kui eelmine nädal Londonisse maandunud olin ja bussiga kesklinna poole sõitsin sai looduse rohelus ja õitsvad puud mu pisaraid pühkima. päev varem olin autoga kodu poole sõites avastanud end naeratamas, sest ma lõpuks nägin rohkelt väljasulanud maapinda. olid jälle sõidurajad ja kõnniteed. ei meenu aastat mil üle 6 kuu oleks maa lume all. pikk ja väsitav talv oli. hing ihkas kevadet, juba kuid. Londoni bussis tõdesin taaskord, et õige linnalaps ma pole. tahaks maja ümber ruumi ja paljaid varbaid murul. tahaks metsalõhna ja lillepeenraid akna all. paljud arvavad, et mu praegune kodukoht Laagri on kaugel. mulle pole. ja jõudis kohale miks. tegelikult olen lähemal. kes millele lähedal ihkab olla. ma näen metsa aknast. mu süda on siin. praegu vähemalt.