mulle meenus hetk mu Ameerika elust kui istusime (ex)ämmaga autos ja nutsime koos. ma isegi ei mäleta, kas nägin teda nende aastate jooksul hiljem veel nutmas, igatahes ei ole ta kergelt nutja, nagu mina :) see oli mu esimesel aastal seal, olime tulnud just kirikust ühelt jõuluaja naiste ürituselt. tuli jutuks see, et ma kindlasti igatsen oma perekonda ja sõpru. muidugi ma igatsesin, sest kuigi mulle meeldib uute inimestega tutvuda ja sõbruneda, siis see ei tule mulle kergelt, eriti kui kodus kõrval on äärmuslik introvert. ämm ütles, et ta on kuulnud, et kodust kaugele kolimist võrreldakse leinaga, sest sa kaotad mingil moel korraga kõik need, ja kõik selle, mis on sulle tuttav ja kallis. üha enam nõustun selle mõttega.
ma olen palju kalleid inimesi oma elus kaotanud. mul on olnud kaks pikemat suhet, millest mõlemad kestsid u 5 aastat. nendega tulid kaasa perekond, koduloomad, sõbrad. mul on olnud ka mõned lühemad suhted, kaasas samasugune kamp. ka on olnud häid sõpru kõikides erinevates koolides ja töökohtades, kirikutes. mul on olnud mitmeid häid kirjasõpru. ma olen vähemal või suuremal määral pea kõik nad oma elus kaotanud. Ameerika elu näitas ka, kui kaugele enamus pereliikmed on jäänud aastatega mil nad said oma pere, see on mõistetav, aga ikkagi nukker, et pea ainsad vestlused oma vendade-õdedega tekkisid siis, kui hetkeks Eestis külas käisin. ma olen ülitundlik inimene, ma kiindun kergelt, ma hoolin sügavalt ja kaotus on mulle raske.
minu esimesel tagasikolimise kuul kohtusin tänaval oma (pika suhte) exi vanematega, nad olid üks minu mineviku perekondadest. meil tekkis tänaval tore vestlus ja ta isa pakkus, et ma millaski astuks nende juurest läbi, ajaks pikemalt juttu. mu süda tõmbus kokku, sest kuigi oleks olnud nii huvitav rääkida nende uutest vallutatud reisisihtkohtadest ja elust, siis mulle meenusid ta poja sõnad enne mu kolimist, et ta ei taha minuga sõbraks jääda. sestap oleks olnud vist üle poja soovide minna ta vanematele külla, ta võib ju ise ka sinna millal iganes sattuda.
mu Ameerika kõige lähedasem hingeline oli me koer, Mr. Greyson, minu suurim fänn. mitte keegi pole otsinud minuga lähedust nii, nagu tema - maganud mu sussi peal, ukse taga või voodi ääres, jälitanud mind majas kõikjale kus ma läksin, kui pikutasin diivanil, tegin matil trenni, ikka tahtis ta panna oma pea mu peale, olla nii lähedal kui lubasin. ma ei olnud üldse tema vastu nii armastav, nagu tema minu vastu, enamasti mitte, sest ta oli tihti must ja haisev, aga siiski oli ta üks kõige armsamaid olevusi mu senises elus. ma igatsen teda, juba mitu aastat, ta on üks neist, keda olen osanud paremini hinnata alles siis, kui teda enam pole.
nii et jah, tegelikult on mu elus olnud palju minuteid, tunde, päevi ja aastaid leina, siiani on, ja nagu leinas ikka, enamasti polnud endal mingit valikut, et need armsad mu elust võeti, ühel või teisel viisil. lein on vist üks neist olukordadest millega lihtsalt tuleb õppida elama. mõnikord on see rohkem peidus, mõnikord mitte, suur osa sellest ka teiseneb ajaga. vähemalt on need mälestused mulle antud, ja süda sees, et tunda.