olen olnud USAs nüüdseks juba 2,5 kuud ja tundub, et on aeg kirjutada esimene blogipostitus. kui ma veel Eestis olin, siis mõned tuttavad küsisid, et kas ma paksuks minna ei karda. vastasin, et ei karda, täiesti siirast südamest. ja mitte sellepärast, et ma arvan, et olen paksusele immuunne, ei, aga esiteks on see asi mida annab muuta ja teiseks on minu jaoks elus palju hirmutavamaid asju kui kaalukasv - nagu näiteks tulistamised. kui ma talvel siin esimest korda olin, siis võttis seest õõnsaks kui nägin meest tänaval püss vööl. igaühel võib olla, igaüks saab osta. esimese kahe nädala jooksul kui siia kolisin, kuulsin kuuest tulistamisest siin u. Tartu elanike arvuga linnas, need olid vist kõik auto aknast võõraste pihta. ja neist ma kuulsin üsna juhuslikult. uudiseid ma ei jälgi, teadlikult, nii et vb oli neid rohkemgi. see ei ole tavaline siin, et kahe nädala jooksul nii mitu, aga tuli just ajal, et mind koduseinte vahele naelutada. seda ma ei osanud karta, et ma ei julge minna üksi õue jalutama. paar korda olen südamevärinal käinud. jalutamine on üks mu meelis tegevus, aga siin üliharva näeb kedagi jalutamas, justkui väljasurnud linn, aga autod liiguvad. kuigi elan Kansase osariigi pealinnas, siis on see siin üks soodsamaid linnu lähipiirkonnas kus elada. autodele ülevaatust ei tehta ja paljud neist on sõna otseses mõttes romud kuidagi kile, teibi ja ei tea millega pisut kokku tõmmatud, et päris koost ei laguneks. asotsiaalse välimusega inimesi on rohkem, ka neid on rohkem, keda nähes igaks juhuks võimalusel teise tänavasse keerad, et nendega kohtumist vältida. kohalikus toidupoes on üleval pildid kaduma läinud inimestest ja neid on palju. elu on siin nagu filmis, päriselt. õnneks igalepoole oma relvi kaasa võtta ei tohi, nagu nt raamatukokku ja kinno. viimati kui kinno läksime, siis kontrolliti me kotte, et ega relva kaasas pole. vaatasime filmi sõjakoerast "Max" ja seest käis jõnks läbi, kui mulle tundus, et keegi laadis saalis relva. kõik on siin võimalik.