Karevalt

tegin meelevaldseid noppeid (Doris Kareva luulekogumikust "Olematuse aiad"),
vast lubamatuidki, aga siin need on, et hoida
-----------------------------------------------------------
See on maa, kus sa
oled üksi.
Ja sina välja ei saa.

Vaistupidi vaid inimloom
mõnikord leiab
vaimuvenna või -õe,
armastuse ja tõe.

Mina ei saa sellest aru.
Ent miski ei puudu;
ei midagi ülearu.

kui ta, kummikud lumevees,
sumpab ja libiseb

Kurbuse põhjas on lootuse lõhn
nagu õis, mille nime ei tea.

Oma raskuse annan ma ära.
Oma tahtmise annan ma ära.
Oma hirmu annan ma ära.

pisara tee põsel.

Sa oled näinud, mõistnud, tundnud tänu

Igal vaikusel on oma värv.

Elasin läbi. Elasin kaasa. Elasin üle.
Elasin. Elan.

Nuta nii nagu jõuad -
sina ei pea mitte tapma
eneses igatsust.

Sina, kes oled mõistnud kurbust põhjani, mõistad ka last,
kes lohutult nutab lõhkenud seebimulli
- su kurbus on see, mis hoiab su hinge elus.

hoia,
küll siis hoitakse sind.

Siis, kui korraga enam ei piisa
tulevad appi nähtamatud käed, taevased väed.
Päike valvab su päevi, kuu hoiab öid,
Jumala südames.

Miski pole maailma lõhkunud
rohkem kui armastus
-----------------------------------------------------
pean lisama, et valdavalt pole need minu hetketunded. minu sügis on helgem. seekord vähemalt.

60-60

alustasin uue eksperimendiga oma elus, soul revolution 60-60, inspireerituna John Burke'i raamatust ja nende hiljutisest Gateway koguduse jutluste sarjast. lühidalt tähendab see seda, et 60 päeva jooksul võtan lühikese aja Jumalaga iga ~60 minuti järel. osa ülesandest on seda ka kellegagi jagada (kes sama eksperimenteerib) ja ka igal päeval kirja panna mis toimumas on. täna on mul teine päev ja olen põnevil! lõik mu viimasest palvest, "ole minu elu vitamiin" :)

hetk

ma armastan vihma

ja elu

ja sõbra rõõmu

ja seebimulle

ja sügavaid silmi

ja väikse lapse siirust ja naljakalt öeldud sõnu

ja kallistusi

ja raagus puid

ja sügislehti

ja oma kodu

ja raamatuid

ja küünlavalgust

ja sooje sõnu

ja jasmiini lõhna
ja koerapoegi

ja erilisi lilli

ja ausaid ja avatud inimesi

ja südameheadust

ja kirju

ja palju palju muud

kingid Jaapanist

täna ulatas vend mulle kahe monitori vahelt rohelise pakikese mis mu silmad särama sai. pakk rohelist teed otse Jaapanist! jap keelsed kirjad teevad mind seest soojaks nagu tee. ja üllatused. ka pisikesed nagu külmkappi jäetud soojad sõnad salvrätikul. mul on neid olnud. ühed mu lemmikumad on tulnudki Jaapanist: punakirjud luik-kured peidetud kirja vahele, volditud japlanna ja need imeimelised paberid! ning jap keele õpsi maiustuste hulgast valitud vetikad, ja armsa inimese seljakotis toodud onigirid. sellistel päevadel on süda suurem kui elu. ja ma olen tänulik. nii väga.

külgboks

enamus ajast olen püüdnud külgboksi vältida (ja ma tean, et neid inimesi on veel). meeldiv on teha oma elu võimalikult mugavaks. hiljuti on mu teele just need jäänud ja mõtlesin end proovile panna. ning Jumal kõnetas mind selle visuaali läbi. ta on teinud spetsiaalselt minu jaoks ühe koha. teiste vahele. enda koha leidmine ja sinna asumine pole just kuigi mugav, sest tuleb avada silmad ja riske võtta. tuleb end oma "gabariidiga" kurssi viia, teada oma võimeid ja piire. aga kui siis oled kohal, siis on hea ja rahu. kuniks Jumal saadab jälle välja, uut kohta otsima.

pühendusega

sa tunned end ära. sina, kellele ma selle kirjutan.

siiani on hämming. "mul on selgust vaja", nagu hiljuti ütles üks tuttav. sa olid kaugel, üsna kaua, aga ikka ilmusid need tuttavad tähed mu postkasti(desse). sain aru, et tahad olla veel sõber, minna metsa ja veele ja.. arvasin, et tahad. ja siis sa tulid. kohtusime. sa tead. kõike tead. hingesugulane, ütlesid muude juttude vahele. ja ma uskusin, mis sa temast rääkisid. sest ma ei oska sõbras kahelda, ka siis, kui ta ütleb, et peagi kohtume. aga kui sa siis läksid, ma tajusin midagi. see, mis sammu sa astusid, tegi mind sõbrana murelikuks. kellelegi oled sa valetanud, väga suurelt. ja ma tõesti loodan, et see olen mina. sinu enda pärast. oh, Jumal, too selgust ja seo kinni lahtised otsad.

2 nädalat

...on veel jäänud selle müstilise numbrini 30. noorus hakkab seljataha jääma. nagu verstapost kus pead vägisi aja maha võtma ja seisatuma ning mõtlema, mis tehtud, mis tegemata. lastetutel naistel hakkab kell kõvemini tiksuma, mõni igatseb taga pooleli jäänud haridusteed, osad pole end veel päriselt leidnud - suht kõigil on midagi hinge peal, mingid täitumata unistused, tegemata teod. number ise mind ei hirmuta, aeg on mind selleks justkui valmis küpsetanud. aga eks sa siis tule, number 30, ega päris valmis pole selleks keegi.