palve

mu heal sõbral avastati haigus mistõttu tal algab täna keemiaravikuur. palun võtke ta oma palvetesse.

soovitan

Käsil on Craig Groescheli "It" (how churches and leaders can get it and keep it). Panin kirja väikse lõigu täna loetud peatükist.

 

All six of my children are walking now./.../When they take their first steps, their eyes always grow huge with a mixture of excitement and fear as they wobble like a two-foot-tall Frankenstein. No matter what - whether it´s after the first step or the third - they always fall. Always.

Imagine if, immediately following their first tumble, one of them thought, Well, that´s that. I gave it a shot. Things didn´t work out. I´m not meant to be a walker. I guess I´ll just crawl the rest of my life. The fear of failure causes many ministries to think with this same kind of absurdity. And on they crawl while God wants them to soar.

 

See on mul 5.raamat tema sulest lugeda ja julgen soovitada, kirjutab läbi huumori ja on lihtsasti loetav, samas on sisukas ka. Teine kristlik kirjanik keda huviga loen on John Burke, tema stiil on üksjagu tõsisem, aga kirjutab huvitavatest asjadest ehk sellest kuidas Jumal erinevate inimeste eludes toimib. Varsti jõuab minuni ta 3.raamat. Tema jutlusi kuulan ka. Kolmas kirjanik on Gary Chapman. Tema on kirjutanud lugematult palju raamatuid armastuse viiest keelest erinevates variantsioonides ja laiemalt suhetest üldse. Mees teab millest mees räägib. Väga vajalik kõigile.

tuline pann

kuuma laua ümber istuvad kolm pisut ühe näoga naist ja vaatavad uneledes kuidas asiaadist kokk neile õhtusööki valmistab. üks 45 aastat abielus olnud, teine 20 aastat abielus olnud ja kolmas veel abiellumata. ja kõigil neil on sarnane mure. üks sellega kaua elanud, teine juba väsinud ja kolmas kaalutlev. elu ongi vahest nagu õde Ksenia filmis. Õlimäe õied. imetlen ja soovitan! ja need kolm naist.. ka neil on oma lugu.

eurovisioon 2012

minu eelmise aasta lemmik

eurovisioon 2013

minu selle aasta lemmik (nii palju või vähe kui ma neid lugusid üldse kuulnud olen)

see on ka siiski tore kunstiinimeste lugu, mis sest, et lauljaks on teda palju nimetada :)

oma ema laps

emadepäevapisarad on märk sellest, et olen oma ema laps. ta on mul õrn. ja armas. ja andestav. ja hooliv. ta südant jagub rohkem kui oma kuue lapse ja 11 lapselapse jaoks. kellel on, sellele antakse. ka vaeva ja valu. ning head. mida aga anda oma emale, tasuks kõige selle eest? tahaks anda rõõmu, kuhjaga, aga mõnikord ei oska muud, kui anda lilli. ja pisaraid. tahaks anda talle kergemat elu ja paremat tervist. rohkem loomingulist vabadust ja väljateenitud armastust. tahaks.. aga ei tule hästi välja. ma olen ju kõigest laps. oma ema laps.

remont

ma ei tea, kas ma olen imelik või mitte (tegelikult tean ja olen), aga mulle meeldib oma kodus remonti teha. olen sellest siin juba varem ka kirjutanud - nii umbes eelmise remondi ajal. niivägamõnus on oma pisikeste kätega teha midagi veidi jäävamat, või üldse, midagi TEHA ja mitte niisama aega surnuks lüüa. muutused on kohe silmaga märgata. ja tulemus on oma kullakalli kodu veidi ilusamaks muutmine. töö kiidab tegijat - tõepoolest! ja tegija oma tööd.

ainult üks

disainerina tööle kandideerimine tundub kuidagi palju isiklikum kui nt  klienditeenindajana. sest noh.. küsimus pole ainult selles, kas oskad/ei oska, või kas oled lihtsalt kena tubli inime. kui oma looming on tööle saamise aluseks, siis see kuidagi koorib paljaks. nagu vanasti kekatunnis või koolipeol, oled ootusärevuses, kas osutud seekord valituks või ei.
ja siis veel need palganumbrid... kuidas määrata enda väärtust? ilma ala- ja ülehindamiseta.
samas, põnev on ka. mulle meeldivad säärased uued väljakutsed ja enese proovilepanekud ja ma ise usun oma töösse (ja muussegi veel). ja tegelikult pole ju vaja rohkem kui vaid üht kes mind valiks. nagu mehegagi, ühest on küll.
nii et lootust on.

killuke Jaapanit

täna sain sellest osa. http://www.adamson-eric.ee/et/naitused/hetkel/sumi-e

nagu killuke Jaapanit oleks mind kodumaal külastanud või nagu oleks saanud hingata sisse sõõmu sealset olustikku. need tööd olid päris erinevad lihtsusest peene reaalsuseni. minus on vist tõesti natuke jaapanlast. tänu armsale inimesele on mul nüüd oma spets pintsel millega kuldkalu maalida :)

Adamson Ericu püsinäituse nägin ka ära ja see üllatas mind oma mitmekesisuses. selles mõttes on ta mulle kindlasti suureks eeskujuks, et ta tegi palju erinevaid asju - maalides katsetas mitmeid stiile, lisaks võis seal näha tema mööblit, ehteid, keraamikat.. see on see mida mina soovin, end mitte piirata ühe kitsa suunaga, vaid olla avatud. kool andis selleks hea alguse.

silmad

vaata oma silmi.
mida need täna väljendavad?

enesealalhoiuinstinkt

mida teeb inimene, et ennast säästa? mina põgenen. viimase aja avastus. sest ma tean oma piire ja ma enam ei taha neile ligilähedalegi jõuda. kui on võimalik jääda rahus, siis ma olen valmis seda kaaluma. pinge närib ja lammutab. minu nõrk koht.