kuidas saada retsepti

...sellist lihtsat. midagi mida abielunaisel vaja läheb. mees helistas kodu lähedal asuvasse kliinikusse, et mida selleks teha tuleb. ilma vastuvõtuta nad mulle retsepti ei väljasta. arusaadav, sest iga vastuvõtuga nad ju teenivad raha. nojah. aja saime rohkem kui kuu pärast. ka öeldi, et mul tuleb enne mingi ankeet täita mis nad mulle postiga saadavad. täna siis saabus loetelu mida mul kõike selleks vastuvõtuks vaja on + 7 lk küsimustikku. hmnjah. muuhulgas tahavad teada nad kogu mu haiguste ajalugu (õnneks midagi tõsist mul pole olnud) ja sissetulekuinfot, et neil ikka kindlus oleks, et ma nende visiidi eest maksta suudan. kuna ooteaeg sinna oli pikk, siis sai mees teisest kliinikust pisut varasema aja. sealt ankeete koju ei saadeta, tuleb minna kohale ja alles seal täita. loodame, et seda on vähem kui 7 lk ja et see visiit meie mõlema pangaarveid lagedaks ei tee.

tööintervjuu

nagu eelnevalt kirjutasin, siis esimese hooga kandideerisin kolme kohta. ühest sain vastuse ja pärast lisaküsimusi kutsuti intervjuule. õnneks ärevus liiga suureks ei kasvanud, arvestades, et see oli minu elu esimene tööintervjuu muu maa keeles. astusin uksest sisse ja mind tervitas suur lage ruum, avatud kontor. mõned lauad koos ukse ümber koondunud ülikooliealiste töötajatega kes mind sõbralik-uudishimulikult põrnitsesid. kõige kaugemas nurgas hakkas keegi mulle vastu pobisema, see oli boss, teistest vanem, nii neljakümnendates, oletan. t-särk, teksad ja paljad varbad plätudes. ootab suve, vist. suunas mind väiksesse kõrvaltuppa, seal oli olemine sama lage - 1 laud ja 2 tooli, paar kasti maas maalide jms'ga. toad nägid välja nagu oleks nad just seesama nädal või päev sisse kolinud. reaalsuses on nad olnud seal aasta. boss ise oli "laid back" nagu nad siin ütleks. istus lebolt nagu ameeriklane, ühe jala põlv vastu lauda toetades. jalad ise siiski püsisid maa poole suunatuna. alustas küsimustega nagu kuidas mulle mu kodulinnas meeldib ja siis arutasime selle turvalisuse üle jne. parasiitlauseks oli tal "oh, really?". mida ütles vahelduva eduga kas iga minu vastuse peale või iga teise vastuse peale. proovi pidada dialoogi kui su vestluspartner seab kahtluse alla kõik mis sa ütled :) muidu suhteliselt pingevaba intervjuu. tööle ma sinna pärast nähtud ruume ja selgunud tööülesandeid eriti ei taha enam, ja vaevalt saangi, aga huvitav oli proovida. esimene katse läbitud. julgustav oli näha, et ei olegi võimatu siin tööintervjuule saada, isegi, kui erialast tööd otsid. kiirsöögikohad kõik pidevalt otsivad töötajaid, aga kui võimalik, siis esialgu samme sinna poole ei sea.

olukord tänavatel

elan Kansase pealinnas, aga kui Eestis tekib tihti tunne, et pealinnad on need kõige uhkemad elupaigad piirkonnas, siis siin pole see päris nii... üks esimesi asju mis ma siin tänavatel märkasin - see linn on inimtühi! või noh... inimesi pole tänavatel muidu kui autodes. nad peidavad end poodides, kodudes ja koolides, aga tänaval jalutamas neid selles linnas ei näe. mul läks isegi hästi kui mõnusa esimese sooja kevadilma puhul jaanuari lõpus (+19c!) tunnise jalutuskäigu jooksul parki nägin kaht teismelist ja üht koerajalutajat. pargis oli mõni inimene rohkem, aga ainult selle ekstra ilusa ilma pärast. parki sõidavad nad autoga, isegi kui saaks jala. kõnniteed on siin pigem erand kui reegel. samas linnavalitsuse peale mõeldes on see ju loogiline valik, miks kulutada raha kõnniteedele kui keegi neid ei kasuta?! absoluutselt! kuigi noh, kes teab, ehk see pisut muutuks, kui oleks, kus kõndida.

teine oluline pilgupüüdja tänavatel on autod. päris tõsiselt mõtlesin, et kuidas need siin nii viletsas olukorras on. kui isa pulmadeks suvel külla tuli, siis lahendas müsteeriumi. põhjus lihtne - neil siin pole kohustuslikku ülevaatust, seega pole mingit põhjust autot parandada kuni veel sõidab ja nii ma näen siin alatasa autosid mis täiesti vabalt võivad minu silme all kokku kukkuda. näide pildil. väga ok on sellise autoga minna toidupoodi või kes teab kuhu. oleksin pidanud pildistama pika seeria, aga ehk jõuab veel. oma auto keretöid teevad nad siin nagu mina vallalisena oma kodus torutöid tegin - "krokodilli"teibiga. sellega saab ju põhimõtteliselt uksed uuesti ette panna, klaase lappida või puuduva klaasi peale mida iganes kleepida. ka meie autol on üks esituli teibiga parandatud.  pole nii nagu Eestis, et selle teibitud olukorraga sõidad lähiajal remonti. ei-ei, sõidad kuni autol mootor tuksub. teip on soodsam, seda teab ju igaüks.

päris meelsasti vaataks tänavatel pigem inimesi liikumas, kui neid romusid, aga selleks tuleb u 35 min kaugusele ilusamasse linna sõita, kus rohkem kõnniteid ja... raha.

tööluba

...saabus täna! näeb välja üsna nagu meie ID-kaart. väljastati korraga ainult aastaks, aga siis saab pikendust taotleda. sisenesin riiki 1.juuli 2015, täna on 4.veebruar 2016. pean tunnistama, et hirmus ahistav oli, et mul polnud siiani õigust kuhugi tööle isegi mitte kandideerida. seda kodus istumise kohustuse ahistust ei kujuta eriti hästi ette enne kui ise ei koge. eks midagi vabatahtlikku oleks vb saanud leida, sinna kuhu ise pakkusime, sealt ei tulnud mingit vastust. kolme kohta juba kandideerisin, seni pole neist midagi kuulnud, kuigi mingid uued telefoninumbrid on helistanud millele pole õigel hetkel vastanud. igatahes on see saabunud tööluba tekitanud südames uue ja suurema lootusesädeme, et nüüd vähemalt on mul õigus proovida. elame siin peamiselt praegu ämma rahast ja see on mulle omajagu raske taluda. olen harjunud ju palju aastaid ikka üldjuhul ise hakkama saama. siin on meie pere kulutused kordades suuremad kui mul Eestis olid, mitmel erineval põhjusel. väga loodan, et peagi saame oma sissetulekuga hakkama ja ei vaja abi. omamoodi jabur on aga see, et nüüd kus võin tööle minna, siis autoga sõita ei tohi, aga kuidas siis tööle saada? Ameerikas on üldjuhul pea võimatu ilma autota hakkama saada, sest ühistranspordisüsteem on pea olematu ja vahemaad suht pikad. oma eesti juhilubadega enam selle aasta algusest sõita ei tohi ja kohalikud load saan teha alles siis kui green cardi saan ja see võib vabalt võtta ka veel nt aasta.  elame-näeme. eks muretsen rohkem sellepärast siis, kui reaalselt leiangi töö ja on kuhu sõita. samas pean tunnistama, et vahest harva sõidan praegugi linna. aegajalt tunnen vajadust Ameerikasse kolijate tugigrupist kes kõike seda sama on läbi elanud. pagulastena saabunutel on vist asjad teisiti, aga abieluimmigrantidel on just nii nagu mul. siia saabudes oled teadmata ajaks mitte keegi ja ei või teha mitte midagi. ei või maalt lahkuda, ei või teha tööd, kuue kuu möödudes ei või sõita enam oma olemasolevate juhilubadega jne. aga õnneks on see suure tõenäosusega ajutine nähtus. seni kuni kodakondsust ei saa jään alati uusi lubasid taotlema ja iseasi kas ma seda kodakondsust elu lihtsustamise pärast kunagi aastate pärast üldse tahangi. elu näitab.

kinost

minu lemmik kino Eestis oli vaieldamatult Artis. eriliselt armas ja väike kino kus palju mulle huvitavaid filme näha sai. tunnen sellest puudust, nagu ka paljust muust Eestis.

siin, USAs, Topekas, on meil 2 kino. sama keti kinod, üsna sarnased mitmes mõttes, aga vanem kino meeldib meile rohkem, sest piletihind on mitu korda soodsam :) odavas kinos on piletid sõltuvalt päevast ja kellaajast 1.79 kuni 3.04, kallimas kinos aga 8.61 kuni 10.69. päris suur vahe, kas pole? eriti kui kahekesi või neljakesi minna. vahe on muidugi selles ka, et odavasse kinno tulevad need samad filmid hiljem, sõltuvalt filmist tuleb oodata kas mõned nädalad või kuud. omamoodi mõnus on siin see, et saalid pole kunagi eriti täis ja piletitel pole kohanumbreid, nii et võib vabalt omale ise meelepärase koha valida. popcornid ja kõik muu söödav-joodav on mõlemas kinos sama hinnaga. seega pileti võid küll kannatlikkuse puhul väljateenitult soodsalt saada, aga popcornid... olen üllatunud, et nad sellega nii palju vaheltkasu teenivad. väikse joogi VÕI väikse popcorni hind on u 6, keskmisele ja suuremale lisandub u 1. 

teisipäev on meie lemmik kinopäev, sest siis on pilet 1.79 ja popcornid -50%. täiesti ebaoluline info, ma tean, aga samas ehk natuke põnev ka võrrelda kodumaa hindadega.