3 aastat Kansases

1.juuli täitus mul 3 aastat USAsse kolimisest, on aeg teha vahekokkuvõte.

millest tunnen puudust?

peaaegu kõigest, mis mul Eestis oli ja siin ei ole, aga konkreetsemalt:

lähedastest: sõpradest ja pereliikmetest kes teadlikult soovisid minuga aega veeta. kuna seal oli mul suur pere ja sõpru mitu, siis siin väikse pere ja ühe sõbrannaga on elu jätkuvalt väga tühi, kõigist pingutustest hoolimata. tunnen puudust huvitavatest vestlustest, elu jagamisest, uute kohtade avastamisest.

turvalisusest. annan endale aru, et Eestis on suurem tõenäosus röövi ohvriks langeda, seal ihatakse rohkem teiste vara, siin aga on omakorda palju suurem tõenäosus saada kuul kerre või langeda inimkaubanduse ohvriks. paraku jätkuvalt annaksin pigem ära oma varanatukese, kui elu.

esimesed 2,5 aastat pidasin üheks kõige suuremaks ärritajaks siin pidevat müra. kuna siinne küttesüsteem on teine, siis pidevalt mühiseb häälekalt kogu maja läbivates suurtes torudes küte või konditsioneer. ventilaatorid, õhuniisutajad jms lisaks. isegi siinsed mõnusamad pargid ja jalutusrajad asuvad kiirteede või põhitänavate ääres kus on pidev autode vool ning rahu ja vaikust pole kusagil.

üldiselt on mulle rongid alati meeldinud, kuni kolisin siia. elame rongirööbastest mitu mitu mitu tänavat eemal, aga see ei loe! nad tuututavad ka öösiti aega valimata, valjult, nagu oleks nad otse me akna taga. nad võivad teha seda kasvõi 26 sekundit järjest, ise lugesin, öörahust pole juttugi! olen/olin siin enamus ajast korralikult välja magamata. kui osasid teeb tujukaks nälg, siis mulle mõjub pigem pikem magamatus. viimasel ajal olen ronge vähem märganud, nad kas vahetasid ühe eriti aktiivse tuututaja välja või on nad lõpuks öise aja reegleid muutnud. olgu öeldud, et elasin Laagris rongidele palju lähemal ja kordagi ei seganud nad mu elu ega ööund.

igatsen seda, et pikad jalutuskäigud oleks taas loomulik osa mu päevast nagu oli vahetult enne siia kolimist kui elasin oma igapäevaelu ilma autota. jalutamine on üks mu meelistegevusi. siin ei ole nii, et lähen täna linna jala või kõnnin mõned bussipeatused, siin pole korralikku ühistransporti ja bussiga saab ainult valitud kohtadesse. enamus kohalikke pole siin elus bussiga sõitnudki, minu mees kaasa arvatud. kodule lähimasse toidupoodi saame jala minna, kui üle 30 kraadises kuumuses tahame toidukotte tassida...

igatsen Laagris elamist. 10 aastat olin seal. kuigi Kristiines elamine oli ka vägagi hea, siis Laagri oli minu jaoks ideaalne - väike ja vaikne, nagu ma isegi :)

Võiste männimetsad, mu lemmikud! Kansases on rohkem põlde ja natuke võsametsa. kuigi mulle meeldib ka siinne avarus, siis igihaljaste männimetsade vastu ei saa. igatsen äiksevaba vihma ja hommikust kargust mis põski näpistab. õhk on siin umbne (aknaid saab avada vaid paar päeva aastas kui õues pole ei kuumust ega tammelestasid). siin on liiga palju päikest, päriselt! ma pole kunagi soovinud elada kuumas kliimas, kuigi tulen kuumusega toime küll. ainult ühe korra lõhnas siin värskelt nagu sügiseses männimetsas ja see oli meie kodust nii 10 h kaugusel Colorado mägedes kose kaldal metsarajal.
igatsen kohta kus paar kordagi suve jooksul ujuda, keemia ja maksuvabalt. võiks ju arvata, et kui suvel on siin pidevalt üle 30c sooja, et siis ainult vees vedelemegi, aga kohalikud järved vohavad bakteritest, on sogased ja mudased ning tasulised basseinid on mõeldud peamiselt lastele supluseks.

 ma praktselt kasvasin üles vanalinnas, seal koolis käies. siin see ilu ja ajalugu puudub.

ka kolm aastat hiljem on Artiseta raske. aegajalt lohutab suurem valik kristlikke filme tavakinos, mida Eestisse satub märksa harvemini. muid kultuurisündmusi vajaks ka. siinne põhikultuur on tugitooli- või laste koolisport mille vastu mul (soojad) tunded puuduvad.

Eesti ilusmaitsvad hõrgud söögid ja kaunishubased kohvikud ning restoranid. üsna võimatu on mul siin liha+burgeri+pizza kiirsöögiparadiisis leida menüüst midagi sobivat, eriti nüüd kus püüan toituda liha-, suhkru-, maisi-, gluteeni- (jne jne) ning piimatoodetevabalt.

Eesti küpsetised. meil siin pole näiteks kohupiima ja kõik poekoogid on kilomeetripikkuste koostisosadega millest enamus on arusaamatu jura.

sain hiljuti oma elu esimese ja ainsa kohese vastiku reaktsiooni toidule. nimelt pakkus sõbranna poest ostetud Red Velvet kooki. pildilt on näha mida kõike toredat sinna sisse on pandud. mul hakkas kõhus hullult keerama, tulid kuuma- ja külmavärinad, nõrkus. polnud kindel, kas jõuan 20 min autoga ise koju sõita, läks õnneks. veel tunde hiljem oli väga paha olla, kohalikel ei tundunud viga mitte midagi. nad on selle jama peal üles kasvanud ja korjavad muuhulgas sellega üles ka depressiooni, diabeedi ja palju muud. mind hirmutab kuidas nad põlvkonna järel söövad üha hullemini ja see ilmselgelt ei mõju mitte kellegi tervisele hästi.

kiruge palju tahate, aga Eesti tervisesüsteem on siiski palju parem kui mul siin. te ei pea elama hirmus, et järgmine arstilkäik või lähedase õnnetus võib teid sõna otseses mõttes pankrotti viia. ja kuna neid meie leibkonnaga seotud inimesi on kokku 4, siis seda suurem paanika. tuleks usaldada Jumalat ja loota parimat, tean, aga kuskil kuklas on see info ikka aktiivselt segamas.

praegusel hetkel tunnen kõige enam puudust stabiilsusest. nagu elus ikka, siis paljud asjad pole nii, nagu pidid olema, või nagu igatsesin, et oleksid. mu mehel on bipolaarsus, exnaine, 2 last ja ühtteist veel. kuigi ta tervis on mu siin olles olnud palju stabiilsem kui varasematel aastatel, siis elu ja tujud on ikkagi ettearvamatud. ei saa arvestada, et kui on hommik, on hea tuju, või kui on lastevaba nädalavahetus, on romantika. isegi minu sünnipäev ei pruugi minna nii nagu plaanitud. ka ei aita kaasa asjaolu, et kolisin siia teadmisega, et lapsed tulevad isale külla iga teine nädalavahetus ja üle aasta vahetuvad meiega veedetavad kohalikud pühad. või et igakuiselt on kindel summa mis laste ema niigi kopsakasse kukrusse veereb. kõik on muutuses ja ettearvamatu. just olid lapsed meiega 4 nädalavahetust 5st, eelnevast läbiräägitud graafikust hoolimata. või tuleb mehele sõnum, et oksendav laps tuleb naabrinaise juurest ära tuua (kokku üle 1h autosõitu), või et laste ema tahab kodus üksi haige olla jne jne, lisakuludest rääkimata. nii tulebki aegajalt trots ja pahameel, et see kõik on mu enda saamata jäänud laste ja kodurahu arvelt. ilmselgelt on meil kõigil oma võitlused, ei arvagi, et minu elu on see kõige keerulisem. ma lihtsalt ei osanud aimata ette seni teadmata olukordi või kui suur toetus langeb ära sellega, et lähedal pole oma vanemaid, sõpru ja harjutud kohti kus end "tuulutamas" käia.

igatsen veel väga palju muud, mh ema hoidiseid, eesti keeles rääkimist, uut võimalust taas kodust või kust iganes töötada, seda, et mul oleks põhjust midagi/kedagi kalendrisse märkida, teadmist, kes ma veel lisaks abikaasale ja kasuemale olen, ning taasleitud selgust, et ka minu unistustel ja elul on kaalu.

mul ei ole vaja haletsust või kommentaare stiilis "igaüks on oma õnne sepp" või "oska näha seda, mis sul on, mitte seda, mida sul pole". tahtsin lihtsalt jagada ja kirja panna oma mõtteid, just nii nagu nad praegu on pärast kolme aastat Kansases.

mitte päris vegan ja toidutalumatuse test

aastavahetuse paiku SPAs nägime telekast saadet veganist kes nägi ülinooruslik välja. head geenid, ütlevad mitmed, aga uuringute tulemusel tundub olevat fakt see, et veganid pääsevad mitmetest haigustest millega paljud kimpus. sh diabeet, südame ja veresoonkonnahaigused, milleks meil mehega on geenide tõttu niigi eelsoodumus. kuigi olen kogu elu olnud tugeva tervisega (harvad külmetused, gripid jms välja arvata), siis elu Ameerika tervisesüsteemis hirmutab isegi mind. kui miski peaks mind haiglasse või mitmele uuringule saatma, siis mul reaalselt pole kontol piisavalt raha, et omavastutuse 4500 dollarit lisaks tervisekindlustusele maksta. ehk siis ennetavalt tahtsin tervise tõttu proovida veganite menüüd. 100% otsust pole teinud. olen sel aastal söönud ühe hamburgeri, 2 grillvorsti, 4-5x kana, paar x pisut juustu, mõned munad ja natukene kala või krevette. veganile tundub see kindlasti meeletu kogusena, aga mulle, kes ma Usas pea iga päev olin midagi loomset söönud, on see ikkagi päris hea tulemus. mees sööb mul jätkuvalt loomset iga päev.

mis on muutunud? ma arvan, et mul on rohkem energiat, nahk tundub siledam, nr2 väljub palju regulaarsemalt, aevastan kordades vähem, kindlasti on midagi veel..

minust ilmselt ei saa aga kunagi ekstreemset veganit. sellist, kes võitleb mh sõnniku, villa ja mee kasutamise vastu. eile juhtusin nägema tulist kommentaari veganilt, et "organic" puuvili & juurvili pole vegan, sest seal on kasutatud kasvatamiseks lehmasõnnikut. kas siis tema sööb kindlalt vaid keemiaga pritsitud või sünteetiliste väetistega kasvatatud taimset? vaevalt ta kasvatab kõike ainult ise ja kompostiga. lehmad ja kanad ei kao siit maa pealt niipea kuhugi, ja kuni neid on, siis on ka nende väljaheiteid mis ilma igasuguse inimpiinamiseta neist väljuvad. 

minu vegani katsetused on puhtalt minu enda tervise huvides, paraku.

lisaks tegin hiljuti toidutalumatuse testi. ülitundlik pole ma millegi suhtes, pisut pettumus, sest lootsin, et midagi konkreetset tekitab punne mu lõual ja kaelal lisaks hormoonidele, suhkrule ja teraviljale. ananass on teises astmes ja siis kolmandas astmes oli 21 toiduainet (96st). alustades piimatoodetega, lisaks gluteen, chia seemned, koola, must pipar, ingver, mais (Kansase peamine produkt), viinamarjad, rohelised oad ja ühtteist veel. sealhulgas oli ka kohvi, mida ma joon maksimaalselt paar korda aastas. kui saaksin valida midagi sealt nimekirjast, mida sinna ei tahaks, siis hetkel valiksin vist musta pipra või chia seemned. mais, ingver, rohelised oad ja viinamarjad olid seni ka menüüs. oeh, ja juustud, mida ma sel aastal küll palju pole endale lubanud.
olgugi, et nende 21 toiduaine vastu on mul vaid kerge tundlikkus, siis püüan need esialgu eemaldada tarbitavast, kui seda veel seni teinud pole, ja hiljem proovin mõned lemmikud tasapisi oma lauale tagasi tuua. videotest selgus, et mitmetel on avokaado vastu ülitundlikkus ja harjutasin end mõttega, et tuleb ehk sellest loobuda. minu üllatuseks oli avokaado mul 96st testitud toiduainetest kõige vähem reaktsiooni tekitav, päris viimane. 

tasub meeles pidada, et kui miski on üleüldiselt tervislik ja kasulik toit, siis see ei tähenda, et sinule see hetkel või üldse peaks sobima.

kokkuvõttes on omamoodi põnev väljakutse katsetada elu ilma teatud seni harjutud toitudeta. natuke tüütu on ainult seda üksi teha kui mees kõrval tihti grillib ja jäätist sööb. meil siin enamus söögikohad on ka väga liha- või piimakesksed. meie linnas pole nt ühtegi taimetoidurestorani ja mitmed juurviljalisandid on praetud võis.

jätkan katsetamist.