pimeduses maalimine

tegevuste otsimise käigus uurisin kas mu mehe töökaaslane, kes me pulmas käis, ja tema kaksikust õde, kes küll mu FB sõber juba oli, aga keda ma kunagi silmast silma kohanud polnud, oleks valmis minuga kunagi kohtuma, et neid paremini tundma õppida ja koos midagi toredat teha. ameerikalik-sõbralikult olid nad mõlemad viisakusavalduste saatel rõõmsalt valmis minuga aega veetma. nad kutsusid mind kaasa maalikursusele, kus nemad juba varem mõned korrad olid käinud. 

geniaalne äriidee neil inimestel kes aasta tagasi selle koha avasid! tegu on ühe õhtu maalikursusega. kestab nii 2-3h. kogu maaliprotsess on tehtud igaühe jaoks imelihtsaks! laual ootasid juba molbert, lõuend, värvid, pintslid, loputusvesi ja puhastuspaber. igal inimesel oli nimeline koht, nii said kindel olla, et saad oma kaaslastega koos istuda. kaasa võis võtta oma joogid ja suupisted, jää, vesi, klaasid ja avajad olid kohapeal. kõik maalisid sama maali ja seda juhendati samm haaval, et nüüd võta see pintsel ja see värv, tõmba kolme sõrme jagu horisontaaltriipe jne. hirmu maalimise ees mul polnud, kogemust on üksjagu, aga samas olin enne sinna jõudmist ebalev, et kas ma ikka tunni lõpuks maali valmis jõuan, teades, et võin maalides aeglane olla. meid oli seekord rekordiliselt 48 osalejat ja kõik said valmis! seekordse ürituse tegi eriliseks see, et kogu protsess toimus praktselt pimeduses, black-light ehk ultraviolettkiirguse valguses. ka värvid olid erilised - kollane, oranž ja punane paistsid väga neoonsed ja oli raske teha visuaalselt vahet kumb on punane, kumb oranž. valge näis sinisena, vaid roosa ja must olid üsna sarnased reaalsusele. võis vaid kergelt aimata mis tulemus meid ees ootab, aga seda ka eelkõige varem nähtud valmis maali põhjal.

kaela saime võlts lillepärjad. just nii pime seal oligi!

mõned pärjad helendasid paremini

aknad olid kaetud musta kangaga mis oli täis pritsitud neoonvärve

täpselt nii külgkülje kõrval kuues reas maalisimegi

minu naerusuised kaaslased ning taamal terendamas minu sealt saadud neoonroheline käevõru

meie maalime. sellisena nägime oma maale, kuigi kogu ülemine osa on juba värviga kaetud, mõjub osa sellest ikka justkui värvitu

omamoodi hubane

viimane ülesanne - palmipuud

kursus maksis 35 dollarit mis mulle kaksikute kindlal soovil välja tehti. igati tore meelelahutus mis sobib samahästi ka täiesti kunstivõõrale inimesele - kõik said juhiste järgi maalitud. kas jookidest tingituna või mitte, laulis osa rahvast mingeid laule taustamuusikale kõvahäälselt kaasa. eestlaste kursused nii kiiresti selliseid tuure üles ei koguks, kui just varem pole mõnel juba pudel kangemat keres, ma oletan. üks preili siiski ei osanud piiri pidada ja jõi end üsna otseses mõttes laua alla. kukkus koos oma tooliga selga meile ja lihtsalt lebas ja naeris seal mõnda aega kuni korraldajad tulid teda püsti aitama. aga muidu oli kõik viisakas ja tore.

sellisena nägid me maalid välja black-light valguses

ja siis kui tuled põlema pandi

saidki valmis!

miks ma abiellusin välismaalasega

ma tean, et on inimesi kes ei kujuta ette, et nemad abielluks välismaalasega, või veel hullem, koliks ära oma kodust või kodumaalt. kui ma aastate jooksul olin mõelnud milline võiks olla mu tulevane mees, siis mitte kordagi polnud tingimuseks rahvus. mitte kordagi ei otsustanud ma, et pean abielluma eestlase või välismaalasega, ma lihtsalt tahtsin väga head meest, sellist, kes sobiks just mulle. ma olin oma mehe osas väga valiv, suisa nii, et sõber tituleeris mind pipraks ja ema soovitas mul korduvalt vähem valiv olla, et muidu jäängi üksi. üksi olemine pole üldjuhul minu jaoks traagika – ma olen introvert ja mul on tihti ka üksi väga hea olla, palju parem kui nii mõneski seltskonnas. üksi jäämisest palju enam kartsin ma siduda end kellegagi kes ei pane mind tundma end armastatuna, kellega koos olles tunneksin palju suuremat üksindustunnet kui füüsiliselt üksi ja vallalisena. tõsi on, et mul oli palju nõudmisi, eelkõige just iseloomu osas. oma perekonda ei saa me valida, ja isegi kui saaks, siis tihti valiks just selle sama, aga oma abikaasat saame valida, vähemalt tänapäeva Eestis, miks siis mitte valida hästi?

kaks suve tagasi istusin nelja oma endise klassiõega aias ja suhted tulid teemaks. pooled neist abielus, üks vabaabielus ja üks avatud suhtes, mina olin ainus vallaline, olgugi, et süda oli oma valiku juba teinud. vestluse käigus selgus kui kompromissitu ma teatud valikute suhtes võin olla ja ma teadsin, et see on osaliselt põhjus miks ma olin üle kolmekümne ja ikka veel vallaline. ma ei olnud valmis siduma end mehega kes täna on minuga, aga eile oli, ja homme on, kellegi teisega, isegi kui ütleb, et armastab vaid mind. keda ma petan või keda tema petab? sellisel juhul armastusest ei piisa. ma otsustasin mitte enam olla see tüdruksõber kes teeb oma kodus üksi remonti kui poisssõber meelelahutab oma teisi silmarõõme, tunnetest sõltumata. mõni suhe on juba algusest mäda, mõni iseloomunõrkus paistab juba enne abiellumist silma. ma ei väida, et iga mees on juba algusest liiderlik, või et minul, või mu mehel poleks iseloomunõrkusi, aga ma otsustasin valida nii palju kui valida andis. kompromisse tuleb meil igaühel teha, sellest pole kellelgi pääsu.

valusatest kogemustest õppisin, et tahan meest kes on valmis lahendama konflikte. kes on valmis kuulama ja vähemalt püüdma mõista isegi siis, kui ta alati ei mõista. igas suhtes tuleb ette eriarvamusi või tulisemaid vaidlusi, aga elu näitas, et kui need andestamatuses “pühitakse vaiba alla” ja tehakse nägu, et midagi pole olnud, siis minu sees kõik ainult kogunes ja kasvas ning ühel hetkel lihtsalt tuli piir ette ja mulle aitas - karikas sai pilgeni täis. lihtsam oli minna kui jääda. mulle ja mu mehele on oluline osata paluda andeks, tunnistada oma vigu ja astuda samm teise poole vahest ka siis, kui tunneme, et meile tehti liiga, ka siis, kui alati ei suuda ühisele arvamusele jõuda. uskumatult palju olen kuulnud ja näinud suhteid kus vabandust paluma õpetatakse ainult lapsi, aga vanemate jaoks on see unustatud kunst.

ma olin korra varem juba kihlatud olnud, välismaalasega, päevapealt viis aastat varem. ju siis kuupäev oli õige, aga mees oli vale, selgus just kihlaajal. tema põhjuseta usaldamatus viis mind oma viienda korruse rõdul enesetapumõtteni. minu, kellest sedasorti mõtted on alati suure kaarega mööda läinud. olgugi, et see tuli ainult pisihetkeks, piisas sellest, et mind teha ettevaatlikuks ja otsusekindlaks. põhimõtteliselt tuli mul talle rääkida igast oma liigutusest, tõlkida ära kõik e-mailid ja postkaardid, laduda ette kõik juhuslikud kohtumised tuttavatega tänaval ja sealhulgas muidugi ka oma minevik. tema puhul ma isegi ei teadnud kui palju tal varem suhteid on olnud. mul ei olnud midagi varjata, seega mul polnud kahju talle kõigest rääkida. kuidas aga elada mehega kes oma peas kirjutab ringi sulle saadetud kirju või minevikku? nt ei suutnud ta uskuda, et veetsin keskkooliajal netisõbra ja tema sõpradega ühe toreda aastavahetuse tema kodulinna lumises metsas piknikku pidades ja hiljem keskväljakul ilutulestikku vaadates ning et koos nendega samasse korterisse kuid erinevatesse tubadesse ööbima jäädes minu ja tuttava vahel midagi romantilist ei juhtunudki. võibolla räägib see rohkem tema enda kui minu kohta? tema usaldamatusest rääkides hoiatas ema mind, et kui keegi kahtlustab sind alusetult pidevalt petmises siis on tal ehk endal midagi varjata, mine tea.. lahku läksime tema sajatuste saatel. selleks hetkeks elus polnud keegi mulle nii palju ilusaid ja nii palju uskumatult halbu asju öelnud kui tema, selle vähem kui aasta jooksul. vist ainus tema lause, mis mul tänaseni meeles on, mida ta mulle nii mõnigi kord ähvardavalt ütles, et saan seda mida väärin (you get what you deserve), mina olen selles väites alati kahtleval seisukohal olnud. talle soovisin siis, ja soovin ka nüüd, ainult kõike kõige paremat. kindlasti on talle keegi iseloomult sobivam ja väärilisem olemas.

see, et ma olen kihlunud olnud ainult välismaalastega on mingis mõttes puhas juhus ja kokkusattumus. samahästi oleks see võinud olla eestlane. võibolla mõtlete, et kust ma need välismaalased leidsin. nagu ütlesin, siis olen introvert. mul on lihtsam leida uusi tuttavaid internetis kui tänaval või kohvikus. ma käin harva kohtades kus oleks kerge tutvuda uute inimestega ja oma tagasihoidliku loomuse tõttu on mul raske astuda esimest sammu. tegelikult on mul olnud oluliselt rohkem eestlastest (interneti)tuttavaid, nii neid, kellega üle sõpruse pole kunagi midagi tekkinud, kui ka neid, kellega on olnud sümpaatiat enamaks. minu senise elu kõige pikem suhe oli eestlasega ja kestis kokku neli kuni viis aastat. isegi sõrmuse sain temalt, aga ilma küsimuseta. õige ajastuse ja käepalumise korral oleks me võinud olla vabalt juba 10 aastat abielus ja kahe lapsega. põhjus, miks see suhe lõppes, rohkem kui korra, oli paigalseis. olin korduvalt valmis liikuma koos edasi, aga tema mitte. oli ebakindel nii endas kui meis. kartis, et ei suuda mind teha õnnelikuks. seda suhet eristas mu praegusest abikaasast muuhulgas see, et igast hirmust sõltumata otsustas mu mees astuda sammu edasi koos minuga. Jumal teab, et põhjust karta oli, ta oli juba korra olnud abielus, pulmad olid joogise peaga eksprompt Las Vegases, nagu filmis. abielu kestis imeväel kokku ligi kümme aastat kuniks naisel küll sai. kaks täiesti erinevat inimest. kass-naine ja koer-mees, matemaatika õpetaja ja kunstnik. imesid võib juhtuda, aga nende puhul ei juhtunud. nii et jah, põhjust karta oli, aga hirmust sõltumata otsusime abielluda, sest tema elu oli vahepeal läbinud suure muutuse ja ta oli tulnud tagasi oma lapsepõlve Jumala juurde lähemale kui kunagi varem. paljud asjad saavad meile elus osaks just tänu sellele kui palju me julgeme riskida. on riske, mida tasub võtta, ja neid, mida mitte, aga ega alati pole neil kahel kerge vahet teha.

kui mina poleks oma hirmudele vastu astunud, siis ma oleks elanud väga teistsugust elu. ma poleks läinud Tallinnast Tartusse kümnendasse klassi ja aastapärast tagasi. poleks ilmselt mingist hetkest alates sisenenud ühtegi uude kohta üksi, poleks tutvunud ühegi uue inimesega. poleks läinud tööle, sest seal ootasid uued hirmutavad olukorrad. poleks kunagi avalikult kõnelenud, poleks hakanud Eesti suurima K-arvutisalongi Kristiine poe juhatajaks olles vaevu üle kahekümnene, poleks koolitanud Helsingis uusi töötajaid, poleks hakanud joonestajaks. poleks käinud ülikoolis Tartus ega õppinud kujunduskunstnikuks ning veebidisaineriks EKAs. ma poleks läinud kuuks ajaks Jaapanisse inimesega kellega varem polnud silmast-silma kohtunud rohkem kui mõned korrad skype’is, poleks tulnud ära palgatöölt, et ilma reaalse kliendipagasita oma firma asutada. poleks teinud juhilube, poleks istunud oma mehega koos tema motika selga. ma poleks teinud peaaegu mitte midagi. Ilmselt oleksin ikka veel töötuna vanematekodus. ma olen, või õigemini olin üks arglikumaid inimesi keda ma iial kohanud olen, aga ma otsustasin riskida, samm haaval, ning iga korraga on läinud pisut kergemaks. ma mõistsin, et kui elus oma hirme ei ületa, siis jään paljust ilma, olgugi, et püüan siiski üsna targalt valida millega riskida ja millega mitte.

see ongi põhjus miks ma abiellusin välismaalasega, sest temas leidsin ma väga hea mehe, kes sobib just mulle nii oma iseloomu kui julgusega astuda minuga see põnev ja ühtlasi hirmutav samm abiellu. mees kes paneb mind end tundma armastatuna, igapäevaselt. ega üle ühe mehe polnudki ju vaja ja mulle lihtsalt sattus välismaalane.

võõrastega rääkimine

enne oma esimest reisi Ameerikasse oli mul eelarvamus, et inimesed siin on oma suhtluses väga pinnapealsed ja peamiselt kulgevad vestlused "tere, kuidas läheb" stiilis, ka tuttavatega. kui ma aga juba siin olin, siis tekkis olukord, et mulle võõras, aga ämmale tuttav poemüüja rääkis mulle meie esmakohtumisel väga isiklikke asju sel ajal kui ta mu oste kassast läbi lõi. m.h. rääkis sellest, kuidas mees ta noorema naise pärast maha jättis ja lapsi ta ei jõudnudki saada, see ei kõlanud kibedusena, vaid lihtsalt faktina. ämm on mul väga avatud ja on rääkinud enda kohta mõnda asja vast rohkemgi kui ma teada tahaks :) ka muud inimesed keda ma siin kohanud olen on väga avatud. arvatavasti on see tingitud ka paljuski mu asukohast Kesk-Ameerikas, pole kindel, et rannikuinimesed sama avatud ja sõbralikud on. kui Eestis õpetatakse, et võõrastega ei tohi rääkida, siis siin on võõraste eiramine pigem ebaviisakas. mul on korduvalt nt poes keegi kommenteerinud midagi kõva häälega nii, et just mina kuuleksin, või kui vaatan midagi konkreetset, siis minu kõrval peatub inimene ja soovitab seda toodet, et tema on ostnud ja talle väga meeldib. tänaval aegajalt tervitatakse võõraid inimesi, nagu väikses maakohas, kuigi siin on tegu Eesti mõistes suurlinnaga ja me näeme neid inimesi esmakordselt. ei ole sugulane, tuttav ega isegi mitte tuttava tuttav. raamatukogukoridoris möödub minust mees ja küsib kuidas läheb. kohvikus kui mu abikaasa pahas tujus enne mind välja ruttab küsib kõrvalt lauast murelik mees, et kas mul on kõik ikka hästi, et tema meelest käitus mu mees väga lugupidamatult ja nii läheb jutt lühikese viivu jooksul üle sellele kust ma pärit olen ja muuhulgas jõuan ka oma mehe diagnoosi mainida. tõele au andes, meie esimest 10t kuud hinnates, pole kindel, kellele neutraalne kõrvaltvaataja selle (või mõne teise) diagnoosi omistaks, kas mulle või talle :) 

nagu olen vist eelnevalt maininud, siis mu kodu läheduses tänavatel üldiselt jalakäijaid praktselt pole, ja need kes on, on kas kodutud või (andke mulle andeks) imelikud, mina nende seas. imelike protsenti siinkandis tõstavad kõik need mentaalse tervise asutused. kord oli bussipeatuses vanem mees, peas suur paberist isetehtud kroon, kriitidega triibuliseks värvitud. täna poest tulles sattusin foori taha koos keskealise pruunlasega kes mokk töllakil ja suits hambus küsis kuidas mul läheb, kas tulen koolist. olin seljakotiga, eks ole. isegi mu väljakasvanud hallitriibulised juuksed ei reetnud mu vanust ja kõrgkoolis käidud aastate hulka. kuna teekond kulges meil veel jupike samas suunas, siis jõudsime veel rääkida minu vanusest, sellest, et elan koos abikaasaga, abiellusin eelmisel suvel, lapsi mul pole, mehel on 2, lähen koju ja kuigi ma vähemalt poolest tema jutust aru ei saanud (diktsiooni pärast), siis mulle tundus, et ta rääkis sellest, et on siit pärit, lapsi tal pole, ta abikaasa või ex teenis lennuväes, tema vist ka ja seal nad kohtusid, midagi rääkis lahutuspaberitest ja abielus oli või on olnud 7 või 17 aastat. mõtlesin, et ega suurt vahet pole, kas ma vastan talle ausalt või mitte ja aus olen ma juba põhimõtteliselt. kui ta mind kurjasti tahab kasutada, siis ega midagi ei muuda kas ta teab mu reaalset vanust ja seda, et ei, ma ei tulnud praegu koolist. ja nii ta pärast meie koos astutud samme ja lühivestlust minust bussipeatusesse koos teiste talle tuttavate kodutute ja imelikega maha jäi. 

mulle pakuvad inimesed huvi ja kuigi ma pole ise üldjuhul ligi astuja ja võõrastega suhtluse algataja, siis on mul põnev, kui keegi teine minuga rääkima tuleb. siin on neid võimalusi palju rohkem kui Eestis, kuigi viimaste aastate jooksul seal märkasin, et see on muutumises ja nt lühilauseid, s.h. komplimente (kõrvarõngaste ja vihmavarjude kohta), sai seal üha enam ka võõrastelt.

tööintervjuu nr 2

seekord vastati mulle väga kiiresti. sain võimaluse juba järgmine päev minna intervjuule ja m.h. meilis mainiti, et talle avaldab muljet minu taust. häid sõnu on alati hea kuulda.

tegu on kirjastusega kes annab välja mitmeid ajakirju peamiselt farmeritele, aga ka ühtteist muud. osad väljaanded on vaid veebipõhised. minu töö seal oleks olla graafiline disainer kes eelkõige toimetab olemasolevate põhjade peal pilte ja tekste vahetades, ehk siis pole paha, aga samas ka mitte kuigi loominguline. 

sinna minnes pidin end valvelauas registreerima. tädi laua taga oli üsna eakas, nii 70+ kindlasti ja pidin kõike mida ütlesin mitu korda ütlema, sest ta kas ei saanud minust aru või lihtsalt ei kuulnud mida ma ütlen. mulle väljastati allkirja peale külastajakaart minu ja vastuvõtja nimega. mind intervjueeriv u. 40ndates naine jättis väga meeldiva esmamulje. ta oli sõbralik ja soe. ta laual oli kuhi raamatuid millest hakkas silma amishite kokaraamat. intervjuu kestis 35 min ja see oli pingevaba meeldiv vestlus. rääkis sellest mida see töö endast kujutab, millega nad tegelevad ja vaatas minu kaasa toodud tehtud tööde näidiseid. rääkisin oma töökogemusest ja haridusest. ta külvas mu tööd üle komplimentidega. kui komplimente teeb teine graafilise disaineri haridusega inimene, siis oleks neil nagu suurem kaal. lahkusin sealt hea tundega. mõned miinused mis räägivad töö kahjuks on pakutav palk ja see, et esimese aasta jooksul ei saa päevagi puhkust, edasi on 2 nädalat aastas. vastuse, kas osutusin valituks, saan mõne nädala pärast. 

olen nüüdseks juba üsna hästi kursis mis minu oskuste ja kogemustega palk võiks siin olla, aga kuna erinevatel tööandjatel on erinevad võimalused ja normid, siis võib see suuresti erineda. tunnipalk võib olla nt 9-40 dollarit, reaalne keskmine nii 15-25. see konkreetne koht pakub aga alla 15ne. enamasti räägitakse siin aastapalkades. palk makstakse välja aga iga kahe nädala tagant. numbrid on küll oluliselt ilusamad kui Eestis sama ameti peal, aga ei maksa unustada, et siin on ka kulutused suuremad.

olen mõelnud, et mu ideaaltöö oleks ülikoolis või mõnes suures kirikus kus oleks piisavalt tööd graafilisele disainerile. ülikoolidest on lootust üle kahe nädala puhkust saada ja mulle meeldib sealne õhkkond ning palgad on ka üldjuhul keskmiselt head. jään lootma, et saan oma unistuste töö.