Jõuluingel

Siit tuleb minu selle aasta viimane postitus. Aasta vahetub seekord teisiti. Olen üksi kodus esmakordselt aastavahetusel (ja homsest vahetub Eestis kroon euroga).

Juhtusin eile vaatama filmi "Christmas Angel" ja päev enne seda "Life as we know it" ja need mõlemad puudutasid mind. "Christmas Angel" on üks neist hea tunde filmidest. Ma pole olnud selle aasta jõuludel üldse nii kurb kui nii mõnelgi muul oma elust. Film aitas meelde tuletada, et igal inimesel on millestki puudus ja jõuluaeg võimendab seda tunnet. Sõnastan selle aasta lõpu enda jaoks "mul pole millestki puudust". See ei tähenda, et ühtki igatsust rohkem poleks või et olen täiuslik inimene - kaugel sellest, vaid see tähendab, et mul on rahu Jumala ja iseendaga. Minu õppetund on see, et meil võib väliselt kõik hästi olla - pere, kodu, töö, aga lähedalt vaadates võib seal olla nii palju valu ja raskusi. Minu suurimaid unistusi on olnud oma väike pere - saada hea mees ja pisikesed beebid. Peagi mööduva aasta alguses kinkis Jumal mulle kihlatu ja kui sel hetkel tundus kõik nii õige, läksid asjad ometi käest. Jumal annab ja Jumal võtab. Tihti on ka meil endal osa selles. Kindlasti ei olnud see aasta kerge, aga Jumalaga koos on iga päev uus. Ta teab meie kõigi unistusi ja samas ka seda, mis on meile parim. Soovin just seda Jumala parimat teile uude peagi saabuvasse aastasse!

Mari Pokinen

tüdruk nagu nimigi, korraga lihtne ja eriline.
eile laulis Hobuveskis.
väga hästi laulis. väga hästi mängis. väga andekas on.
tema laulusõnades on värskust.
just seda mis mulle meeldib.
kuulen tuttavaid sõnu, aga edasist ei aima.
nagu mõni täiesti uudne euroopa film.
tohutukaugel hollywoodist.
nii et ei puutugi.
aga viib kaugele ära ja soojendab südant.
üdini aus.
veidi kohmetu, aga siiras.
ootaksin lisaks ka raamatuid.
midagi sellist, mida ise tahaks osata, aga ei oska.
kord keegigi kelle millegi kõrval tunnen end liiga tavalisena.
hammustab tüki ja paneb uue asemel.
minu seest ja minu sees.
vot selline tüdruk.
ise alles 22.

update

nädalavahetusiti ma purunen kildudeks ikka veel...

elamus

Eile pidas mu kallis õde Kaili oma 40ndat sünnipäeva. Esinema olid kutsutud Kristjan Mazurchak, Laura Junson ja Erko Niit :) Mulle ülivägameeldis (kuigi teadsin seda ju ette) :) Iga nende lugu oli nagu pärl ja mida laul edasi, seda suurem kahjutunne tekkis, et läheneme kontserdi lõpule. Aga õnneks ilmub neil varsti plaat ja 13.dets on Kumus esitluskontserti oodata. Eks peale seda "laulavad nad mul kodus" :)

minu õnn (hetkel nii)

õnn on sõbra sünnipäevalaulus,
õnn on õnnitluse embuses,
õnn on kirjudes lehtedes,
õnn on raagus puudes
ja härmas autoklaasis,
õnn on lõigatud lilledes
ja hello kittydes,
õnn on sõpruses
ja jalgadega elutoavannis,
õnn on komplimentides
ja õunamahlas,
õnn on Kõige Suuremas.
see on igal pool.
olen rahul ja õnnelik!
lihtsalt niisama.

tere nr 28/jälle aasta võrra targem

Täna on siis minu päev. Istun üksi kodus voodis ja püüan end selles veenda vaadates põlevaid küünlaid endast vasakul ja suurt toorjuustu kondentspiimakooki (mis ma ise endale eile küpsetasin) paremal. Kui muidu mulle meeldib iseseisev elu ja üksi elamine, siis sünnipäeva eel ja hommikul teeb see mind kurvaks. Ikka veel on harjumatu teha 16 okt hommikul silmad lahti ja näha argipäeva. Eks ma siis järgmine aasta (võibolla) püüan end rohkem rõõmustada, sest minu sünnipäeva hommik on täpselt nii ilus kui ilusaks ma ise selle teen.

Ilusat sünnipäeva armas väike Tulla ja ära ole kurb, sest Jumal on sulle andnud nii palju head ja ilusat mille üle rõõmus olla. Ainuüksi juba 27.eluaasta mis sisaldas nii palju armastust ja kurbust. Aitäh Jumalale tunnete ja elu eest! Aitäh sünnipäeva ja uute võimaluste eest!

Valgas

Eile nägin ma mõne meetri kauguselt rahet, sarvedeta põtra ja Lätimaad.

Käisime Valga kutsekooli mõõtmas. Uksi ja aknaid, ning osaliselt ka katust, hoonetel veel polnud ja nii möödusid 7h ja u 200 ukse mõõtmine tõmbetuules juba osaliselt laotud seintelt varju otsides. Sõrmed tõmbasid külmast krampi enne esimese numbri kirjutamist, varvastest said jääkuubikud ja see on ime kui ma ikkagi haigeks ei jää nüüd. Täna õhetan. Aga eks vahelduse mõttes oli teistmoodi küll see kaugele maale sõit (ca 8 h) ja tormituultes mõõtmine. Ekstreemsus piisavalt. Aa, ja nende hoonete üheks projekteerijaks on mu õppejõud Urmas Luure. +punktid projekteerijatele välisfassaadi roostese plaadi, laest sügavalt läbitungivate ja kuusnurksete akende eest, mis kokku paigutades on moodustunud meekärjelaadseid kompositsioone. Väga sümpaatne!

sügis

paljud halavad sügise saabumise üle, aga mina olen rahul, sest taaskord on jõudnud ring mu lemmikaastaajani! praegu on veel see eriti ilus aeg: puud on kirevad, lehed langevad ja neis saab sahistada. on õhku mida hingata. vahest näpistab kargus ja laseb tunda end elusana. pimedad õhtud soosivad küünlavalgust ja on parajad pisara poetamiseks patja (kui vaja). ning see aeg on nii-nii inspireeriv!

hurraa, et sügis on just nüüd, just siin, just nii.

Jeesuse pidu

Käisin eile Kaarli kirikus Oslo Gospelkoori kuulamas. Paari esimese loo ajal mõtlesin ühes tagumistest ridadest istudes, et küll on kehvalt korraldatud, et koori üldse näha pole, kuna kirikus on ju kõik pingid samal tasapinnal. Aga kui ma kuulasin ja vaatasin ja laulsin edasi, siis nägin, et põhivalgus on suunatud maalile kus Jeesusel on käed avatud embuseks. Nii ma siis vaatasin Jeesust ja laes keerlevaid efekte ja mulle jõudis kohale, et see on ennekõike Jeesuse pidu. Jeesus oli toonud meid sinna, et meid vaevatud ja koormatuid kallistada. Sain puudutatud.

olen teel

"Vale tee ei muutu õigeks ka siis, kui seda mööda kaugemale minna", või midagi sellist kuulsin suvehakul raadiost. See lause puudutas mind väga, sest korduvalt olen leidnud end valelt teelt oma valikute tõttu, aga siis ikka edasi tammunud, kuna olen lootnud, et asjad paranevad. Valel teel käimise olen varem või hiljem tabanud ära rahutusega südames ja ka muutuses oma elus ja emotsioonides. Vale tee on mind konkreetselt viinud kaugemale Jumalast, kuidas olekski saanud sellest midagi head sündida? Umbes aastal 2000 olin taaskord tegemas harutee valikuid, osade kohta teadsin konkreetselt juba enne sammu, et see ei ole hea otsus, ometigi otsustasin ma üsna lühikese ajaga asjad korda ajada ja tagasi rajale saada. Mul olid probleemid enesehinnanguga. Ma isegi arvasin, et olen Jumala silmis lihtsalt üks kõige pisematest. Et Tema on suur ja tegeleb suurte asjade ja tähtsate inimestega. Muidugi ma uskusin, et Ta kuuleb mind, aga ma ei arvanud end väärt saama Tema tähelepanu. Kord olin sõpradega Viimsi kirikus, kuhu ma elu jooksul vaid mõned korrad sattunud olen, ja pühapäevahommikune koosolek hakkas lõppema. Istusime rõdul. Külalisjutlustaja tegi pastoriga lõpupalvet, ja peale seda sai ta prohveteeringu minu kohta, MINU kohta! "Sina, seal rõdul, triibulises sviitris tüdruk" (vms) "Jumal tahab Sulle öelda..." jätkus palju imelisi asju millest ma mäletan vaid kolme lauset, ja tunnet, et sain aru kõigest, mida ta ütles ja paralleele nende asjadega oma väikeses elus. Tundsin Püha Vaimu puudutust mis pani mu kergelt värisema. "Sa oled pidanud tegema valikuid. Sa oled õigel teel. Jumal on sinuga." See on kõik, mida ma mäletan, aga see on tohutult oluline mulle ka praegu, umbes 10 aastat hiljem.
Sellele tahan oma elu rajada, isegi kui olen teinud oma rumalusest valesid valikuid, siis soovin ajada asjad korda, et saaksin täie kindlusega teada, et need kolm lauset kehtivad ka täna.

ühel kurval õhtul

küsisin Kristelilt, mida tema arvab väitest "you get what you deserve" ja sain ühe julgustava ja armsa vastuse mis lihtsalt tuli siia kirja panna, You get what God thinks is best for you.

sellesse ma usun.

koolist

3.kursus. esimese semestri 10 esimest nädalat. et saaksite aimu mida ma koolis praegu tegema pean.

teoreetilistest ainetest on esteetika ja filosoofia. joonistamine jätkub. 3D vormis tuleb meil leiutada valgustite sari ja üks neist valmis teha. valgustuse aines õpime luxe mõõtma jne. TV´s teeme uudiste saate (AK) kujundust ja hiljem veel ühele vabalt valitud saatele. projekteerimises (kestab 15 nädalat) tuleb teha sisekujundus 2he korruselisele majale.

on ju ääretult põnev, aga tööd seisab ka ees oi-oi kui palju!

rongikaart

oli vaja Hiinasse rongikaart saata. kritseldasin siis kiiruga ühe, ise samal ajal mõeldes, et ma seda lõpuni ei tee. sellepärast sai selline lohakas ja lopergune. aga see hakkas mulle meeldima, nii et varsti läheb kaart Hiina poole teele. tsuhh-tsuhh!

esimest korda

eile vahetasin esimest korda elus ise oma autol lähitule pirni, not a big deal, aga üldjuhul ma püüan autoasjadega nii vähe kui võimalik kokku puutuda. mulle on tähtis, et auto sõidaks ja töökorras oleks, aga ise sellega muud, kui sõita, nagu väga ei ihka. samas on tulnud auto kindlustusse, remonti, pesulasse ja ülevaatusele viia. alguses oli tõrge (minu kompleks), aga mis teha kui tulen perest kus ema ise pole vist elus kunagi tankinud, muust autondusest rääkimata. muidu 6´e lapse ja 11 lapselapsega hakkaja naine. aga eks me tahamegi üldjuhul oma vanematest erineda.

elamus

Nargen Opera ja Von Krahli Teatri ühislavastus

PÄRT, KALJUSTE, JALAKAS

ALGUSES OLI / IN PRINCIPIO

Juhtusin sellele üritusele oma isa asemel. Ma ei teadnud, mida muud sellest oodata kui klassikalist muusikat, mis mulle ka enamasti meeltmööda on. Aga üllatusin eelkõige sellest, mida see kunstiline pool pakkus oma läbimõeldud dekoratsioonide, valgusmängude ja videoinstallatsioonidega. Kohati oli vägagi 3D. Õnnestus ka Arvo Pärti elusuuruses näha ja talle aplodeerida.

Päev Helsingis

Seekordne taasiseseisvuspäev möödus meil Kailiga Helsingis. Kuidagi loomulikuks eluosaks on saanud vähemalt kord aastas üle lahe sõita. Päev kujunes üle ootuste mõnusaks.

Leidsime:

1. Moonika ja Karina sadamast teel samale kruiisile (päev õdedele);

2. Prantsuse turu päris prantslastega kust ostsime maitsmiseks mitut sorti serbette, oli ülimagus, aga siiski tasus proovimist;

3. Kodutu kes toppis omale mitu peotäit ilusaid komme väga mustade ja katkiste riiete taskutesse;

4. Lumehunniku! mida tuli muidugi jäädvustada, nagu lõunamaalased kes esmakordselt elus lund näevad;

(pildil õde Kaili)

5. kinost soome filmi "Sisko tahdoisin jäädä", et ikka ehedat soome kultuuri ka kogeda;

6. poodidest ilusaid asju;

7. Fazeri kohviku koogikestega.

leidsin lause

lookin for a hand on which i can fit like a glove

midagi uut

"Ma olen üllatunud, et teil on siin Eestis nii suured supermarketid ja inimesed on heas vormis, USAs on suured toidupoed, aga inimesed on paksud." :D
..ja seda ei öelnud mitte ameeriklane vaid põhjamaalane.

tik-tak

meil on nii palju hirme.
mõned tekivad ja teised hääbuvad.
ainult ise saab neid võita.

praegu nii

*rohkem korraga ei maksa võtta, kui üks päev, üksainus silmapilk... (kirikulaul)

*ikka edasi ja edasi, mitte sammukestki tagasi ("Tammetõru seiklused")

*Ma unustan kõik, mis on taga, ja sirutun eesoleva poole (Fl 3:13)

suvi 1

siiski-siiski eesti keeles. nii on lihtsam :)

esimene 1,5 nädalane suvepuhkus on mul juba seljataga, veetsin selle suvilas raamatuid lugedes ("Minu Nepaal", "Minu Argentiina", "Minu Island"), peenralt maasikaid noppides, umbrohtu sakutades, Hansapäevi külastades ja veidi rohkem magades. oli hea küll.

rõdul valitseb nüüd väikestviisi poti-põllundus. sai võetud kaasa piparmünti, peterselli ja rosmariini, lisaks said pottidesse ka salati, tilli ja murulaugu seemned - nii südantsoojendav on näha neid oma päid päikse poole sirutamas. uued asjad on ilusad.

taaselustasin postcrossingu enda jaoks. minu väike hobi. iga päev on ootusärevus postkasti avada ja aegajalt sealt postkaardi näol üllatatud saada (just eilegi..). kui keegi Eestis teab head poodi või galeriid kust ilusaid kaarte saab osta, ande teada. hetkeseisuga on "Apollo" parim kuid ikkagi lahja.

üleeile tuli autoga töölt koju ujuda (kui mitte öelda, sukelduda) ja ajasin kiiruga pikad teksad ja kummikud jalga, et kuiva jalaga linna pääseda. muidugimõista oli vesi napi tunni jooksul kuhugi haihtunud. kui hiljem Komeedist kodu poole astusin, kahetsesin seda üsna väga. korraks mõtlesin teoks teha pisukest mõtet kord linnast Laagrisse astuda (või vastupidi), aga Järve keskuse kandis hakkasid jalad tulitama. Liiva peatusest andsin alla. oli vaja jalgu veel teistelgi päevadel kasutada (kummikud pole sääraseks matkaks just parimad) ja koduleib ootas kodus ahju pistmist. eks teine kord...

aeg vaikida.

tööl

täna tehti pilti. meie olemegi Tammeri kontorirotid.

Miku kihlus

Mu väikevend kihlus 10.01.2010. Muidugi mul on väga hea meel nende üle, sest Miku leidis omale väga meeldiva ja armsa naise! Aga paratamatult närib natuke hinge ka, et 6 aastat noorem vennake jõudis minust ette. Olen justkui hiljaks jäänud. Tean küll, et tobe jutt, aga lihtsalt tunne on selline. Samas tean ka, et 21 aastaselt olin paljuski teine inimene kui täna, ja võimalik, et poleks teadnud milliseid omadusi ma oma mehes otsin. Targem olen nüüd küll, aga mõni lollus oleks tegemata jäänud. Meie pere kuuest lapsest abiellun mina kõige vanemana. Aga mis siis ikka. Palju õnne Mihklile ja Kristile! Rõõmsast südamest!

tühjendades kohvrit

sattusin vaatama üsna juhuslikult filmi "Up in the air". film ise oli nagu hollywood ikka, aga seal räägiti muuseas kohvritest. mis kellelgi kohvris on. alguses käsitleti kohvrit kui asju mida me omame ja hiljem kui kontakte keda me omame. minu kogemus ütleb, et on erinevaid inimesi (ma ei väsi seda kordamast). on neid, kes tahavad oma kohvris hoida alles kõike. nii asju kui inimesi. ja on neid, kelle kohvrid on päris tühjad. on neid, kes hindavad praktilisust ja neid kes peavad kvantiteeti kvaliteedist tähtsamaks. on neid, kes hindavad ennast üle teiste ja on neid kes hindavad teisi enam kui ennast. minu kohver on jäänud viimasel ajal kõhnemaks ja ma tean miks ma seda teen. aga eks igaüks valib ise oma tee.

EMO 18

tervisehädad viisid mind haiglasse kontrolli. minu esimene kogemus haiglas olla patsiendina kogu minu 27 elu-aasta jooksul. või noh, kui ma sündisin, siis olin ju ka haiglas.. perearst andis eile saatekirja Mustamäe Haigla EMO osakonda, et teha mu kõhust kiirkorras ultraheli. veetsin 2-3 h tilgutite all kuni arstid mind analüüsisid. midagi suurt ja hullu pole, lõikusele ei saadetud ja see põletiku vedelikukogum mis mu kehast leiti, kaob ehk peagi antibiootikumide kuuri abiga. üsna stressirohke päev. vähemalt on nüüd haiglas käidud.