vastuoluline rahvas

eilse õhtu vestluse käigus ma avastasin, et ma ise olen ka üks neist mossitavatest bussi-eestlastest, kes ikka üliväga valib keda enda kõrvale istuma lubab. (siiski mitte bussis). tõsi ta on, et me eestlased tunneme end üksikuna, aga eile jõudis mulle kohale, et see on suuresti meie enda valik. me õigustame oma üksiolemist tavaliselt sellega, et lööme rusikaga vastu rinda ja ütleme, et tahamegi üksi olla. meil ei ole sõprade jaoks aega, sest meil on karjuv vajadus olla praegu (ja tihti edaspidigi) üksi. ma ju tean. aga sellest hoolimata kipume nukrutsema aegajalt oma üksinduse üle.

Tartust

reede saabusid siis palgakärped ka meie manu.

päeval startisin bussiga Tartu poole. vist viimati sõitsin sinna bussiga ülikooliaegu, nii 4 aastat tagasi. valge pikk seelik toob tähelepanu ja teeb endal ka enesetunde naisemaks ja pidulikumaks.

olin viimane siseneja bussi ja sain bussijuhilt kommi. 1 kole asi eestlastest on pahurlikkus ja egotsentrilisus kaugsõidubussides. kõik nad hõivavad võimalusel 2 kohta. buss oli pooltühi, aga kui järjest bussi sabapoole astusin, nägin, et kõik on teise koha oma asjadega hõivanud. läksin lootusrikkalt edasi, kaugelt ju asju ei näe ja paistab, et koht on tühi. olin jõudnud üsna lõppu, kui otsustasin ühelt keskealiselt naiselt küsida, kas koht tema kõrval on vaba. tädi kõigepealt viivitas ja siis hakkas pahura näomiimkaga mind terroriseerima. ütlesin, et olgu, lähen mujale. seal oli mingi mees ka osalt oma seljakotiga laiamas ja ka tema üldse ei rõõmustanud, et ka minul oli tahtmine istuda. kahju. kuigi olin esimese poole päevast vaadanud ilm.ee vahendusel Tartu jahedat tumepilvist ilma, siis minu rõõm oli suur, kui nägin, et ilus ilm tuli Tallinnast bussiga kaasa. astusin bussijaamast Eini juurde ja sealt pärast poodi Väike-Kaare tänavale teoloogide kursa kokkutulekule. kohal oli vast 1/3 neist, kes me aastal 2001 alustasime. enamuse eludes pole suurt muutunud ja kinnitust sai see, et oma kujunduskunstnikega oleme lähedasemad. aga eks tore oli ikka neid näha üle mitme aasta. Tartus olles nautisin kõige enam jala käimist. need puudealleed ja ilusad puumajakesed! tunnen puudust neist tänavatest ja jala käimisest. kodune. laupäev olin Eini juures üsna tubane, sest pisikud tegid olemise ebamugavaks. nohu ja paks pea. tänaseks on lisandunud nõrkus. Tartu laulupeopileti loovutasin Einile ja ise jäin magama. kuna Eini fordil olid mootorijamad, siis tulime Eini ja tema poistega tagasi õhtuse bussiga Tallinna. saamine sinna oli tsirkus omaette, aga las see praegu jääb.

sain nüüd natuke segast tööd, vahelduseks on tööd teha päris hea.

eesmärgid

17.04.2009 oli meil kolleegidega ajajuhtimise koolitus. ma teadsin juba ette, et suurt kasu mul sellest pole, sest ma olen üsna hea ajaplaneerija. see sai kinnitust. 1 kõige olulisem ja põnevam asi sealt oli tabel "eesmärgid" mis meil tuli täita kohapeal. Valisime valdkondadeks töö, pere, tervis, raha ja haridus. vastata tuli 12 kuu, 3-5 aasta ja elueesmärk. paljud olid kõvasti jännis, mis sest, et pea kõigil, peale minu, on juba lapsed ja enamus vastanutest minust tublisti aastaid vanemad. vist lõpetasin esimesena, sest mul on üsna selge mis on minu eesmärgid.
panen siia kirja ka.
12 kuu eesmärgid eelnimetatud valdkondades:
soovin jätkata samas kohas tööd (s.o. T-Tammer joonestajana) võttes lisaks loomingulisi pakkumisi. pere osas tahaksin teha õigeid otsuseid (sest need võivad mõjutada kogu ülejäänud elu). tervise seisukohalt tuleks rohkem jalutada ja värskes õhus liikuda. Rahaline eesmärk on stabiilne sissetulek + väike lisa. Hariduse eesmärk on praeguseks täidetud - lõpetasin EKA kujunduskunsti I kursuse.
3-5 aasta eesmärgid:
Teha rohkem loomingulist tööd, abielluda hea mehega ja saada esime(sed) lapsed (abielu ise pole eesmärk kui sobivat meest sõrmusega ei ilmu), süüa tervislikult ja leida mingi moodus liigutamiseks, piisav sissetulek ja lõpetada EKA (ehk 2.kõrgharidus).
elueesmärk:
teha tööd mida ma tõeliselt naudin, õnnelik pereelu, tervislikud eluviisid, hea toimetulek ja õppida neid asju mis huvipakuvad.

Jenni lapsed

ammune soome kirjasõber Jenni leidis mu facebookist. ta on vahepeal abiellunud, saanud 4 last, oma kodu, koera, kassi, 2 jänest ja hambaarsti hariduse ja ta on ilmselgelt õnnelik. minuvanune tüdruk. mul on ta üle hea meel, aga mis on saanud minust? mitte, et mul midagi poleks, aga järelkasvu ju mitte... vahest pole sellest lugu, aga eile tegi natuke nukraks küll. pildil Jenni lapsed.