huumor

http://vellovikerkaar.blogspot.com/2009/11/survivors.html

orav rattas

umbkaudu gümnaasiumi lõpuklassis taipasin ära, et olen lihtsalt üks orav inimkonna käimalükatud rattas. see ei olnud hea tunne. täna tunnen end jälle.. 14 h kodust eemal iga päev tundub väsitav. 7.30 tööle, 21.30 koolist koju. põhimõtteliselt olen eluga rahul, aga kui vaadata seda kooli- ja kodutööde hulka, füüsilist väsimust ja vähest uneaega, siis vahest tahaks lihtsalt rattalt maha astuda ja olla. varsti saab. jõulud on selleks, et hingata.

"Jah, kujutage ette, ta on veel vanas eas hakanud edasi õppima," ütles Juulius.
.....
"Aga kas see ongi nii hilja?" küsis Anna. "Kes meie inimestest saab üldse oma hariduse normaalsel teel? Ei jää muud üle, kui tuleb püüda pikemal ja vaevasemal teel, aga püüda tuleb, kui inimene ennast tunneb kutsutud olevat".
"Kuule nüüd!" ütles Emmi. "See tuleb sellest, kui inimesel ei ole naist ega lapsi."

tsitaadi lõpp.
(Karl Ristikivi "Rohuaed", Pegasus 2008, lk 195)

blush

tühi kumm. abipalve. lumeleopard. ja sünnipäeva unustus. jõulu pärast tüli ka. aga ikka ei saa öelda, et halb päev oleks.

27

sünnipäev on tore päev!

hommik algas nii nagu oodata oli. avasin silmad ja kõik oli nii nagu muudel päevadel. AGA! varsti hakkasid esimesed smsid tulema. tööl oli traditsiooniline. Aare 3 roosi ja kolleegide kimp, firma kingid ja käepigistused. kuna tööd ei olnud, sain rahulikul päev läbi lugeda õnnitlusi, tänada ja päeva nautida. peale tööd tuli Kaili külla väga ilusa lill-puuga ja peale teda tegid üllatusvisiidi Miku, Kristi ja Välk koos järjekordse kauni potilille ja kinder surprise´iga. nii nii hea meel oli neid näha :) siis juba võtsin suuna bussiga linna poole, et Dagnega veeta õhtu kreeka restoranis Artemis. oli palav, aga hea. edasi läksime C`est La Vie´sse väiksele veinile ja sünnipäevakoogile. meiega liitus Melita sooja kallistuse ja andeka kingiga. meeldivad õed! koju viis Pita takso :) Minu päev oli jõudnud öösse. laupäeval toimetasin kodus, nautisin sünnipäeva päevitust solaariumis ja õhtul võtsin vastu Pireti, Kristeli ja Kaire. järjekordne meeldiv naistekas armsate kingitustega! pühapäev oli Audentese saalis Allika 105. aastapäev. Laulis Oleviste ülistuskoor (sai ülistust kaasa laulda!), jutlustas Meego ja tervitama oli tulnud teiste seas ka Kristiine linnaosavanem Mihhail Korb. Olgugi, et eesti keelt annaks tal veel lihvida, siis sõnum oli südamlik. Armastusest ja hoolimisest. Kogu teenistus oli samast sõnumist kantud tegelikult. Südantsoojendav ja samas ka väljakutseid esitav. Dagne kutsus Bärensonide juurde külla. Olin külaline kes ei oska õigel ajal lahkuda ja jäin sinna päris õhtuni kuni viisin Dagne 21sele laevale. Külalislahke pere ja nii soe. Vaadates nende peret ja kuidas nad Pita & Bööma laste ümber kõik koos toimetavad, oli nii armas. Sain väikest 5´e kuust Saarat süles hoida ja Hugo autoparklale seinaks olla. ka mina igatsen omale päris oma perekonda. just sellist kodusooja.

viimane 26

täna tegin papist lambi.
93% õnnelik. just nii. ja see ülejäänud 7 tuleb jõuludeks, kui mitte varem.
nüüd ma tean.
olen selles päris kindel.

sünnipäev

...on ülehomme.

aga mul on viimastel aastatel oma sünnipäevadega issue. alates sellest ajast kui ma üksi elan tegelikult. lapsepõlves tegi selle päeva eriliseks see, et pere laulis hommikul üles ja ema oli tordi või koogi teinud ja köögilaua pidulikult katnud. sünnipäevad olid need päevad kui pere sõi koos hommikust. erilis-ilus! soe tunne on jäänud sellest sisse. aga üksi elades on need sellepärast kuidagi eriti külmad ja nukrad. avades sünnipäevahommikul silmad, vaadates toas ringi, tundub, nagu midagi oleks valesti. aga eks ma püüan sellesse täiskasvanulikult suhtuda :) ei, ma ei oota, et te tuleks mind sünnipäeva hommikul üleslaulma, ma lihtsalt räägin, miks alati ei ole tore üksi elada.

muidugi pole mul olnud elus ühtegi üdini kurba sünnipäeva. päevapeale läheb tuju alati rõõmsamaks, sest ikka on inimesi, kes selle päeva oma heade soovide ja kohalolekuga rõõmsaks teevad :) nt seekord plaanin minna Dagnega õhtusöögile Kreeka restorani ja ma tean, et meil saab olema järjekordselt tore aeg. nii et on, mida oodata :)

Lola

ma vahest kirjutan välja nimesid mis mingi hetk sümpatiseerivad väga. selle nädala alguses kirjutasin Lola. aga juhtus nii, et täna üllatuslikult tuli üks pisike Lola mulle külla. imearmas väike. nii on ennegi korduvalt juhtunud, et saan mingi uue mõtte ja siis mõned päevad või nädalad hiljem leian selle kuskilt reaalsel kujul. natuke imelik on, aga mis teha..

tänasest algab elu voodiga. suur tänu Hertyle ja tema sõbrale Kristjan B'le abi eest!

vastuoluline rahvas

eilse õhtu vestluse käigus ma avastasin, et ma ise olen ka üks neist mossitavatest bussi-eestlastest, kes ikka üliväga valib keda enda kõrvale istuma lubab. (siiski mitte bussis). tõsi ta on, et me eestlased tunneme end üksikuna, aga eile jõudis mulle kohale, et see on suuresti meie enda valik. me õigustame oma üksiolemist tavaliselt sellega, et lööme rusikaga vastu rinda ja ütleme, et tahamegi üksi olla. meil ei ole sõprade jaoks aega, sest meil on karjuv vajadus olla praegu (ja tihti edaspidigi) üksi. ma ju tean. aga sellest hoolimata kipume nukrutsema aegajalt oma üksinduse üle.

Tartust

reede saabusid siis palgakärped ka meie manu.

päeval startisin bussiga Tartu poole. vist viimati sõitsin sinna bussiga ülikooliaegu, nii 4 aastat tagasi. valge pikk seelik toob tähelepanu ja teeb endal ka enesetunde naisemaks ja pidulikumaks.

olin viimane siseneja bussi ja sain bussijuhilt kommi. 1 kole asi eestlastest on pahurlikkus ja egotsentrilisus kaugsõidubussides. kõik nad hõivavad võimalusel 2 kohta. buss oli pooltühi, aga kui järjest bussi sabapoole astusin, nägin, et kõik on teise koha oma asjadega hõivanud. läksin lootusrikkalt edasi, kaugelt ju asju ei näe ja paistab, et koht on tühi. olin jõudnud üsna lõppu, kui otsustasin ühelt keskealiselt naiselt küsida, kas koht tema kõrval on vaba. tädi kõigepealt viivitas ja siis hakkas pahura näomiimkaga mind terroriseerima. ütlesin, et olgu, lähen mujale. seal oli mingi mees ka osalt oma seljakotiga laiamas ja ka tema üldse ei rõõmustanud, et ka minul oli tahtmine istuda. kahju. kuigi olin esimese poole päevast vaadanud ilm.ee vahendusel Tartu jahedat tumepilvist ilma, siis minu rõõm oli suur, kui nägin, et ilus ilm tuli Tallinnast bussiga kaasa. astusin bussijaamast Eini juurde ja sealt pärast poodi Väike-Kaare tänavale teoloogide kursa kokkutulekule. kohal oli vast 1/3 neist, kes me aastal 2001 alustasime. enamuse eludes pole suurt muutunud ja kinnitust sai see, et oma kujunduskunstnikega oleme lähedasemad. aga eks tore oli ikka neid näha üle mitme aasta. Tartus olles nautisin kõige enam jala käimist. need puudealleed ja ilusad puumajakesed! tunnen puudust neist tänavatest ja jala käimisest. kodune. laupäev olin Eini juures üsna tubane, sest pisikud tegid olemise ebamugavaks. nohu ja paks pea. tänaseks on lisandunud nõrkus. Tartu laulupeopileti loovutasin Einile ja ise jäin magama. kuna Eini fordil olid mootorijamad, siis tulime Eini ja tema poistega tagasi õhtuse bussiga Tallinna. saamine sinna oli tsirkus omaette, aga las see praegu jääb.

sain nüüd natuke segast tööd, vahelduseks on tööd teha päris hea.

eesmärgid

17.04.2009 oli meil kolleegidega ajajuhtimise koolitus. ma teadsin juba ette, et suurt kasu mul sellest pole, sest ma olen üsna hea ajaplaneerija. see sai kinnitust. 1 kõige olulisem ja põnevam asi sealt oli tabel "eesmärgid" mis meil tuli täita kohapeal. Valisime valdkondadeks töö, pere, tervis, raha ja haridus. vastata tuli 12 kuu, 3-5 aasta ja elueesmärk. paljud olid kõvasti jännis, mis sest, et pea kõigil, peale minu, on juba lapsed ja enamus vastanutest minust tublisti aastaid vanemad. vist lõpetasin esimesena, sest mul on üsna selge mis on minu eesmärgid.
panen siia kirja ka.
12 kuu eesmärgid eelnimetatud valdkondades:
soovin jätkata samas kohas tööd (s.o. T-Tammer joonestajana) võttes lisaks loomingulisi pakkumisi. pere osas tahaksin teha õigeid otsuseid (sest need võivad mõjutada kogu ülejäänud elu). tervise seisukohalt tuleks rohkem jalutada ja värskes õhus liikuda. Rahaline eesmärk on stabiilne sissetulek + väike lisa. Hariduse eesmärk on praeguseks täidetud - lõpetasin EKA kujunduskunsti I kursuse.
3-5 aasta eesmärgid:
Teha rohkem loomingulist tööd, abielluda hea mehega ja saada esime(sed) lapsed (abielu ise pole eesmärk kui sobivat meest sõrmusega ei ilmu), süüa tervislikult ja leida mingi moodus liigutamiseks, piisav sissetulek ja lõpetada EKA (ehk 2.kõrgharidus).
elueesmärk:
teha tööd mida ma tõeliselt naudin, õnnelik pereelu, tervislikud eluviisid, hea toimetulek ja õppida neid asju mis huvipakuvad.

Jenni lapsed

ammune soome kirjasõber Jenni leidis mu facebookist. ta on vahepeal abiellunud, saanud 4 last, oma kodu, koera, kassi, 2 jänest ja hambaarsti hariduse ja ta on ilmselgelt õnnelik. minuvanune tüdruk. mul on ta üle hea meel, aga mis on saanud minust? mitte, et mul midagi poleks, aga järelkasvu ju mitte... vahest pole sellest lugu, aga eile tegi natuke nukraks küll. pildil Jenni lapsed.

puugivuugi

Allikal tunnistasin püsiühendusest. ma seekord üleliia ei pabistanudki ja suutsin kogu jutu (v.a. kirjakohad) peast jutustada. 7 in tulid tänama, nii armas.

Lootuse Festivali koorivorm on valge pluus, sinine sall ja pustad püksid või seelik :S pärast seda kui olin 2 valget lühikeste varrukatega särki ära ostnud, öeldi järgmises proovis, et olgu pikad varrukad. ma tunnen, et pean kõvasti veel alandlikkust õppima.

1 hindamine veel koolis ja siis tuleb suviseid Muhu viiruspuuke ootama jääda.

ma juba kardan.

jazzkaar

esmaspäev käisin Dagnega KUMUs kuulamas Maria Fausti. tüdruk Eestist kes õppis ja elab Taanis. põneva madala häälega, aga mängis hoopis alt saksofoni. lisaks temale olid laval 7 välismaa tüüpi, pillidest olid esindatud veel 3 saksi, klaver, kontrabass, trompet, basskitarr, trummid ja muud kilisevad & kolisevad asjad. esimese loo esimene pool oli üsna ehmatav. selline "elame end pille kuritarvitades välja" stiil. see pole mulle. a õnneks oli suht igas loos ka meloodilisemat osa, sellist, mida ka kõrv nimetab "muusikaks", sest selles on teatud äratundmine, harmoonia. see oli ikkagi krutskiga ja üsna funky. nende "hulluks minemiste" hetkedel oli tavaliselt korraga orbiidis üks pasunapuhuja kes oli seda nägu ja väänles nagu kuulutaks ette oma peatset surma. vaatasin neid tüüpe ja mõtlesin, et mis paneb neid sellist muusikat tegema? mina plännisin klaverit nii kui ma lapsena harjutamisest olin üdini tüdinud ja valasin pilli peale viha välja. ma mõtlen, et kas saab olla nii, et sees on kõik päris korras ja siis ikkagi tuled ja tahad oma ajud lavale laiali plahvatama panna? üks järeldus, mis ma tegin, oli see, et abiellumine pole Taanis popp. ainult Marial oli sõrmus. tasus minna küll, olen kogemuse võrra targem, aga kodus nende plaati peale ei paneks muidu kui teiste hullutamiseks. aga seda pole, sest neilt varastati Kopenhaageni leenujaamas kõik plaadid ära. tea, kas varas sai õnnelikuks? ;)

aa ja ekskursavend, -mailisõpra Margus Vaherit nägin ka enne mõlemat kontserti üllatuslikult (ta juhatas neid kontserte sisse esinejaid tutvustava jutuga). tore oli paar sõna juttu puhuda. ma veidi kardan seda kui sõbrad saavad staarideks. ma olen väga neile kaasa elamas, aga elu on näidanud, et nii nad jäävad järjest kaugemaks. aga jah, hea oli kogeda taas korraks Marguse sõbralikkust ja teada, et ta pole veel kadunud.

miks peaks?

http://www.epl.ee/artikkel/466209
ma ei ütle, et see artikkel oli üdini mõistlik, aga tõsi ta on, et ühiskond survab. ja ma tean, et ma pole selle mõttega üksi. samas väga loodan, et ei minust ega kellestki teisest ei saa ema olude sunnil lurjusest mõttetu mehega ainult selleks, et täita oma kohustust (ja igatsust?) saada emaks hiljemalt siis kui bioloogilisest kellast on saanud tiksuv pomm. (just praegu tuias kontoris ringi üks põlvepikkune tirts). see on hea, et probleemi nähakse, aga kahju, et vales kohas. kuidas parandada seda ühiskonda nii, et mehed hoiaks oma perekondi ja sooviks tulla metsast välja, visata puupüss nurka ja jäädagi.

õnnis aeg

neljapäev Hedvigi trio esines nii kaunisti Saku mõisas. Täna lähen Maria Fausti kuulama KUMUsse. Jazzkaar on mõnus. Laupäev esitles Trepikoja bänd oma uut plaati "Ta tuleb pea". Mulle meeldis. Koolis sai eelmine nädal 2 ainet lõpetatud ja see nädal on 2 viimast "loengut". Juba on vabam, aga samas ka eksamid ja hindamised hakkavad kuklasse hingama. 22 mai on viimane. Nii igav siis seekord.

naistele lõbus

http://vellovikerkaar.blogspot.com/2009/03/best-man-for-job.html

reede?

seljanka tööl vihjab reedet. põhimõtteliselt pole minu jaoks reedeid olnud juba septembrist, neid, mis lasevad mõista, et järgneb nädalavahetus. kui laupäev on kool, siis nädalavahetust polegi. homme saab kuulda, kas septembrist on reeded tagasi. oh, oleks vaid!

so called nädalavahetus seekord:

(nad nimetavad seda laupäevaks)
hommik algab söega. vaja oleks teha 7 A3`e vähemalt (3 x dünaamilisi pindu ja 4 x staatilisi), ma ei rõõmustu.
jätkub 12.40 koolis (ikka söega)
14.20 esimene kokkupuude indesign´iga (illustratoris enda pilti ma teha ei jõua, vb kaasnevad sellega mõned jooksuringid ümber koolimaja, õpetaja ähvardab)
10 minutit on aega koolist minna Pikk tn 20 kus tuleb infotund Kujunduskunstnikele järgmise aasta uue süsteemi kohta (neil on mõjuvõim taastada nädalavahetused!)
18 on Emmakese sünnipäev ja õnnistamine (tükike roosat?)

(pühapäev?)
Allikal on peale teenistust tüütu istumine, kinnitama või lükkame ümber eelmise ja selle aasta eelarveid. vahest läheb seal päris krõbedaks, aga hiiglama väsitav on see ka, alati!
preemiaks lähme Piretiga lõunale, me pole juba kuid kohtunud ja jutustanud.

elu pisiasjad

eile oli mul geomeetrias ainsana tehtud 12m2 näitusesaali perspektiivi kodutöö ja kõik tulid seda mu laua ümber vaatama nagu väikest kassipoega :) õpetaja kiitis ja pani hindeks 5. nüüd siis veel militäärisomeetria ja Karlssoni perspektiiv teha, loodan, et sujuvad needki.

üks tšikk oli end EKA parkla väljasõidu ette risti pamperit pidi kinni sõitnud. 5 tüdrukut kolmest erinevast autost vaatasid ja kõik tahtsid koju. nügisime tulutult. tuli helkurmees kivilahmaka ja tungrauaga ja päästis pärast ootamist 5e minutiga meid lõksust välja. ole sa tänatud, jõumees Junnu! bhah.

kunstnik?

tasub jalutada tööl mööda koridore ringi. just kuulsin, kuidas 1 koolitaja nimetas mind kunstnikuks ("mis selle kunstniku nimi on? Tulla või" keegi vastas "Tuuliki")

mu tööd pandi tähele (seekord nõupidamisteruumis).

oh, õnne suurt!

häbi

kuidas uskuda laulu "püha on elu" kui sel ajal lendleb tuhandeid linnusulgi õhku, et meil oleks ilus vaadata?

oh, teate, vahest on nii hea olla üksi! ja nautida seda, et saab kinno minna üksi ja lihtsalt jalutada üksi ja üldse olla üksi. (aga mitte alati). lihtsalt nüüd viimastel päevadel ma olen seda jälle õppinud nautima. mulle on alati meeldinud inimesed kes oskavad üksi olla ja rõõmu tunda sellest ajast ka. ma vist olen aegajalt ise üks neist. ja mitte see, et mulle inimeste seltsis ei meeldiks, meeldib ju küll, aga pole ka seda, et ma ilma teisteta oldud ei saaks.

kui ma vaatan enda ümber, siis ma ei näe mitte ühtegi inimest, kelle elu oleks üdini lihtne. mõtlen just murede ja probleemide mõttes. kui inimene ise on teinud kõik, et oma elu hoida selge ja puhtana, siis on neil raskused mõne oma pereliikme, sõbra vm-ga. kas siis haigus, kasvuraskused või sootuks midagi muud.

Emma kutsus

What Does Your Height Say About You?

Your Height Says You're Friendly
You are a warm, outgoing person.
You are a very social creature.
You value harmony, and you often play the role of mediator.
You are a very real and honest person.
You know how to kindly tell people the truth.
You crave love and approval. Luckily, you are a very easy person to love.
You are about as tall as the average Australian woman.

äriidee

mul on esimene praktiline disainilahendus mõttes mille kohta arhitektoonika õppejõud ütles: "Geniaalne." nüüd mõned nädalad hiljem hakkan seda ise ka vaikselt uskuma ;) olemas on esialgne väike makett. seotud pallidega. sellest teavad kursakaaslased, Miku ja vb keegi veel. loodan, et juhtub ime ja seda saab ka reaalselt teostada ning et ma loon oma firma mille kaudu müün neid ja edaspidi ka muid toredaid asju palju maha :) unistada ju võib. wannabe disainer, ajee!

5 viimast

avastasin, et 3/4 kooliaastast on läbi nüüd. jäänud on 5 tihedat koolinädalat (alates järgmisest) ja siis on kuujagu sessi, aga sess on juba pooleldi vaheaeg, sest saab võtta töölt mõned vabad päevad ja kooli ei tule minna rohkem kui max 8 x kuu jooksul (sest paar eksamit on enne ära). pealegi osad neist ainetest on hindamised, milleks enam eraldi uusi asju teha ei tule. nii et esimese aasta lõpp peaaegu paistab! ja veel rõõmsamaks teeb sellejuures kevade saabumine :)

Suvel Muhus maalime ja joonistame.

spikerdamine

mis teema inimestel sellega on?

eile oli kunstiajaloo eksam. õpetaja karm aga õiglane. tegi kohe alguses selgeks, et kui keegi spikerdamisega vahele jääb, siis teretulemast uuesti järgmisel aastal. ilma igasuguse vaidlemiseta. ma ei näinud, et keegi oleks vahele jäänud (umbes 70-100 in), aga õps oli ka palju auditooriumist ära. kursaõde mu kõrval spikerdas. ma ei tea miks.

meil kõigil on sama palju aega ju tegelikult. olgu, mõnel on lisaks koolile lapsed, a samas mitmel neist pole lisaks lastele tööd mis aega rööviks.

ma ei ütle, et ma pole kunagi elus spikerdanud, olen küll, aga vähe, sest see pole hea, mittemillekski.

tagasi...

Saaremaalt. ilus päike oli. käisin mõned korrad jalutamas ka. Uus-Roomassaare tänav on päris kena. puudeallee ja pisikesed tänavad ümber selle. palju vanaaegseid puitmaju.

avastasin, et puhkus ja lõõgastavad protseduurid lammutavad päris hoogsalt müüri mis ma enda ümber ehitada olen püüdnud. aga muidu oli hea. vaatasin 4 filmi ära ("Slumdog Millionaire", "The Curious Case of Benjamin Button", "Twilight" ja "Notebook"). kõik vaadatavad ja omamoodi huvitavad. lülitusin korraks teiste eludesse, mis küll mõnel harval korral leidsid valusa kokkupuutekoha mu enda omaga.

pühapäevane Siion tundus pärast Kuressaare laagrit palju kodusem. Tiina S. naeratusest säras päike :) gospelkoor laulis neil ilus-tuttavaid ülistuslaule (Tiina soleeris).

Valjala kalmistu ristid.

SPA

ülehomme ma tulen, Saaremaa!

protseduurid broneerisin ära.

ürdipärlivann.

solaarium(x2). (lunisin ekstra)

soolakamber(x3).

massaaž.

relaktsioonikamber.

parafiinkindad.

juukselõikusele lähen ka.

lisaks lõõgastusele on kunstiajalugu.

mesopotaamiast gootikani.

kui see saab otsa, tuleb oodata muud.

laupäeva hommik

viltused numbrid ei andnud ikka rahu ja tegin täna hommikul siis veidi ümber ja lisasin tähed ka.

reede õhtu

seekordne kodutöö laupäevaseks Illustratori tunniks. esimese katsetuse kohta käib kah, kuigi tean, et täiuslik see pole (ma kõiki asju ei osanud ise veel parandada).

muig

käisime täna isaga kaubamaja IM maci osakonnas mulle parallels EDU programmi otsimas ja päris veider oli kuidas iga küsimuse puhul (küsisime neid palju ja väga erinevate asjade kohta) vastas (mees)teenindaja pmst nagu mu isale. tuntav oli stampmõtlemine, et kindlasti see vanem härrasmees jagab arvutitest (sh macidest) rohkem kui nooruke naisterahvas. muidu oli hea müügimees. aga jah, eelarvamused. ega tema ju ei teadnud, et juhtumisi on neiuke töötanud tegelikult mitu aastat arvutitega ja jagab isegi macist oluliselt rohkem kui ta hallipäine (muidu väga osav) isa.

märgigraafika kodutöö

2 soovitust heaks abieluks

ma olen saanud elus 2 soovitust tulevase mehe valiku osas. vähemalt neid kahte ma mäletan.
esimese sain umbes 3-4 aastat tagasi Praha seminaris ühelt mulle võõralt (aga mu vanimale õele tuttavalt) eakalt välismaa mehelt. ütles, et ma peaksin vaatama, kuidas mees käitub oma emaga, et samamoodi hakkab ta tulevikus ka oma naisega käituma.
ja teise soovituse ütles (ameerika misjonär) Mel nende lahkumispeo õhtul aastake tagasi. ja see point oli, et ma ei lepiks vähemaga kui parim. Jumal tahab mulle parimat.
Mel on nüüd taevas, aga see mõte on mul meeles.

puuris

kui te soovite flegmaatilise Tulla rahutuks teha, siis pange ta tööle ilma tööta istuma ja nii päevadeks ja nädalateks ja üldse. ma tunnen, kuidas ma raiskan oma elu ära neil töövabadel päevadel. ootamine ei ole lihtne. eriti kui samal ajal saaks teha muud. ka asjalikke asju. nt külastada kooli raamatukogu ja lehitseda neid kunstiajaloo raamatuid mis nimekirjas ootavad. ükskord ma veel võtan end kokku ja ütlen õigetele inimestele, et nii ma ei suuda. aga ma arvan teadvat mis sellele järgneb, küll nad leiavad mulle mingeid jaburaid tegemisi ja olen ikka siin, puuris, mõtlemas mida kõike mujal samal ajal teha saaks.

ärge mõistke mind valesti, ma armastan elu.

(väljaspool tegevusetut puuri)

üha uuesti alguses

olen kohkunud selle Tartu-Tallinn maanteel eile juhtunud (4 hukkunuga) õnnetuse pärast. mäletan Jürgenit Saaremaa laagrist. ma isiklikult ei tunne teda, aga mõned korrad sai laagris seltskondlikult põgusalt suheldud ja karm on teada, et ma nägin seda rõõmsat noormeest vähem kui kuu aega tagasi ja enam teda polegi. see paneb oma elu üle järele mõtlema. ütleme nii, et on ka põhjust. taaskord. hea on teada, et ta säras oma usus Jeesusesse ja võib nüüd taevas olla. kui õnnetusega seonduvat klimpi kurgus vältida, siis räägin natuke ka nädalavahetuse reisist Dagne juurde. ma arvan, et meil oli hea lõõgastav aeg. siinkohal suured naeratused Dagnele, ainult tema teab lõõgastuse tõelist tähendust ;) reedel tegime sauna, laupäeval filmiõhtu koos naeruteraapiaga ja pühapäev käisime solaariumis. muidugi rääkisime maast ja ilmast tunde. väga naiselik ju :) Dagnega on alati nii värskendav rääkida, sest temas on seda resoluutsust, mille mina endas kaotanud olen. teoorias oleme me üldjuhul mõlemad tugevad, eriti kui see puudutab teiste elusid, aga praktikas olen mina nõrk. ma küll tunnistan oma nõrkust, aga ma ei tee just alati midagi selleks, et seda muuta. vahel teen, aga ma väsin ja annan alla. mõnikord tunnen, et tahan proovida elu ilma piirideta. jah, see võib olla ajutiselt põnev, aga enamasti veab mind olukordadesse kuhu ma sattuda ei soovi. millal ma tõmban teadliku piiri ja elan jälle oma elu nii, et see teisi ei riivaks? on see ülepeakaela võimalik? kas mul on piisavalt usku enda (ja Jumala ühistöö) tugevusse? kas täna on see päev alata jälle otsast? (oi kui tihti ma seda juba teen...)

õnnistatud

viimastel päevadel on mu kodu ainult öösiti köetud ja kui mul õhksoojuspumpa poleks, millega vajadusel olukorda leevendada, oleksin kodus jääsambaks muutunud. hea on, et mul termomeetrit pole, muidu oleksin ehk juba välja kolinud. täna hommikul aga üllatusin kui köögiukse avasin, köök oli nii mõnusalt soe. pehme ahjukütte soojus. hetkeks juba mõtlesin, et kuidas köök on nüüd siis nii, aga elutuba väga jahe. oh õudu, pliidiraud millega eile hilisõhtul teed tegin, huugas. õnneks midagi seal peal polnud ja midagi polnud süttinud ka. olen veel elus, tänu Jumalale!

tulen veel tagasi Kuressaare laagri juurde.

ma otsustasin sinna minna eelkõige selleks, et otsida suuremat Jumala lähedust. ja ka tegelikult selleks, et pääseda eemale Tallinnast ja igapäeva rutiinist ning keskkonnast.

nii mõnedki asjad said mulle selle nädala jooksul seal selgemaks. kui läksin vana-aasta viimastel tundidel eestpalvele sooviga, et saaksin uude aastasse minna täiesti puhtana ja et võiksin saada rõõmsameelsust juurde, siis Helari, kes mu eest palvetas, palus nii õigeid asju, kuigi ma polnud midagi täpsustanud. ta palus mulle tervet südant ja et kõik mustus mis mu sisse kogunenud on, eksimustega ja üldse, võiks viimseni kaduda. mul pisarad lihtsalt voolasid ja voolasid ja hakkas kergem.

kommuunielu

olin 27.dets.-2.jaan. Saaremaal Kuressaares misjonilaagris "Julge särada". kommuunielu sellepärast, et ööbisime koolis klassipõrandal umbes 10-15 tüdrukut ühes ruumis ja üldiselt olid kogu laagris ikka pidevalt samad näod (~150 noort). võtsin osa koori grupist, mis tähendas, et mul olid iga päev kooriproovid + mitmel päeval esinemised. mulle meeldib kooris laulda, päris tõsiselt ja juba palju palju aastaid. vana-aasta viimastel tundidel käisin eestpalvel, nii hea.. rohkem kohe laagrist ei oskagi kirjutada. sõrmed on pooljääs. aga muidu on elu selline, et ootan põnevusega, mida uus aasta toob.

aijaa, Mimi käis minu äraoldud ajal Tartus väljasõidul ja läks hamster Tikiga purelema ning pühadele omaselt on ta silmnähtavalt kosunud :)