Kui asusin mõttes Eestis otsi kokku tõmbama, siis ilus tundus mõte minna vaid ühe kohvriga, jätta kõik mis sinna ei mahu seljataha. Päris nii hästi ei lähe, 3 kasti saatsin juba ette, 1 kast ja kohver jäävad veel vanemate juurde ja 1 kohver ja 2 matkakotti tulevad minuga. Kui ma ikka viisa saan ja lähen, küll saan, eks? Suurriikidele juba väljastatakse viisasid, loodan, et mina saan ka kohe-kohe. Lootust ei tohi kaotada.
Ikka üllatun kui palju asju mahub ühte ühetoalisesse korterisse, ei kadesta neid kes oma suurematest majadest peavad kuhugi kolima, õnneks paljud ei pea, veel vähem üle ookeani. Asjadest loobuda ei ole raske, pigem on tüütu neid viiendalt korruselt kuhugi mujale vedada. Ilmselt kolin mõne päeva pärast vanemate juurde, et korter vabastada. Kappides haigutab tühjus, aga kohvril on kuhi peal. Laagris on olnud imehea elada, Tallinnas ja selle lähiümbruses mulle sobivaim kant. Näis kuidas mu uus kodukoht mind tervitab. Tegelikult ma natuke juba tean :) n8 tegi mulle väga armsa üllatuse, mida suurest kaastundest mu viisa viivituse masenduse vastu enne sinna jõudmist näitas. Kui sinna jõuan, teen pilti ja näitan. Rääkimata sellest, et ta istutas aeda kõike mis mul mõttena peast läbi käisid ja veel lisaks mitu muud asja. Nii et aias ootavad mind värske piparmünt, maasikad, porgandid, kartulid jpm. Minu eriline huvi on näha kas seal tõesti saab oma aiast arbuusi. Tulevikuplaaniks on virsikupuu. Olen põnevil!