toiduvarud

kuna mulle ei meeldi liiga tihti toidupoes käia, siis panen end aegajalt proovile. siis kui tekib esimest korda mõte, et oleks vaja poodi minna, selgub, et tegelikult on kodus veel toitu mitmeks päevaks, kui mitte nädalaks. tänagi olen tõbisena kodus ja eile tekkis see "oleks vaja poodi minna" mõte. pakuti küll, et kas oleks vaja mulle tuua midagi, ise saaksin ju ka hakkama, aga milleks.. iga päev ei pea ju leiba sööma :) vaatasin oma varud üle ja veel on: natuke pastat, pudruhelbeid, tatart, sushiriisi (ja muud onigiriks vajalikku), üks tuunikala konserv, puljongit, mõned tomatid, paar õuna, mune, moosi, 1 paprika, 3 väikest kurki, 4 apelsini, natuke pähklivõid, mõned päiksekuivatatud tomatid, külmutatud marju, muretaigent ja kindlasti midagi veel. ja mina tahtsin minna poodi!?? lisaks leivale, võile ja juustule oleks sealt tulnud koju veel nimekiri asju, ma oletan. ja milleks? sest mul pole kodus süüa? vale puha :) soovitan end ka mõnikord selles vallas proovile panna - või noh, oma toiduvarud ja mõtlemine :)

järjekorrad

millal lõppevad need järjekorrad? midagi kedagi oodata. isegi kui ei taha, ikka ootad, ja kui tahad, ikka.. aina tühjeneb ja täieneb see tahan ei taha. nii inimlik. kas on? lõputu ring. isegi kui ei taha. või tahan.

mustikas

tänasel õhtul mustikas kõnetab (seda on tulnud ennegi ette). üks täht ja üks number. sulgis. metsamarjad ja "ei" pirukas. ainult üks mari ja mõned sajad päevad. nii palju. võinuks olla. ehk. ja jama. need mustikad. ja magus piparmünditee.

vihmavarjur

järjekordne näide sellest, et Laagris on suurepärane elada. täna pakkus üks soliidne vanem härrasmees mulle poolt oma vihmavarjualust poest väljudes seni kuni me teed ühtisid. suvine vihm meeldib mulle üliväga, aga sellised tähelepanelikud ja abivalmid inimesed igatahes ka. 

kunagi varem suure lumise talve ajal kui ma oma autot välja kaevasin peatus üks noor bemmimees. ilma jututa võttis pagassist oma labida ja tuli appi, lihtsalt niisama. 

ja inimesed Laagris teretavad! näiteks oma maja elanikke ja isegi arstikeskuses. ja postkontoritädile olen juba nägupidituttav. ja meil saab siin ahjusoojaleiba ning maitsvaid küpsetisi. ja trenni teha. ning toidupoed on suured ja lähedal. ja sauele saab jalutada või joosta. ja mu juuksur on tore. 

mulle tõesti nii väga meeldib siin. 

juba algusest peale.

hanemuna

ühel suvisel päeval käisin külas heal sõbrannal, ja mälestustel. ahjusoe kook ja koduaia tee, üsna alati ootamas. ka minule oli tihti koht tema lapsepõlve suure pere laua taga. kuigi mu ema seda mulle keelas, jäin aegajalt ikka, hõrkude roogade ja soojuse sisse. kodus ootasid nii mõnigi kord tühi maja ja juustuleivad. tema majast sai minu sisse natuke kunsti. ja käsitööd. ja soojust. ja headust. oli suur pirnipuu, kassid & koerad & kanad. türgioad ja palju muud. mardilaulud. barbie ajakirjad ja turg. nii palju. nii palju. lugesime samme minu väravast tema väravani. mõnikord mitu korda. poolele teele või värava ette. paljud tema kodust on tänaseks läinud. linnuna lendu. siia ja sinna. aga soojus seal majas on jäänud. ja üks maailma parim vanaema. ja pirnipuu. lisaks on osav mees ja üksteise võidu laulvad heledapäised tüdrukud ema õmmeldud kleitides. ükskõik kui harva käin, ikka on soe ja kuidagi oma. koduteele tuli kaasa mitu tükki kooki ja hanemuna, minu elu esimene. terve pannitäis.