täna on hall. aga vihmane. hea. aga halb. imelik.

taaskord pidasin vestluse maha enesetapu teemadel.
ja pahandasin.
kuidas nii saab?
miks inimesed ei oska ebaõnnestuda? miks inimesed ei oska elada kurbusega?
miks inimestel puudub lootus?
kuidas saab rajada oma kõik lootused teisele inimesele?
miks lastakse purustada kogu mina?
ma küsin liiga palju. ma mõtlen sügavuti. (rohkem kui vahest vaja).
ka mina olen olnud kurb. ka mina olen saanud haiget. ka mina olen lootnud liialt inimestele. aga mitte kunagi pole surnud minus lootus lõpuni.

ma olen õnnelik inimene.

Eesti inimesed hakkavad euroopastuma. täna poes üks noormees oli küllalt julge küsima, kas ma saan teda aidata (ta teietas mind viisakalt), et "kas need on aprikoosid, nektariinid ja virsikud?" (ise samal ajal õigeid asju näidates). muidugi ma sain teda aidata, sest ma ise valisin just virsikuid, ja ütlesin: "just nii". maksis ongi segamini süsteem, kus pead ise valima pikast puuvilja siltide nimistust milline peaks olema õiget nägu frukt kuskil allpool kõigi teiste omasuguste hulgas. ja eks ma olin teadja puuvilja ostja enesekindlusega parasjagu virsikuid kotti valimas. hiljem, kassa sabas, lubas üks mees "neiu" ette, sest ta oma poiss oli veel kuskil riiulite vahel. mäletan oma esimesi sõite Soome, kus mu imestus oli suur, kuidas meie peretuttavad kõiki müüjaid tunnevad, et nendega juttu teevad. siis ei öeldud Tallinna poodides ju veel teregi. viimasel ajal on meie inimesed ka avatumaks läinud. sobib mulle hästi.

käisin täna Kailiga kõige vanemate inimeste kontserdil ever (siiani). kooriliikmete keskmine vanus võis olla 70 ringi. kuulajad olid umbes sama väärikas eas (meie muidugi välja arvatud). aga ega halb ei olnud. lihtsalt üllatav.

Ps. 18:30 "..., oma Jumalaga ma hüppan üle müüri"see salm oli välja toodud ühes Teedy Tüüri jutluses (sisustasin õhtut nende lugemisega) ja mulle on see salm varemgi korduvalt silma jäänud. pisike nagu ma olen. Jumalaga koos olen suurem. ja osavam. või tiibadega. teate küll neid hetki elus või filmis, kus teisel käest kinni võttes suudetakse teha suuri hüppeid. see on vist midagi sellist. pean ainult uskuma ja usaldama.

vene temperamendist. kui midagi läheb valesti ja see on seotud teise inimese(pimesi usaldamise)ga, siis esimene mõte on, et lähen ja annan peksa ja lasen vendadel ära tappa. selle sama emotsionaalsusega kaasnevad ka romantilisemad suhted, aga ikkagi. selliste klauslite kuulmine paneb palvetama tuttava vene rahvusest neiu olukorra pärast ja rahulolu tundma oma flegmaatilis jahedavõitu eestlase sisust.

(õhtul): ja muidugi kõik lahenes ja ta on jälle õnnelik. tänu Jumalale!

mis asi on pool võitu?
kas see on pool kaotust?
või on see viik?
või hoopis enesepettus?

(mõned tunnid hiljem..)
jõudsin Inga mõtete abiga välja sinna, et vanarahval on õigus. pool võitu on ikkagi pool võitu.