INFJ ehk selline ma olen

tükike paradiisi

siin kus mõttekus ja mõttetus vahetavad oma koha. olen maal, niivõrd-kuivõrd. 

normaal-inimese mõistes võib vist öelda, et ma ei tee siin mitte kui midagi. kohustused on stiilis - korjata ära kurgid (nagu selgub, kõige suurematesse anumatesse), suvikõrvitsad (kilekotti!?, sest suured kausid on juba pilgeni täis) ja mustikad karpi (kust need veel samal õhtul tee suhu leiavad). lisaks sean endale uusi eesmärke, nt lugeda raamat kaanest-kaaneni, ühe päevaga (pole vist vaja lisada, et säärased eesmärgid ma täidan täie tõsidusega). uued ideed tekivad käigupealt. avastasin end jäätisepulgaga õunapabulatest terrassi vabastamas, hiljem jalaga takka udides, kuniks teele jäi ette - surnud lind... sihitult murul paljajalu ringiratast käies sai ainsaks sooviks vältida herilasi. mõned minutid hiljem, kui üks neist juba mu kleidisaba alla tikkus, tuli tuppa pageda. isegi jutud on maainimestel pikemad (ja siinkohal ei pea ma silmas mitte monoloogi). magades nägin vanaema mimmi uut maali, kes unemaailma google'is surfates osutus palju tuntumaks kunstnikuks kui me pere teda iial pidanud oli. juba hommikust saati kaalun, kas minna kohaliku pizza järgi ja otsida poest asemele uued jäätised või tiksuda edasi, omas rütmis, siin mullivannimaal.