Natuke puhtam elu

Siit tuleb mu esimene öko blogipostitus. Mul oli Ameerikas liiga palju vaba aega ja selle tulemusena ammutasin netiavarusest tarkusi ja tegin elus muutusi. Mõned neist on nüüd teie ees.

Dr. Bronners seebid. Taimsetel õlidel baseeruvad seebid mida nende reklaamikohaselt saab kasutada 18 erineval viisil, kõike ma proovinud ei ole, nagu nt koduloomade või hambapesu. Miks ma neist räägin, ongi seesama põhjus, et kasutan sama seepi nii mitmeks asjaks ja et need on igasugustest lisaainetest ja jamadest puhtad. Neil on tsitruse, teepuu, piparmündi, roosi, lavendli, mandli, eukalüpti ja lõhnatu seep, nii vedel- kui tükiseebid. Pakendi mõttes on praktilisem kindlasti tükiseep, sest see tuleb paberümbrises ja ei tekita plastikut siia maailma juurde. Mina olen ostnud ka nende suuremaid vedelseepe, neid on mitmes suuruses. Kõige rohkem olen kasutanud teepuuseepi, sest mu punnisele näonahale sobib teepuu hästi ja üldse antibakteriaalse toimega seep tuleb mujal ka kasuks.

Nende vedelseepidega pesen ma nii nägu kui keha ja teen kätepesuks vahuseepi. Kas teadsite, et vahuseep kasutab ainult 1 osa seepi ja 4 osa vett? Vahuseepi saab teha sama loogikaga ka muude vedelseepidega. Enne lisa 4 osa vett, siis 1 osa seepi ja lõpus loksuta kergelt. Küll aga peab olema spetsiaalne vahuseebi dosaator. Selle saab kasvõi nii, et osta üks vahuseep poest ja siis taaskasuta. Olen kasutanud Dr. Bronnersi vedelseepi ka nõudepesuks või vedela pesuvahendi tegemiseks. Juustepesuks see kahjuks mulle ei sobinud, jättis juuksed liiga rasuseks.

Ka kasutan ma nende seepe raseerimiseks, mitte kunagi ei plaani ma enam osta eraldi vahtu raseerimiseks. Raseerija on miski mille puhul on mul hirmus kahju, et ma seda varem ei avastanud ja nii palju plastmassist analooge ostsin. 

Nüüd on mul roostevabast terasest raseerija, mis võib vabalt kogu inimese eluea kesta. Maksin selle eest alla 15€ ja 100ne karp žiletiterasid oli ka USAs odav. Ainus väike kaasnev tüütus on see, et see tuleb peale kasutamist ilusti ära kuivatada, et terad rooste ei läheks. Kui terad on nüriks läinud tuleb need kuhugi väikesse topsi panna ja kunagi kauges tulevikus uurida kuhu need viia tuleb :) Väikeste laste eest palun need muidugi ära peita.

 Tükiseebist teen koos söögisoodaga pesupulbrit

Nõudepesuks kasutan enda heegeldatud puuvillasest lõngast lappi ja vajadusel harja

Juba mitu aastat olen kasutanud naturaalseid deodorante, sest tavadeodorantides sisalduv alumiinium võib rinnavähki tekitada. Kuna mul lähisugulaste hulgas on rinnavähki esinenud, siis pole kindasti mõtet riskida - mitte, et teistel oleks. Hiljuti ostsin naturaalsetest sooladest kristalldeodorandi, siin puuduvad muuhulgas ka igasugused lõhnaained ja töötab! Mustadele riietele jälgi ei jäta.

Siin pildil on purgitäis enda tehtud deodoranti, töötab ka, aga sellega on natuke rohkem mäkerdamist. 

Keelekaabits! Jälle üks huvitav leid milleta enam elada ei tahaks. Kunagi põhikoolis räägiti küll lusikaga keele kaapimisest, aga kuna see ei olnud piisavalt koolilapse jaoks põhjendatud, siis ei tundunud see vajalik. Nüüd olen teadlikum ja kaabin eelkõige keele tagaosa (muu saab ka selle käigus puhtaks), sest seal elutsevad bakterid kes tekitavad suus halba lõhna ja eks mõjutavad ka muud suuhügieeni. Kaapida tasub pigem hommikul, sest just ööga koguneb sinna rohkem tegelasi.

Spreipudelis on äädikas ja vesi pooleks, kasutan seda kodus üldpuhastusvahendiks, eriti vannitoas. Soovikorral lisan mõned tilgad eeterlikku õli, nt sidrunit või leotan äädikat enne nädalake sidrunikoorte ja/või rosmariiniga täidetud purgis külmkapis. WC-potti kallan vajadusel natuke soodat ja siis pritsin seda vahendit peale.

Kuna Kansases on enamus aastast kuum suvi, siis õppisin ma seal kõikjal oma veepudelit kaasas kandma. Püüan seda traditsiooni nüüd Eestis jätkata, sest tegelikult tuleks 2-3 liitrit vett päevas juua ja parem on, kui selleks puhuks oma pudel kõikjal kaasas on.

Prügi sorteerin juba aastaid, biojäätmete jaoks eraldi kilekotte ei kasuta.

Selleks korraks vast piisab, kui huvi on, siis teen tulevikus veel sarnaseid postitusi, sest sellega mu muutunud tarbimisharjumused ei piirdu. Tähtis on mõista, et igasugune positiivne muutus tuleb kasuks, on see siis vähem plastikut või vähem kemikaale. Väikeste sammude haaval muudame maailma paremaks, ja mida rohkem meid teadlikult valijaid on, seda parem.

Kadi küsimus

Mis on need kümme asja/tegevust Kansase näitel, mille ülevõtmine teeks Eestile või eestlastele palju head või edendaks elu?

Mul ei tule pähe mitte ühtegi suurt ja tõsist muutust millest Eestis Kansase näitel kasu võiks olla, aga mõned ebaolulisemad tähelepanekud või isiklikud eelistused võin välja tuua küll.

1. Ameeriklased võtavad oma hammaste tervist väga tõsiselt. Paljudel on hambaravikindlustused, tervisekindlustusele lisaks, et kui maksad kindla summa kuus, siis hambaarstil saad midagi soodsamalt. Hambaarsti juures käiakse reeglina 2 x aastas, lapsepõlvest saati. Hammastel on tegelikult väga suur seos ja mõju muu tervisega. Tean, et paljudel jääb Eestis hambaarstilkäik hirmu või rahapuuduse taha, aga kui seda saaks rakendada eestlaste eludes ka, siis oleks mõtet küll. Kasvõi rohkemate naeratuste nimel! Ilusad terved hambad õpetavad rohkem naeratama, tean omast kogemusest :)

2. Mulle meeldib väga, et Ameerikas makstakse palka 2 x kuus, osades kohtades isegi iga nädal. Näidake mulle inimest, keda palgapäev ei rõõmustaks. Iga väike lisarõõm on ju absoluutselt tervitatav, seega selle võiks küll eestlased üle võtta! Seda enam, et paljudel inimestel pole kuigi head planeerimisoskust järgmise palgani välja vedada, seega äkki oleks see mõnele abiks, kuigi ei pruugi, kes teab, ehk soodustab see kedagi hoopis rohkem kulutama, sest kohe tuleb ju uus palk...
Igatahes mina tervitaks lisapalgapäeva Eestis suure rõõmuga!

3. Juhilubade tegemine võiks olla Eestis vähem närvesööv. Siin on see protsess palju lihtsam ja odavam, aga samas õnnetusi näed siin palju harvemini. Kuigi kahtlaselt paljudel autodel on mõlke, osadel juhtudel on nad ise hooletud olnud, aga kuna Ameerikas autodel ülevaatust pole, siis võivad need mõlgid olla ka juba 15 aastat vanad - parandama ju ei pea ja siin naljalt niisama uusi autosid ka ei osteta, kui vana veel sõidab. 

4. See suhtumine mulle meeldib, et auto on liikumisvahend, mitte võistlus, et kellel uuem, suurem ja kallim on. Eestis on see pidev teistega võrdlemine nagu sport omaette - naabrist parem, aga milles ja milleks? 

5. Paljud krediitkaardid teenivad reaalset raha tagasi, nt igalt ostult 1-2%, või mõnel juhul rohkem. Siis veel kõik need muud äpid mis mingi hulga raha tagasi annavad ja tasuta tooted ostude puhul. Ma olen viimase kahe aastaga saanud üle 600 dollari kindlasti, lihtsalt sellepärast, et ma avasin 2 krediitkaardi kontot (2x150USD) ja deebetkaardi asemel maksan krediitkaardiga ja kasutan lisaäppi, kus tean, et oma tavaostudelt lisa% tagasi saan. Mõnel juhul isegi 12-20%. Õnneks olen ma väga vastutustundlik tarbija ja maksan krediitkaardile alati tagasi kohe kui seal tagasimakse võimalus antakse. Oma kuludelt tagasi teenimine kuluks eestlastele ka ju ära.

6. Siis on veel need mugavuserinevused, näiteks pakid saabuvad koju ukse taha või et enamusi oste saab väga lihtsalt tagasi saata või viia, aga see kindlasti soodustab tarbimist ja krediitkaardivõlgu ning lisakilosid, ehk siis selle lõplik kasutegur on ikkagi väga küsitav. Kasulik kellele ja mis moel?

7. Ma ei tea, kas mulle ainult tundub, või on kansaslased eestlastest vähem kriitilisemad teiste suhtes, tegelevad pigem oma eluga, neil ju (tervise)hädasid ka rohkem. Ehk on seda väheste inimeste puhul natuke palju üldistada, aga kes teab. Eestlased võiks vähem kriitilised olla (mina k.a.), sellest võidaks kõik.

8. Suurem palk oleks kindlasti paljudele eestlastele abiks, aga sellisel juhul tõuseks muud kulud ka mitmekordselt, nagu Ameerikas. Kellele rohkem antakse - sellelt ka võetakse rohkem ja minu silmis pole parem palk sellega kaasnevaid kaotusi sugugi väärt. Kas suurem palganumber oleks väärt vähem puhkust või teadmata ülemõistuse suuri kulusid nt tervishoiule? Minu meelest mitte. Südamerahu on palju enam väärt, kui suurem hulk numbreid, mis kiiremini minema voolavad.

Hetkel ei venita 10t kuidagi välja, olgugi, et siinsed vastused olid juba niigi algsest küsimusest lahjemad ja kohati mitte kuigi veenvad.

Moonika küsimus

Kas on midagi, mille üle sa alguses imestasid (või tundus väga võõras/imelik), aga nüüd saad täiesti aru, miks see nii on?

Üks, mis kindlasti nüüd rohkem arusaadavam tundub, on see, et miks ameeriklastel nii palju tervisehädasid ja vaimse tervise jm diagnoose on. Sel on päris kindel seos toiduga mis nad söövad ja muidugi ka sellel, et nende elu on üles ehitatud minimaalsele liikumisele. Autoga saab sõita apteegi luugi ette ja ei pea jalgu sirutamagi, sammudest rääkimata, et uued topsid tablette saada. Pangaautomaadid ja tellerid on samuti vaid autoga liigeldes kättesaadavad. No ja toidu ja kõik muu saab tellida otse koju ukse taha jne. Aga kõige suurem hävitaja on siin kindlasti toit, ja uskuge mind, see pole võrreldav toiduga Euroopas - siinne jahu pole sealne jahu, siinne liha pole sealne liha jne. Mul on tegelikult hirmus kahju, et teadmatuses hävitatakse juba eos omaenda lapsi ja ennast sealjuures.

Miks neil peamiselt ainult kiirsöögikohad siin meie pealinnas on ja miks mu töökaaslased ei tundu teadvat mis päris toit on, see on hakanud ka arusaadavam tunduma, sest sellist toitu söödetakse neile ju sisse nii koolis kui kodus, nad ei oskagi midagi muud tahta või igatseda.

Millaski mõtlesin, et ehk tuleb nende võõrastega vabam suhtlemine sellest, et nad on immigrantide riik, mingil ajal on pea kõik siia sisse rännanud ja neil pole seda suletud ühiskonna tunnet ja taaka mis meil Eestis. Kindlasti on neil perekonna lugusid sellest, kuidas nende enda (vanavana)vanemad nt siia tühjade kätega tulid ja oma elu ja pere siin üles ehitasid. Kõik on siin omamoodi võõrad ja omad, kuigi taas, Kansasesse satub immigrante ilmselgelt vähem kui rannikualadele. Mina pole oma osariigi pealinnas (st kodulinnas) nelja aasta jooksul kohanud ühtegi eurooplast, eestlastest rääkimata.

Imestan siin ikka mitmete asjade üle, aga enamus neist pole veel tänaseks kuigi loogiliseks osutunud. Võibolla nii mõnedki asjad saavad alles aastatepärast eemalt vaadates selgemaks. Hetkel ei oska rohkem välja tuua.

Annikki küsimused

On see olnud väärt aeg? Oled sa valmis järgmiseks 40ks?

Päris kindlasti polnud see viga siia tulla, tundsin selles osas juhatust, ja ma ei kahetse, et tulin.
Olen inimene kellele meeldib (valikuliselt) kogemusi omandada ja uut õppida. Mul polnud varem erilist aimu mida elavad läbi kasuemad, eriti need kel endal varasematest suhetest, või üldse, lapsi pole. Õppisin natuke rohkem bipolaarsuse kohta ja mida tähendab oma elu jagada kellegagi kel vastav diagnoos on. Kogesin oma senise elu ja iseenda kaotust ja püüdsin uut otsida ja leida.
Sain elada 4 aastat Kansases ja ameeriklase abikaasana.

Õppimise mõttes on see kindlasti olnud väärt aeg, ja olen seisukohal, et kõik me elu õppetunnid pole ainult meie enda jaoks - nii mõnigi antakse meile selleks, et saaksime teistele tulevikus toeks olla, püüdes mõista neid seal, kus paljudel teistel varasem kogemus puudub.

Kas ma aga olen valmis järgmiseks 40ks aastaks?
Mitte siin ja mitte nii. Ma ei taha elada kodus kus liiga tihti tunnen end väljajäetuna ja vähem väärtuslikuna teistest pereliikmetest, või kodus kus nii mõnegi asja üle otsustab teine naine.
Mu elu pole kunagi olnud nii tühi. Mu viimase nelja aasta kalendris on pea ainsad kohtumistega märgitud ajad need korrad, kui olen saanud Eestis käia. Eesti reisidel olen kindlasti kohtunud rohkemate inimestega, kui siin nelja aasta jooksul kokku. Olgugi, et võin öelda, et mul tänaseks on siin vist peaaegu 2-4 sõbrannat. Nagu mu õde Einike millaski varem kommenteeris, et välismaal elades jääb elu justkui seisma. Ma ei taha elada enam kauem elu mis seisab, kõigist ponnistustest hoolimata. Mind hirmutab mõte sellest, et võin siin riigis surra ja see siin selliselt oligi kõik.
Seega on mul üheotsapilet Eestisse ostetud. Kõiki vastuseid mul tänase seisuga pole. Muus osas aga tulgu need järgmised 40 aastat, elu ma ei karda, olgugi, et mul pole aimugi mis tulevik endaga kaasa toob.

USA ja Eesti inimeste 10 erinevust (Iisaki tellitud)

Olgu öeldud, et lähtun kohalikest Kansase mitmepõlve ameeriklastest, kes moodustavadki suure osa nendest inimestest, kelle keskel ma siin elanud olen.

1. Ameeriklased teevad rohkem komplimente ja on rohkem tunnustavad ja kiitvad - pole heade sõnadega kitsid. Eestlased tunduvad olevat teatava kompleksiga ja natuke nagu rivaalitsevad, et kellelegi teisele komplimente tehes võtaks see nagu minult midagi ära. Ma olen saanud siin palju komplimente, võõrastelt ka! Samas proovisin ise aastaid varem vahest Eestis teisi ka komplimentidega rõõmustada.
2. Ameeriklased neelavad väga palju tablette, s.h. määratakse antibiootikume, steroide, antidepressante jpm väga kergelt. Paljud eestlased proovivad tihti koduste looduslike rahvameditsiini nippidega hakkama saada, kui võimalik, ja teadmised olemas. 
3. Eestlased reisivad rohkem. Alustuseks sellel põhjusel, et Eestis saab rohkem puhkust ja USAs on paljudel pereliikmed ja sugulased suurte distantside taga kuhu nad siis pühadeks külla sõidavad. Paljud ameeriklased pole oma mandrilt lahkunud, mitmed isegi oma osariigist mitte.
4. Ameeriklased ei päevita, igatahes need Kansase omad siin mitte. Kui eestlased proovivad püüda iga päiksekiirt, siis ameeriklased pigem püüavad neid iga hinna eest vältida.
5. Ameeriklased ei pea sünnipäeva eriti tähtsaks ja enamasti peetakse seda heal juhul oma koduses pereringis kus palju õnne soovitakse koos kingiga alles nt ühise õhtusöögi ajal. Sõpradega tähistatakse vaid laste sünnipäevi, kui sedagi.
6. Kõigil ameeriklastel on autod ja ühistranspordiga ning jala ei minda põhimõtteliselt mitte kuhugi. See on ilmselgelt eestlaste kasuks, et jalad aetakse kõhu alt välja - nii püsivad kõhud ka väiksemad 😉
7. Eestlased tavatsevad näpud mulda pista, isegi korteris elades on sul ilmselt mõni maitsetaim või rõdutomat, aia puhul marjapõõsad, viljapuud ja/või peenrad. Ameeriklaste aedadest, suurusest hoolimata, ei leia üldjuhul mitte midagi söödavat, kuigi siinne kliima soosiks ja saab kasvatada kasvuhooneta m.h. nii viinamarju, arbuuse kui ka virsikuid.
8. Paljud ameeriklased omavad relva, s.h. mu abikaasa ja ämm. Üllataval kombel pole neil aga eriti õigust seda kasutada, nt ka sissetungija puhul enesekaitseks. Vabalt võib juhtuda see, et vangi satub hoopis kodu omanik kui enda (pere) kaitseks relvast tulistab. Palju räägitakse ka viimastel aastatel sellest, et neilt relva omamise õigus ära võetaks, et valitsusel oleks lihtsam rahvast taltsana hoida.
9. Ameeriklased on koguaeg oma välisjalanõudes - kodus, tööl, koolis. Neil on komme panna oma jalanõudes jalad kõikjale kuhu ulatab. Näiteks diivanilauale, autoistmele või riidest kattega toolile (lapsed), kinos eesoleva tooli seljatoele jne. Jaapanlaste südamed ilmselt seiskuks selle peale. Mina olen püüdnud oma koduseid selles osas natuke ümber kasvatada, osaliselt on õnnestunud.
10. Külla minnes ei võta ameeriklased kaasa külakosti, eestlased teatavasti võtavad, aga ega külla vist üldse eriti kergelt ei kutsuta, pigem kohtutakse kuskil söögikohas.

Sain esialgu nimekirja ligi 30 erinevust ja hiljem harvendasin osa ilmselgemaid välja ning lõpuks jäi üsna suvaline valik. Neid erinevusi on tegelikult ju palju ja eks lõpuks ühtteist sõltub juba konkreetsetest inimestest keda omavahel võrrelda.