vahest ma mõtlen, et Jumal on mu unarusse jätnud. aga nii kui see mõte on peast läbi käinud, saan aru, et ise ma olen. ja tõeliselt super on Tema juures see, et Ta on alati leitav. isegi kui mina vahel teen nägu, et ei märka, siis ma enamasti oskan ja tean kust Teda otsida. nagu pisikesed lapsed kui nad peitust mängivad. sa tead, kuhu nad end peitnud on, aga vaatad mööda mitu korda, et mängu võlu mitte rikkuda. et siis see tegelikult nagu polegi kaotamine ja võibolla ei jäetagi kedagi unarusse vaid lihtsalt vaadatakse mingil põhjusel mööda. enamasti paraku isekal põhjusel küll..

selle aasta kõige jõululikum asi minu jaoks oli kooriga vanglas käimine.

oma kapslist välja astumine. mul on üks tuttav politsei, kes ütles, et vanglas käimine imeb teda tühjaks ja tekitab masendust (vabandust, ei mäleta täpseid sõnu), aga mina seda ei tundnud.

pigem ma tundsin, et sain mingismõttes teha midagi, mida ehk Jeesus oleks teinud. 

ka oli hea, et me kogudus otsustas teha ühele kristiine linnaosa abivajavale perele kingituse. sellistest asjadest on ainult rõõm osa võtta. ma väga loodan, et see läks õigesse perre. ja ma loodan, et sellised asjad ei jää viimaseks. just need, kus tõesti abi vajatakse ja mitte ainult rahalist. 

justkui nagu jõulude mõte polekski üldse enam lumes mida meil järjekordselt polnud.

vaid pisikestes imedes.

sõpradega on ka saanud väga head aega koos veeta. nii telefonis kui näost näkku.

need ongi jõulud.

Jeesus sündis, et olla ise suurim ime.