mina ja klavessiin

olen natuke kammitsais ja nõutu. mu armastusest on saanud kohustus. mina ja klavessiin. olen vist selles punktis kus olekski vaja meid kaht - ilma juhendajata. muidugi on temast kasu ka, aga mul on iga tunni ees natuke hirm. sest ma tean, et ma pole jõudnud piisavalt.. ei ole veel oluliselt osavam. on vaja lihtsalt klavessiini, ütleme.. elu lõpuni, väike virn noote ja vaba valik millal ja kui palju ma temaga sõbrustan. kuidagi keeruline kui armastust on hindamas keegi teine regulaarselt teatavate normide ja seaduspärasuste alusel.

2.sünnipäev

kord kui ma lapsena Soomes peretuttavate juures olin ja tagasi nende koju jõudsin ootasid mind voodi peal kingitused. sellised päris kingitused - roosa karumõmm ja paksud talvekindad ja veel. oli kook, külalised ja pidu, minu auks. oli 25.veebruar. mul oli hämming ja... nimepäev. kodumaal kipun seda unustama, aga täna tuletati meelde.

5 aastat edasi

elu nagu unenäos. peaaegu.
lähed külla, tegelikult sind viiakse (koos küpsetatud koogiga).
pakutakse maitsvat suppi. tervituseks muiatakse.
kassipoeg on suureks kasvanud. teda tunneb tema häälest ja käppadest.
5 aastat edasi. tal on ikka veel minu antud nimi.
ja ega suurt polegi muutunud, heas mõttes.

tööst

kui kõik saaksid võrdselt palka, siis kui paljud teeks midagi hoopis muud? või kui me oleks need kes me lapsena olla tahtsime, siis kes me täna oleks? ma kunagi teadsin kedagi kes soovis saada miilitsa koeraks :) või kui me töötaks sellel ametil mida me kõrg- või kutsekoolis õppisime ja kui ilma kõrghariduseta teeks ka vastavaid töid? või kui tööl juhiks saada oleks esmaõigus kõige haritumal inimesel...
jah, mul on paar sõpra kes pole põhikooligi lõpetanud, siinkohal tervitused neile, sest kuigi neil jäi kool pooleli püsimatusest, siis on nad minu teada ühed mu blogi püsivaimad lugejad - elu iroonitseb.

kriibib

ma lihtsalt ei oska..
ei oska tegeleda nende lahutavate inimeste probleemidega
seda enam kui need jõuavad minuni läbi muude inimeste imelike mõtete
nende oletuste ja ettepanekute
ei, ma pole kellegi kodu lõhkunud
aga terveks teha ka ei oska
kuigi niiiiii väga tahaks
sest kuigi ma ei oska lahendada nende muresid
ei oska ma ka ise olla
aimates nii pisivähe seda
mis killud seal tegelikult on
mind kriibib
täna õhtul
valusalt
osa sellest on hoopis möödunud sügisesel kõnel
kui ta helistas juba teist korda, et öelda,
ma ei tule
ja see polnud mees
ei minu ega kellegi teise
vaid üks teine
kelle nüüd juba teine kõne
kriibib
kuidas me siia jõudsime?
kriibib lahutusetagi
kriibib abielutagi
kriibib mehetagi
kriibib
miks elu meid kriibib?
täna just