topeltjook

nagu ka pärast esimest USAs käiku kirjutasin, siis enamasti jooki toidukohas ostes on võimalik oma topsi ilma lisatasuta taaskordselt täita. kui satub olema ettekandjaga söögikoht, siis üldjuhul nad tulevad küsivad, kas tahad lisa. seekord ei küsitud ja ma isegi ei teinud selle teisega algust. raiskamine. või siis... need kes pidevalt manustavadki neid lisamagusjooke, siis mõni ime, et tuleb suhkru ja kalorite üledoos.

kleepuvad hiired

eile enne uinumist nägime väikest karvast musta hiirt oma magamistoas. varitsesime teda ja ehitasime valle, et ta elusalt kätte saada ja õue viia. hiired on siin sama loogikaga kui Eestis, otsivad sooja kohta, et külma eest varju tulla. mõni nädal tagasi oli üks tüdrukute toas ja sai viisakalt väikse trummi sees õue juhatatud. eile meil nii lihtsalt ei läinud, pani plehku see pisike peenike karvatoru. teipisime kinni ava, kust arvasime, et tuli ja läks. kell 3 öösel ärkasin selle peale, et keegi mu voodipeatsi all hiire kombel toimetas. ajasime end siis üliunisena püsti ja saagiks voodi nihutamise peale oli vaid pool näritud valget kalevi šokolaadi mustikatega. ei saa süüdistada, et see hiir maailma parima kraami peale kohale ilmus. šokolaad oli juba päev-paar meie öölaual oodanud. hiirt ennast ei õnnestunud leida ja magasime edasi. enne sättis mees liimilõksud paika. kell 5.30 ärkasime selle peale, et hiir nurgas krabistas ja piiksus, oli liimis lõksus. surma nad seal koheselt ei saa, aga kui mõneks ajaks sinna unustada.. no ja mis liimise hiirega lõksus edasi teha, see on juba igaühe enda valik. täna said tavalõksud ka juustu. lapsepõlvest on mälestus, et kord jooksis üks hiir mööda isa jalga teki all. kutsumata külalist oma teki all või kehal tunda ei tahaks, ja noh, šokolaadi ka eriti jagada ei raatsi...

 liimilõks

tervisekindlustusest

USA tervisesüsteem on väga kahtlase väärtusega. mulle jääb mulje, et need kel tervisekindlustust on ja s.h. ka oma terviseteenuste eest suuri summasid välja käivad, maksavad kinni nende arved, kes kindlustust ei oma ja oma arsti- ja haiglaarved maksmata jätavad + lisaks maksavad kopsaka summa erahaiglate ja praksiste omanikele. 

Obama võttis vastu seaduse, et igaühel peab tervisekindlustus olema, ja kel pole, see maksab trahvi iga aasta. omalt poolt lubas kas odavamat või tasuta kindlustust vaestele. fakt on aga see, et meie sissetulek on nii väike, et oleme alla absoluutse vaesuse piiri ja nii vaesed, et riik ei anna meile isegi seda tervisekindlustust, sest me ei maksa piisavalt makse, kuna sissetulek on väike. absurd. üle jäävad erapakkujad, aga ilmselgelt on need kallid ja võivad oma suva järgi iga aasta hindu muuta. nt mu mehe tervisekindlustus oli eelmine aasta 275 dollarit kuus, see aasta tõsteti täpselt sama asi 355 peale kuus. ka tema laste kindlustust tõsteti 1/4 senisest summast - siin peab tervisekindlustust omama juba sünnist saati. ja mida siis selle 355 eest kuus saab? ausalt öeldes, mitte kuigi palju. mu mehel on pidevad seljavalud, mõtles pärast lähedaste survet, et olgu, läheb teeb röndgeni. 2 röndgenit tehti, hiljem tuli arve summas üle 900 dollari millest tal tuli tasuda 520 ja ülejäänud siis maksis kindlustus. 2 röndgenit ja üle 900 dollari??? kelle tasku see raha pannakse? hammaste jaoks on eraldi kindlustus, seda maksab ka iga kuu, aga kui tal oli vaja juurekanalipuhastust ja hambakrooni, siis oli kindlustusest 0 kasu. kindlustus katab hammaste puhastust, hmnjah.

mu ämm on mu sponsor, ametlikult, paberite järgi, sest muidu poleks mind riiki lubatud. mu mees töötab praegu tervislikel põhjustel poole kohaga, aga isegi kui töötaks täiskohaga oma praeguses töökohas kus on üle 10 aasta töötanud, siis tema sissetulek poleks piisav, et mind n.ö. ülal pidada. ja tõsi ta on, nemad mind ülal peavad pidama, vähemalt seni kuni tööloa saan ja töökoha leian, aga kaua riik sellega tegeleb, pole aimugi. tänaseks olen siin olnud 5,5 kuud. muidugi maksab iga mu loa taotlemine mitu raha. nt on mul vaja ka luba reisimiseks, et võin riigist lahkuda ja siis tagasi tulla. samas pole see ikka 100% kindel, et mind tagasi lubatakse. aga et siis jah, ämm on mu sponsor ja kardab, et kui minuga midagi juhtub, siis tema läheb pankrotti ja jääb kodutuks. mehele saime minu küsimise peale soodsama kindlustuse 228 eest kuus. leidsin omale üsna mõistliku tervisekindlustuse 120 eest kuus ja omavastutus on väiksem kui mu ämma leitud kallima kindlustuse puhul. kulud katab kuni 2 000 000. täna aga selgus, et tema kindlustuspakkuja õõnestas tema sisetunnet nii, et ka see 2 000 000 võib liiga väike summa olla kui ma nt kuudeks koomasse langen ja seda ilmselgelt selleks, et talle oma kindlustust müüa, aga minu jaoks iga kuu 100 vähem maksta on suur asi. ja tõesti, kui paljudel siin huvitav haigla arved üle 2 000 000 lähevad? samas, siin on kõik võimalik. "võimaluste" maa..

tulistamistest

olen olnud USAs nüüdseks juba 2,5 kuud ja tundub, et on aeg kirjutada esimene blogipostitus. kui ma veel Eestis olin, siis mõned tuttavad küsisid, et kas ma paksuks minna ei karda. vastasin, et ei karda, täiesti siirast südamest. ja mitte sellepärast, et ma arvan, et olen paksusele immuunne, ei, aga esiteks on see asi mida annab muuta ja teiseks on minu jaoks elus palju hirmutavamaid asju kui kaalukasv - nagu näiteks tulistamised. kui ma talvel siin esimest korda olin, siis võttis seest õõnsaks kui nägin meest tänaval püss vööl. igaühel võib olla, igaüks saab osta. esimese kahe nädala jooksul kui siia kolisin, kuulsin kuuest tulistamisest siin u. Tartu elanike arvuga linnas, need olid vist kõik auto aknast võõraste pihta. ja neist ma kuulsin üsna juhuslikult. uudiseid ma ei jälgi, teadlikult, nii et vb oli neid rohkemgi. see ei ole tavaline siin, et kahe nädala jooksul nii mitu, aga tuli just ajal, et mind koduseinte vahele naelutada. seda ma ei osanud karta, et ma ei julge minna üksi õue jalutama. paar korda olen südamevärinal käinud. jalutamine on üks mu meelis tegevus, aga siin üliharva näeb kedagi jalutamas, justkui väljasurnud linn, aga autod liiguvad. kuigi elan Kansase osariigi pealinnas, siis on see siin üks soodsamaid linnu lähipiirkonnas kus elada. autodele ülevaatust ei tehta ja paljud neist on sõna otseses mõttes romud kuidagi kile, teibi ja ei tea millega pisut kokku tõmmatud, et päris koost ei laguneks. asotsiaalse välimusega inimesi on rohkem, ka neid on rohkem, keda nähes igaks juhuks võimalusel teise tänavasse keerad, et nendega kohtumist vältida. kohalikus toidupoes on üleval pildid kaduma läinud inimestest ja neid on palju. elu on siin nagu filmis, päriselt. õnneks igalepoole oma relvi kaasa võtta ei tohi, nagu nt raamatukokku ja kinno. viimati kui kinno läksime, siis kontrolliti me kotte, et ega relva kaasas pole. vaatasime filmi sõjakoerast "Max" ja seest käis jõnks läbi, kui mulle tundus, et keegi laadis saalis relva. kõik on siin võimalik.

üks kohver

Kui asusin mõttes Eestis otsi kokku tõmbama, siis ilus tundus mõte minna vaid ühe kohvriga, jätta kõik mis sinna ei mahu seljataha. Päris nii hästi ei lähe, 3 kasti saatsin juba ette, 1 kast ja kohver jäävad veel vanemate juurde ja 1 kohver ja 2 matkakotti tulevad minuga. Kui ma ikka viisa saan ja lähen, küll saan, eks? Suurriikidele juba väljastatakse viisasid, loodan, et mina saan ka kohe-kohe. Lootust ei tohi kaotada. 

Ikka üllatun kui palju asju mahub ühte ühetoalisesse korterisse, ei kadesta neid kes oma suurematest majadest peavad kuhugi kolima, õnneks paljud ei pea, veel vähem üle ookeani. Asjadest loobuda ei ole raske, pigem on tüütu neid viiendalt korruselt kuhugi mujale vedada. Ilmselt kolin mõne päeva pärast vanemate juurde, et korter vabastada. Kappides haigutab tühjus, aga kohvril on kuhi peal. Laagris on olnud imehea elada, Tallinnas ja selle lähiümbruses mulle sobivaim kant. Näis kuidas mu uus kodukoht mind tervitab. Tegelikult ma natuke juba tean :) n8 tegi mulle väga armsa üllatuse, mida suurest kaastundest mu viisa viivituse masenduse vastu enne sinna jõudmist näitas. Kui sinna jõuan, teen pilti ja näitan. Rääkimata sellest, et ta istutas aeda kõike mis mul mõttena peast läbi käisid ja veel lisaks mitu muud asja. Nii et aias ootavad mind värske piparmünt, maasikad, porgandid, kartulid jpm. Minu eriline huvi on näha kas seal tõesti saab oma aiast arbuusi. Tulevikuplaaniks on virsikupuu. Olen põnevil!

lõksus

magasin muidu üsna sügavat ööund, aga täpselt kell 6:45 läks korraks uni ära. koos unega läks ära ka mu lennuk millega pidin just täna hommikul oma uue kodumaa poole lendama. USA saatkondades on praegu ülemaailmne arvutisüsteemi probleem kus neil on olnud juba 3 nädalat uute passide ja nädal viisade väljastamisega probleeme. olen jätnud juba kõigiga hüvasti, kodu on praktselt tühjaks tassitud ja kohvrist võtan vajadusel riideid selga. tunnen, et olen siin lõksus teadmata ajaks. eile olin üsna frustreeritud, sest oleksin saanud veel enne tänast oma lennupiletit muuta, aga pärast saatkonna "ei tea üldse millal" vastust ei tundunud see mõistlik - liiga suur risk, veel suurem, kui mu esimese pileti ost. oleksin nagu kahe maa vahel vangis, siin asjad lõpetatud, aga seal mitte veel alustatud. rääkimata sellest mis tundeid tekitab oma kihlatu mitte nägemine üle nelja kuu, siis juba mõnda aega taaskohtumiseni päevi lugedes ja nullini jõudes teadmatuses ikka veel erinevatel kontinentidel olla. Jumal teab miks ja millal, aga meie mitte. igatahes saab mulle iga päevaga üha selgemaks miks USAs uue aasta jutlust kuulates (kui pastor palus kõigil mõelda endale üks sõna millele keskenduda, milles kasvada) sain kindla selguse, et minu sõna selleks aastaks on "patience/kannatlikkus". n8 ja tema ema veel imestasid, et mina olen ju nii kannatlik inimene, aga uskuge mind, kasvuruum on suur. eriti selle aasta olukordades kui olen olnud pikalt eemal inimesest kellega tegelikult tahaks veeta iga hetke, kui olen oodanud iga päev ja tund vastuseid erinevate viisa etappide kohta, ja kui lõpuks intervjuul olin, siis pandi kannatlikkus proovile väga ebamugavate küsimustega teiste inimeste elude kohta ja kõigest sellest hoolimata istun ma täna ikka veel oma kodus kasutamata jäänud lennupiletiga ja suure küsimärgiga. aga jah, annan endale aru, et palju on neid kellel on täna veel raskem. andku Jumal meile kõigile kannatlikkust, just nii palju, kui igaühel vaja.

2 imelikkust

nüüd, kus mu meerikamaa reisist on juba üle kahe kuu möödas tundub paslik panna kirja 2 veidrust millega ma seal kokku puutusin. esiteks! nii mõneski söögikohas on seal tavaks, et saad oma joogitopsi ise tasuta taastäita. joogimasinad ongi keset ruumi kõigile vabalt vajutada. joogi eest makstes saad kas tühja topsi või siis esimese ringi küsitud magusmullijoogiga ja siis võta palju tahad. see on väga tore iseenesest, kuigi ilmselt on need tasuta joogid ikkagi kõik klientide poolt kinni makstud.. AGA! panin tähele, et mõnes kohas on võimalik osta erisuuruses jooke/topse ja siis nagu ikka on tasuta täitmise masinad. kus on siin loogika? miks ma peaksin maksma rohkem ja ostma suurema topsi, et siis seda samamoodi tasuta täita? ainus mõte oli, et siis mõni peab oma tagaotsa vähem kergitama, et masina juurde need mõned sammud astuda. kuigi, seal meerikamaa keskel ei paistnud üldse suur probleem nende kehakaaluga, seal olid ikka enamus vägagi mõistlikku mõõtu  (nii nagu autodki). teiste osariikide lennujaamades oli asi hoopis nigelam.. ja veel jookidest rääkides, siis eriti kokkuhoidlik on sõbraga jooki jagada, oma limpsiisu saab täis limpsida ju joogist niikuinii.. natuke nagu läbimõtlematu asi, või kes teab.. äkki siiski läbimõeldud? teine ülim veidrus oli külas käies avastada end miniatruurse potiga wc-st (fotol vasakul). ja seda kahes lastega peres kus külas käisime. mõlemal korral oli tunne, et olen kogemata sattunud täiesti valesse ruumi. suur oli mu kimbatus, et mida teha - piinlik oli, ausõna! nagu oleks oma rumalusest vales kohas, aga kuna teised külalised ka seal käisid, siis ei tundunud nagu ka paremat valikut... aga miks peaks suured inimesed nukupotil käima? ma ei tea, siiani ei tea. õnneks minu tulevases kodus on päris pott, ka väiksed külakorda käivad tüdrukud kasutavad seda. kuidagi loogilisem, aga jah.. aru saaksin ma siis, kui olekski üks lastele ja teine suurtele, kas siis pott või vets, aga jah, nii oli tõeliselt imelik. huviga ootan milliseid kaugemaa veidrusi ma veel kogema ja leidma saan oma uuel kodumaal :)

vanad päevikud

nüüd, kus ma oma Eesti elu vaikselt sorteerimas ja mõttes kokku pakkimas olen, et mida võtta, mida jätta, siis jõudsin järjega oma vanade päevikuteni. päris esimene oli aastast 1994, olin siis 11-12. olen lugemise järjega jõudnud aastasse 2001, vanuseks u 18. alles paaris viimases hakkas jutt loogilisemaks muutuma. otsustasin need päevikud minema visata, tegelikult juba ammu. ma ei soovi oma teismeliseaja armu- ja eluvalu Ameerikasse kaasa võtta ja vanemate koju ka ei tihka jätta. see ei ole jälg, mis ma tahan endast maha jätta. omamoodi valus oli seda kõike (pisteliselt) uuesti lugeda ja mingil määral läbi kogeda. nii palju oskamatust tunda, mõelda ja käituda. nii palju ebakindlust. viivukest õnne ja üksjagu haavumisi. täiskasvanuna analüüsid teisiti. õnneks oli ka põhimõtteid millest hoidsin kinni ka siis, kui ma päris täpselt ei teadnud miks peab, aga teadsin, et peab. kerge ei olnud - usun ja mäletan. aga kui kuuga võtsid asjad hoopis teise pöörde, siis olin küll katki, aga ka tänulik, et olin teinud õigeid valikuid. aga ega alati ei teinud. samas mõtlen, et ilma õppetundideta oleksin ehk täna keegi teine ja mitte tingimata parem. riskijulgus ja usk inimeste võimalikku headusesse pole minust õnneks kadunud, aga valin ettevaatlikumalt kellele oma südant usaldada. päevikuid on veel, aga aastatel 2004-2008 tekkis pikem paus vahele, sest ma ei tahtnud enam kirjutada kartuses, et keegi kunagi leiab ja loeb. hiljem alustasin jälle, ja neis on kohati välditud suhteteemasid ja valu, vist (nagu püüan ka siin blogis). need on keskendunud rohkem kasvamisele ja teekonnale Jumalaga. mõtteid jutlustest ja isiklikest kogemustest Temaga, julgustavaid kirjakohti jms. neis on rohkem päris ja praegust mind, ja neid jälgi pole ka (nii) piinlik maha jätta, ehk. lõpuks polegi ju päevik nii väga oluline selleks, et see jääks, vaid et need tunded on saadud endast välja. palju on jäänud kirjutamata, aga nii ongi hea, sest iga asi ei vääri mäletamist, ja mõni asi mis väärib, see ehk jääb kuhugi kaugemasse mälusoppi alles niikuinii, kui vaja.