hingedepäev jõudis minuni hiljem. täna, kesk tööpäeva. korraga tuli üle mõne aja jälle kurbus, et olen vanavanemateta laps. ainult papsi mäletan. lugude ja eneses tekitatud mulje järgi tean, et meie paps oli hoopis teist masti mees kui Kohila mimmi ja papi. olen veendunud, et nende surmaga jäi minust midagi puudu. mingi vanavanemate hellus ja hool läks koos nendega; palju soojust ja imelisi oskusi. mingil põhjusel on pandud minusse suur igatsus nende järgi keda ma pole kunagi tundnudki. üks mu eluaardeid on Kohila papsi palutud palve minu õnnistamisepäeval (siiani kassetil alles) ja olen tänulik, et emas oli killuke seda mälestuste ja kaartide kogumise tahet mis jätsid mulle vanavanemate kirjutatud kaardid minu esimesteks eluaastateks. kullakallid on nad minule.