täna lõpetas keskkooli mu ämma kasupoeg, algselt tema naabripoiss kelle ta mõned aastad tagasi enda kasvatada võttis, et poiss ei peaks lastekodusse minema. ülejäänud kolm venda on kõik erinevates kohtades laiali, poisi ema elab jätkuvalt mu ämma naabermajas meie mõistes väikses alevikus. igatahes tänu mu ämma utsitamisele ja abile on poiss jõudnud kooli lõpetamiseni, oleme kõik uhked ta üle ja imetleme mu ämma kes on päris kindlasti muutnud selle poisi elu ja aidanud ta paremale kursile. nüüd siis lõpetamise juurde.
aktus leidis aset keskkooli spordisaalis mis oli vähemalt 4x suurem kui tüüpilised Eesti koolivõimlad, pildilt näeb vaid pisiosa sellest. nt kossukorve oli saalis 6, kuigi oleks võinud ka vabalt 8 olla. mu mees lõpetas sama kooli 20 aastat tagasi olles selles hoones vaid ühe aasta käinud, sest just siis see maja valmis. rahvast oli seal täna väga palju. selles saalis vähemalt 500 kindlasti. lisaks olid toolid pandud fuajeesse, aga ma ei tea kui palju rahvast seal oli ja ekraanilt vaatas, sest meie jõudsime kohale umbes 20 minutit enne algust ja juba siis istusime kohtadele mis meile juba 30 min varem saalis oli varutud. lõpetajaid oli 78. siin on alati teatud aasta lõpetajad tegemata vahet klassidel, sest fakt on see, et need 78 ei käi kõik ühes klassis. tihti on ühes lennus 3-4 klassi vähemalt. imelik on see, et iga aasta jagatakse juba olemasolevad klassid uuesti ära, st need lapsed kes sel aastal käivad ühes klassis ei pruugi olla enam ühes klassis järgmisel aastal. mu kasutütar ütles, et see on selleks, et nad rohkemate lastega suhtleks ja sõbruneks, ma ei tea, kas see on ametlik selgitus või lapse enda arusaam.
aktus algas sellega, et õpetajad kes olid neid noori õpetanud, tulid seisid kahte veergu, et siis lõpetajad orkestrimuusika saatel saaks nende vahelt läbi käia, samal ajal oma neid tänades. mis minu jaoks oli võõras, et mitmed lõpetajad nutsid, päris pisaraid! vähemalt 10 neist 78'st, poisid ka! mis on koolilõpus kurba? või olid need rõõmupisarad? ma vist olen liiga külm eurooplane, ei mäleta, et meil keegi oleks nutnud, pigem ikka rõõm ju, et lõpuks vabadus ise otsuseid teha.
ja nad kallistasid oma õpetajaid! poisid mehi, tüdrukud mehi jne. see pani mind mõtlema, et kas ma kunagi olen ühtegi oma õpetajat kallistanud, päris ausalt ma ei mäleta, isegi seda ei mäleta, kas klassijuhatajaid iialgi kallistasime, ehk neid kõige lemmikumaid, kui sedagi. siin on kogu see koolisüsteem väga teistsugune, neil on aasta jooksul ainult paar ainet, ma ei tea kuidas nad üldse midagi õpivad, aga ju siis see on selle riigi jaoks siin piisav. samas pani mind see õpetajate kallistamine mõtlema kuidas USA on väga vastuoluline selles osas, et siin on pidevalt mingid ahistamise teemad, ka koolides, ka õpetajate ja õpilaste vahelised, et kuidas üldse on lubatud õpetajal õpilast kallistada, mitte, et mina selle vastu võitleks, aga kuidas olla kindel, et ei tule kohtuskäiku, et keegi kedagi liiga pikalt või tugevalt kallistas ning valest kohast patsutas?
olen juba selles eas, et õpetajaid oli nii neid, kes veel minu meest õpetasid, kui ka neid, kes meist märksa nooremad on. kogu see õpetajate kallistamine ja kätlemine kestis vähemalt 20 minutit, rahvas kõik seisis püsti ja ootas & vaatas.
selline nägi välja nende voldik.
esmalt on ülesloetletud kooli juhtkond ja õpetajad. tiiger on nende maskott.
keskel oli kava ja paremal õpilaste nimed. kõige pilkupüüdvam nimi oli Fuafivafogaoloula, ootasime pingsalt abikaasaga, et kuidas asedirektor selle hääldamisega toime tuleb, vist hästi, nagu me selle tüdruku pere vile- ja kisakoorist järeldasime. siin tundus okei kisada nii kõvasti ja mida iganes kui lõpetajad oma diplomi kätte said. kavas on ühe punktina seeniorite ansambel, natuke naljakas ju, sest siin on seeniorid nii vanurid kui abituriendid. keskkool kestab siin 4 aastat ja iga aasta jaoks on oma nimi. ei öelda, et ma käin üheksandas klassis, vaid öeldakse, et olen freshman, edasi sophomore, junior ja senior. minul on siiani olnud segadus, et mitmedast klassist räägitakse, nüüd ehk jääb meelde.
siin on näha, et lõpetajad seisid tihedas rivis ja ootasid oma järge. kooli juhtkond istus ainsana kogu aktuse aja laval ja oodata tuli seni kuni lõpetaja kogu juhtkonda kätles, alles siis hõigati välja järgmine nimi ja nii 78 inimest järjest.
enne diplomite väljajagamist kutsuti grupiti ette õpilased kes mingeid aukirju või autasusid olid saanud, või nagu minu lõpetaja, kes kooli kõrvalt oli tehnikumis käinud mehhaanika aineid võtmas. neile plaksutati. eraldi kutsuti ette kolm õpilast kes on otsustanud sõjaväelaseks hakata, nemad said kõige suurema aplausi ja rahvas tõusis saalis kõik püsti, et imelised noored kes meid ja meie riiki kaitsma hakkavad. selle aplausi kõrval olid kõik töökad ja tublid õpilased nagu ei miski, sest nemad ju pole riigi nimel valmis surema - midagi uut ja ometi nii ehtameerikalikku.
muuseas lauldi aktusel hümni, nemad hoiavad oma paremat kätt südamel kui nad hümni laulavad, ka need, kes kaasa ei laula, ja pärast hümni plaksutatakse. minu jaoks on see harjumatu, natuke nagu ise endale plaksutamine või FB's enda piltide laikimine, aga eks ma lihtsalt olen teisiti harjunud.
see roosakas paber oli eraldi ja sellel oli kirjas, et kes mis stipendiume on saanud, et edasi õppima minna, sest Ameerikas õppimine on ülikallis, eekides võivad ülikoolis õppimise arved vabalt üle miljoni minna. natuke sõltub ka, et kuhu kooli ja mis eriala minnakse õppima, aga sestap pole ka sugugi üllatuslik, et paljud, kes kuhugi stipendiume ei saa, ei lähegi edasi õppima. õnneks mu abikaasal vedas ja tema sai omal ajal kunstistipendiumi meie kandi parimasse ülikooli ja selle ka lõpetas illustratsiooni erialal. täna nägime koolis õpetajaterivis tema endist kunstiõpetajat kes ka praegu tema FB sõber on ja aegajalt seal tema töid laigib või kommenteerib.
ka on siin paberil kirjas muude õpilaste valikud tulevikuks, kes sõjaväkke, kes edasi õppima, kes tööle. Eestis seda selliselt teha ei saa, sest meie ülikoolide sisseastumised on ju enamjaolt alles peale kooli lõpetamist ja sel ajal ei tea veel eriti keegi päris kindlalt mis tast edasi saab.
aktuse lõpufaasis loopisid lõpetajad traditsiooniliselt oma mütse õhku ja samaaegselt tulistasid torbikutest värvilisi paberlipikuid ja keerlevaid vahuribasid mida muidu ehk laste pidudel kasutatakse. pärast pidid läbi rahva marssima värviline sodi riietel ja peas.
orkester oli, paar laulu oli ja osaliselt aktus nagu aktus ikka, aga lilli neil seal üldjuhul ei tooda, ainult koolilt said kõik ühe kena punase roosi. pigem tullakse kingituse või ümbrikuga, oletan. meil oli väike kodune pidu ämma juures pärast kus olid mõned ämma head sõbrad (nii oma õitsvates kuuekümnendates), kooli lõpetanud kasupoeg ja meie n8'iga. tundub, et siin on inimestel peamiselt sõbrad just koolist, ja kuna nemad samal päeval lõpetavad ja oma kodus tähistavad, siis satubki nii, et kodusel peol oma sõpru polegi. minul on elu jooksul enne siia kolimist alati olnud ka kooli- või tööväliseid sõpru, kas siis kodukandist, kirikust või mujalt, seega on mulle võõras, et pidu on, aga sõpru pole :) samas tõdesin taas, et ma väga tunnen puudust inimestega suhtlemisest, nende lugude kuulamisest, sest täna kui õnnestus ämma nelja sõbrannaga vähem või rohkem jutustada, siis tundsin end nii hästi ja sütitatuna - palun mu ellu rohkem inimesi, neid, kellega rääkida päris asjadest, neist on mul siin jätkuvalt suur puudus, aga muidu vaikselt tunnen, et tasapisi hakkan kohanema ja oma kohta siin leidma ja looma.
