võluroosiga

meil oli kolleegidega jõulusööming Viikingite külas. süldimuusikat tegi mees kelle puhul meie laudkond püüdis pea iga laulu puhul nuputada mis keeles ta laulab. Margus ütles tabavalt, et ta nagu oleks raadiost mingeid laule kuulanud ja siis hakanud kaasa lalisema ja arvanud, et nüüd oskabki selles keeles laulda :D 

kingiks saime fliisist pleedid, päris mõnus.

aga aga. mustkunstnik (Karl Eelmaa aka Charlekas) käis :) ja valis minu üheks oma abiliseks :) ütlesin: "oi, appi" ja esimene mõte ja kommentaar oli, peaasi, et ta mind pooleks ei lõika (ta ei kuulnud seda) :D esimene trikk pidi olema proovimaks kas mul ikka mustkunstniku võimeid on. andis mulle pihku ühe pisikese pehme tumepunase pallikese. pidin käe rusikasse suruma ja mõne hetke hoidma. kui lahti tegin, oli ühe palli asemel 3 :D kiitis, et poleks arvanud, et mul nii head võimed on :P arvas, et parimal juhul teen ühest pallist 2 :D hahaha. siis tegi kaarditriki. pidin ütlema ühe kaardi. ütlesin ruutu 8. valis välja siis kõikide mastide 8d. andis need mulle, segasin ära ja panin tagurpidi lauale ritta, ei mina ega keegi ei teadnud mis järjestuses. mul tuli valida sõrmega viidates millise arvan oma valitud kaardi neist olevat. ja oligi see :) siis pani kõik need kaardid ühte pakki ja peaaegu kõik teised kaardid olid muutunud valgeks. tegelt 1 ei olnud, a see vist oli tema aps :D ruutu 10 oli ka alles :D siis vist hakkas mulle tänutäheks kinki otsima. otsis valge salvrätiku millest hakkas voltima lille. muuseas rääkis, et varem tegeles voltimistehnikaga ehk origamiga rohkem ja ehk olen midagi sellega kunagi tegelenud. ütlesin, et tegelen. siis tegi jälle mingeid komplimente, et siis ta valis küll ju eriti õige mõttekaaslase vms. ütles, et teeb seda lille mulle erilise hoole ja armastusega. (pärast üks töökaaslane tögas, et kas roosiga tuli sõrmus ka kaasa, kuna ta mulle selle nii suure armastusega tegi :P) andis minu kätte välgumihkli, pidin vastvalminud lille põlema panema. tuli suuuuur leek ja selle asemel päris elus ilus roos. see oli mulle :) pärast lauas istudes veel aegajalt piilusin oma roosi, et ega see ometi paberiks pole moondunud :D kell on 12 läbi ja võluvägi pole ikka kadunud. roos on roos. järelikult oli ikka pettus, aga mis siis ikka. minu võlus ära :)

Sess

homme saab läbi minu esimene sess EKAs. minu senise elu meeldivaim sess! mitte ühtegi unetut ööd õppimiseks, sest tuupimisaineid pmst polnudki ja praktilised tööd on saanud kõik kuidagi mõistlikul ajal tehtud. ühel õhtul tegin küll 3 maali kolme tunniga :D sess ise on oluliselt lihtsam olnud kui loenguperiood. olen saanud nüüd rohkem vaba aega ja puhkust. eks nad muidugi on hoiatanud, et esimene ongi lihtsam. uskumatu tundub see, et koolis nagu käin rohkem kui Tartus, aga ainepunkte saan poole vähem. see sess annab mulle 11 AP olgugi et käisin koolis iga õhtu + laupäev lisaks. aga ma käisin ka päris korralikult kohal. need, kes mitte, on nüüd sessi ajal väss ja vähese ööunega. ma isegi ei tea, kas elu on õpetanud asju õigel ajal tegema või lihtsalt see, mida praegu õpin, on mulle nii palju meeldivam teha. eks nii üht kui teist vast.

jõulurahu justkui natukene juba on.

Mimi

Saage tuttavaks, see on Mimi! 

Minu uus koduloom. 

Väga elav ja kartlik.

väiksed võitlused

eile läks banaanikoor kotti, sest buss jõudis prügikastist varem.
piletikontroll ütles, et mu kuukaart sai eelmisel ööl läbi. trahvi ei saanud, huh.
geomeetria C sain parandatud B´ks, peaaegu Jumala ime! aga konspekti ja tehtud töid küsivad need, kes kogu semestri selles aines looderdanud on. ei tea, kas anda. kas teha nende hinde saamine kergeks?
kurguvalu on. haiged käivad tööl ja üks neist pesitseb minuga ühes karbis. tahaks minna koju, et haiged saaks rahus tööl olla.
"loengutesse" ma see aasta enam ei lähe, laupäev on photoshopi hindeline arvestus. iseenesest pole see ülemõistuse raske, aga ma pole võtnud/leidnud aega, et sellega eriti kodus tegeleda. nüüd tuleb võtta. nagu ikka.
porr porr, aga kui nüüd need pisikesed võitlused üle lugeda, siis näen, et pole ju viga midagi :)

Porolonist pingviin

16 aastat tagasi kiirustasin koolist Viru tn. otsas asuva pingviini jäätise putka juurde. Mingil põhjusel otsustasin osta oma esimesele õelapsele sünni puhul porolonist pingviini, hind 10 krooni. Olin 9 ja sain esimest korda tädiks. See oli pidulik päev, kõhus liblikad. Midagi täiesti uut. Suures ärevuses unustasin punased kindad putka eenduvale äärele. Kaotasin kindad, aga sain õelapse. Tänaseks on lisandunud 9 õe- ja vennalast. Kujunes nii, et lapsena hoidsin ma neid pisikesi, ka päris üksi vahepeal, aga nüüd kus olen suur ja teoreetiliselt lapsehoidjaks sobivam, pole ma viimaseid jõnglasi pea üldse hoidnud. Palju õnne, Anete!

esimene nädal

muljetan natuke kooli esimest nädalat.

kõik algas peale 29.08. EKA aktusega kell 16. avatud akadeemia koos päevastega. oli muhe. üsnagi kunstiinimestele vastav. nende kammerkoorist ootasin küll enamat ;) aga et siis olid sõnavõtud, alustades rektor Signe Kiviga jätkates dekaanidega ning lõpetades AA juhataja Anne Pikkoviga. KÕIK üliõpilased kutsuti ette nännikoti järgi (see sisaldas: hunniku reklaame, L. Lapini 5st loengust raamatu, EKA märkmiku, energiajoogi ja kondoomi). u. 250 nime kokku. pärast aktust tutvustati AA´le raamatukogu. 76´st inimesest oli kohal vast 15. ja siis oli meil veel oma õppetooli juhatajaga väike kohtumine. see oli siis n.ö. avapauk kooliaastale.

esmaspäev kohtusime rohkemate kursakaaslastega üldkompositsiooni loengut oodates. esmamulje oli täitsa positiivne. palju armsaid tüdrukukesi (selliseid minuvanuseid umbes), 4 veidi vanemat 30+ kuni 40+ ja 2 noormeest. üldkompa õppejõud oli meelidv proua, aga ta kurtis meie grupi suuruse üle ja loengus luges peaasjalikult igasuguseid tsitaate küll zen budismist ja Arvo Pärdilt jpm. kodutöö saime ka. kirjutada oma tühjuse kogemusest. järgnes (pappkastide) joonistamine. sellest õppejõust ma veel päris aru ei saa, et kas ta on väga konkreetne või muhe või 2 ühes. keskealine mees. teisip. õhtul oli intellektuaalomandi õigus (ehk teisisõnu autoriõigus) 30+ asjalik meesõppejõud, EKA jurist, kui täpne olla. ja värvusõpetus kus vaatasime u. 80ndate aastate soome kunstikooli õppevideot. õppejõud on tudisevalt vana, aga hea selline. palus rõõmsa meele järgmine kord kaasa võtta. kolmap oli taaskord joonistamine. seekord kortsus lillepaberi. mul tuli paberist kure moodi. kujutav geomeetria on ilmselgelt selle semestri kõige raskem aine mulle. missest, et olen joonestaja. sellist joonestamist ma pole kunagi varem õppinud. esmapilgul sellise kellaaja kohta aine üle minu mõistuse. neljapäev on mõnus. kultuuriajalugu x 2 David Vsevioviga. väga huvitavalt räägib. reede me maalime. mu kõhutunne ütles, et sama õppejõuga kelle juures ettevalmistuses käisin ja oligi nii. jälle tuleb kibekiiresti palju objekte ühele maalile saada. valisin teise strateegia. julge pealehakkamine ja ainult mõned objektid. näis, kas nii jõuan mõne töö valmis. laupäev on ka kool. arvutiõpetus. esimesed pool aastat õpime photoshopi. kulub ära.

miskipärast on mul joonistamises ja maalimises nii, et püüan väga tõetruult teha, nii nagu näen, aga ikka on nii, et kuigi kõik nagu oleks paigas, siis lõpptulemus on pigem igav ja inetu. teistel on parem. ma ei saa aru miks. ma vist vajan rohkem aega. ajakirjadest inimeste joonistamine sujub paremini. aga et siis selline oli lühidalt kokkuvõte esimese semestri ainetest ja õppejõududest. pealiskaudselt, aga midagi ikka. küsige, kui midagi konkreetselt rohkem huvitab. seda tuleb ka öelda, et mulle meeldib koolis. ma olen õiges kohas. kunst on mulle kõige õigem.

kooli!

Tänu Taevaisale ma lähen jälle kooli! seekord baka teisele ringile ja üht oma elu unistust täitma - kõrgkooli kunsti õppima. mind ootab selline vapustav õppeasutus nagu EKA ja erialaks kujunduskunst. tõesti põnev! näed, tuligi lõpuks üks positiivne kirjutis siia üle pika aja. ahjaa.. paar päeva tagasi tegin seda, mida ma ikka vahest teen - lõikasin ise oma juukseid. võtsin asja loominguliselt ;) nii et kui teile ütleb tere üks imeliku soenguga veidi tuttavate näojoontega tüdruk, siis olen see mina. 

PP`08

meie tiim
Trepikoja bänd (+teemaga silt)

susapusadest üks

kaks kuud on Piibli Päevadest möödas, aga ma pole tihanud sellest siia veel kirjutada. mõtlesin, et on targem lasta ajal suured emotsioonid vaigistada. ma avastasin, et ma olen oma loomingu kaudu väga väga haavatav.ja et mul on võimatu uskuda, et teismelised ei oska mõelda tagajärgedele. ja teistele. ma ei mäleta, et mina kunagi selline oleksin olnud. aga võibolla olen unustanud. ilmselt olen. taaskord tõdesin, et kristlased on lihtsalt inimesed. ei ole paremad, ei eksi vähem. ma nutsin seal. ühel õhtul. ning mõned nädalad hiljem veel üks põnts. vahest torgib. aga ise ma polnud ka ainult hea. ütlesin ka halvasti ja sain süümekad. sama ebatäiuslik. sama halb. kui mitte hullem. sest ma ju teoorias tean, mis on õige, mis vale..

aga kui nüüd rääkida, mis oli minu ülesandeks seal, siis olin spordisaali dekoratsioonide eest vastutaja. esimene suurüritus mul midagi sellist teha. ürituselt käis läbi umbes 600-800 inimest ja toimus Viimsi spordihallis.

tegin sinna:

- 57 patja istumiseks (materjalid ajasin välja Softrendist. suur tänu Marekile!)

- 2 susapusa (sümboliseerimaks sassis suhteid)

- 2x1m lavakujunduse teemaga millele sidusin peale 26 m paela

tegin neid osaliselt tööpäeva õhtutel ja nädalavahetusiti + võtsin ekstra nädal puhkust. ma nautisin seda tööd. sain ise planeerida oma aega. kui tahtsin, magasin kaua, kui tahtsin, toppisin hiliste õhtutundideni patju. ja ma sain midagi ise ära teha oma kätega. millegi nimel, kellegi jaoks. vabatahtlikult.

TAHAKS OLLA HEA

täiesti piinlik. ma olen viimasel ajal olnud selline kriitik, et häbi on ennast tunda.

võibolla on see enne ka olnud, aga tundub, et see on võimendunud.

samas ma arvan, et see tuleneb ka sellest, et mulle tundub, et olen suured asjad saanud oma elus (Jumala ja iseendaga) korda, et siis nüüd tulevad need muud rohkem nähtavale. samas on see positiivne, et ma ise juba seda märkan, kuigi vahest süda tõmbub kokku, kui näen, millist kurbust ja valu on võinud minu kriitilised sõnad teiste kohta tekitada. nii neile inimestele endile (kui nad on neid sõnu kuulnud), Jumalale kui ka tagantjärgi mulle endale.

oh, kuidas vahest tahaks olla täiesti eksimatu inimene! tahaks lõpuks olla hea.

ma vahepeal arvasin, et mul on päris hea iseloom. aga nüüd ma näen üha enam, kui palju on ikkagi tööd.

üks suur oluline asi, mida ma selle aasta algusest olen püüdnud teha, täiesti teadlikult, lugeda Piiblit iga päev. ja mitte lihtsalt ideaalis, et ma püüan, vaid väga konkreetselt. mul on üks kalender, mis aitab Piibli aastaga läbi lugeda. erinevatel perioodidel oma elus ma olen lugenud Piiblit väga erinevalt. mu elus on olnud aegu, kus ma kasutasin iga võimalikku hetke Piibli lugemiseks. ma täiesti "ahmisin" Jumala sõna. tihti lugesin mitu tundi päevas ja ma tundsin end sel eluperioodil Jumalale kõige lähemal. aga on olnud ka perioode, kus ma päris pikalt ei lugenud üldse. nädalaid kindlasti, ilmselt ka kuid.. ja absoluutselt ma sel perioodil usuliselt ei kasvanud. see oli teatud mõttes trotsiaeg. eelkõige just kaaskristlaste vastu. hästi lihtne on vaadata teiste kristlaste elusid ja nähes seal asju, mis meile ei meeldi, laseme oma usuelu ka sellest kõigutada. aga see on absoluutselt vale! see ei vii meid Jumalale mitte raasugi lähemale. tuleb vaadata Jumalale ja igatseda rohkem olla Jeesuse moodi ja asi mis tõeliselt loeb, on meie suhe Jumalaga. meie vastutame oma tegude eest. ja me ei tohiks end lasta maha kiskuda teiste tegude tõttu. mul on hästi palju veel areneda. tõesti, HÄSTI palju, aga see igatsus on minus olemas. andku Jumal mulle tarkust ja jaksu seda teha!

2 MÕTET

2 head vaimulikku mõtet mis ma viimase nädala jooksul kuulnud olen on omavahel seoses.

1.) kui kirikus/koguduses oleksid kõik inimesed minu moodi, kas see oleks hea kogudus?

2.) kas ma olen oma koguduse gaas või pidur? (kristliku elu elamise mõttes)

NATUKE KÕIGEST

et siis selline on mu tuba praegu ja usute või mitte, aga see rõõmustab mind :)

2 või 3 nädalat tagasi hakkasin esimest seinaosa tapeedist vabastama, aga peatselt peale seda sain jääl uisutades väikest viisi trauma osaliseks.

kohtusid minu sabakont ja jää. ja pea.

korraks jääl pikutades mõtlesin, et tea, kas ise siit enam tõusengi. aga vapper nagu ma vahel olen, tõusin. läbi suure valu.

ütleme nii, et mõnda aega ma ei kummardanud, kükitamisest rääkimata. aga ma sain käia, tänu Jumalale! kuigi jätsin ilmselt pigem jalutaja mulje. või raseda, kes suure kõhu tõttu tempot ei arendada.

auto välja suremist jms (mida õnneks väga tihti ei juhtu :P) raputust ma ikka veel ei talu, aga eile esimest korda avastasin, et nüüd ma jälle saan teha enamus neid asju mis varem. aga spordivõistlustele ma veel ei kiirustaks :D hah, nagu mul oleks sinna põhjust minna.

tegelikult ma tahtsin seda öelda, et olen sellel nädalavahel saanud remonti edasi teha ja sellest on suur suur rõõm :)

ja siis täna käisin ostsin PP susapusade jaoks kangad ära. väga ilusad said. eks peab padjavabriku asemele susapusa oma tegema. 46 patja ootab luiges PP'd. mõned lähevad neile veel seltsi kui saan mahti Softrendist toppimismaterjali lisaks tuua.

valge perfoplaat ja purk värvi vajab veel soetamist, aga mulle tundub, et kui Jumal lubab, siis saan ilusti asjad õigeks ajaks valmis. ja ma väga loodan, et need tulevad änksad (mitte, et ma seda sõna kasutaksin).

PAPS LÄKS TAEVA

paps läks eile taeva(sse).

pühapäev käisime teda Herty ja Marjega vaatamas. teda Järve haiglas lamamas nähes hakkas mulle lõpuks kohale jõudma, et tema aeg hakkab otsa saama. kurbus tuli sisse, kui mõtlesin, et tal puudub jõud, et aknast välja vaadata, puudub jõud, et käia, puudub jõud, et teha kõiki neid igapäevaseid asju.. aga temas oli veel piisavalt jõudu, et meil kätt suruda ja meiega natuke juttu rääkida. ma sain aru, et see on hüvastijätt.

autos arutasime pärast, et peaks õdedele-vendadele teatama, et kes veel teda näha tahab, mingu kindlasti lähipäevil. helistasin.

ema ütles, et pangu ma tähele, et paps ootab isa ära.

ja nii oligi.

isa tuli E. vastu T. kolmenädalaselt reisilt (Peruu ja Equador) tagasi ja T. õhtul läksid nad Anti ja Mikuga papsi vaatama.

õhtul hiljem küsisin veel Mikult kuidas papsil oli ja viimase lausena ütlesin talle, et onju ta on hääbumas?

järgmine õhtu kui peale tööd vanemate juurest läbi läksin, helistas meie pastor, et paps olevat hommikul koomasse langenud. isa läks haiglasse. ma ei tea, kas ta jõudis sinna vahetult peale papsi surma või suri paps siis kui ta lapsed tema juures olid. igatahes on ta nüüd taevas. mamma, mimmi ja papi juures. loodan, et onu Sepo on ka nendega.

PS. Paps ehk vanaisa Herbert sündis 30.09.1916 ja suri 16.04.2008 17:30.

St. ta suri täpselt 25 ja pool aastat peale minu sündi, sest mina sündisin 16.10.1982 kell 17:30.

elevant maalib minust (mitte-abstraktset) paremini.
vaadake ise. http://www.youtube.com/watch?v=_LHoyB81LnE

aa ja mulle juba mõnda aega tundub, et mul on liiga palju asju. ja enamus neist on sellised, mida ma iga päevaselt või isegi mitte iga aasta ei vaja. 

näiteks mälestuste kastid. mul oli 8 väiksemat sorti kasti ja kingakarpi täis vanu kirju, päevikuid, kaarte jne. ühtviisi armas on hoida niimoodi neist inimestest ja olukordadest kinni, aga kui mul juba 25sena on nii palju neid reaalsel kujul asjadena, siis mis veel 75sena. otsustasin ebaolulisemad minema visata. nt 10 aastat vanad kirjad kirjasõpradelt kes mitmetel viimastel aastatel pole mu elus üldse olnud. need olid kirjad stiilis kuidas läheb ja mis muusika sulle meeldib. või siis kirjad nende igapäeva tegemistest. vahvad lugeda, aga reaalselt ei oma minu praeguses elus teab mis suurt rolli. 

ja siis on veel igasugused kingitused (hunnik pehmeid loomi, mida uskuge või mitte, mulle ikka aeg-ajalt sõbrannade poolt kingitakse) ja enda ostetud raamatuid, kunsti asju, kangaid ja mida kõike veel.

mulle on eeskujuks inimesed, kes väheste asjadega elavad, aga millegi pärast on minust tahtmatult saanud nende vastand.

olen ma enese tahtmata asjade koguja?

paar ruutmeetrit betooni on mind õnnelikuks teinud.

kas mulle meeldib tapeeti eemaldada? absoluutselt!

eriti oma kodus. see ongi kodu loomine minu jaoks. ise tegemine.

ja nii loominguline ja täis üllatusi. üldse ei tea, mis tapeedi alt välja tuleb. kohati on nii Hundertwasser, et muudkui paneb käega kumerust katsuma ja nõusolevalt naeratama tema kumeruste ja ebatasasuste filosoofiale. ja need pisikesed augud mis betoonis on, annavad talle ka oma näo. ja see jahedus. ja need harvad pahteldused. kraapida maha seda roosamannat ja selle alust saepuru tapeeti on minus tõesõna suurt rahulolu tekitanud. kuigi mina selle heledama roosa värvi siia 2,5 a tagasi valisin olude sunnil, siis lootsin, et see saab omaks. aga ei saanud. vana tapeedi eemaldamine on nagu halbade mälestuste unustamine. varasemate elanike tülide maha kiskumine. nii kaugele võib viia natuke tööd kodus. hah :) naeratan ja olen endaga rahul. 

siis veel PP kujundus, R&K maal, EKA ettevalmistus, sellist elu ma olengi tahtnud :)

oh, nii hea :)

ma sain teada, et mu nimi tähendab väikest tuult. väike on lisandina nii olulilis-armas. rohkem minulik :)

uus aasta tuli Võistes perega.

käisime mängisime häid haldjaid ja viisime mõned küünlad nende hauale, kus oli pimedus. üldiselt oli seal surnuaias palju iluvalgust. lummas mind. sellised asjad meeldivadki. küünlad ja teiste peale mõtlemine. ja pere ka. aga imelik on see, et üksildus tuleb siis kui teistega koos olla. muidu on üksindus ja see on täiesti normaalnähtus. pigem meeldiv kui ebameeldiv.

sain omale suuuure teki 220x240 cm. nagu uus elu kohe. paks, suur ja kohev tekk. nagu printsess magan :) ja uued padjad ja voodiriided. vähemalt ise vaimustun.

aa ja nüüd on elu macbookiga. maailma üks ilusamaid väljamõeldisi. eks ma pean kohanema. praegu nt ma ei saa tekstifaile pooli lahti mis mulle saadetakse, aga üritan netist tirida openoffice'i vms. nägin juba, et teoorias on seda ka macile.

puhkuse ajal käis mul 3 x külalisi. selliseid, kes pole kas üldse käinud või harvad tulema. nt Väljamäed (Kaarel, Melita, Hugo Feliks) + Dagne, Kersti, Veljo ja Teele. kogu sellest inimreast oli varem ainult Kersti käinud. tore, et vahest siia laagrisse ka inimesi tuleb. enamasti öeldakse, et hirmus kaugel elan :P