enne mu siia kolimist oli mu abikaasa üsna veendunud, et saan tööle sinna, kus tema töötab, tegema sama tööd, mis tema teeb. pisut enne seda kui kõik vajalikud dokumendid (nagu nt tööluba ja sotsiaalkindlustusnumber) eelmisel kevadel kätte sain, võeti neil tööle üks teine proua mistõttu minu võimalus seal töötada lükkus jupp aega edasi. samas unistasin paremast töökohast, sellisest, kus saaksin olla loomingulisem ja kus ka palganumber oleks märksa rõõmustavam, sest siinses kohas makstakse sama "hästi" kui kiirsöögikohas või mõne toidupoe kassiirile, ehk siis ligilähedast miinimumpalgale. aga kuskilt tuleb ju alustada ja parem seegi kui mittemidagi. USAs on astmeline tulumaks, seega selles mõttes on väiksem palk isegi justkui hea, et vähemalt makse ei tule hirmus palju maksta. siin võtavad oma osa nii riik kui ka osariik.
eelmise aasta lõpust oli selge, et saan sinna tööle osakoormusega, 3 päeva nädalas, ootasime vaid peakontorilt puuduolevat infot. nimelt minu tööks on esialgu panna photoshopis logosid olemasolevatele raamatufailidele. millaski jaanuaris tuli Nate koju paki paberitega (30lk!), mis mul tuli täita enne töölesaamist. lisaks pidin käima pangas küsimas oma tšekinäidist, sest töökohale ei piisa vaid kontonumbrist, kuigi neil on siin eraldi ka mingi muu ülekandenumber. ainult vana hea tšekiraamat tõestab, et tegu on ikka minu kontoga - kus mujal kui vaid Ameerikas... nad printisid mulle ühe lehekülje välja kolme näidisega - ei hakka mina 12$ eest ostma 30 lehega tšekiraamatut mida mul plaanis kasutada pole. tänaseks olen töötanud osakoormusega 5 nädalat ja homsest asun täiskohaga tööle, et saada töökoha kaudu soodsam tervise- ja hambaravikindlustus (need jõustuvad alles kolme kuu pärast). ka makstakse täiskohaga töötajatele ületundide eest 1,5x tasu. paljudes firmades tuleb siin ette, et PEAB olema valmis tegema ületööd millal iganes töökoht seda nõuab, nii ka siin. puhkust saab 2 nädalat aastas (täiesti tavaline USAs) ja vist staažiga saab aeglaselt pisut lisa. õnneks on boss üsna mõistlik selles osas, et kui on vaja võtta aega vabaks ilma tasuta, siis seda üldjuhul saab.
millega see firma õigupoolest tegeleb?
see osakond/hoone, kus meie töötame ostab tellimuse peale pehmekaanelisi raamatuid, et need muuta kõvakaanelisteks ja seega ka vastupidavamaks. põhitellijad on nt raamatukogud ja koolid.
pehmekaaneliselt raamatult rebitakse kaaned, raamat õmmeldakse läbi ja lisatakse papist kõvad kaaned. kuna kõvakaanelisel raamatul peab olema lisaks see tagasikeeratud kujundusega riba mis pildilt näha, siis skänneeritakse arvutisse pehmekaaneline kujundus, mida siis nt mu mees lisab/muudab. ka tuleb muuta raamatuselja laiust ja tegelikult on selle failiga mässamist rohkem kui arvata oskaks. tuleb eemaldada hinnad, kõikvõimalikud kulumis-/rebimis-/tolmujäljed jne. vahest tuleb kujundust juurde joonistada. kui ma proovisin eelmisel sügisel mõned esimesed failid teha, siis minul võttis ühe tegemine minimaalselt tund, mu mees teeb vahest 8 h'ga 24, paljuski sõltub raamatu keerukusest.
esimestel nädalatel sain kastidega reaalseid raamatukaasi mille vöötkood tuli arvuti failiotsingusse trükkida, et vajalik fail photoshopis avada ja sellele meie firma logo lisada. see on omamoodi huvitav, sest ma ju armastan raamatuid ja põnev on kõiki neid erinevaid kaanekujundusi näha ja neilt inspiratsiooni ammutada.
2-3 nädalat hiljem hakkasin saama exceli faile vöötkoodidega ja kuigi see lihtsustab ja kiirendab tööd, siis nüüd on justkui puudu see päris raamatu käegakatsutav tunne.
ilmselt mõtlete, et see töö on ülinüri ja igav ja et lajatan igale raamatule lärts logo peale ja kohe järgmine, aga tegin teile pildi, et oleks näha, kuidas mõnel kaanel on tõesti palju vaba ruumi kuhu logo panna, aga näiteks nendel parempoolsetel pole esmapilgul üldse ruumi, seega pean nihutama ja/või vähendama suurusi olemasoleval infol. kui taust on ühevärviline, siis käib see üsna lihtsalt, aga paljudel raamatutel on taustad märksa kirjumad ja keerulisemad. lisan logo päevast keskmiselt 400'le raamatule, vahest rohkem, vahest vähem. kui tegu on peamiselt keerukate failidega, siis võib see number vabalt ka 200-300 kanti jääda.
töötan n8'ga ühes toas. minu laud on vasakpoolne aknaalune. huvitav fakt on see, et meil puuduvad siin igasugused kontoritarbed, tinteka võtsin oma kotist. joonlaud on, aga seda on vaja mõõtude kontrollimiseks. laualambi peame veel mulle kuskilt leidma.
lisaks meile töötab ülemisel korrusel vaid me ülemus ja kõrval toas see proua kes aastake enne mind tööle võeti. meie toas on külmkapp ja mikrouun mida nemad ka aegajalt kasutavad. riietus tööl on vaba, boss käib tööl dressipluusiga ja mõni selliselt, et ma mõtlen, kas ma aeda tööle või kartulipõllulegi nii läheksin. ühe päeva käisin lihtsas kleidis tööl, aga ilmselgelt olin liiga ilusti riides, mis muidugi ei tähenda, et ma tööl iialgi enam seelikut või kleiti ei kannaks. las ma siis olen ainus imelik eurooplane.
selline on vaade meie toa ukseavast, siin ruumis töötab proua. aknast on näha tootmisruum kus suurem osa töötajatest on mehhiklased kellest osad ei räägi üldse inglise keelt (nagu paljudes Eesti tootmistes venelased ei räägi eesti keelt). nad teevad n.ö. liinitööd, igaüks teeb oma liigutust päev läbi. kes lõikab papist kaasi, kes lõikab kaanekujundusi, kes prindib, kes õmbleb jne.
üks snäki- ja joogiautomaat on veel. kõik automaadid on muidugi raha eest.
muuhulgas saab osta soolapähkleid, kartulikrõpse ja komme.
ameeriklased parandavad absoluutselt kõike krokodilliteibiga. see on puhkeruumis olev veekeetja, ma oletan. kui vana see on, pole aimugi. see podiseb ja läbi kaane on näha kollast valgust kui see töötab. õnneks ostsin meie tuppa eraldi veekeetja, sest teadsin juba ette, et seda läheb vaja.
maja ise on üsna trööstitu. kui midagi katki läheb, siis vist võimalusel jäetakse nii nagu on. vetsus on katkisele potile tõmmatud peale suur kilekott, katkisele paberrätikutemasinale peale kleebitud kakskeelne silt "katki". laes on veekahjustuse tõttu puudu mõned plaadid, vaipadel on inetud laigud, kõik on kulunud ja väsinud. mööbel meie toas tundub igivana, ka uuemad arvutid kuluks ära. isegi photoshopi versioon on 2 kuigi praeguseks on neid vähemalt 6 ja see jookseb pidevalt kokku ja trikitab. õnneks on lähiajal lootust vähemalt uueks skänneriks.
valentinipäeva puhul saime küpsise, see oli tore. valida sai kahe erineva vahel.
paljudes Ameerika firmades makstakse palka iga kahe nädala tagant, nii ka meil. arvutiprogramm kus oma tööaega sisse ja välja registreerime loeb päevi palgani. 2 korda kuus palka saada on märksa toredam kui vaid korra :)
lõunasöögi võtame üldjuhul kodust kaasa. tööl oleme 7st 15:30ni, millest 30 minutit on lõunapausiks.
siin mõned näited minu lõunasöögist. tihti olen teinud kaasa sushiriisi sushimaitseainetega ja siis tööl teen misosuppi kõrvale. peagi tahan teha onigirisid - üks mu lemmik lihtne jaapani riisitoit. ostsin hiljuti riisikeetja, õieti multicookeri (kuidas see eesti keeles on?), sellega saan õhtul panna riisi potti ja hommikul on kuum riis ootamas. olen juba aastaid omale riisikeetjat tahtnud, sest sushiriisiga on üksjagu mässamist kui ise potis teha.
siin Kansases on vist igal inimesel vähemalt üks veepudel mida kõikjale kaasas võetakse, sest suur osa ajast on siin väga palav ja kuid järjest sooja üle 30c. oma toidu pakin tavaliselt kas pandakarpi või lehmakese omasse. kui tahan kodust eraldi teed kaasa teha, siis võtan lisaks ka oma roosa teetermose, üldjuhul teen tööl tassi teed pakiteedest, koju on jäänud peamiselt puruteed.
lõpetuseks veel pilt jalutajatest. "walkers" nagu mu mees ja ta endine töökaaslane neid zombisarjast lähtuvalt kutsuvad. neid näeb aegajalt lõunapaiku dollaripoodi jalutamas, nad on patsiendid meie tööhoone kõrval asuvast käitumiskeskusest (behavioral center), nagu nad siin vaimse tervisega tegelevaid haiglaid/asutusi nimetavad.
sellised on esmamuljed mu esimesest Ameerika töökohast. loodame, et mingil hetkel saan logode asemel hakata tegema sama tööd mis mu mees. paralleelselt hoian ikka silmi lahti võimaliku parema töökoha jaoks kus saaksin olla loomingulisem. samas on tänutunne, et sain sellegi töö. juba tunnen kuidas see mind vabal ajal rohkem tegutsema motiveerib ja sellest on mul hea meel.