27. sept 2016

fotograafiaklubist

üks paljudest raamatukogu pakutavatest tegevustest on fotograafiaklubi. kuna üks mu kirg on kindlasti pildistamine ja ma seda kogu armastusest hoolimata liiga harva teen, siis olin juba kuid mõelnud, et tahan minna fotoklubi kokkusaamisele, aga suvel oli liiga palav, magasin kohtumise maha või leidsin mõne muu vabanduse. need toimuvad korra kuus ja alati kohtutakse erinevas kohas. eile oma ebakindlast olekust hoolimata läksin ja oli tore. ainult 4 inimest seekord. tore vaikne hallipäine vanahärra, klubikorraldaja proua ja seekordne kohtumise juht loodushuviline kes teadis meeletult palju taimedest, lindudest ja putukatest. siit mõned pildid mis eile Felker pargis tegin.













just nüüd kui loodus vaikselt hakkab sügisvärve näitama on otsustanud nad edaspidi kolm kuud kohtuda siseruumides loenguvormis, aga eks siis pean ennast ise utsitama oktoobris-novembris kaameraga jalutama. sügis on mu lemmik.

raamatukogu

meie kohalik raamatukogu on kahtlemata üks mu lemmik paiku siinses linnas. pikad raamaturiiulid seni lugemata raamatutega süstivad minusse lootust - palju on veel avastada, ka siin.
raamatukogu väljast. minu lemmik osa on ümara aknaga torn
lisaks on seal dvd laenutus, väike kunstimuuseum, kohvik, kingipood, lahedalt kujundatud lasteruumid ja üsna mõnus õhkkond. vaipkatted põrandatel! armastan pehmust ja olen arvamusel, et mõnus pehme vaip teeb ruumi palju sõbralikumaks ja hubasemaks. igatsen vaipu siinsetesse kohvikutesse ja söögikohtadesse, üliharva kuskil on. 
fuajee
lugemissaal. kuigi sildid nõuavad vaikust, siis mõnikord tuleb ikka lugeda chipsipaki ja -nosimise saatel
suure puuga sissepääs lastele mõeldud ruumidesse
akvaarium kaladega
andekas ja väga ameerikalik raamaturiiulilahendus
eriti äge oleks kui pea oleks ülemisel korrusel :) aga nii on ka tore
suve- ja sügiskuudel on esmaspäevahommikutel parkimisplatsil farmerite turg. raamatukoguruumides toimuvad aegajalt filmi- ja mänguõhtud, arvutitunnid, kontserdid ja hästi palju muud. seda kõike tasuta.

festivalidest

väga palju siin 127 tuhande elanikuga Kansase ametlikus pealinnas ei toimu, aga aegajalt on mõni festival. nagu nt sügisel on õunafestival mis nad sel aastal nimetasid ringi siidrifestivaliks. eelmisel aastal käisin. toimumise asukoht on üsna tore, meie kodust pikema jalutuskäigu kaugusel olev Old Prairie Town. väike linnaosake vanade majadega ja pargiga. üritus toimub suletud territooriumil ja sissepääsumaksu küsivad ka.
vana kirik/koolimaja
raudteejaam
mina, eurooplasena, eeldasin, et kui on õunafestival, siis on seal palju õunu ja hõrgutisi õuntest ja tegevused keerlevad peaasjalikult õunte ümber, ma eksisin. õunu nägin vaid korra kui kohalik puuviljafarm demonstreeris kuidas nad oma vana rauast mahlapressiga õunu purustavad ja kogu see õunalöga läks lihtsalt raisku. kahju õuntest. söögitelgist sai osta õunakooki. sellega õunateema piirdus. küll aga olid kohal kauplejad kes müüsid mett, seepe, riideid, käsitööd, popcorne - mida iganes. igatahes mitte õunu, ega neist tehtud tooteid, nagu olin oodanud. kohal oli aga leierkastimängija ja endist indiaanlaste ja tavaeluolu jäljendavad ülespanekud/inimesed.
lapsed said proovida kuidas on sõita selle vanaaegse sõiduvahendiga
sel aastal kuulsin trennis, et tuleb šokolaadifestival. parim koht selliseks infoks, eks ole? just saad mõne kalori maha ja juba unistad uutest :) kuigi siin šokolaadidega väga hiilata pole, mõtlesin, et vaba laupäev, läheks vaataks, saab linnakeskusesse jalutades samme ka koguda. netist lugesin, et tegu on Mars šokolaadidega, M&M'id paistsid reklaampildilt ja iga toitlustaja pidi pakkuma seal vähemalt ühte toodet mis on šokolaadist tehtud. jälle kauplejate telgid oma mis iganes kraamiga, mulle meenutas see pigem turgu, endist kadaka turgu. šokolaadi ei müüdud mitte kuskil! küll aga nägin ühel pagaritooteid pakkuval lauakesel šokolaadipruune tassikooke. aga muud ei midagi. 24. september ja sooja +32c. võibolla temperatuur ei luba, aga milleks siis üldse? ma päris tõsiselt ei saa aru, mille järgi nad neid ürituste nimesid valivad. minu silmis on see lihtsalt viis meelitada rahvas kauplema ja tarbima kõike muud kui festivalinimega seonduvat. 
samas pean tunnistama, et pildiloleval jazzi ja söögifestivalil oli eelmisel aastal päriselt ka süüa! muusikat oli ka, kuigi minu mäletamist mööda mitte eriti jazzi. seal festivalil üllatusin, et siinses linnas on päriselt nii palju inimesi. tänavatel neid muul ajal ju näha pole, kui autodes välja arvata.
toiduautod ja -telgid linnatänavatel
edaspidi mõtlen ilmselt mitu korda enne kui järgmisele festivalile sammud sean, kuigi jalutada iseenesest on tore, siis meelsamini valin looduse kui rahvarohked turutänavad ebaolulise pudipadiga.
PS! Pildid on googeldades leitud

12. sept 2016

enne ja pärast

omamoodi väljakutse on kolida kellegi teise koju kus tema ja ta lapsed (osaajaliselt) on juba paar aastat elanud. eriti pärast seda kui oled oma väikse ühetoalise korteri üsna oma meelejärgi sisustanud ja siis suure osa oma maisest varast laiali jaganud ja oma paari koti ja kastiga üle ookeani kolinud, kellegi teise koju. ilus on mõelda, et kohe kui üle läve astud, muutub see teie ühiseks koduks, aga reaalsuses on esimestel päevadel isegi su vähesed riidehilbud ikka veel kohvris. umbes nädala möödudes sain omale parema poole meie magamistoa väiksest garderoobist, mu mehe lahkel pakkumisel, ja tasapisi said asjad kohvrist välja. raamatud ootasid kastis natukene kauem. umbes kuu möödudes ehitas mees mulle oma laua, et oleks kuhu oma kohvris kaasatoodud tööarvuti panna.  
ämm tõi mulle saabumiskingiks roosa plekist pangetäie kingitusi
kuigi oma senisest maisest varast lahtiütlemine polnud eriti raske, siis tekitas suurt tänutunnet ämma žest. mul oli jälle midagi oma. oma pastakad, tintekad, markerid, voltimispaberid, värviraamat, teip, tühi märkmik jne, olgugi, et polnud veel oma kohta kuhu need panna. see on märksa olulisem kui oskasin arvata. olin ju kesk teiste inimeste kodu, nende asju, nende sisustust. oleksin pidanud tegema pilte nagu mu uus kodu oli siis, kui ma siia tulin, aga ei teinud. mulle meeldib osadel asjadel lihtsalt lasta minna. kaua sa ikka jõuad koguda ja hoida, tarbetut. laste joonistused ja värviraamatust väljarebitud lehed elutoa ja köögi seintel laia tumesinise teibiga plärtsti seina pandud. mulle meeldib mu abikaasa maitse, aga mingil seletamatul põhjusel olid enamus seinad täidetud nii tihedalt asjadega kui vähegi pinda jagus, väikse, aga ainult väikse liiadusega. mulle aga meeldib sisustuses paras ports minimalismi. valged/tühjad seinad või sein ühe maaliga on päris hea. kuigi mees oli öelnud, et võime teha muutusi ja võtta maha laste joonistusi jne, siis tegelikkuses oli see ikka tundlik teema. suuri tülisid meil sellel teemal pole tekkinud, aga mõni pisut emotsionaalsem diskussioon küll. vaikselt said enamus eelkooliealiste laste joonistusi elutoast ja köögist maha võetud, sest fakt on see, et kuigi tore on, et mõlemad lapsed meelsasti joonistavad ja värvivad, siis enamus ajast elavad siin ikkagi täiskasvanud inimesed kes selles elutoas ja köögis toimetavad. laste oma tuba olgu kirju kui tahes. aga et siis jah, lisaks sellele, et siin majas on elutuba, köök, meie magamistuba, suur kelder (varjend, panipaik, pesupesemiskoht), koera tuba, vannituba, on siinne suurim magamistuba lastele kes siin osaajaliselt käivad. muul ajal on selle toa uks suletud ja muuks otstarbeks me seda ei kasuta. olen püüdnud olla üsna ükskõikne kuidas nende tuba välja näeb, aga tasapisi muutus see väsitavaks, et pea iga kord kui tuleb aeg neile minna unekalli tegema, siis tuleb jalaga asjade virrvarris teed teha. nad ikka aegajalt koristavad, eelkõige suurem tüdruk kes tänaseks on 9 aastane, aga tema koristamine tähendab seda, et põrandalt saavad suuremad mänguasjad kokku korjatud ja kuhugi mujale kuhjatud, minul on ikka tunne, et tuba on jube sassis. siin paar pilti tavakorrast nende toas, saatsin need sõbrannale, kui lapsed kurtsid, et neil on liiga vähe mänguasju meie juures. pildilt on puudu garderoobi osa. palju mänguasju on lisaks ka keldris ja allkorrusel.


möödunud nädalavahetusel pärast seda kui lapsed teatasid, et koristasid, aga mina pidin ikka jalaga voodini teed tegema, mõtlesin, et proovin aidata luua süsteemi, lähen ostan mõned karbid kuhu asju paigutada ja nopin üles kõik pliiatsid, markerid, lugematud mänguasjad, raamatud, lego- ja paberitükid, puust helmed, marmorkuulid jne jne ja vaatame kas sellest on abi. 
pärast seda kui olin paar h üksi algust teinud, tuli suurem tüdruk appi, sest mina ju ei tea mis on kelle oma ja mida võtta, mida jätta. kui me enamus asju olime ära pannud, ütles ta, et see tuba pole kunagi nii korras olnud :) kuigi minu meelest oleks saanud veel nõks rohkem asju silma alt ära panna, siis tegi see tähelepanek ikka mu meele rõõmsaks. tasus 4h vaeva korrakski seda tuba korras näha. 
 need pildid on tehtud pärast koristamismaratoni
 kui enne oli kuhja alt laud vaevalt nähtav, siis nüüd juba saab seal jälle toimetada
valge kapp sai 2 suuremat riidest karpi (need heleroosa ja hall) ja garderoobist paistavad 7 papist karpi, millest mõlemile valisin 2 nende lemmikvärvides kuhu nad oma asjad saavad panna ja 3 neutraalsemat kuhu jagatavad asjad läksid. lisaks said 2 aukliku põhjaga legokasti ühe suurema mille teadlikult alt ja küljelt ära teipisin, et ma lähiajal rohkem neid legotulesid, -lillekesi ja -raha ei peaks käpukil taga ajama. püüdsin neile korduvalt seletada, et on okei, et te mängite ja tuba sassi ajate, aga tähtis on õppida pärast asjad oma kohale jälle tagasi panna. näis, kuidas läheb sellega. kui tuba sai laupäeva õhtupoolikul korda, siis u 24h hiljem kui nad ära läksid, oli tuba peaaegu samas seisukorras. püüan ikka tasapisi avastada neid asju mida lastele õpetada saaksin ja milles eeskujuks olla. 
hiljuti võtsin ka meie magamistoa käsile ja vabastasin osa ühest seinast enamusest tavaarist. seis on aga selline, et ikka on igas seinas veel üks kuni mitu asja. põrandatelt vähendasin tolmukogujaid karpe/kaste. mehe taskurätid, -noad jms said laua asemel sahtlisse ja kogu paremal pool olev riiul oli enne täis nipsasjakesi millega mitte kunagi mitte midagi minu nähes pole tehtud, seega küsisin luba need puidust karpi ära panna ja oma raamatud asemele tuua. mees on mul igati valmis aegajalt tolmuimejaga toimetama, aga ta ei pühi tolmu, mitte kuskilt. tegelikult ma ei heida talle seda üldse ette, vaid pigem rõõmustan, et ta aitab koristamises niigi palju, aga kuna mulle on oluline teadmine, et ma vähemalt aegajalt nihutan diivaneid, tugitoole ja seekord ka mehe ehitatud euroalustest kaheinimesevoodit, et ma vähemalt nädal-paar teaksin enamvähem mitu tolmurulli, ämblikku ja hiirelaipa mu lähiümbruses on ja et oleks kergem hingata :)  ka näen vajadust aegajalt laeventilaatorid, aknalauad, riiulid, lauad, põrandaliistud jne tolmulapiga üle käia. siin majas on palju tolmukogujaid, ning suure koera, kahe täiskasvanu ja kahe lapsega pole neid tolmutekitajaid ka mitte vähe. minu ideaalis läigiks kõik puhtusest iga päev, aga õnneks olen ma piisavalt flegma ja pean ka oma laisklemise ja muu elu aega piisavalt tähtsaks, et mitte korra üle liigselt stressata. seda enam, et ma tean, et üldjoontes oleme me korra osas mehega ühel nõul ja me mõlemad võtame aegajalt vaevaks koristada.

9. sept 2016

dokumentidest

nüüd kus kõik dokumendid on praeguseks korras, on aeg see saaga kirja panna.
kui otsustasin oma ameeriklasest mehega abielluda ja tahtsin tema juurde kolida, oli meil kandikul kaks valikut: abikaasa- või kihlatuviisa. esimene oleks tähendanud seda, et oleksime abiellunud nt Eestis ja siis oleksin pidanud ootama oma viisat keskmiselt 9-12 kuud (täitsa vabalt ka rohkem). kuna mehel on lapsed ja töö USAs, siis polnud eriti mõeldav, et ta oleks selle aja minu juures Eestis veetnud, seda enam, et minu vabakutselise elu polnud teab mis meeletult tulutoov ja tema lastetoetus tiksus sadades dollarites iga kuu igaljuhul. niisiis jäi kihlatuviisa. seda hakkasime ajama kohe kui ta veebruaris Eestist USAsse naases. kihlatuviisa peaks enamasti saama vist 6-9 kuuga. taotluseks tuli täita hunnikuteviisi pabereid, nii tema, mina kui ta ema. ta ema oli vaja kuna mu mehe poole kohaga töö polnud piisavalt tulus, et kinnitada, et suudab mind ülal pidada. ja oleks nad veel teadnud, et suht kogu töölt saadud summa läheb otsejoones eksnaise taskusse.. tegelikkuses peab olema päris suur sissetulek, et sponsorit vaja poleks, et siis jah, meeletult pabereid. nt pidin lehekülgede kaupa vastama erisõnastustes küsimustele, et ega ma pole terrorist, ei tule siia prostituudiks jne. "tore" on see, et nende küsimustike soovalikuks oli mees, naine, muu. hmnjah. 
võtsime abiks rapid visa. see on veebiagentuur kes tegeleb nende paberitega igapäevaselt ja nad vastavad küsimustele ja kontrollivad sisestatud/saadetud ankeete. kuigi see on tasuline teenus, siis nende kaudu võid kindel olla, et protsess läheb nii kiirelt ja valutult kui vähegi võimalik. mul läks väga hästi, sest aprillis sai juba mu viisataotlus aktsepteeritud ja sain minna viisaarsti vastuvõtule ja intervjuule saatkonda. viisaarsti vastuvõttu tuli nädal-kaks oodata, sest ta on ainus vastav arst Eestis ja teeb neid vastuvõtte vaid ühel päeval nädalas. seal kaalutakse, mõõdetakse, kontrollitakse silmi, vererõhku, tehakse teste/võetakse verd, küsitakse küsimusi, tehakse kopsuröndgen, vajadusel  lisavaktsiine mis kas on juba kooliajast aegunud või USA tahab lisaks neile mis meil Eestis tavaliselt tehakse. kaasa tuli võtta günekoloogi allkirjaga dokument, et ma USAsse mingeid kahtlasi seksuaalhaigusi ei vii ja olen terve. see visiit läks vist kokku umbes 150€ maksma, günekoloogi vastuvõtt lisaks (ma ei olnud haigekassa poolt kindlustatud). umbes nädala pärast tuli minna tervisetulemuste suletud ja krüpteeritud ümbrikule järgi. kihlatuviisa oli vist umbes 1000€. saatkonnaintervjuule tuli võtta kaasa tõestusmaterjal suhte ja kihluse autentsusest, see oli juba ka osa viisataotluse ankeedist, aga intervjuule läksin seega paksu pakiga saadetud meilidest, postkaartidest, ühistest piltidest nii Eestis kui Ameerikas. intervjuu oli ebameeldiv, sest suursaadik püüdis anda oma osa, et minust võimalik pettuseinfo välja kruttida. ta elab Eestis, ta peaks paremini teadma, et mitte ükski terve mõistusega inimene ei vahetaks elu Eestis/Tallinnas/Laagris/Pärnu suvemajas jne Kansase inimtühja tegevusetu põllumaa vastu kui ta pole kõrvuni armunud, seda enam, et mehel on exnaine, lapsed ja mitte just kõige glamuursem töö. piisab loogikast, et ilma lisaküsimusteta järeldused teha, aga saan aru, nad on ameeriklased ja kohustatud.. kuna neil oli sõrmejälje masinate ülemaailmne süsteemirike, siis ei saanud ma oma viisat õigel ajal kätte ja kaotasin oma juba ostetud lennupileti. 655€ lennufirmale kingituseks. kaks nädalat hiljem kui nad oma süsteemid korda said oli suursaadik minuga palju sõbralikum kui sõrmejälgi ja vannet andma läksin. tasub teada, et nad annavad vastukäivat infot mis dokumente tuleb inglise keelde tõlkida ja nii pidin lisaks viima ka sünnitunnistuse tõlke, mida esialgu ei nõutud ja seda imelikum, et suursaadik isegi ei küsinud minult seda meie teisel kohtumisel, ja kui talle selle väiksest klaasialusest pilust ulatasin, tegi üllatunud näo. need tõlked tuleb teha eri akrediteeritud tõlkijate juures ja kõik jälle maksab raha. lisaks tuli võtta paber politseist, mida pidin tellima 3 korda ja käima kohal 2 korda enne kui nad mulle õiges sõnastuses paberi suutsid anda. 
30.juuni sain viisaga passi kätte ja 1.juulil juba sõitsin USAsse. uus lennupilet 1264€. hinna osas vahet polnud kas võtad ühe- või kahesuuna pileti, üldjuhul tuleb kahesuunapilet isegi odavam.
riiki sisenemine läks valutult, tuli vaid õigel hetkel oma viisapaberite ümbrik ja pass viisaga piiriametnikule anda, siis teises ruumis sama korrata ja tempel allkirjaga passi saada. kihlatuviisa tingimus on, et riiki sisenemise hetkest on aega 90 päeva abielluda. selleks tuli minna võtta vastavast riigiasutusest abieludokument, oodata tuli seda vist taotluse esitamisest 3 tööpäeva, maksta 85 dollarit ja siis see peale pulmi sisestatud info ja allkirjadega tagasi viia/saata, et juba päris ametlik abielutunnistus mõne aja pärast postiga saada, see jälle maksis natukene lisaraha. abiellumine on USAs lihtne, laulatada võib iga sõber/tuttav kes netis taotluse esitab.
peale abiellumist ootasime abielutunnistuse saabumist, kuigi seda lõpuks polnudki vist vaja, siis hakkas elamis-, tööloa ajamine. reisiluba pidi tulema esimesena, aga kuna ma sain kõik dokumendid vales järjekorras, siis seda mulle ei väljastatudki. ehk siis selles mõttest algas kõik algusest peale, et tuli täita suured hunnikud pabereid ja need taas rapid visa'sse ja USA immigratsiooniametisse saata. reisiluba pidi tulema aktsepteerimishetkest umbes kahe kuuga, et saaks soovikorral riigist lahkuda. luba sai küll aktsepteeritud, netist sai hoida end tulemustega kursis, aga mida ei tulnud oli reisiluba. isegi helistasin, lubati saata, aga ei. vahepeal pidin käima Kansas Citys sõrmejälgi andmas ja dokumendifotot tegemas. aru ma ei saa, miks pole ühtset sõrmejäljesüsteemi ja ma neid aasta jooksul vähemalt neli korda erinevates kohtades andma pidin. pisut vähem kui kolme kuu möödudes sain üsna korraga tööloa ja elamisloa/greencardi. tööluba tulebki üldjuhul kolme kuuga, aga elamisloaks läheb reeglina 6 kuud kuni 2 aastat. minu elamisluba on väljastatud 1 päev enne tööluba ja sellest tekkis viivitus social security keskuses, sest nende arvutisüsteemile on aktsepteerimatu, et elamisluba on väljastatud enne tööluba. sealne töötaja polnud iialgi näinud, et keegi elamisloa enne tööluba saab. seetõttu pidin taas mõned nädalad ootama, et nad immigratsiooniametisse järelpärimise teeks ja oma arvutiprogramme uuendaks. lõpuks potsatas social security numbriga kaart ka postkasti, seda on vaja siin mitmeks puhuks. kogu see paberimajandus läks maksma umbes 1500 dollarit.
siis sain lõpuks teha juhiload, need on siin õnneks üsna soodsad ja lõpuks sain tunda end taas inimesena kes võib autoga sõita, tööd otsida ja riigist lahkuda.
Eesti dokumendid olid mul aga kõik veel neiupõlvenimega. selleks, et uut passi ja ID-kaarti teha oli vaja taas minna kohalikku riigiasutusse ja võtta abielutunnistuse apostille, et nad sellega notariaalselt kinnitaks, et jah, see on tõesti ametlik dokument. otsustasin vahetada dokumendid Eestis, sest siin oleksin pidanud sõitma vähemalt korra New Yorki (pool USA minust eemal) eesti saatkonda taotlust esitama ja hiljem minimaalselt Nebraskasse (u 4 h autosõit), et pass umbes kuu pärast aukonsulilt kätte saada. mu mees oli nüüd aga taas täiskohaga tööl ja aega tal selleks ringituuritamiseks ausalt öeldes polnud. rahaliselt tundus ka sama kallis (kui mitte odavam) mul üksi Eestisse minna kui temaga USA peal ringi tuuritada. pangakaartide vahetamiseks oli ka ainus võimalus ise Eestis käia. kogu see asi oli samas riskantne, sest lennupileti sain osta vaid ühe perenimega, aga sinnasõiduks plaanisin kasutada oma neiupõlvenimega passi ja tagasitulekuks juba uut. sinnasõit läks valutult, sest siis kõik klappis. kodumaal olles sain dokumendid kätte ülikiirelt tavajärjekorras ja pangakaardid sain ka napilt enne riigist lahkumist. tagasilennud olid aga komplitseeritud, just Euroopas, sest kõik kardavad, et kas USA ikka maale laseb, aga USAs polnud mul hetkekski mingit jama oma kahe passiga. Eestis tehti kõne lennufirmasse, et kas on ok mind pardale lasta kui mul mõlemad passid ja abielutunnistus kaasas, on okei, teadsin seda juba FB grupist uurides. Amsterdamis jooksin mitme erineva laua/inimese vahet, küll sain pragada ja helistati migratsiooniametisse ja lõpuks öeldi, et võin lennust maha jääda ja pean ilmselt öö hotellis veetma, sest lend on välja müüdud ja ma tegin check in-i liiga hilja. tegin esimesel võimalusel, tunde enne lendu, sest mu oma algsest lennujaamast lihtsalt ei antud rohkem pileteid, kuna tegu oli teise lennufirmaga. lõpuks sain ikkagi viimaste hulgas pardale ja kuigi mu ekraan filmide vaatamiseks ei töötanud ja kohver läks kaduma, siis ikkagi jõudsin ilusti USAsse ja koju. 
nüüd kus kõik mu dokumendid on praeguseks korras võin natuke kergemalt hingata ja tunda end nagu kohalik. uut elamisluba tuleb hakata taotlema järgmise aasta oktoobris ja kui tahan, siis USA kodakondsust saan taotleda minu arusaamistmööda kolm aastat pärast esmase elamisloa väljastamist.
põhjus, miks ma kaalun kodakondsuse taotlemist, on see, et oleksin siin võrdsete õigustega kodanik ja piiril oleks ka rahulik, lisaks saaks ämm rahus magada, sest tal poleks enam sponsorluse kohustust, sest kui praegu minuga midagi juhtub, on tema rahaliselt vastutav. loodetavasti on selleks ajaks Eesti juba aktsepteerinud topelt kodakondsust, sest üldse mitte ei tahaks oma päris kodakondsusest loobuda.
imetlen teid kes te selle jutu lõpuni lugesite.

8. sept 2016

Kansas vs Eesti

tegin väikse võrdluse.
Kansase osariik on 213 093 km2, Eesti oma 45 339 km2 mahuks Kansase sisse 4,733 korda.
inimesi on siin 2,9 miljonit, seega Eesti oma 1,3 mln'ga on oluliselt tihemini asustatud kui Kansas. 
kui Kansases autoga ringi sõita, siis enamus ajast näeb maisi- ja sojapõlde.
Kansas on suuruselt 15.osariik USAs, Eesti on üks Euroopa väiksemaid riike.
minu kodulinn Topeka, Kansase pealinn on üsna samas mõõdus kui Tallinn, inimesi on siin aga umbes 300 tuhat vähem kui Tallinnas. mõni ime, et ma kedagi tänaval jalutamas ei näe ja et tööd pole kerge leida.
Kansas on üsna lame nagu Eestigi, aga kui Eesti asub keskmiselt 50 m merepinnast, siis Kansas asub 610 m merepinnast, ehk siis oluliselt kõrgemal kui Suur Munamägi. kui varsti juhtub see, millega bioloogiaõps meid põhikoolis hirmutas, et jää hakkab maad katma juba meie eluajal, siis tundub, et siin on mul pisut rohkem aega oma lõppu oodata :)
Eestis sajab aastas keskmiselt 550-880 mm vihma, siin ligi meeter.
päike paistab siin keskmiselt 211 päeva aastas, aga mulle tundub pigem rohkem kui 330 päeva aastas, Eestis olla ka päikest vahel nähtud :)
Eesti keskmine temperatuur aastas on +5c, siin on +12.4c, mulle tundub pigem, et siin on +20c.
juuli kekmine Eestis on +18c, kas tõesti? siin on nii +32 ja seda vähemalt 3 kuud järjest. öösel on vahest jahedam ja no päeval võib tegelikult ka üle 40 minna, mina seni olen vaid +39 kogenud.
aga et teil meel liiga mõrudaks ei läheks, siis seda kuuma on tegelikult pikkadeks jalutuskäikudeks liiga palju ja tornaadosid ja mürgiämblikke ja -madusid tuleb meil siin karta ka, muust hirmsast rääkimata.


mis mulle Ameerikas meeldib 1

tegelikult pole Kansas ja Topeka kaugeltki sama mis nt Florida, California või New York, selles mõttes on mu postitus ikka minu kodukohast, mõned asjad on ehk sarnased mujal Ameerikas, mõned mitte. NB! tegu pole pingereaga.
*inimesed on sõbralikud ja suhtlusaltid, vahet pole kas liigud tänaval, poes, uues trennis/laulukooris või sõna otseses mõttes kus iganes. võõrastega suhtlemine on pigem norm kui erand.
*tasuta vesi igas söögikohas
*maisitõlvikud! 10 min keeta, või ja sool peale ja mmmm, viib keele kõhtu. Kansas on maisi paradiis. päevalille asemel peaks olema mais siinne rahvustaim, sest päevalillepõlde pole siin praktselt kuskil, aga maisiväljad laiuvad kõikjal. maisi üle võivad kohalikud siin kindlasti uhkust tunda.
*tasuta trennid! selle leidsin alles hiljuti ja kunagi kirjutan sellest pikemalt.
*mõnusad suured hobipoed nagu Michaels ja Hobby Lobby. seal on nii kodusisustust kui kõikvõimalikku käsitööks, kunstiks, milleks iganes. mulle meeldib.
*raamatud! ma armastan raamatuid ja siin on neid odavam tellida. nt Amazonist ei tule enamasti mingit saatmiskulu lisaks või siis mu teine lemmik koht tellimiseks on www.christianbook.com, sealt tellin üldjuhul vaimuliku sisuga raamatuid, väga tihti on neil suurepärased pakkumised. Barnes & Nobles poes käin üldjuhul niisama raamatuid või värviraamatuid lappamas. kui Eestist ära kolides oli mul natuke kahju oma raamatuvirnu kottide kaupa kohalikku raamatukokku, kirikusse või ema sõbrannadele viia, siis nüüd on hea meel, et tasapisi mu virnad siin ka kasvavad. mul on kõhus väiksed liblikad, kui ma tean, et mul on kodus raamatuid mida tahaks juba lugeda.
*värviraamatuhullus. ämm kinkis mulle esimese kui siia kolisin ja ta ikka kingib neid mulle aegajalt. päris meeldiv ajaviide.
*prismacolor pehmed värvipliiatsid. parimad värvipliiatsid mida mina proovinud olen. kui piisavalt tugevalt värvin, siis ämm kahtlevalt küsib, kas värvisin markeritega, endal on tal samad, aga õrnemalt vajutades jääb heledam tulemus.
*tasuta wc-d kõikjal. loomapoes, toidupoes, riidepoes, raamatupoes jne
*oma aias saab kasvatada viinamarju, virsikuid ja arbuuse, ilma kasvuhooneta!
*postiljon toob/jätab pakid koju ukse taha ja väljasaadetavad kirjad saab jätta oma postkasti, et postiljon need kaasa võtaks.
*naudin seda, et mu inglise keel muutub üha paremaks, ma armastan keeli ja tahaks kangesti olla polüglott kes räägib vabalt nii vähemalt kümmet keelt. on, mille poole püüelda.
*inimestel on teiste kaalust täiesti suva. või isegi, kui keegi paneb tähele, et oled juurde võtnud, siis ei panda siin seda kellelegi pahaks. kuna ma tahan ikka aegajalt Eestis käia, siis püüan mitte liiga ümaraks muutuda :)


7. sept 2016

pulma aastapäev nr 1

päev algas nii nagu mõne inimese argipäev abieluaastast nr 11 algab. mees läks vara tööle, lapsed ajasid mind üles, krõbinad hommikusöögiks. ameeriklased pole erilised tähistajad. pidulikud hommikusöögid sünnipäevadel jms ei ole siin tavaks ja ma pole ausalt öeldes ise ka selle nimel pingutanud. kooke mu pere eriti ei armasta ja.. olen võtnud vabalt. lapsed isegi ei teadnud, et meil põhjust tähistada on. ennelõunal andsime nad nende vanaisale üle ja ise läksime mu mehe terapeudi juurde, või kuidas iganes nad seda inimest kes talle retsepte kirjutab ja ta käekäigu kohta küsimusi esitab, nimetavad. pärast sõitsime Kansas Citysse lõunale ja väiksele jalutuskäigule. õhtu olime kodus ja vaatasime filmi, nagu üsna iga muu õhtu.

n8'i sõbra soovitatud söögikohtadest valisime välja Tai resto. minu rõõmuks ilutses nende majal rõõmus plika.
"bubble tea" nagu nad seda jooki kutsuvad. põhjas ilusad aga maitsetud želatiinipallikesed mangojoogis lürpimas. jook ise oli üsna hea, aga pallikeste tõttu teinekord ei võtaks.
meie maitsev söök. kuna me abikaasaga oleme ameeriklaste kohta parasjagu pisikesed, siis tihtipeale jagame toitu, et ei peaks palju järgi jätma või karbikeses koju kaasa võtma.
mehelt saadud kingitused. kõrvarõngad tunduvad olevat kindlapealeminek, sest ta teab, et need mulle meeldivad ja talle meeldivad kuked. mina kinkisin talle eelkingitusena disainilipsu mille ta Eestist tellis, päris päeval sai raamatu Eesti Illustraatorid vol 2 (esimese sai kihlakingiks), abieluteemalise dvd meile mõlemale ja midagi silmailuks.
kuna meie aaastapäev oli esmaspäeval, siis plaanisin meile järgnevaks nädalavahetuseks väikse väljasõidu 3-4h kaugusele Missouri osariiki. esimesest hotellist leidsid Mrs ja Mr änksad disainitopsid. järgmine hommik leidsin fotoka ja kõrvaklappidega ümbrised lisaks. mina teatavasti armastan pildistada ja mees kuulab tööl alalõpmata kõrvaklappidest audioraamatuid, nii et ka need  oleks sobinud suurepäraselt.
peatusime väikses Hermanni linnas kus mäe otsas asus Stone Hill viinamarjaistandus ja.. "winery". väga populaarne koht. liiga palju oli tüdrukuteõhtu gruppe seal kes saabusid sinna juba ette väga joogisena. kell oli lõuna. hmnjah. kui need lärmakad seltskonnad viisakate inimeste hulgast välja arvata, siis massist hoolimata oli tore koht ilusa vaatega. Missouri teiseks suurim veinitootja.
 degusteerisime. meie lemmikuteks olid kolm viimast.
 tasuta ekskursioon viis meid maja alla kaevatud veinikeldrisse.






 lilla värv seintel ja laes on vaatidest välja imbunud veinist


lõppsihtkohaks oli New Heaven Cedar Creek. imeline kompleks mõnusa soolaveebasseini, restorani, konverentsikeskuse, pruulikoja ja mitme ööbimismajaga.
kompleks asus eemal kiirteedest ja linnamürast, keset põlde. hea rahulik ja vaikne. väljas oli mitmeid erinevaid istumiskohti kus soovikorral jalga puhata või oma kaasavõetud sööke/jooke nautida.

 basseinis tegutses pidevalt veepuhastaja/"tolmuimeja". sõitis mööda põhja ja basseiniseinu ringi.

sinna basseini ja lebosse oleks heal meelel mitmeks päevaks jäänud. kogu meie sealviibimise ajal ei näinud ma kedagi teist basseinis ega sealses leboalas, seda parem meile.

kui Kansases on peamiselt tasane maa ja maisi- ning sojapõllud, mõned väiksed Lõuna-Eesti laadsed künkad sellele lisaks, siis Missouri on juba pisut mägisem ja künkad suuremad.
 pruulikoda/baar
 restoran elava muusikaga




 õhtuvalguses
hommikul käisin jalutasin metsarajal mis viis välja ilusa järveni. järved ja tiigid on siin üldjuhul väga mudased ja reeglina mitte mõeldud ujumiseks, aga see tundus ilus ja puhas, oleksin tahtnud seal ujuda, mis ilmselt oli keelatud niikuinii ja aeg oli juba seal maal, et tuli asuda tagasi koduteele.