2 imelikkust

nüüd, kus mu meerikamaa reisist on juba üle kahe kuu möödas tundub paslik panna kirja 2 veidrust millega ma seal kokku puutusin. esiteks! nii mõneski söögikohas on seal tavaks, et saad oma joogitopsi ise tasuta taastäita. joogimasinad ongi keset ruumi kõigile vabalt vajutada. joogi eest makstes saad kas tühja topsi või siis esimese ringi küsitud magusmullijoogiga ja siis võta palju tahad. see on väga tore iseenesest, kuigi ilmselt on need tasuta joogid ikkagi kõik klientide poolt kinni makstud.. AGA! panin tähele, et mõnes kohas on võimalik osta erisuuruses jooke/topse ja siis nagu ikka on tasuta täitmise masinad. kus on siin loogika? miks ma peaksin maksma rohkem ja ostma suurema topsi, et siis seda samamoodi tasuta täita? ainus mõte oli, et siis mõni peab oma tagaotsa vähem kergitama, et masina juurde need mõned sammud astuda. kuigi, seal meerikamaa keskel ei paistnud üldse suur probleem nende kehakaaluga, seal olid ikka enamus vägagi mõistlikku mõõtu  (nii nagu autodki). teiste osariikide lennujaamades oli asi hoopis nigelam.. ja veel jookidest rääkides, siis eriti kokkuhoidlik on sõbraga jooki jagada, oma limpsiisu saab täis limpsida ju joogist niikuinii.. natuke nagu läbimõtlematu asi, või kes teab.. äkki siiski läbimõeldud? teine ülim veidrus oli külas käies avastada end miniatruurse potiga wc-st (fotol vasakul). ja seda kahes lastega peres kus külas käisime. mõlemal korral oli tunne, et olen kogemata sattunud täiesti valesse ruumi. suur oli mu kimbatus, et mida teha - piinlik oli, ausõna! nagu oleks oma rumalusest vales kohas, aga kuna teised külalised ka seal käisid, siis ei tundunud nagu ka paremat valikut... aga miks peaks suured inimesed nukupotil käima? ma ei tea, siiani ei tea. õnneks minu tulevases kodus on päris pott, ka väiksed külakorda käivad tüdrukud kasutavad seda. kuidagi loogilisem, aga jah.. aru saaksin ma siis, kui olekski üks lastele ja teine suurtele, kas siis pott või vets, aga jah, nii oli tõeliselt imelik. huviga ootan milliseid kaugemaa veidrusi ma veel kogema ja leidma saan oma uuel kodumaal :)

vanad päevikud

nüüd, kus ma oma Eesti elu vaikselt sorteerimas ja mõttes kokku pakkimas olen, et mida võtta, mida jätta, siis jõudsin järjega oma vanade päevikuteni. päris esimene oli aastast 1994, olin siis 11-12. olen lugemise järjega jõudnud aastasse 2001, vanuseks u 18. alles paaris viimases hakkas jutt loogilisemaks muutuma. otsustasin need päevikud minema visata, tegelikult juba ammu. ma ei soovi oma teismeliseaja armu- ja eluvalu Ameerikasse kaasa võtta ja vanemate koju ka ei tihka jätta. see ei ole jälg, mis ma tahan endast maha jätta. omamoodi valus oli seda kõike (pisteliselt) uuesti lugeda ja mingil määral läbi kogeda. nii palju oskamatust tunda, mõelda ja käituda. nii palju ebakindlust. viivukest õnne ja üksjagu haavumisi. täiskasvanuna analüüsid teisiti. õnneks oli ka põhimõtteid millest hoidsin kinni ka siis, kui ma päris täpselt ei teadnud miks peab, aga teadsin, et peab. kerge ei olnud - usun ja mäletan. aga kui kuuga võtsid asjad hoopis teise pöörde, siis olin küll katki, aga ka tänulik, et olin teinud õigeid valikuid. aga ega alati ei teinud. samas mõtlen, et ilma õppetundideta oleksin ehk täna keegi teine ja mitte tingimata parem. riskijulgus ja usk inimeste võimalikku headusesse pole minust õnneks kadunud, aga valin ettevaatlikumalt kellele oma südant usaldada. päevikuid on veel, aga aastatel 2004-2008 tekkis pikem paus vahele, sest ma ei tahtnud enam kirjutada kartuses, et keegi kunagi leiab ja loeb. hiljem alustasin jälle, ja neis on kohati välditud suhteteemasid ja valu, vist (nagu püüan ka siin blogis). need on keskendunud rohkem kasvamisele ja teekonnale Jumalaga. mõtteid jutlustest ja isiklikest kogemustest Temaga, julgustavaid kirjakohti jms. neis on rohkem päris ja praegust mind, ja neid jälgi pole ka (nii) piinlik maha jätta, ehk. lõpuks polegi ju päevik nii väga oluline selleks, et see jääks, vaid et need tunded on saadud endast välja. palju on jäänud kirjutamata, aga nii ongi hea, sest iga asi ei vääri mäletamist, ja mõni asi mis väärib, see ehk jääb kuhugi kaugemasse mälusoppi alles niikuinii, kui vaja.