käisin juuksuris

see oli mul esimene kord Ameerikas juuksuris käia, kui pulmasoengut ja selle eelset proovisoengut mitte arvesse võtta. käisin sama juuksuri juures, kui varemgi. see on mu ämma juuksur väikses linnas (Eesti mõistes alevis) kus mu ämm elab - meist umbes 20 min autosõidu kaugusel. põhjus, miks ma USAs juuksuris ei käi, on see, et eelkõige käiksin seal värvimas, aga värvimine on siin väga kallis kui Eestiga võrrelda ja ma olin ju kaua ilma palgatööta. sõbranna palus enne ja pärast pilte ja mõtlesin, et miks mitte siis juba blogisse postitada.

siin olen tööl väsinud silmadega täna. viimati käisin juuksuris suvel Eestis lõikamas. värv on oma kartulikoor + loomulik hallitriibusegu, olen seda välja kasvatanud umbes 1,5 aastat, sest kodus värvimine tüütas ära ja juuksuris vähemalt 50-80 dollarit juurekasvu värvimise eest maksta ei tahtnud/saanud.

 minu juuksurisalong. kodus köögis on meil täpselt sama linoleum

 ettevalmistused blondeerimiseks

fooliumipea. kokku istusin seal ligi 3 h. kokku läks maksma 97 dollarit, kui õigesti kuulsin, siis 17 lõikus ja 80 triibud. pärast meenus, et mees on öelnud, et Usas makstakse juuksurile tipi ka, mina ei maksnud, sest kaardiga makstes polnud kuskile võimalik kirjutada palju jätan (mis on siin tihti tavaks) ja ise ei tulnud selle peale, et pakkuda - niigi üüratu summa. klassikaline tip on siin 15-20% summast, päris palju, kas pole?! tundub, et muudele teenusepakkujatele, kes käsitsi oma tööd teevad, makstakse ka tipi, nagu nt torumeestele. loodan, et ma juuksurit välja ei vihastanud, et tipi ei taibanud jätta, ehk ta ühendab ära, et olen Eestist ja vb ma ei tea, mis on selle maa tavad. ta veel pakkus mulle osa oma lõunast, leivapulgakesi mida ma siin varem maitsnud polnud ja mis ta kõrvalt pizzakohast tellis kui me mu blondeerija reageerimist ootasime.

selline sai tulemus. siit pole näha, et lõikus on tagant lühem kui eest, saabuvaks suvekuumuseks üsna paslik. triibud peidavad halli esmapilgul üsna hästi ja muidu ka veidi vaheldust.

soosegadus

olete ehk uudistest kuulnud lugusid Ameerika kohta kus on tekkimas ühe suurem segadus sugude osas. näiteks kui ma siia kolisin oli mul elamisloa jm paberimajandusega seotud osades dokumentides valida oma sooks kas mees, naine või muu ja mul on tunne, et mida rohkem aeg edasiläheb, seda enam erinevaid muid variante siin tekib. üllatav on fakt, et neile antakse üha enam õigusi teiste arvelt. näiteks on siin juba koole, kes lubavad oma õpilastel, kes end muuna tunnevad - nt poiss kes tunneb end tüdrukuna, et ta võib minna tüdrukute wc-sse ja vist ka riietusruumi?! see omakorda tekitab küsimusi, et kuidas vahet teha neil, kes pedofiilia või ärakasutamise eesmärgil vastassugupoole wc-desse kipuvad, sest need õigused ei piirdu ainult koolidega vaid tasapisi laienevad söögikohtadesse ja muudesse avalikesse asutustesse. siin (USAs) niigi on juba kiirsöögikoha wc vägistamisjuhtumeid ilma selletagi. 

kui teile seal Eestis võib see esialgu veel üsna kauge ja mitte kuigi aktuaalse USA hullusena tunduda, siis meil kasvab üks tüdruk-poiss päris lähedases pereringis. ta alles sai 9 aastaseks (ei ole minu mehe laps) ja tahab saada tulevikus isaks, ta riietub nagu poiss (see samas pole midagi imelikku USAs), tal on lühike poisipea ja ta identifeerib end pigem poisi kui tüdrukuna, mis-sest, et tal juba praegu ülivarakult väiksed tüdrukute mügarikud pluusi all kasvavad. tema vanemad võitlevad avalikult kõvahäälselt tema õiguste eest sotsiaalmeedias ja aktsepteerivad vaid toetust, mõistavad hukka kõik kes julgevad tema tütrele aegajalt meelde tuletada, et ta tüdruk on. USAs teeb kasvõi keeruliseks tema poole pöördumise, sest tema vorm lauses väljendab alati kas mees- või naissugu, sestap kutsuvad ta vanemad teda "they ehk nemad", mis omakorda tekitab küsimust, et miks nad temast mitmuses räägivad.

ma olen üldiselt üle kesmise tolerantne inimene, ma arvan, aga seda seni, kui mulle ei tulda "varba peale astuma" väitega, et vaid nende arvamus on õige ja mul pole õigust eriarvamusel olla. eks näis kuhu see teema mõne aasta(kümnega) välja jõuab.

väike väljasõit

möödunud laupäeval läksime mehega väiksele väljasõidule kuna olime juba mõnda aega tahtnud minna ühte konkreetsesse meiereisse, kui see on õige sõna mida siinkohal kasutada. ühes meie toidupoes müüakse kohalike lehmade piima mis just sealt tuleb ja lisaks müüvad nad oma väikses poes suuremat valikut erinevaid maitsepiima, kui need, mis me oma linnast toidupoest osta saame.

meil oli sinna umbes tunnike autosõitu Colorado suunas. tüüpiline Kansase maastik on põllumaa. sõitsime läbi ka minu lemmiku Flint Hillsi, see on künklik maaala meist pisut ida suunas - silmale ilus vaadata. kui ma saaksin välimuse järgi Kansases valida linnavälise koha kus elada, siis Flint Hills oleks minu valik. trenni oleks ka lihtne teha, vaja vaid mõned korrad küngastest üles/alla käia või joosta ja püsiks üsna hästi vormis :)

kahjuks on need künkad õhukese muru või heina kihi all päris kivised, seega kui tahaks puuviljapuid, marjapõõsaid ja juurvilju kasvatada, siis tuleks sinna mitu koormatäit mulda vedada, aga noh, esialgu ei koli me veel kuhugi.

piimafarmis tervitasid meid sellised toredad märgid. huvitav fakt Kansase kohta on see, et see oli esimene kord piimafarmis kui ma nägin USAs musta-valgelaigulisi lehmi. siin on küll üsna palju lehmakarja, aga need on üldjuhul üleni pruunid või mustad lihalehmad. loomaliha on siin märksa populaarsem kui näiteks sealiha. sigu meil siin vist eriti ei kasvatatagi, pole veel neid kuskil näinud.

 väiksed vasikad kosumas.

külavaheteel märkasime aeda kus oli palju vanasid autoromusid, keegi ilmselgelt kollektsioneeris neid. tegelikkuses oli tal autosid veel palju rohkem kui neilt kahelt pildilt näha.

 kohalik lavendlipõld juba kergelt lillakas. tahaks seda täies ilus näha. ma armastan lavendlit.

piimafarmipood müüs lisaks oma toodangule ka muude kohalike farmerite toodangut. ostsin kaks väikest kotikest lavendlit, ühe autosse ja teise vannituppa, 75c tükk.

see juust on meile juba varasemast tuttav, meie lemmik kohalik juust. ka maitsesime poes nende oma kohalikku jäätist, sellest unustasin pildi tegemata.

meekõrred. esimest korda nägin nii palju erinevaid maitseid. N8 valis kaneeli ja arbuusi oma, mina virsiku ja kirsi. kõik olid väga head. kokku oli neil üle kümne valiku kindlasti. 33c tükk.

tahtsin osta tavalise sinepi, aga ei pannud poes tähele, et seal oli ühe kahe erineva valiku, mõtlesin veel, et miks need karud pisut erivärvi on. seekord tuli koju siis suitsumaitseline, pole ka paha.

valisime kolm erinevat piima. maasikamaitselise, tavalise 2%lise, oleks saanud osta ka täispiima ja pruun on root beer maitseline. Eestis pole seda jooki sestap jääb tõlkimata. värvi poolest nagu kali, aga magusam ja teise maitsega. oleme hiljuti avastanud, et kui cocas jm koolajookides kipub suhkurt olema üle 40 grammi, siis root beer jookides tihti 75 grammi, aga tunda pole seda vahet. see on tavaliselt mu mehe esimene karastusjoogivalik. mina tahtsin kangesti proovida nende eggnog (jälle ei tea tõlget) piima, aga see on vist hooajaline ja selle maitsmisega tuleb oodata. tore on see, et kui need klaaspudelid puhtaks pesta ja sinna poodi tagasi viia, siis saab piimahinnast alla. üks pudel on koguseliselt pool gallonit ehk umbes 1,9 liitrit. kui poest tavaliselt piima ostame, siis tuleb koju terve gallon või isegi 2, ehk siis 3,8 või 7,6 liitrit korraga. see tavaline poepiim mida üldjuhul ostame on aga rohkem töödeldud ja säilib rahulikult mitu nädalat, aga mitte siiski kuid.

samal nädalal sain omale uue pandatassi, see on üsnagi teeserviisitassimõõtu.

 pandale tundub maasikapiimavann meeldivat :)

tagasiteel peatusime meie kiirtee kõrvale jäävas veinipoes, sest esiteks oli see logo ja nimi meile hõõgveini pealt tuttav ja teiseks reklaamisid nad plakatitel tasuta degusteerimist :) hõõgveinid pole siin populaarsed nagu külmas Põhja-Euroopas. pika otsimise peale oleme leidnud kahte erinevat ja just selle firma oma meeldib hästi. siin võib peale väikest degusteerimist ikka rooli istuda ja samas ei ole kuulnud ühestki autoõnnetusest kus keegi purjus peaga oleks avariis põhjustanud.

pood asub vanas tanklas ja nagu näha üritavad nad seda pisut varjata.

need kolm veini ja üks veinimaitseline moos/tarretis tulid meiega koju. mina valisin virsiku ja kirsi, mees selle keskmise.

kuigi me pole suured alkoholitarbijad, siis on omamoodi tore olnud siin avastada väikseid kohalikke viinamarjaistandusi ja nende veini degusteerida. unustasin mainida, et degusteerimise käigus proovisime ka nende jalapeno veini mis maitses nagu vedel jalapeno, veini maitset polnud ollagi. üks lonks proovida oli põnev uus kogemus, aga üle ühe lonksu ka ei tahtnud, olgugi, et toidulisandina meile jalapeno maitseb.

hiline hommikusöök

pisut üle nädala tagasi oli mees lubanud mind laupäeva hommikul välja sööma viia, alguses mõtlesime jalutada kodu lähedal olevasse pontšikukohvikusse õunasaia sööma, aga jäime minekuga nii hiljaks, et sinna ei jõudnudki. lasi mul valida kuhu ma minna tahan. pannkoogi isu oli. valisime pannkoogikoha kus me varem käinud pole, uusi kohti on ju põnev avastada, eriti koos. kui aga kohale jõudsime ja nende rikkalikku menüüd nägime, siis valisin hoopis midagi muud - lõpuks midagi kodust ja euroopalikku - quiche salatiga. see tuletas mulle Matilda kohvikut meelde kus ma kausikohvi jõin ja quiche'i värske salatiga sõin, nüüd on see juba mõni aasta suletud olnud ja selle asemel on itaallaste jäätisekohvik mida mu õde mulle eelmisel aastal tutvustas ja kuhu ma rohkem kui vaid korra sisse astusin :)

minu maitsev spinati quiche, valida oleks saanud ka singi-juustu oma. kui petlikult tundub, et see on väike tükk, siis seda on veerand tavasuurusega vormitäit. salat oli ka väga hea. mulle arusaamatul põhjusel tuli söögiga kaasa neli pakki soolaküpsiseid, võtsin koju kaasa, need kulusid ära pimento juustumäärde jaoks.

mida valis söögiks ameerika mees? ikka midagi mehisemat - kartuli-hakklihasegu mille keskel sai ja peal vedel muna. maitses üsna hästi, aga minu esimene valik see nagu näha polnud ;) kogus oli selline, et ta ühe sõi ära ja teine tuli koju kaasa. Ameerikas on väga tavaline oma järele jäänud toit karbiga koju kaasa võtta. tihtipeale küsivad teenindajad ise, kui näevad, et toitu on järgi, et kas soovid karpi. 

mees on mul kleenuke ja suurem isu tuleb tal tavaliselt siin kui mul ammu kõik isud otsas - vahetult enne magama minemist. poleks iialgi arvanud, et ise kuigi mitte kogukas olles abiellun mehega kes on minust küll pikem, aga kergem.

et ikka jätkuvalt oma pere kõige kaalukam olla tellisin ka suure kaneelisaia mida oli raske glasuuri alt üles leida. kahjuks oli see glasuur üllatavalt maitsev. pärast veerandit pirukat ja kausitäit salatit jõudsin seda vaid natukene maitsta, ülejäänud tuli karbiga koju. mõtlete ehk, et topsis on pisike jäätisepall, aga ei, see on või. mida selle võiga teha, ma ei tea. kas võipall on selleks, et sai libedamalt alla läheks? ma veel eriti hästi ei mõista kõiki neid siinseid tavasid.

söögikohast endast unustasin pilti teha, see oli väga filmilik-kodune. lisaks interjöörile oli see nagu väikelinna filmides - teenindajad käitusid kui oma inimesed. olgugi, et me olime seal alles esimest korda ja kaugeltki mitte püsikunded. alguses oli päris tore kui vanaemaeas teenindaja sõbralikult oma käe mu õlale pani ja mind kullakeseks kutsus, aga kui neid kullakesi ja patsutamisi juba nii palju oli, et see söömist segama hakkas ja järsku tundus, et ta hakkas mu meest rohkem patsutama kui mind, siis oli juba natuke naljakas-imelik-ebamugav ja mina olen pigem igati füüsilise puudutuse pooldaja, aga samas tahan ikka ise valida, et kes ja kui palju :)

olen nii umbes kolm korda Ameerikas elades väljas süües kuuma teed tellinud. kuna kodus on mul virnades teed, siis ma üldjuhul selle eest kohvikus maksta ei taha, seda enam, et siinsetes söögikohtades on limonaad ja jäätee palju populaarsemad ja teevalik pigem kesine. mina joon tavaliselt vett mida saab siin alati tasuta. aga teest.. kõigis kolmes erinevas kohas on mulle lauda toodud kann kuuma vett ja topsitäis erinevaid teepakke. ma olen ilmselt iga kord neile veidrikuna tundunud, et küsin mingit konkreetset teed. kui soov on joo kasvõi kogu kannutäis vett ära kõigi nende teepakkidega. ma tagasihoidliku eestlase ja pisikese põiega olen piirdunud kahega.

muutus tööl

kui eelmise postituse lõpus kirjutasin, et loodan logode asemel teha siin sama tööd, mis mu mees, siis tänasest see ongi nii. viimased kaks nädalat olen töötanud täiskohaga ja nüüd muutuvad ka ülesanded pisut, ehk siis hakkan muutma kaanekujundusi ja saan näpuotsatäie palka juurde. samal ajal kui hakkasin siin täiskohaga tööle jäi eelmises postituses mainitud proua koju. tal oli paha köha juba kuid ja mu mees, ilmselt ka teised, kahtlustasid, et tal on vähk ja pole kindel, kas ta enam tagasi tööle tuleb. proua on siin töötanud vaid aastake ja tuli siia oma õe kaudu kes eelmisel aastal suri vähki, karm.. prouale soovime muidugi imet ja paranemist. kuigi sain siin firmas töö mõttes mis tahtsin, siis natuke kriibib sees, et see selliselt juhtus.