22.päev

musta kassi blankett mis tuli täita - need ei ole minu hieroglüüfid :)

esimese poole päevast ootasime "musta kassi". ei mäleta, kas juba kirjutasin sellest. see on musta kassi pildiga transportteenus millega saad saata nt oma kohvri ühest linnast teise, sest rongides ja jaamades võib liiklemine muutuda väga ebamugavaks kui sul on rohkem kui 1 suuremat sorti kott. täna nt nägin kuidas Tokyo rongijaamas üks naine komistas omaenda suure kohvri otsa ja kukkus sellele sõna otseses mõttes peale. musta kassi teenus Kyoto korterist Narita lennujaama maksis ühe koti kohta 2090Y ehk 15,5 euri. seda oodates sain rohkem teada jaapani õppeainetest koolis. nt õpetatakse neile m.h. kõiksugu vajalikku elus hakkama saamiseks. nt triikimist, puutööd ja lihtsamaid õmblusvõtteid, juurviljade istutamist, kergemate jaapani söökide valmistamist jpm ning seda kõike soost sõltumata. muusikatunnis õpivad kõik lapsed mängima plokkflööti, üks päev nägin kaht väikest tüdrukut koolist tulemas pilli puhudes ja täna kuulsin kogu klassi koos mängimas (kõrval asuvast algkoolist). eelnevalt mainitud koristamise tunde on neil lausa 10h nädalas. 

Jaapanis ma vananeda ei tahaks, sest nad töötavad siin väga kõrge eani kuna pensionisüsteemid pole siin head (ju siis umbes nagu meil vist), aga nii vanu taksojuhte ja poemüüjaid (70 ja 80+) ma pole Eestis veel siiani kohanud ja see on siin pigem reegel kui erand. 

täna avastasin, et Londoni ja Jaapani mehed tunduvad sellepärast väga soliidsed, et linnapildis on näha palju pintsaklipslasi. meie ülikonnas ärimehed sõidavad üldjuhul uksest ukseni oma uhkes autos, aga siin ja Londonis kasutavad nad ühistransporti nagu iga teine inimene.
juuksed on mul siin värvi muutnud (heledamaks), sest siin ei puhastata vett mitte kloori vaid hapnikuga. neile ei meeldi kloori lõhn ja selle kallim hind. isegi jõgede vesi on siin läbinud hapnikupuhastuskuuri. klooriga seda puhastada ei saaks, sest selles olev floora ja fauna häviks.
bussi sisenetakse alati tagumisest uksest ja väljutakse esimesest. bussijuhi kõrval on masin kuhu tuleb sisestada kas piletiraha, pilet või näidata oma kuukaarti bussijuhile. piletiraha peab alati olema täpne. kui parajat summat pole, siis on seal lilla masin milles saab paberraha teha müntideks.

bussis 

Kyotost Tokyosse kiirrongiga 500km 2h 17 min 13520Y=100€ 

väike eine rongis

veel üks pilt mu Narita kabeli sildist

sama söögikoht mis alguses

näide menüüst, kuigi siin on vähemalt hinnad numbrites

21.päev osa 2

kohalik väike baptistikirik, täisjaapanikeelne muidugi 

järjekordne külm piimakohvi 

viimane kaiten sushi lõuna

ingver ja tee meie kaiten sushis on tasuta. tee tuleb teha laua peal topsis olevast pulbrist ja kuumast veest mis tuleb laua kohal olevast kraanist. kõik sushid mis seal ringlevad on 100Y taldrik ehk 2 sushit. mina jaoksan süüa 3-5 taldrikutäit, see on kokku maksimaalselt 3,5 euri. lisaks saab tellida mõningaid muid toite või väga spetsiifilisi sushisid, need esitad laua kohal oleval puutetundlikul ekraanil ja varsti sõidavad need ülemist letti pidi otse sinu laua ette. lisaks on seal mingi auhinnamäng. iga laua kohal on väike masin mis võidu korral auhinna kukutab. iga 5nda taldriku järel hakkab ekraanil jooksma mingi multikavõistlus milles ekraan ise otsustab, et üle ühe korra sa võidad, seega on lootus iga kord mingi pisike meene kaasa saada (nt võlts sushi või plastmassist tulukestega vurr). olen seal nüüdseks kolm korda käinud ja iga kord hakkab üha enam meeldima. viimane õhtusöök Kyotos oli india restoranis, seda peavad päris hindud. see oli piisavalt populaarne koht, nii et pidime mõned minutid ukse ees ootama. nagu eelnevalt mainisin, siis jaapanlaste pööratud tähelepanu minule on üldjuhul väga meeldiv, see on selline alandlik imetlus. vastupidiselt sellele kogunes meie ootamise ajaks kogu hindu köögimeeskond väga avalikult oma avatud aknast mind sõna otseses mõttes himuralt jõllitama. nende tähelepanu mulle ei meeldi. tunnen end nagu gorilla puuris. teenindaja seal käitus aga professionaalselt ja toit oli suhteliselt hea.

keskmiselt vürtsikas india õhtusöök joogiks lassie

"pisike" naan

20. ja 21. päev

Gion on Kyoto vana linnaosa kus valdav osa ehitistest on vanad puumajad, ka uuemad majad või remonttööd tehakse sarnases stiilis (nt puit põletatakse eelnevalt), et mulje jääks samaks. 

Gion

Kennin-ji tempel

iga kivi kuju ja asukoht on shintoismi seisukohalt oluline

kiviaedades käivad nad mediteerimas

näide muuseumi sussidest

siin on mitmeid draakoni laemaalinguid

nishiki turg

vihmavarju kilekotid juhuks kui sajab

üks võimalik švammitoit 

kuum sidrunitee otse automaadist

astusime läbi ühest kallist ostukeskusest, no umbes nagu Stockmann Tallinnas, aga butiike ja korruseid ja kõike oli seal palju palju rohkem. T. tahtis sealt osta ühe lisakohvri. kasutasin võimalust ja käisin "kätepesemisruumis", nagu siin viisakalt öeldakse, ja kui tagasi tulin, siis T. ütles, et müüja seal tegi mulle palju komplimente, et olen väga väga ilus ja ta arvas, et ma olen näitleja. tähelepanu üle ei saa siin tõesti kurta ja neid komplimente tegevaid müüjaid on siin olnud veel. sellega võib ära harjuda ;)

Gionis jalutades märkasin järsku seda kassi, T. ütles, et see pole kass vaid mingi muuseumi riisikauss, hmm. igatahes on see üks järjekordne armas jaapani jaburus, kuigi minu meelest on neid jaburusi olnud siin vähem kui oleksin oodanud.

               sügisvärvid jäävad seekord nägemata, ilmad on olnud pigem Eesti juuli ja august kui september või oktoober, seega puud on enamasti veel täies roheluses. võtan siis seda pigem kui suve pikendust. 

           täna oleme Kyoto korteris asju pakkinud, tegime viimased ostud ja käisime postkontoris, et saaksin osa asju omale pakiga koju saata. eelnevalt oli T. vaadanud netist hindu ja mul oli suurusjärk teada palju see mulle maksma läheb. postkontoris aga T. unustas minu laused stiilis - tahan saata selle tavalise lennupostiga ja mul pole vaja neid asju võimalikult kiiresti, vaid on hästi, kui saan need umbes kuu aja pärast. seega õnnestus tal kuidagi organiseerida mulle maksimaalselt kiire ja kallis teenus, asjatult. sellest tekkis meil reisi jooksul esimene suurem arusaamatus, õigemini ta sai aru küll ja talle meenus kui situatsioon juba möödas oli ja talle selgitasin, aga jah, tal on rahakasutustest teine arusaam kui minul ja palganumbrid on ka teised. muidu on ta olnud väga hea reisikaaslane ja oleme kenasti omavahel läbi saanud. tänu sellele, et reisin siin koos jaapanlasega, olen saanud osa väikestest söögikohtadest kus pole menüüs hinnad isegi mitte mulle mõistetavates numbrites vaid hieroglüüfides, rääkimata siis toidunimedest mida ma ei oska ei lugeda ega neist aru saada. isegi toidupoes on siin keeruline ilma tõlgita käia. üldiselt, kui lähen sinna üksi, siis on iga kord üllatus, et mis ma sealt tõin. eile tõin talle praetud toitu, aga välimuse järgi ei tea absoluutselt mis seal sees on. üks karp oli kanaga ja teine austritega, õnneks ta pole eriti valiv :D eestlaste üllatuseks olid mõlemad samas hinnaklassis. homme võtame suuna Tokyo poole samasse Narita hotelli kus olime esimese öö Jaapanisse saabudes, et ülehomme veeta päev Tokyos.

19.päev

Kiyomizutera tempel on tuntud oma konstruktsiooni poolest

Kyoto rongijaam on vaatamisväärsus omaette 

Byodo-in tempel oli remondis

Byodo-in tempel Ujis (Kyotos) on nende kümne jeenise mündi peal. Oleme kuidagi sattunud juba mitmesse olulisse templisse remondi ajal ja need tööd on väga põhjalikud ja aeganõudvad. Õnneks oli neil seal muuseum ja see muuseum oli kindlasti ilusam kui tempel ise :) Minu punktid lähevad arhitektuurile, sisekujundusele ja valgustusele, budistlikest kujukestest jms ma ei oska eriti vaimustuda. Palun Eestisse ka pimedaid muuseume kohtvalgustusega! See on lihtsalt nii võluv ja toob detailid kordades paremini esile.

http://www.kuryu.com/projects_completion_byodoin_E.html

caesari salat

salatit on üsna keeruline jaapani söögikohtade menüüst leida. lõpuks siis üks caesari salat, mis ei meenutanud minu jaoks mitte ühegi komponendi poolest seda salatit, kui pisipisikesed saiakuubikud välja arvata. alustuseks oli juba roheline salat teine ja kõige tipuks ilutses selle keskel peaaegu toores muna.  aga salat siiski, hea vahelduseks kõigele sellele riisile, nuudlitele, mereandidele ja praetud toidule. ma ei pea jaapani toitu eriti tervislikuks, küll aga oleks siin võimalik tervislikult toituda. 

Uji jaamast templi poole jalutades leidsime imehea küpsetiste lõhna peale prantsusepärase prasserie ja seal sai ära proovitud selline õunakreemiga kihiline kook. Uji on muidu väga kuulus oma teeistanduste poolest siin. 

16.-18.päev

et mõista paremini jaapanlasi tuleb ära käia Hiroshimas. sõitsime sinna uuemat tüüpi bullet/shinkansen rongiga. huvitav on see, et kuigi rong sõidab kiiresti, siis aknast väljas toimuvat näed normaalselt v.a. mööduvat kiirrongi, sest kuigi see on tihedalt täis aknaid, siis paistab nagu see oleks ilma ühegi aknata. 

shinkansen

shinkanseni pilet
Kyotost Hiroshimasse 82 euri 1 suund - Tokyosse on veel kallim

lähirongi pilet (umbes 4x väiksem)

siin on süsteemid, et mida kallim pilet, seda suurem see on. kuigi need shinkanseni piletid on vist kõik ühesuurused. enamus vagunitest shinkansenil on nummerdatud, nii et saad kindla koha. kolm vagunit on veidi soodsamate hindadega, aga seal pole kindel, kas istuma saad. kõik piletid käivad läbi samadest jaamade väravatest. kui sisened, siis pilet augustatakse, kui väljud, siis kaob pilet masinasse ja enam välja ei tule. minu jaoks on siinne transpordisüsteem veel üsna segane. nt on siin samade numbritega bussid no nt mitu bussi numbriga 205 või 50, aga need sõidavad erinevatesse kohtadesse, seega pead lisaks suunale ja numbrile olema väga tähelepanelik lõppsihtkoha osas. hullem segadus on rongijaamades. seal on maha märgitud kus tuleb seista ja järjekorras rongi oodata, aga see muutub minu jaoks iga korraga segasemaks, et millal kus seista tuleb, aga paistab, et kohalikud teavad. neil on igas bussis, trammis ja rongis erivärvi ja tähistusega istekohad vanuritele, rasedatele ja väikelastega inimestele, muudel istekohtadel neile kohta ei pea pakkuma. kogu nende suure lugupidamise ja austuse juures on minu jaoks üllatav, et siin tõesti ei pakuta vanadele inimestele kohti. eile alles nägin kus 2 noort istusid vanurite kohtadel ja osa ajast teesklesid magamist kui tõesti vanad inimesed pettunud nägudega nende ees seisid, aga kumbki ei pakkunud neile kohta.

kohvi piima ja suhkruga, meenutab meie viljakohvi, seda ma isegi joon

Hiroshima maius, sees kas oapasta või shokolaadikreem, või juustukreem või magusa kartulikreem vm

juba rongist väljudes oli tunda selle linna kohal ängi. kuigi väliselt on linn uus ja isegi kui veel varemeid ja muud sellega seonduvat ei näe, siis see ajalugu on seal kohal kohe kui sinna linna sisened. ööbisime suurepärase vaatega Rihga Royal Hotelis kohe selle ajaloo keskmes. ümmargune maja esiplaanil on kohalik kunstimuuseum.

imeline vaade hotelli aknast (20.korrus)

õhtuvaade

igavene tuli ja peace memorial museum

ratas muuseumis 

kuretüdruk Sadako populariseeris 1000 kure voltimise

hotelli bukletis oli kirjas, et saun on alla 13 aastastele keelatud, aga seal koleduste muuseumis jalutasid ringi väga väiksed lapsed ja nägin umbes 5 aastasi kuulamas kõrvaklappidest juttu kõige selle kohta. seal olid muuhulgas pildid deformeerunud kehadega inimestest, järgi tehtud inimkujud kelle nahk on ära sulanud jne jne. mõned koolilapsed nutsid, mis oli ka täiesti arusaadav. osa muuseumist oli pühendatud sõjavastase propaganda jaoks, aga T. ütleb, et see on inimestes rahu tekitamiseks, aga tegelikult kahetseb Jaapan selle koleduse osas seda, et nad kaotasid, ja kui nad ütlevad, et nad ei taha enam sõdu ja koledusi, siis tegelikult tähendab see, et nad ei taha enam näha kaotust. rahupargi helgem pool on volditud kured ja ausammas Sadako auks. koolilapsed viivad sinna oma volditud 1000 kurge ja teevad sinna klassireise kus loevad peast kooris lubadust ja laulavad laulu, sain pisiosa sellest videole.

õhtu tegi jälle olemise helgeks, sest T. viis mind tagantjärgi sünnipäeva õhtusöögile meie hotelli 32.korrusele. ja see söök oli I-M-E-L-I-N-E! see polnud jaapani vaid pigem läänepärane (1 kolmest korrast kui siin oleku jooksul on tulnud noa ja kahvliga süüa). selle nimi oli "sweet dinner" ja see koosnes 6st käigust, millest omakorda mõned koosnesid väga mitmest erinevast hõrgutisest (nt magustoiduks oli 3-4 erinevat koogikest, 2 jäätist ja puuvilju). m.h. sain esimest korda trühvlisuppi. kui pasta carbonara välja arvata, siis oli kogu menüü hõrk ja taevalik, seda on raske edaspidi üle trumbata. 

        järgmine hommik sõitsime trammi ja praamiga vaatama üht jaapani tuntuimat turismiobjekti Miyajima. Sõit sinna kestis kokku umbes tunnike. hirvi on seal palju ja nad liiguvad saarel vabalt ringi. nägin kuidas üks neist rebis naise käest ootamatult ära ajalehe ja lihtsalt sõi selle ära. nii et oma asjadel tuli silm peal hoida.

murutramm 

praam saarele

tõusu ajal

grupipilt kohalike hirvedega

jaapanlaste grupid (eriti koolilapsed ja turismigrupid) on tihtipeale ühtmoodi tähistatud
kas siis samasuguste mütside, t-särkide või kleepsudega

kolmanda päeva hommikul käisime kohalikus läänekunstimuuseumis, kuna see on üsna väike, siis enamus kuulsate impressionistide ja ekspressionistide maalid on seal pigem vähetuntud ja mitte just hiilgavamate killast. küll aga sain ma sealt osta suurepäraseid postkaarte nende tuntuimatest töödest. tänaseks olen ostnud siit juba 184 postkaarti. need kunstikaardid maksid alla 35 eurosendi tükk. pärast muuseumit astusime läbi hiroshima toidufestivali ühelt alalt (neid oli sealse lossi ümbruses mitu). kuna meil oli kiire ja sealne maapind oli väga sopane, siis piirdusime kiire ringi ja ühegi söögita. see festival toimub seal 1 x aastas alati oktoobri viimasel nädalavahetusel. võtsime suuna jälle rongiga Kyotosse ja teel sinna istus T. kõrval jutukas jaapanlane kes pakkus meile järjest ideid kuhu võiksime veel Kyotos minna ja uuris Eesti ajaloo ja meie erialade ja palju muu kohta. ta oli sõbralik. muide jaapanlased teavad kus asub Eesti, tundub, et nad on maailma riikide tundmises vähemalt sama tugevad kui eestlased.

           pärast võtsin ette väikse reisi oma igatsetud 100 jeeni poodi (75 senti kõik asjad) ja tulin sealt tagasi üsna suure kotitäiega. jaburaid asju eriti palju ei leidnudki.

pole võimatu, et millaski hiljem lisan siia imelise õhtusöögi pilte, hetkel mul veel neid ei ole.

14. ja 15.päev

eile tahtsime minna Kyoto Imerial Palace'isse, aga see oli kinni, sinna saab ainult korra kuus või ette broneerides giidiga teatud kellaaegadel, aga oktoobriks on juba kõik grupid täis. nii et see jääb ära. tiirutasime linnas üsna pikalt, et leida mu 100 jeeni poodi, aga otsisime valelt poolt Kyoto Stationit, nii et see jäi see päev leidmata.

täna käisime Kurama mägedes matkamas.

700 aastane puu

torudest käsipuud