis põhikoolis või keskkoolis. toona meeldis see mulle rohkem. siis polnud kaltsukad veel eriti (kõrges) hinnas ja rahvas neist suurt lugu ei pidanud kui meiesugused noored välja arvata. alustuseks tervitasid eile mind seal 40€ (!!!) kleidid. pluusid olid soodsamad. et päris tühjalt mitte ära tulla ostsin 3 sinist pluusi, kokku 4€. hiljem võtsin suuna Balta poole ja käisin teepeal jäävast humanast läbi, oli 2€ päev ja sain veel 2 kleidikest ja ühe kerge pusa kokku 6€. tõin Niine tänavalt oma viimased 2 beebitassi ära ja nii sai kott päris asju täis. tagasi rongiga koju ja oligi ligi 15000 sammu koos.

 Paavlist

Humanast

ole mõlemad

"Imagine you are walking down the road, and suddenly a juicy red apple falls on your head. You may think it is a miracle, provision directly from God. But on the other side of the fence, the owner of the apple tree is shaking its trunk because he wants to bless the passersby.
Some who do not understand purpose can live from miracle to miracle, but God works both miracles and blessings. I believe the Lord wants you not only to be the recipient of the apple, but also to be the one shaking the tree."
/Brian Houston FOR THIS I WAS BORN

natuke värvi

pasha isu tuli ja tegin sellise(d). loodetavasti olid teie pühad ka piisavalt magusad ja värvilised :)

õhtused võileivad

ühe teise päeva quiche

ma ei arva, et see on väga nutikas ennast ise peegli ees telefoniga pildistada, aga ometigi vahest harva teen seda, hetkejäädvustamise või jaburuse mõttes.

eesmärgid

mis oleks elu ilma unistuste ja eesmärkideta?! see soov on minus pool elu juba olemas olnud, aga nüüd julgen selle välja öelda - ma tahan ära õppida jaapani keele. nii et ma saaksin aru lihtsamast suhtluskeelest ilma tõlgi või subtiitrite abita. vastu tahaks ka osata rääkida, aga see tundub veel suurem amps. 2000 (põhilist) hieroglüüfi tahaks omandada. päris julge eesmärk, aga ilma sihita oleks elus paigalseis või kohapeal tammumine, paljuski. igatahes minu puhul sihtide seadmine toimib. 

see nädal on 8.JAFF (jaapani anime festival). juba mõned multikad on vaadatud ja mõned ees. jaapani animes ja filmides on mingit seletamatut alandlikku headust ja ilu (kindlasti mitte kõigis). ka mitmesugust kunsti ja käsitööd näidatakse neis päris palju. mulle teeb see rõõmu. ka need vähesed äratuntavad sõnad ja fraasid. hetked, kui tean saladust mil tõlk tõlkis teisiti. esimesed sammud on astutud ja mida muud eesmärgini jõudmiseks ikka vaja on kui palju väikseid samme (ja püsivust).