tibu töölt

tänane

Montrealist

sugulane Imbi tuli oma abikaasaga Torontost külla. Billi nägin viimati ligi 24 aastat tagasi kui olin 5e aastane ja ma isa-emaga 2 kuud nende juures elasin, ma mäletan teda ja seda kuidas ta minuga inglise keeles rääkis ja ma sõnagi aru ei saanud. eile ütles, et mul on lovely french accent nagu inimesel Montrealist. leidsin youtube'ist näite

ammune haiku

üks pisike pai
sirutab sinule käe
otse pea peale

Iisak

ega keegi ju ei sooviks olla Aabrahami asemel andes oma kallis poeg ohvriks, aga ilmselt igaüks meist tahaks mõnikord saada tagasi midagi kallist millest oleme pidanud loobuma.

lugulaul

be still

iluskurb veebruar

vanavanematest

hingedepäev jõudis minuni hiljem. täna, kesk tööpäeva. korraga tuli üle mõne aja jälle kurbus, et olen vanavanemateta laps. ainult papsi mäletan. lugude ja eneses tekitatud mulje järgi tean, et meie paps oli hoopis teist masti mees kui Kohila mimmi ja papi. olen veendunud, et nende surmaga jäi minust midagi puudu. mingi vanavanemate hellus ja hool läks koos nendega; palju soojust ja imelisi oskusi. mingil põhjusel on pandud minusse suur igatsus nende järgi keda ma pole kunagi tundnudki. üks mu eluaardeid on Kohila papsi palutud palve minu õnnistamisepäeval (siiani kassetil alles) ja olen tänulik, et emas oli killuke seda mälestuste ja kaartide kogumise tahet mis jätsid mulle vanavanemate kirjutatud kaardid minu esimesteks eluaastateks. kullakallid on nad minule.

4.kursus 1.semester

ehk mida me praegu koolis teeme:

1. jõuluvaateaknakujundus. tuli leida omale pood ja sinna reaalselt vaateakna kujundus teha jõuluperioodiks, eelarve, poe analüüsi, jooniste jms muuhulgas. üsna ootamatult sain suurepärase poe super asukohaga. Fashionclub, moebutiik, Estonia pst 5, kust mina oma kuupalga eest jõuaks osta umbes 2 lihtsamat pluusikest. nüüd tuleb aga piiratud eelarvega teha midagi väärilist. eelarve on ühe pluusi hinnast mitu x väiksem.

2. projekteerimine, tuleb teha sisekujundus 400m2 arhitektuuribüroole, õnneks see jääb ainult paberile. teen Reginaga (uus tüdruk) koos.

3. Interjööri- ja disainiajalugu. Grupitööna tuleb teha 2 10 min ettekannet, mina pean uurima magamistoa ajaloo kohta aegade algusest kuni 12 saj

4. Vabalt valitud eksisteerivale firmale kujundada messiboks. Ma teen kummikuid müüvale firmale "Las kallab". joonised, makett, graafika.

5. 3ds Max. õpime programmi ja teeme seal 3D vaated messiboksist.

6. joonistamine. iga nädal uued tööd, nagu ikka.

7. keskkonnagraafikas teen graafikat siseustele Keila Muusikakoolis.

8. 3D vormis peame seekord mõtlema välja toote taaskasutatavast puidust + midagi muud millest valikuliselt osad lähevad vb "Säästvad Ehituslahendused" firmas töösse ja müüki.

9. firmagraafika. esmalt tuli teha firmale "Linda" uusi logovariante ja teise ülesandena vabalt valitud firmale logo + muu firmagraafika.

kooliväliseid asju on ka nagu nt Kaarel Väljamäe luulekogu kujundus ja küljendus, aga see on põnev ja nauditav, selliseid töid teeksin meeleldi tulevikus mitmeid. uue jutluse aeg on ka enam-vähem paigas.

et siis sellised asjad seekord. ja muuhulgas tuleb selles töö+kool tempos elus püsida, eks ma püüan. valgus tunneli lõpust kumab, ehk veab välja, suure unistuse ja lõpetatuse nimel.

parimad komplimendid

* mind tutvustati kirjastajale kui multitalenti

* öeldi, et paistan iseteadlik

* küsiti, kas olen Lembit Petersoni kooli läbinud, sest mu maneer ja olek tundub selline (ja ma sain aru, et ma sel õhtul olingi)

kuidagi tuleb ju häid emotsioone talletada, ärge pange pahaks 

INFJ ehk selline ma olen

tükike paradiisi

siin kus mõttekus ja mõttetus vahetavad oma koha. olen maal, niivõrd-kuivõrd. 

normaal-inimese mõistes võib vist öelda, et ma ei tee siin mitte kui midagi. kohustused on stiilis - korjata ära kurgid (nagu selgub, kõige suurematesse anumatesse), suvikõrvitsad (kilekotti!?, sest suured kausid on juba pilgeni täis) ja mustikad karpi (kust need veel samal õhtul tee suhu leiavad). lisaks sean endale uusi eesmärke, nt lugeda raamat kaanest-kaaneni, ühe päevaga (pole vist vaja lisada, et säärased eesmärgid ma täidan täie tõsidusega). uued ideed tekivad käigupealt. avastasin end jäätisepulgaga õunapabulatest terrassi vabastamas, hiljem jalaga takka udides, kuniks teele jäi ette - surnud lind... sihitult murul paljajalu ringiratast käies sai ainsaks sooviks vältida herilasi. mõned minutid hiljem, kui üks neist juba mu kleidisaba alla tikkus, tuli tuppa pageda. isegi jutud on maainimestel pikemad (ja siinkohal ei pea ma silmas mitte monoloogi). magades nägin vanaema mimmi uut maali, kes unemaailma google'is surfates osutus palju tuntumaks kunstnikuks kui me pere teda iial pidanud oli. juba hommikust saati kaalun, kas minna kohaliku pizza järgi ja otsida poest asemele uued jäätised või tiksuda edasi, omas rütmis, siin mullivannimaal.

aastaring

ühel neist päevadest saab ring täis - päev püüab päeva. üksi olemise paratamatus ja võimalus. midagi suurt pidi saama olematuks. veel ei tea, millal saan valmis, keegi teine teab. 

täna lugesin Õp 19:20 Kuule nõu ja võta õpetust, et sa tulevikus oleksid targem! 21 Inimsüdames on palju kavatsusi, aga Issanda nõu saab teoks.

ja nii ongi.

sirutan tiivad ja liuglen
ringist välja

vaba kui lind

pehmuse sees

õhku on palju hingata

teadmata ajaks

lemmik-inimesed

ma kohtan harva inimesi keda tahaks sõbraks. neis on mõtteid, sümpaatsust, sügavust, loomingulisust ja headust ning üht-teist veel - koos või eraldi. praegugi olen ootel. ette ei tea. on tüdrukud ja on poisid. reaalsus osalt erineb. kui saakski valida, siis olekski nii, et sõpradest tuntaks ka mind. tükikesi kindlasti.

tsensuur

alustasin päevikupidamist varateismelisena. tundus salajane - ainult mina ja päevik. minu mõtted ja ei kedagi teist. kuniks aastaid mitu tagasi kuulsin tuttavalt kuidas nad perega oma vanaema päevikuid lugesid. mina polnud sellega arvestanud. sellest ajast alates jätsin palju kirjutamata. enam polnud mina ja päevik, nüüd olid päevik ja maailm. pigem kroonika kui emotsioonid. see kammitses. siiani pole sellest üle. elu õpetas, et igal öeldud sõnal võib olla kellegi jaoks kaal, uskumatult palju suurem kui kunagi olen sellele andnud. tean, et hirmus elamise tõttu võivad jääda paljud ilusad asjad sündimata, aga mõni sünd võtab rohkem aega ja mõni jääbki tulemata. ka blogi on läbinud harvendamise - enda ja teiste pärast. miski kustub ja teeb ruumi uuele. nii et kui ma siin vaikin, siis tegelikult pulbitseb mus ikkagi elu. valitud saavad osa tahes-tahtmata, sellest, mis on määratud kaduma.

lähemal

kui eelmine nädal Londonisse maandunud olin ja bussiga kesklinna poole sõitsin sai looduse rohelus ja õitsvad puud mu pisaraid pühkima. päev varem olin autoga kodu poole sõites avastanud end naeratamas, sest ma lõpuks nägin rohkelt väljasulanud maapinda. olid jälle sõidurajad ja kõnniteed. ei meenu aastat mil üle 6 kuu oleks maa lume all. pikk ja väsitav talv oli. hing ihkas kevadet, juba kuid. Londoni bussis tõdesin taaskord, et õige linnalaps ma pole. tahaks maja ümber ruumi ja paljaid varbaid murul. tahaks metsalõhna ja lillepeenraid akna all. paljud arvavad, et mu praegune kodukoht Laagri on kaugel. mulle pole. ja jõudis kohale miks. tegelikult olen lähemal. kes millele lähedal ihkab olla. ma näen metsa aknast. mu süda on siin. praegu vähemalt.

Jõuluingel

Siit tuleb minu selle aasta viimane postitus. Aasta vahetub seekord teisiti. Olen üksi kodus esmakordselt aastavahetusel (ja homsest vahetub Eestis kroon euroga).

Juhtusin eile vaatama filmi "Christmas Angel" ja päev enne seda "Life as we know it" ja need mõlemad puudutasid mind. "Christmas Angel" on üks neist hea tunde filmidest. Ma pole olnud selle aasta jõuludel üldse nii kurb kui nii mõnelgi muul oma elust. Film aitas meelde tuletada, et igal inimesel on millestki puudus ja jõuluaeg võimendab seda tunnet. Sõnastan selle aasta lõpu enda jaoks "mul pole millestki puudust". See ei tähenda, et ühtki igatsust rohkem poleks või et olen täiuslik inimene - kaugel sellest, vaid see tähendab, et mul on rahu Jumala ja iseendaga. Minu õppetund on see, et meil võib väliselt kõik hästi olla - pere, kodu, töö, aga lähedalt vaadates võib seal olla nii palju valu ja raskusi. Minu suurimaid unistusi on olnud oma väike pere - saada hea mees ja pisikesed beebid. Peagi mööduva aasta alguses kinkis Jumal mulle kihlatu ja kui sel hetkel tundus kõik nii õige, läksid asjad ometi käest. Jumal annab ja Jumal võtab. Tihti on ka meil endal osa selles. Kindlasti ei olnud see aasta kerge, aga Jumalaga koos on iga päev uus. Ta teab meie kõigi unistusi ja samas ka seda, mis on meile parim. Soovin just seda Jumala parimat teile uude peagi saabuvasse aastasse!

Mari Pokinen

tüdruk nagu nimigi, korraga lihtne ja eriline.
eile laulis Hobuveskis.
väga hästi laulis. väga hästi mängis. väga andekas on.
tema laulusõnades on värskust.
just seda mis mulle meeldib.
kuulen tuttavaid sõnu, aga edasist ei aima.
nagu mõni täiesti uudne euroopa film.
tohutukaugel hollywoodist.
nii et ei puutugi.
aga viib kaugele ära ja soojendab südant.
üdini aus.
veidi kohmetu, aga siiras.
ootaksin lisaks ka raamatuid.
midagi sellist, mida ise tahaks osata, aga ei oska.
kord keegigi kelle millegi kõrval tunnen end liiga tavalisena.
hammustab tüki ja paneb uue asemel.
minu seest ja minu sees.
vot selline tüdruk.
ise alles 22.

update

nädalavahetusiti ma purunen kildudeks ikka veel...

elamus

Eile pidas mu kallis õde Kaili oma 40ndat sünnipäeva. Esinema olid kutsutud Kristjan Mazurchak, Laura Junson ja Erko Niit :) Mulle ülivägameeldis (kuigi teadsin seda ju ette) :) Iga nende lugu oli nagu pärl ja mida laul edasi, seda suurem kahjutunne tekkis, et läheneme kontserdi lõpule. Aga õnneks ilmub neil varsti plaat ja 13.dets on Kumus esitluskontserti oodata. Eks peale seda "laulavad nad mul kodus" :)

minu õnn (hetkel nii)

õnn on sõbra sünnipäevalaulus,
õnn on õnnitluse embuses,
õnn on kirjudes lehtedes,
õnn on raagus puudes
ja härmas autoklaasis,
õnn on lõigatud lilledes
ja hello kittydes,
õnn on sõpruses
ja jalgadega elutoavannis,
õnn on komplimentides
ja õunamahlas,
õnn on Kõige Suuremas.
see on igal pool.
olen rahul ja õnnelik!
lihtsalt niisama.

tere nr 28/jälle aasta võrra targem

Täna on siis minu päev. Istun üksi kodus voodis ja püüan end selles veenda vaadates põlevaid küünlaid endast vasakul ja suurt toorjuustu kondentspiimakooki (mis ma ise endale eile küpsetasin) paremal. Kui muidu mulle meeldib iseseisev elu ja üksi elamine, siis sünnipäeva eel ja hommikul teeb see mind kurvaks. Ikka veel on harjumatu teha 16 okt hommikul silmad lahti ja näha argipäeva. Eks ma siis järgmine aasta (võibolla) püüan end rohkem rõõmustada, sest minu sünnipäeva hommik on täpselt nii ilus kui ilusaks ma ise selle teen.

Ilusat sünnipäeva armas väike Tulla ja ära ole kurb, sest Jumal on sulle andnud nii palju head ja ilusat mille üle rõõmus olla. Ainuüksi juba 27.eluaasta mis sisaldas nii palju armastust ja kurbust. Aitäh Jumalale tunnete ja elu eest! Aitäh sünnipäeva ja uute võimaluste eest!

Valgas

Eile nägin ma mõne meetri kauguselt rahet, sarvedeta põtra ja Lätimaad.

Käisime Valga kutsekooli mõõtmas. Uksi ja aknaid, ning osaliselt ka katust, hoonetel veel polnud ja nii möödusid 7h ja u 200 ukse mõõtmine tõmbetuules juba osaliselt laotud seintelt varju otsides. Sõrmed tõmbasid külmast krampi enne esimese numbri kirjutamist, varvastest said jääkuubikud ja see on ime kui ma ikkagi haigeks ei jää nüüd. Täna õhetan. Aga eks vahelduse mõttes oli teistmoodi küll see kaugele maale sõit (ca 8 h) ja tormituultes mõõtmine. Ekstreemsus piisavalt. Aa, ja nende hoonete üheks projekteerijaks on mu õppejõud Urmas Luure. +punktid projekteerijatele välisfassaadi roostese plaadi, laest sügavalt läbitungivate ja kuusnurksete akende eest, mis kokku paigutades on moodustunud meekärjelaadseid kompositsioone. Väga sümpaatne!

sügis

paljud halavad sügise saabumise üle, aga mina olen rahul, sest taaskord on jõudnud ring mu lemmikaastaajani! praegu on veel see eriti ilus aeg: puud on kirevad, lehed langevad ja neis saab sahistada. on õhku mida hingata. vahest näpistab kargus ja laseb tunda end elusana. pimedad õhtud soosivad küünlavalgust ja on parajad pisara poetamiseks patja (kui vaja). ning see aeg on nii-nii inspireeriv!

hurraa, et sügis on just nüüd, just siin, just nii.

Jeesuse pidu

Käisin eile Kaarli kirikus Oslo Gospelkoori kuulamas. Paari esimese loo ajal mõtlesin ühes tagumistest ridadest istudes, et küll on kehvalt korraldatud, et koori üldse näha pole, kuna kirikus on ju kõik pingid samal tasapinnal. Aga kui ma kuulasin ja vaatasin ja laulsin edasi, siis nägin, et põhivalgus on suunatud maalile kus Jeesusel on käed avatud embuseks. Nii ma siis vaatasin Jeesust ja laes keerlevaid efekte ja mulle jõudis kohale, et see on ennekõike Jeesuse pidu. Jeesus oli toonud meid sinna, et meid vaevatud ja koormatuid kallistada. Sain puudutatud.

olen teel

"Vale tee ei muutu õigeks ka siis, kui seda mööda kaugemale minna", või midagi sellist kuulsin suvehakul raadiost. See lause puudutas mind väga, sest korduvalt olen leidnud end valelt teelt oma valikute tõttu, aga siis ikka edasi tammunud, kuna olen lootnud, et asjad paranevad. Valel teel käimise olen varem või hiljem tabanud ära rahutusega südames ja ka muutuses oma elus ja emotsioonides. Vale tee on mind konkreetselt viinud kaugemale Jumalast, kuidas olekski saanud sellest midagi head sündida? Umbes aastal 2000 olin taaskord tegemas harutee valikuid, osade kohta teadsin konkreetselt juba enne sammu, et see ei ole hea otsus, ometigi otsustasin ma üsna lühikese ajaga asjad korda ajada ja tagasi rajale saada. Mul olid probleemid enesehinnanguga. Ma isegi arvasin, et olen Jumala silmis lihtsalt üks kõige pisematest. Et Tema on suur ja tegeleb suurte asjade ja tähtsate inimestega. Muidugi ma uskusin, et Ta kuuleb mind, aga ma ei arvanud end väärt saama Tema tähelepanu. Kord olin sõpradega Viimsi kirikus, kuhu ma elu jooksul vaid mõned korrad sattunud olen, ja pühapäevahommikune koosolek hakkas lõppema. Istusime rõdul. Külalisjutlustaja tegi pastoriga lõpupalvet, ja peale seda sai ta prohveteeringu minu kohta, MINU kohta! "Sina, seal rõdul, triibulises sviitris tüdruk" (vms) "Jumal tahab Sulle öelda..." jätkus palju imelisi asju millest ma mäletan vaid kolme lauset, ja tunnet, et sain aru kõigest, mida ta ütles ja paralleele nende asjadega oma väikeses elus. Tundsin Püha Vaimu puudutust mis pani mu kergelt värisema. "Sa oled pidanud tegema valikuid. Sa oled õigel teel. Jumal on sinuga." See on kõik, mida ma mäletan, aga see on tohutult oluline mulle ka praegu, umbes 10 aastat hiljem.
Sellele tahan oma elu rajada, isegi kui olen teinud oma rumalusest valesid valikuid, siis soovin ajada asjad korda, et saaksin täie kindlusega teada, et need kolm lauset kehtivad ka täna.

ühel kurval õhtul

küsisin Kristelilt, mida tema arvab väitest "you get what you deserve" ja sain ühe julgustava ja armsa vastuse mis lihtsalt tuli siia kirja panna, You get what God thinks is best for you.

sellesse ma usun.

koolist

3.kursus. esimese semestri 10 esimest nädalat. et saaksite aimu mida ma koolis praegu tegema pean.

teoreetilistest ainetest on esteetika ja filosoofia. joonistamine jätkub. 3D vormis tuleb meil leiutada valgustite sari ja üks neist valmis teha. valgustuse aines õpime luxe mõõtma jne. TV´s teeme uudiste saate (AK) kujundust ja hiljem veel ühele vabalt valitud saatele. projekteerimises (kestab 15 nädalat) tuleb teha sisekujundus 2he korruselisele majale.

on ju ääretult põnev, aga tööd seisab ka ees oi-oi kui palju!

rongikaart

oli vaja Hiinasse rongikaart saata. kritseldasin siis kiiruga ühe, ise samal ajal mõeldes, et ma seda lõpuni ei tee. sellepärast sai selline lohakas ja lopergune. aga see hakkas mulle meeldima, nii et varsti läheb kaart Hiina poole teele. tsuhh-tsuhh!

esimest korda

eile vahetasin esimest korda elus ise oma autol lähitule pirni, not a big deal, aga üldjuhul ma püüan autoasjadega nii vähe kui võimalik kokku puutuda. mulle on tähtis, et auto sõidaks ja töökorras oleks, aga ise sellega muud, kui sõita, nagu väga ei ihka. samas on tulnud auto kindlustusse, remonti, pesulasse ja ülevaatusele viia. alguses oli tõrge (minu kompleks), aga mis teha kui tulen perest kus ema ise pole vist elus kunagi tankinud, muust autondusest rääkimata. muidu 6´e lapse ja 11 lapselapsega hakkaja naine. aga eks me tahamegi üldjuhul oma vanematest erineda.

elamus

Nargen Opera ja Von Krahli Teatri ühislavastus

PÄRT, KALJUSTE, JALAKAS

ALGUSES OLI / IN PRINCIPIO

Juhtusin sellele üritusele oma isa asemel. Ma ei teadnud, mida muud sellest oodata kui klassikalist muusikat, mis mulle ka enamasti meeltmööda on. Aga üllatusin eelkõige sellest, mida see kunstiline pool pakkus oma läbimõeldud dekoratsioonide, valgusmängude ja videoinstallatsioonidega. Kohati oli vägagi 3D. Õnnestus ka Arvo Pärti elusuuruses näha ja talle aplodeerida.

Päev Helsingis

Seekordne taasiseseisvuspäev möödus meil Kailiga Helsingis. Kuidagi loomulikuks eluosaks on saanud vähemalt kord aastas üle lahe sõita. Päev kujunes üle ootuste mõnusaks.

Leidsime:

1. Moonika ja Karina sadamast teel samale kruiisile (päev õdedele);

2. Prantsuse turu päris prantslastega kust ostsime maitsmiseks mitut sorti serbette, oli ülimagus, aga siiski tasus proovimist;

3. Kodutu kes toppis omale mitu peotäit ilusaid komme väga mustade ja katkiste riiete taskutesse;

4. Lumehunniku! mida tuli muidugi jäädvustada, nagu lõunamaalased kes esmakordselt elus lund näevad;

(pildil õde Kaili)

5. kinost soome filmi "Sisko tahdoisin jäädä", et ikka ehedat soome kultuuri ka kogeda;

6. poodidest ilusaid asju;

7. Fazeri kohviku koogikestega.

leidsin lause

lookin for a hand on which i can fit like a glove

midagi uut

"Ma olen üllatunud, et teil on siin Eestis nii suured supermarketid ja inimesed on heas vormis, USAs on suured toidupoed, aga inimesed on paksud." :D
..ja seda ei öelnud mitte ameeriklane vaid põhjamaalane.

tik-tak

meil on nii palju hirme.
mõned tekivad ja teised hääbuvad.
ainult ise saab neid võita.

praegu nii

*rohkem korraga ei maksa võtta, kui üks päev, üksainus silmapilk... (kirikulaul)

*ikka edasi ja edasi, mitte sammukestki tagasi ("Tammetõru seiklused")

*Ma unustan kõik, mis on taga, ja sirutun eesoleva poole (Fl 3:13)

suvi 1

siiski-siiski eesti keeles. nii on lihtsam :)

esimene 1,5 nädalane suvepuhkus on mul juba seljataga, veetsin selle suvilas raamatuid lugedes ("Minu Nepaal", "Minu Argentiina", "Minu Island"), peenralt maasikaid noppides, umbrohtu sakutades, Hansapäevi külastades ja veidi rohkem magades. oli hea küll.

rõdul valitseb nüüd väikestviisi poti-põllundus. sai võetud kaasa piparmünti, peterselli ja rosmariini, lisaks said pottidesse ka salati, tilli ja murulaugu seemned - nii südantsoojendav on näha neid oma päid päikse poole sirutamas. uued asjad on ilusad.

taaselustasin postcrossingu enda jaoks. minu väike hobi. iga päev on ootusärevus postkasti avada ja aegajalt sealt postkaardi näol üllatatud saada (just eilegi..). kui keegi Eestis teab head poodi või galeriid kust ilusaid kaarte saab osta, ande teada. hetkeseisuga on "Apollo" parim kuid ikkagi lahja.

üleeile tuli autoga töölt koju ujuda (kui mitte öelda, sukelduda) ja ajasin kiiruga pikad teksad ja kummikud jalga, et kuiva jalaga linna pääseda. muidugimõista oli vesi napi tunni jooksul kuhugi haihtunud. kui hiljem Komeedist kodu poole astusin, kahetsesin seda üsna väga. korraks mõtlesin teoks teha pisukest mõtet kord linnast Laagrisse astuda (või vastupidi), aga Järve keskuse kandis hakkasid jalad tulitama. Liiva peatusest andsin alla. oli vaja jalgu veel teistelgi päevadel kasutada (kummikud pole sääraseks matkaks just parimad) ja koduleib ootas kodus ahju pistmist. eks teine kord...

aeg vaikida.

tööl

täna tehti pilti. meie olemegi Tammeri kontorirotid.

Miku kihlus

Mu väikevend kihlus 10.01.2010. Muidugi mul on väga hea meel nende üle, sest Miku leidis omale väga meeldiva ja armsa naise! Aga paratamatult närib natuke hinge ka, et 6 aastat noorem vennake jõudis minust ette. Olen justkui hiljaks jäänud. Tean küll, et tobe jutt, aga lihtsalt tunne on selline. Samas tean ka, et 21 aastaselt olin paljuski teine inimene kui täna, ja võimalik, et poleks teadnud milliseid omadusi ma oma mehes otsin. Targem olen nüüd küll, aga mõni lollus oleks tegemata jäänud. Meie pere kuuest lapsest abiellun mina kõige vanemana. Aga mis siis ikka. Palju õnne Mihklile ja Kristile! Rõõmsast südamest!

tühjendades kohvrit

sattusin vaatama üsna juhuslikult filmi "Up in the air". film ise oli nagu hollywood ikka, aga seal räägiti muuseas kohvritest. mis kellelgi kohvris on. alguses käsitleti kohvrit kui asju mida me omame ja hiljem kui kontakte keda me omame. minu kogemus ütleb, et on erinevaid inimesi (ma ei väsi seda kordamast). on neid, kes tahavad oma kohvris hoida alles kõike. nii asju kui inimesi. ja on neid, kelle kohvrid on päris tühjad. on neid, kes hindavad praktilisust ja neid kes peavad kvantiteeti kvaliteedist tähtsamaks. on neid, kes hindavad ennast üle teiste ja on neid kes hindavad teisi enam kui ennast. minu kohver on jäänud viimasel ajal kõhnemaks ja ma tean miks ma seda teen. aga eks igaüks valib ise oma tee.

EMO 18

tervisehädad viisid mind haiglasse kontrolli. minu esimene kogemus haiglas olla patsiendina kogu minu 27 elu-aasta jooksul. või noh, kui ma sündisin, siis olin ju ka haiglas.. perearst andis eile saatekirja Mustamäe Haigla EMO osakonda, et teha mu kõhust kiirkorras ultraheli. veetsin 2-3 h tilgutite all kuni arstid mind analüüsisid. midagi suurt ja hullu pole, lõikusele ei saadetud ja see põletiku vedelikukogum mis mu kehast leiti, kaob ehk peagi antibiootikumide kuuri abiga. üsna stressirohke päev. vähemalt on nüüd haiglas käidud.

huumor

http://vellovikerkaar.blogspot.com/2009/11/survivors.html

orav rattas

umbkaudu gümnaasiumi lõpuklassis taipasin ära, et olen lihtsalt üks orav inimkonna käimalükatud rattas. see ei olnud hea tunne. täna tunnen end jälle.. 14 h kodust eemal iga päev tundub väsitav. 7.30 tööle, 21.30 koolist koju. põhimõtteliselt olen eluga rahul, aga kui vaadata seda kooli- ja kodutööde hulka, füüsilist väsimust ja vähest uneaega, siis vahest tahaks lihtsalt rattalt maha astuda ja olla. varsti saab. jõulud on selleks, et hingata.

"Jah, kujutage ette, ta on veel vanas eas hakanud edasi õppima," ütles Juulius.
.....
"Aga kas see ongi nii hilja?" küsis Anna. "Kes meie inimestest saab üldse oma hariduse normaalsel teel? Ei jää muud üle, kui tuleb püüda pikemal ja vaevasemal teel, aga püüda tuleb, kui inimene ennast tunneb kutsutud olevat".
"Kuule nüüd!" ütles Emmi. "See tuleb sellest, kui inimesel ei ole naist ega lapsi."

tsitaadi lõpp.
(Karl Ristikivi "Rohuaed", Pegasus 2008, lk 195)

blush

tühi kumm. abipalve. lumeleopard. ja sünnipäeva unustus. jõulu pärast tüli ka. aga ikka ei saa öelda, et halb päev oleks.

27

sünnipäev on tore päev!

hommik algas nii nagu oodata oli. avasin silmad ja kõik oli nii nagu muudel päevadel. AGA! varsti hakkasid esimesed smsid tulema. tööl oli traditsiooniline. Aare 3 roosi ja kolleegide kimp, firma kingid ja käepigistused. kuna tööd ei olnud, sain rahulikul päev läbi lugeda õnnitlusi, tänada ja päeva nautida. peale tööd tuli Kaili külla väga ilusa lill-puuga ja peale teda tegid üllatusvisiidi Miku, Kristi ja Välk koos järjekordse kauni potilille ja kinder surprise´iga. nii nii hea meel oli neid näha :) siis juba võtsin suuna bussiga linna poole, et Dagnega veeta õhtu kreeka restoranis Artemis. oli palav, aga hea. edasi läksime C`est La Vie´sse väiksele veinile ja sünnipäevakoogile. meiega liitus Melita sooja kallistuse ja andeka kingiga. meeldivad õed! koju viis Pita takso :) Minu päev oli jõudnud öösse. laupäeval toimetasin kodus, nautisin sünnipäeva päevitust solaariumis ja õhtul võtsin vastu Pireti, Kristeli ja Kaire. järjekordne meeldiv naistekas armsate kingitustega! pühapäev oli Audentese saalis Allika 105. aastapäev. Laulis Oleviste ülistuskoor (sai ülistust kaasa laulda!), jutlustas Meego ja tervitama oli tulnud teiste seas ka Kristiine linnaosavanem Mihhail Korb. Olgugi, et eesti keelt annaks tal veel lihvida, siis sõnum oli südamlik. Armastusest ja hoolimisest. Kogu teenistus oli samast sõnumist kantud tegelikult. Südantsoojendav ja samas ka väljakutseid esitav. Dagne kutsus Bärensonide juurde külla. Olin külaline kes ei oska õigel ajal lahkuda ja jäin sinna päris õhtuni kuni viisin Dagne 21sele laevale. Külalislahke pere ja nii soe. Vaadates nende peret ja kuidas nad Pita & Bööma laste ümber kõik koos toimetavad, oli nii armas. Sain väikest 5´e kuust Saarat süles hoida ja Hugo autoparklale seinaks olla. ka mina igatsen omale päris oma perekonda. just sellist kodusooja.

viimane 26

täna tegin papist lambi.
93% õnnelik. just nii. ja see ülejäänud 7 tuleb jõuludeks, kui mitte varem.
nüüd ma tean.
olen selles päris kindel.

sünnipäev

...on ülehomme.

aga mul on viimastel aastatel oma sünnipäevadega issue. alates sellest ajast kui ma üksi elan tegelikult. lapsepõlves tegi selle päeva eriliseks see, et pere laulis hommikul üles ja ema oli tordi või koogi teinud ja köögilaua pidulikult katnud. sünnipäevad olid need päevad kui pere sõi koos hommikust. erilis-ilus! soe tunne on jäänud sellest sisse. aga üksi elades on need sellepärast kuidagi eriti külmad ja nukrad. avades sünnipäevahommikul silmad, vaadates toas ringi, tundub, nagu midagi oleks valesti. aga eks ma püüan sellesse täiskasvanulikult suhtuda :) ei, ma ei oota, et te tuleks mind sünnipäeva hommikul üleslaulma, ma lihtsalt räägin, miks alati ei ole tore üksi elada.

muidugi pole mul olnud elus ühtegi üdini kurba sünnipäeva. päevapeale läheb tuju alati rõõmsamaks, sest ikka on inimesi, kes selle päeva oma heade soovide ja kohalolekuga rõõmsaks teevad :) nt seekord plaanin minna Dagnega õhtusöögile Kreeka restorani ja ma tean, et meil saab olema järjekordselt tore aeg. nii et on, mida oodata :)

Lola

ma vahest kirjutan välja nimesid mis mingi hetk sümpatiseerivad väga. selle nädala alguses kirjutasin Lola. aga juhtus nii, et täna üllatuslikult tuli üks pisike Lola mulle külla. imearmas väike. nii on ennegi korduvalt juhtunud, et saan mingi uue mõtte ja siis mõned päevad või nädalad hiljem leian selle kuskilt reaalsel kujul. natuke imelik on, aga mis teha..

tänasest algab elu voodiga. suur tänu Hertyle ja tema sõbrale Kristjan B'le abi eest!

vastuoluline rahvas

eilse õhtu vestluse käigus ma avastasin, et ma ise olen ka üks neist mossitavatest bussi-eestlastest, kes ikka üliväga valib keda enda kõrvale istuma lubab. (siiski mitte bussis). tõsi ta on, et me eestlased tunneme end üksikuna, aga eile jõudis mulle kohale, et see on suuresti meie enda valik. me õigustame oma üksiolemist tavaliselt sellega, et lööme rusikaga vastu rinda ja ütleme, et tahamegi üksi olla. meil ei ole sõprade jaoks aega, sest meil on karjuv vajadus olla praegu (ja tihti edaspidigi) üksi. ma ju tean. aga sellest hoolimata kipume nukrutsema aegajalt oma üksinduse üle.

Tartust

reede saabusid siis palgakärped ka meie manu.

päeval startisin bussiga Tartu poole. vist viimati sõitsin sinna bussiga ülikooliaegu, nii 4 aastat tagasi. valge pikk seelik toob tähelepanu ja teeb endal ka enesetunde naisemaks ja pidulikumaks.

olin viimane siseneja bussi ja sain bussijuhilt kommi. 1 kole asi eestlastest on pahurlikkus ja egotsentrilisus kaugsõidubussides. kõik nad hõivavad võimalusel 2 kohta. buss oli pooltühi, aga kui järjest bussi sabapoole astusin, nägin, et kõik on teise koha oma asjadega hõivanud. läksin lootusrikkalt edasi, kaugelt ju asju ei näe ja paistab, et koht on tühi. olin jõudnud üsna lõppu, kui otsustasin ühelt keskealiselt naiselt küsida, kas koht tema kõrval on vaba. tädi kõigepealt viivitas ja siis hakkas pahura näomiimkaga mind terroriseerima. ütlesin, et olgu, lähen mujale. seal oli mingi mees ka osalt oma seljakotiga laiamas ja ka tema üldse ei rõõmustanud, et ka minul oli tahtmine istuda. kahju. kuigi olin esimese poole päevast vaadanud ilm.ee vahendusel Tartu jahedat tumepilvist ilma, siis minu rõõm oli suur, kui nägin, et ilus ilm tuli Tallinnast bussiga kaasa. astusin bussijaamast Eini juurde ja sealt pärast poodi Väike-Kaare tänavale teoloogide kursa kokkutulekule. kohal oli vast 1/3 neist, kes me aastal 2001 alustasime. enamuse eludes pole suurt muutunud ja kinnitust sai see, et oma kujunduskunstnikega oleme lähedasemad. aga eks tore oli ikka neid näha üle mitme aasta. Tartus olles nautisin kõige enam jala käimist. need puudealleed ja ilusad puumajakesed! tunnen puudust neist tänavatest ja jala käimisest. kodune. laupäev olin Eini juures üsna tubane, sest pisikud tegid olemise ebamugavaks. nohu ja paks pea. tänaseks on lisandunud nõrkus. Tartu laulupeopileti loovutasin Einile ja ise jäin magama. kuna Eini fordil olid mootorijamad, siis tulime Eini ja tema poistega tagasi õhtuse bussiga Tallinna. saamine sinna oli tsirkus omaette, aga las see praegu jääb.

sain nüüd natuke segast tööd, vahelduseks on tööd teha päris hea.

eesmärgid

17.04.2009 oli meil kolleegidega ajajuhtimise koolitus. ma teadsin juba ette, et suurt kasu mul sellest pole, sest ma olen üsna hea ajaplaneerija. see sai kinnitust. 1 kõige olulisem ja põnevam asi sealt oli tabel "eesmärgid" mis meil tuli täita kohapeal. Valisime valdkondadeks töö, pere, tervis, raha ja haridus. vastata tuli 12 kuu, 3-5 aasta ja elueesmärk. paljud olid kõvasti jännis, mis sest, et pea kõigil, peale minu, on juba lapsed ja enamus vastanutest minust tublisti aastaid vanemad. vist lõpetasin esimesena, sest mul on üsna selge mis on minu eesmärgid.
panen siia kirja ka.
12 kuu eesmärgid eelnimetatud valdkondades:
soovin jätkata samas kohas tööd (s.o. T-Tammer joonestajana) võttes lisaks loomingulisi pakkumisi. pere osas tahaksin teha õigeid otsuseid (sest need võivad mõjutada kogu ülejäänud elu). tervise seisukohalt tuleks rohkem jalutada ja värskes õhus liikuda. Rahaline eesmärk on stabiilne sissetulek + väike lisa. Hariduse eesmärk on praeguseks täidetud - lõpetasin EKA kujunduskunsti I kursuse.
3-5 aasta eesmärgid:
Teha rohkem loomingulist tööd, abielluda hea mehega ja saada esime(sed) lapsed (abielu ise pole eesmärk kui sobivat meest sõrmusega ei ilmu), süüa tervislikult ja leida mingi moodus liigutamiseks, piisav sissetulek ja lõpetada EKA (ehk 2.kõrgharidus).
elueesmärk:
teha tööd mida ma tõeliselt naudin, õnnelik pereelu, tervislikud eluviisid, hea toimetulek ja õppida neid asju mis huvipakuvad.

Jenni lapsed

ammune soome kirjasõber Jenni leidis mu facebookist. ta on vahepeal abiellunud, saanud 4 last, oma kodu, koera, kassi, 2 jänest ja hambaarsti hariduse ja ta on ilmselgelt õnnelik. minuvanune tüdruk. mul on ta üle hea meel, aga mis on saanud minust? mitte, et mul midagi poleks, aga järelkasvu ju mitte... vahest pole sellest lugu, aga eile tegi natuke nukraks küll. pildil Jenni lapsed.

puugivuugi

Allikal tunnistasin püsiühendusest. ma seekord üleliia ei pabistanudki ja suutsin kogu jutu (v.a. kirjakohad) peast jutustada. 7 in tulid tänama, nii armas.

Lootuse Festivali koorivorm on valge pluus, sinine sall ja pustad püksid või seelik :S pärast seda kui olin 2 valget lühikeste varrukatega särki ära ostnud, öeldi järgmises proovis, et olgu pikad varrukad. ma tunnen, et pean kõvasti veel alandlikkust õppima.

1 hindamine veel koolis ja siis tuleb suviseid Muhu viiruspuuke ootama jääda.

ma juba kardan.

jazzkaar

esmaspäev käisin Dagnega KUMUs kuulamas Maria Fausti. tüdruk Eestist kes õppis ja elab Taanis. põneva madala häälega, aga mängis hoopis alt saksofoni. lisaks temale olid laval 7 välismaa tüüpi, pillidest olid esindatud veel 3 saksi, klaver, kontrabass, trompet, basskitarr, trummid ja muud kilisevad & kolisevad asjad. esimese loo esimene pool oli üsna ehmatav. selline "elame end pille kuritarvitades välja" stiil. see pole mulle. a õnneks oli suht igas loos ka meloodilisemat osa, sellist, mida ka kõrv nimetab "muusikaks", sest selles on teatud äratundmine, harmoonia. see oli ikkagi krutskiga ja üsna funky. nende "hulluks minemiste" hetkedel oli tavaliselt korraga orbiidis üks pasunapuhuja kes oli seda nägu ja väänles nagu kuulutaks ette oma peatset surma. vaatasin neid tüüpe ja mõtlesin, et mis paneb neid sellist muusikat tegema? mina plännisin klaverit nii kui ma lapsena harjutamisest olin üdini tüdinud ja valasin pilli peale viha välja. ma mõtlen, et kas saab olla nii, et sees on kõik päris korras ja siis ikkagi tuled ja tahad oma ajud lavale laiali plahvatama panna? üks järeldus, mis ma tegin, oli see, et abiellumine pole Taanis popp. ainult Marial oli sõrmus. tasus minna küll, olen kogemuse võrra targem, aga kodus nende plaati peale ei paneks muidu kui teiste hullutamiseks. aga seda pole, sest neilt varastati Kopenhaageni leenujaamas kõik plaadid ära. tea, kas varas sai õnnelikuks? ;)

aa ja ekskursavend, -mailisõpra Margus Vaherit nägin ka enne mõlemat kontserti üllatuslikult (ta juhatas neid kontserte sisse esinejaid tutvustava jutuga). tore oli paar sõna juttu puhuda. ma veidi kardan seda kui sõbrad saavad staarideks. ma olen väga neile kaasa elamas, aga elu on näidanud, et nii nad jäävad järjest kaugemaks. aga jah, hea oli kogeda taas korraks Marguse sõbralikkust ja teada, et ta pole veel kadunud.

miks peaks?

http://www.epl.ee/artikkel/466209
ma ei ütle, et see artikkel oli üdini mõistlik, aga tõsi ta on, et ühiskond survab. ja ma tean, et ma pole selle mõttega üksi. samas väga loodan, et ei minust ega kellestki teisest ei saa ema olude sunnil lurjusest mõttetu mehega ainult selleks, et täita oma kohustust (ja igatsust?) saada emaks hiljemalt siis kui bioloogilisest kellast on saanud tiksuv pomm. (just praegu tuias kontoris ringi üks põlvepikkune tirts). see on hea, et probleemi nähakse, aga kahju, et vales kohas. kuidas parandada seda ühiskonda nii, et mehed hoiaks oma perekondi ja sooviks tulla metsast välja, visata puupüss nurka ja jäädagi.

õnnis aeg

neljapäev Hedvigi trio esines nii kaunisti Saku mõisas. Täna lähen Maria Fausti kuulama KUMUsse. Jazzkaar on mõnus. Laupäev esitles Trepikoja bänd oma uut plaati "Ta tuleb pea". Mulle meeldis. Koolis sai eelmine nädal 2 ainet lõpetatud ja see nädal on 2 viimast "loengut". Juba on vabam, aga samas ka eksamid ja hindamised hakkavad kuklasse hingama. 22 mai on viimane. Nii igav siis seekord.

naistele lõbus

http://vellovikerkaar.blogspot.com/2009/03/best-man-for-job.html

reede?

seljanka tööl vihjab reedet. põhimõtteliselt pole minu jaoks reedeid olnud juba septembrist, neid, mis lasevad mõista, et järgneb nädalavahetus. kui laupäev on kool, siis nädalavahetust polegi. homme saab kuulda, kas septembrist on reeded tagasi. oh, oleks vaid!

so called nädalavahetus seekord:

(nad nimetavad seda laupäevaks)
hommik algab söega. vaja oleks teha 7 A3`e vähemalt (3 x dünaamilisi pindu ja 4 x staatilisi), ma ei rõõmustu.
jätkub 12.40 koolis (ikka söega)
14.20 esimene kokkupuude indesign´iga (illustratoris enda pilti ma teha ei jõua, vb kaasnevad sellega mõned jooksuringid ümber koolimaja, õpetaja ähvardab)
10 minutit on aega koolist minna Pikk tn 20 kus tuleb infotund Kujunduskunstnikele järgmise aasta uue süsteemi kohta (neil on mõjuvõim taastada nädalavahetused!)
18 on Emmakese sünnipäev ja õnnistamine (tükike roosat?)

(pühapäev?)
Allikal on peale teenistust tüütu istumine, kinnitama või lükkame ümber eelmise ja selle aasta eelarveid. vahest läheb seal päris krõbedaks, aga hiiglama väsitav on see ka, alati!
preemiaks lähme Piretiga lõunale, me pole juba kuid kohtunud ja jutustanud.

elu pisiasjad

eile oli mul geomeetrias ainsana tehtud 12m2 näitusesaali perspektiivi kodutöö ja kõik tulid seda mu laua ümber vaatama nagu väikest kassipoega :) õpetaja kiitis ja pani hindeks 5. nüüd siis veel militäärisomeetria ja Karlssoni perspektiiv teha, loodan, et sujuvad needki.

üks tšikk oli end EKA parkla väljasõidu ette risti pamperit pidi kinni sõitnud. 5 tüdrukut kolmest erinevast autost vaatasid ja kõik tahtsid koju. nügisime tulutult. tuli helkurmees kivilahmaka ja tungrauaga ja päästis pärast ootamist 5e minutiga meid lõksust välja. ole sa tänatud, jõumees Junnu! bhah.

kunstnik?

tasub jalutada tööl mööda koridore ringi. just kuulsin, kuidas 1 koolitaja nimetas mind kunstnikuks ("mis selle kunstniku nimi on? Tulla või" keegi vastas "Tuuliki")

mu tööd pandi tähele (seekord nõupidamisteruumis).

oh, õnne suurt!

häbi

kuidas uskuda laulu "püha on elu" kui sel ajal lendleb tuhandeid linnusulgi õhku, et meil oleks ilus vaadata?

oh, teate, vahest on nii hea olla üksi! ja nautida seda, et saab kinno minna üksi ja lihtsalt jalutada üksi ja üldse olla üksi. (aga mitte alati). lihtsalt nüüd viimastel päevadel ma olen seda jälle õppinud nautima. mulle on alati meeldinud inimesed kes oskavad üksi olla ja rõõmu tunda sellest ajast ka. ma vist olen aegajalt ise üks neist. ja mitte see, et mulle inimeste seltsis ei meeldiks, meeldib ju küll, aga pole ka seda, et ma ilma teisteta oldud ei saaks.

kui ma vaatan enda ümber, siis ma ei näe mitte ühtegi inimest, kelle elu oleks üdini lihtne. mõtlen just murede ja probleemide mõttes. kui inimene ise on teinud kõik, et oma elu hoida selge ja puhtana, siis on neil raskused mõne oma pereliikme, sõbra vm-ga. kas siis haigus, kasvuraskused või sootuks midagi muud.

Emma kutsus

What Does Your Height Say About You?

Your Height Says You're Friendly
You are a warm, outgoing person.
You are a very social creature.
You value harmony, and you often play the role of mediator.
You are a very real and honest person.
You know how to kindly tell people the truth.
You crave love and approval. Luckily, you are a very easy person to love.
You are about as tall as the average Australian woman.

äriidee

mul on esimene praktiline disainilahendus mõttes mille kohta arhitektoonika õppejõud ütles: "Geniaalne." nüüd mõned nädalad hiljem hakkan seda ise ka vaikselt uskuma ;) olemas on esialgne väike makett. seotud pallidega. sellest teavad kursakaaslased, Miku ja vb keegi veel. loodan, et juhtub ime ja seda saab ka reaalselt teostada ning et ma loon oma firma mille kaudu müün neid ja edaspidi ka muid toredaid asju palju maha :) unistada ju võib. wannabe disainer, ajee!

5 viimast

avastasin, et 3/4 kooliaastast on läbi nüüd. jäänud on 5 tihedat koolinädalat (alates järgmisest) ja siis on kuujagu sessi, aga sess on juba pooleldi vaheaeg, sest saab võtta töölt mõned vabad päevad ja kooli ei tule minna rohkem kui max 8 x kuu jooksul (sest paar eksamit on enne ära). pealegi osad neist ainetest on hindamised, milleks enam eraldi uusi asju teha ei tule. nii et esimese aasta lõpp peaaegu paistab! ja veel rõõmsamaks teeb sellejuures kevade saabumine :)

Suvel Muhus maalime ja joonistame.

spikerdamine

mis teema inimestel sellega on?

eile oli kunstiajaloo eksam. õpetaja karm aga õiglane. tegi kohe alguses selgeks, et kui keegi spikerdamisega vahele jääb, siis teretulemast uuesti järgmisel aastal. ilma igasuguse vaidlemiseta. ma ei näinud, et keegi oleks vahele jäänud (umbes 70-100 in), aga õps oli ka palju auditooriumist ära. kursaõde mu kõrval spikerdas. ma ei tea miks.

meil kõigil on sama palju aega ju tegelikult. olgu, mõnel on lisaks koolile lapsed, a samas mitmel neist pole lisaks lastele tööd mis aega rööviks.

ma ei ütle, et ma pole kunagi elus spikerdanud, olen küll, aga vähe, sest see pole hea, mittemillekski.

tagasi...

Saaremaalt. ilus päike oli. käisin mõned korrad jalutamas ka. Uus-Roomassaare tänav on päris kena. puudeallee ja pisikesed tänavad ümber selle. palju vanaaegseid puitmaju.

avastasin, et puhkus ja lõõgastavad protseduurid lammutavad päris hoogsalt müüri mis ma enda ümber ehitada olen püüdnud. aga muidu oli hea. vaatasin 4 filmi ära ("Slumdog Millionaire", "The Curious Case of Benjamin Button", "Twilight" ja "Notebook"). kõik vaadatavad ja omamoodi huvitavad. lülitusin korraks teiste eludesse, mis küll mõnel harval korral leidsid valusa kokkupuutekoha mu enda omaga.

pühapäevane Siion tundus pärast Kuressaare laagrit palju kodusem. Tiina S. naeratusest säras päike :) gospelkoor laulis neil ilus-tuttavaid ülistuslaule (Tiina soleeris).

Valjala kalmistu ristid.

SPA

ülehomme ma tulen, Saaremaa!

protseduurid broneerisin ära.

ürdipärlivann.

solaarium(x2). (lunisin ekstra)

soolakamber(x3).

massaaž.

relaktsioonikamber.

parafiinkindad.

juukselõikusele lähen ka.

lisaks lõõgastusele on kunstiajalugu.

mesopotaamiast gootikani.

kui see saab otsa, tuleb oodata muud.

laupäeva hommik

viltused numbrid ei andnud ikka rahu ja tegin täna hommikul siis veidi ümber ja lisasin tähed ka.

reede õhtu

seekordne kodutöö laupäevaseks Illustratori tunniks. esimese katsetuse kohta käib kah, kuigi tean, et täiuslik see pole (ma kõiki asju ei osanud ise veel parandada).

muig

käisime täna isaga kaubamaja IM maci osakonnas mulle parallels EDU programmi otsimas ja päris veider oli kuidas iga küsimuse puhul (küsisime neid palju ja väga erinevate asjade kohta) vastas (mees)teenindaja pmst nagu mu isale. tuntav oli stampmõtlemine, et kindlasti see vanem härrasmees jagab arvutitest (sh macidest) rohkem kui nooruke naisterahvas. muidu oli hea müügimees. aga jah, eelarvamused. ega tema ju ei teadnud, et juhtumisi on neiuke töötanud tegelikult mitu aastat arvutitega ja jagab isegi macist oluliselt rohkem kui ta hallipäine (muidu väga osav) isa.

märgigraafika kodutöö

2 soovitust heaks abieluks

ma olen saanud elus 2 soovitust tulevase mehe valiku osas. vähemalt neid kahte ma mäletan.
esimese sain umbes 3-4 aastat tagasi Praha seminaris ühelt mulle võõralt (aga mu vanimale õele tuttavalt) eakalt välismaa mehelt. ütles, et ma peaksin vaatama, kuidas mees käitub oma emaga, et samamoodi hakkab ta tulevikus ka oma naisega käituma.
ja teise soovituse ütles (ameerika misjonär) Mel nende lahkumispeo õhtul aastake tagasi. ja see point oli, et ma ei lepiks vähemaga kui parim. Jumal tahab mulle parimat.
Mel on nüüd taevas, aga see mõte on mul meeles.

puuris

kui te soovite flegmaatilise Tulla rahutuks teha, siis pange ta tööle ilma tööta istuma ja nii päevadeks ja nädalateks ja üldse. ma tunnen, kuidas ma raiskan oma elu ära neil töövabadel päevadel. ootamine ei ole lihtne. eriti kui samal ajal saaks teha muud. ka asjalikke asju. nt külastada kooli raamatukogu ja lehitseda neid kunstiajaloo raamatuid mis nimekirjas ootavad. ükskord ma veel võtan end kokku ja ütlen õigetele inimestele, et nii ma ei suuda. aga ma arvan teadvat mis sellele järgneb, küll nad leiavad mulle mingeid jaburaid tegemisi ja olen ikka siin, puuris, mõtlemas mida kõike mujal samal ajal teha saaks.

ärge mõistke mind valesti, ma armastan elu.

(väljaspool tegevusetut puuri)

üha uuesti alguses

olen kohkunud selle Tartu-Tallinn maanteel eile juhtunud (4 hukkunuga) õnnetuse pärast. mäletan Jürgenit Saaremaa laagrist. ma isiklikult ei tunne teda, aga mõned korrad sai laagris seltskondlikult põgusalt suheldud ja karm on teada, et ma nägin seda rõõmsat noormeest vähem kui kuu aega tagasi ja enam teda polegi. see paneb oma elu üle järele mõtlema. ütleme nii, et on ka põhjust. taaskord. hea on teada, et ta säras oma usus Jeesusesse ja võib nüüd taevas olla. kui õnnetusega seonduvat klimpi kurgus vältida, siis räägin natuke ka nädalavahetuse reisist Dagne juurde. ma arvan, et meil oli hea lõõgastav aeg. siinkohal suured naeratused Dagnele, ainult tema teab lõõgastuse tõelist tähendust ;) reedel tegime sauna, laupäeval filmiõhtu koos naeruteraapiaga ja pühapäev käisime solaariumis. muidugi rääkisime maast ja ilmast tunde. väga naiselik ju :) Dagnega on alati nii värskendav rääkida, sest temas on seda resoluutsust, mille mina endas kaotanud olen. teoorias oleme me üldjuhul mõlemad tugevad, eriti kui see puudutab teiste elusid, aga praktikas olen mina nõrk. ma küll tunnistan oma nõrkust, aga ma ei tee just alati midagi selleks, et seda muuta. vahel teen, aga ma väsin ja annan alla. mõnikord tunnen, et tahan proovida elu ilma piirideta. jah, see võib olla ajutiselt põnev, aga enamasti veab mind olukordadesse kuhu ma sattuda ei soovi. millal ma tõmban teadliku piiri ja elan jälle oma elu nii, et see teisi ei riivaks? on see ülepeakaela võimalik? kas mul on piisavalt usku enda (ja Jumala ühistöö) tugevusse? kas täna on see päev alata jälle otsast? (oi kui tihti ma seda juba teen...)

õnnistatud

viimastel päevadel on mu kodu ainult öösiti köetud ja kui mul õhksoojuspumpa poleks, millega vajadusel olukorda leevendada, oleksin kodus jääsambaks muutunud. hea on, et mul termomeetrit pole, muidu oleksin ehk juba välja kolinud. täna hommikul aga üllatusin kui köögiukse avasin, köök oli nii mõnusalt soe. pehme ahjukütte soojus. hetkeks juba mõtlesin, et kuidas köök on nüüd siis nii, aga elutuba väga jahe. oh õudu, pliidiraud millega eile hilisõhtul teed tegin, huugas. õnneks midagi seal peal polnud ja midagi polnud süttinud ka. olen veel elus, tänu Jumalale!

tulen veel tagasi Kuressaare laagri juurde.

ma otsustasin sinna minna eelkõige selleks, et otsida suuremat Jumala lähedust. ja ka tegelikult selleks, et pääseda eemale Tallinnast ja igapäeva rutiinist ning keskkonnast.

nii mõnedki asjad said mulle selle nädala jooksul seal selgemaks. kui läksin vana-aasta viimastel tundidel eestpalvele sooviga, et saaksin uude aastasse minna täiesti puhtana ja et võiksin saada rõõmsameelsust juurde, siis Helari, kes mu eest palvetas, palus nii õigeid asju, kuigi ma polnud midagi täpsustanud. ta palus mulle tervet südant ja et kõik mustus mis mu sisse kogunenud on, eksimustega ja üldse, võiks viimseni kaduda. mul pisarad lihtsalt voolasid ja voolasid ja hakkas kergem.

kommuunielu

olin 27.dets.-2.jaan. Saaremaal Kuressaares misjonilaagris "Julge särada". kommuunielu sellepärast, et ööbisime koolis klassipõrandal umbes 10-15 tüdrukut ühes ruumis ja üldiselt olid kogu laagris ikka pidevalt samad näod (~150 noort). võtsin osa koori grupist, mis tähendas, et mul olid iga päev kooriproovid + mitmel päeval esinemised. mulle meeldib kooris laulda, päris tõsiselt ja juba palju palju aastaid. vana-aasta viimastel tundidel käisin eestpalvel, nii hea.. rohkem kohe laagrist ei oskagi kirjutada. sõrmed on pooljääs. aga muidu on elu selline, et ootan põnevusega, mida uus aasta toob.

aijaa, Mimi käis minu äraoldud ajal Tartus väljasõidul ja läks hamster Tikiga purelema ning pühadele omaselt on ta silmnähtavalt kosunud :)

võluroosiga

meil oli kolleegidega jõulusööming Viikingite külas. süldimuusikat tegi mees kelle puhul meie laudkond püüdis pea iga laulu puhul nuputada mis keeles ta laulab. Margus ütles tabavalt, et ta nagu oleks raadiost mingeid laule kuulanud ja siis hakanud kaasa lalisema ja arvanud, et nüüd oskabki selles keeles laulda :D 

kingiks saime fliisist pleedid, päris mõnus.

aga aga. mustkunstnik (Karl Eelmaa aka Charlekas) käis :) ja valis minu üheks oma abiliseks :) ütlesin: "oi, appi" ja esimene mõte ja kommentaar oli, peaasi, et ta mind pooleks ei lõika (ta ei kuulnud seda) :D esimene trikk pidi olema proovimaks kas mul ikka mustkunstniku võimeid on. andis mulle pihku ühe pisikese pehme tumepunase pallikese. pidin käe rusikasse suruma ja mõne hetke hoidma. kui lahti tegin, oli ühe palli asemel 3 :D kiitis, et poleks arvanud, et mul nii head võimed on :P arvas, et parimal juhul teen ühest pallist 2 :D hahaha. siis tegi kaarditriki. pidin ütlema ühe kaardi. ütlesin ruutu 8. valis välja siis kõikide mastide 8d. andis need mulle, segasin ära ja panin tagurpidi lauale ritta, ei mina ega keegi ei teadnud mis järjestuses. mul tuli valida sõrmega viidates millise arvan oma valitud kaardi neist olevat. ja oligi see :) siis pani kõik need kaardid ühte pakki ja peaaegu kõik teised kaardid olid muutunud valgeks. tegelt 1 ei olnud, a see vist oli tema aps :D ruutu 10 oli ka alles :D siis vist hakkas mulle tänutäheks kinki otsima. otsis valge salvrätiku millest hakkas voltima lille. muuseas rääkis, et varem tegeles voltimistehnikaga ehk origamiga rohkem ja ehk olen midagi sellega kunagi tegelenud. ütlesin, et tegelen. siis tegi jälle mingeid komplimente, et siis ta valis küll ju eriti õige mõttekaaslase vms. ütles, et teeb seda lille mulle erilise hoole ja armastusega. (pärast üks töökaaslane tögas, et kas roosiga tuli sõrmus ka kaasa, kuna ta mulle selle nii suure armastusega tegi :P) andis minu kätte välgumihkli, pidin vastvalminud lille põlema panema. tuli suuuuur leek ja selle asemel päris elus ilus roos. see oli mulle :) pärast lauas istudes veel aegajalt piilusin oma roosi, et ega see ometi paberiks pole moondunud :D kell on 12 läbi ja võluvägi pole ikka kadunud. roos on roos. järelikult oli ikka pettus, aga mis siis ikka. minu võlus ära :)

Sess

homme saab läbi minu esimene sess EKAs. minu senise elu meeldivaim sess! mitte ühtegi unetut ööd õppimiseks, sest tuupimisaineid pmst polnudki ja praktilised tööd on saanud kõik kuidagi mõistlikul ajal tehtud. ühel õhtul tegin küll 3 maali kolme tunniga :D sess ise on oluliselt lihtsam olnud kui loenguperiood. olen saanud nüüd rohkem vaba aega ja puhkust. eks nad muidugi on hoiatanud, et esimene ongi lihtsam. uskumatu tundub see, et koolis nagu käin rohkem kui Tartus, aga ainepunkte saan poole vähem. see sess annab mulle 11 AP olgugi et käisin koolis iga õhtu + laupäev lisaks. aga ma käisin ka päris korralikult kohal. need, kes mitte, on nüüd sessi ajal väss ja vähese ööunega. ma isegi ei tea, kas elu on õpetanud asju õigel ajal tegema või lihtsalt see, mida praegu õpin, on mulle nii palju meeldivam teha. eks nii üht kui teist vast.

jõulurahu justkui natukene juba on.

Mimi

Saage tuttavaks, see on Mimi! 

Minu uus koduloom. 

Väga elav ja kartlik.

väiksed võitlused

eile läks banaanikoor kotti, sest buss jõudis prügikastist varem.
piletikontroll ütles, et mu kuukaart sai eelmisel ööl läbi. trahvi ei saanud, huh.
geomeetria C sain parandatud B´ks, peaaegu Jumala ime! aga konspekti ja tehtud töid küsivad need, kes kogu semestri selles aines looderdanud on. ei tea, kas anda. kas teha nende hinde saamine kergeks?
kurguvalu on. haiged käivad tööl ja üks neist pesitseb minuga ühes karbis. tahaks minna koju, et haiged saaks rahus tööl olla.
"loengutesse" ma see aasta enam ei lähe, laupäev on photoshopi hindeline arvestus. iseenesest pole see ülemõistuse raske, aga ma pole võtnud/leidnud aega, et sellega eriti kodus tegeleda. nüüd tuleb võtta. nagu ikka.
porr porr, aga kui nüüd need pisikesed võitlused üle lugeda, siis näen, et pole ju viga midagi :)

Porolonist pingviin

16 aastat tagasi kiirustasin koolist Viru tn. otsas asuva pingviini jäätise putka juurde. Mingil põhjusel otsustasin osta oma esimesele õelapsele sünni puhul porolonist pingviini, hind 10 krooni. Olin 9 ja sain esimest korda tädiks. See oli pidulik päev, kõhus liblikad. Midagi täiesti uut. Suures ärevuses unustasin punased kindad putka eenduvale äärele. Kaotasin kindad, aga sain õelapse. Tänaseks on lisandunud 9 õe- ja vennalast. Kujunes nii, et lapsena hoidsin ma neid pisikesi, ka päris üksi vahepeal, aga nüüd kus olen suur ja teoreetiliselt lapsehoidjaks sobivam, pole ma viimaseid jõnglasi pea üldse hoidnud. Palju õnne, Anete!

esimene nädal

muljetan natuke kooli esimest nädalat.

kõik algas peale 29.08. EKA aktusega kell 16. avatud akadeemia koos päevastega. oli muhe. üsnagi kunstiinimestele vastav. nende kammerkoorist ootasin küll enamat ;) aga et siis olid sõnavõtud, alustades rektor Signe Kiviga jätkates dekaanidega ning lõpetades AA juhataja Anne Pikkoviga. KÕIK üliõpilased kutsuti ette nännikoti järgi (see sisaldas: hunniku reklaame, L. Lapini 5st loengust raamatu, EKA märkmiku, energiajoogi ja kondoomi). u. 250 nime kokku. pärast aktust tutvustati AA´le raamatukogu. 76´st inimesest oli kohal vast 15. ja siis oli meil veel oma õppetooli juhatajaga väike kohtumine. see oli siis n.ö. avapauk kooliaastale.

esmaspäev kohtusime rohkemate kursakaaslastega üldkompositsiooni loengut oodates. esmamulje oli täitsa positiivne. palju armsaid tüdrukukesi (selliseid minuvanuseid umbes), 4 veidi vanemat 30+ kuni 40+ ja 2 noormeest. üldkompa õppejõud oli meelidv proua, aga ta kurtis meie grupi suuruse üle ja loengus luges peaasjalikult igasuguseid tsitaate küll zen budismist ja Arvo Pärdilt jpm. kodutöö saime ka. kirjutada oma tühjuse kogemusest. järgnes (pappkastide) joonistamine. sellest õppejõust ma veel päris aru ei saa, et kas ta on väga konkreetne või muhe või 2 ühes. keskealine mees. teisip. õhtul oli intellektuaalomandi õigus (ehk teisisõnu autoriõigus) 30+ asjalik meesõppejõud, EKA jurist, kui täpne olla. ja värvusõpetus kus vaatasime u. 80ndate aastate soome kunstikooli õppevideot. õppejõud on tudisevalt vana, aga hea selline. palus rõõmsa meele järgmine kord kaasa võtta. kolmap oli taaskord joonistamine. seekord kortsus lillepaberi. mul tuli paberist kure moodi. kujutav geomeetria on ilmselgelt selle semestri kõige raskem aine mulle. missest, et olen joonestaja. sellist joonestamist ma pole kunagi varem õppinud. esmapilgul sellise kellaaja kohta aine üle minu mõistuse. neljapäev on mõnus. kultuuriajalugu x 2 David Vsevioviga. väga huvitavalt räägib. reede me maalime. mu kõhutunne ütles, et sama õppejõuga kelle juures ettevalmistuses käisin ja oligi nii. jälle tuleb kibekiiresti palju objekte ühele maalile saada. valisin teise strateegia. julge pealehakkamine ja ainult mõned objektid. näis, kas nii jõuan mõne töö valmis. laupäev on ka kool. arvutiõpetus. esimesed pool aastat õpime photoshopi. kulub ära.

miskipärast on mul joonistamises ja maalimises nii, et püüan väga tõetruult teha, nii nagu näen, aga ikka on nii, et kuigi kõik nagu oleks paigas, siis lõpptulemus on pigem igav ja inetu. teistel on parem. ma ei saa aru miks. ma vist vajan rohkem aega. ajakirjadest inimeste joonistamine sujub paremini. aga et siis selline oli lühidalt kokkuvõte esimese semestri ainetest ja õppejõududest. pealiskaudselt, aga midagi ikka. küsige, kui midagi konkreetselt rohkem huvitab. seda tuleb ka öelda, et mulle meeldib koolis. ma olen õiges kohas. kunst on mulle kõige õigem.

kooli!

Tänu Taevaisale ma lähen jälle kooli! seekord baka teisele ringile ja üht oma elu unistust täitma - kõrgkooli kunsti õppima. mind ootab selline vapustav õppeasutus nagu EKA ja erialaks kujunduskunst. tõesti põnev! näed, tuligi lõpuks üks positiivne kirjutis siia üle pika aja. ahjaa.. paar päeva tagasi tegin seda, mida ma ikka vahest teen - lõikasin ise oma juukseid. võtsin asja loominguliselt ;) nii et kui teile ütleb tere üks imeliku soenguga veidi tuttavate näojoontega tüdruk, siis olen see mina. 

PP`08

meie tiim
Trepikoja bänd (+teemaga silt)

susapusadest üks

kaks kuud on Piibli Päevadest möödas, aga ma pole tihanud sellest siia veel kirjutada. mõtlesin, et on targem lasta ajal suured emotsioonid vaigistada. ma avastasin, et ma olen oma loomingu kaudu väga väga haavatav.ja et mul on võimatu uskuda, et teismelised ei oska mõelda tagajärgedele. ja teistele. ma ei mäleta, et mina kunagi selline oleksin olnud. aga võibolla olen unustanud. ilmselt olen. taaskord tõdesin, et kristlased on lihtsalt inimesed. ei ole paremad, ei eksi vähem. ma nutsin seal. ühel õhtul. ning mõned nädalad hiljem veel üks põnts. vahest torgib. aga ise ma polnud ka ainult hea. ütlesin ka halvasti ja sain süümekad. sama ebatäiuslik. sama halb. kui mitte hullem. sest ma ju teoorias tean, mis on õige, mis vale..

aga kui nüüd rääkida, mis oli minu ülesandeks seal, siis olin spordisaali dekoratsioonide eest vastutaja. esimene suurüritus mul midagi sellist teha. ürituselt käis läbi umbes 600-800 inimest ja toimus Viimsi spordihallis.

tegin sinna:

- 57 patja istumiseks (materjalid ajasin välja Softrendist. suur tänu Marekile!)

- 2 susapusa (sümboliseerimaks sassis suhteid)

- 2x1m lavakujunduse teemaga millele sidusin peale 26 m paela

tegin neid osaliselt tööpäeva õhtutel ja nädalavahetusiti + võtsin ekstra nädal puhkust. ma nautisin seda tööd. sain ise planeerida oma aega. kui tahtsin, magasin kaua, kui tahtsin, toppisin hiliste õhtutundideni patju. ja ma sain midagi ise ära teha oma kätega. millegi nimel, kellegi jaoks. vabatahtlikult.

TAHAKS OLLA HEA

täiesti piinlik. ma olen viimasel ajal olnud selline kriitik, et häbi on ennast tunda.

võibolla on see enne ka olnud, aga tundub, et see on võimendunud.

samas ma arvan, et see tuleneb ka sellest, et mulle tundub, et olen suured asjad saanud oma elus (Jumala ja iseendaga) korda, et siis nüüd tulevad need muud rohkem nähtavale. samas on see positiivne, et ma ise juba seda märkan, kuigi vahest süda tõmbub kokku, kui näen, millist kurbust ja valu on võinud minu kriitilised sõnad teiste kohta tekitada. nii neile inimestele endile (kui nad on neid sõnu kuulnud), Jumalale kui ka tagantjärgi mulle endale.

oh, kuidas vahest tahaks olla täiesti eksimatu inimene! tahaks lõpuks olla hea.

ma vahepeal arvasin, et mul on päris hea iseloom. aga nüüd ma näen üha enam, kui palju on ikkagi tööd.

üks suur oluline asi, mida ma selle aasta algusest olen püüdnud teha, täiesti teadlikult, lugeda Piiblit iga päev. ja mitte lihtsalt ideaalis, et ma püüan, vaid väga konkreetselt. mul on üks kalender, mis aitab Piibli aastaga läbi lugeda. erinevatel perioodidel oma elus ma olen lugenud Piiblit väga erinevalt. mu elus on olnud aegu, kus ma kasutasin iga võimalikku hetke Piibli lugemiseks. ma täiesti "ahmisin" Jumala sõna. tihti lugesin mitu tundi päevas ja ma tundsin end sel eluperioodil Jumalale kõige lähemal. aga on olnud ka perioode, kus ma päris pikalt ei lugenud üldse. nädalaid kindlasti, ilmselt ka kuid.. ja absoluutselt ma sel perioodil usuliselt ei kasvanud. see oli teatud mõttes trotsiaeg. eelkõige just kaaskristlaste vastu. hästi lihtne on vaadata teiste kristlaste elusid ja nähes seal asju, mis meile ei meeldi, laseme oma usuelu ka sellest kõigutada. aga see on absoluutselt vale! see ei vii meid Jumalale mitte raasugi lähemale. tuleb vaadata Jumalale ja igatseda rohkem olla Jeesuse moodi ja asi mis tõeliselt loeb, on meie suhe Jumalaga. meie vastutame oma tegude eest. ja me ei tohiks end lasta maha kiskuda teiste tegude tõttu. mul on hästi palju veel areneda. tõesti, HÄSTI palju, aga see igatsus on minus olemas. andku Jumal mulle tarkust ja jaksu seda teha!

2 MÕTET

2 head vaimulikku mõtet mis ma viimase nädala jooksul kuulnud olen on omavahel seoses.

1.) kui kirikus/koguduses oleksid kõik inimesed minu moodi, kas see oleks hea kogudus?

2.) kas ma olen oma koguduse gaas või pidur? (kristliku elu elamise mõttes)

NATUKE KÕIGEST

et siis selline on mu tuba praegu ja usute või mitte, aga see rõõmustab mind :)

2 või 3 nädalat tagasi hakkasin esimest seinaosa tapeedist vabastama, aga peatselt peale seda sain jääl uisutades väikest viisi trauma osaliseks.

kohtusid minu sabakont ja jää. ja pea.

korraks jääl pikutades mõtlesin, et tea, kas ise siit enam tõusengi. aga vapper nagu ma vahel olen, tõusin. läbi suure valu.

ütleme nii, et mõnda aega ma ei kummardanud, kükitamisest rääkimata. aga ma sain käia, tänu Jumalale! kuigi jätsin ilmselt pigem jalutaja mulje. või raseda, kes suure kõhu tõttu tempot ei arendada.

auto välja suremist jms (mida õnneks väga tihti ei juhtu :P) raputust ma ikka veel ei talu, aga eile esimest korda avastasin, et nüüd ma jälle saan teha enamus neid asju mis varem. aga spordivõistlustele ma veel ei kiirustaks :D hah, nagu mul oleks sinna põhjust minna.

tegelikult ma tahtsin seda öelda, et olen sellel nädalavahel saanud remonti edasi teha ja sellest on suur suur rõõm :)

ja siis täna käisin ostsin PP susapusade jaoks kangad ära. väga ilusad said. eks peab padjavabriku asemele susapusa oma tegema. 46 patja ootab luiges PP'd. mõned lähevad neile veel seltsi kui saan mahti Softrendist toppimismaterjali lisaks tuua.

valge perfoplaat ja purk värvi vajab veel soetamist, aga mulle tundub, et kui Jumal lubab, siis saan ilusti asjad õigeks ajaks valmis. ja ma väga loodan, et need tulevad änksad (mitte, et ma seda sõna kasutaksin).

PAPS LÄKS TAEVA

paps läks eile taeva(sse).

pühapäev käisime teda Herty ja Marjega vaatamas. teda Järve haiglas lamamas nähes hakkas mulle lõpuks kohale jõudma, et tema aeg hakkab otsa saama. kurbus tuli sisse, kui mõtlesin, et tal puudub jõud, et aknast välja vaadata, puudub jõud, et käia, puudub jõud, et teha kõiki neid igapäevaseid asju.. aga temas oli veel piisavalt jõudu, et meil kätt suruda ja meiega natuke juttu rääkida. ma sain aru, et see on hüvastijätt.

autos arutasime pärast, et peaks õdedele-vendadele teatama, et kes veel teda näha tahab, mingu kindlasti lähipäevil. helistasin.

ema ütles, et pangu ma tähele, et paps ootab isa ära.

ja nii oligi.

isa tuli E. vastu T. kolmenädalaselt reisilt (Peruu ja Equador) tagasi ja T. õhtul läksid nad Anti ja Mikuga papsi vaatama.

õhtul hiljem küsisin veel Mikult kuidas papsil oli ja viimase lausena ütlesin talle, et onju ta on hääbumas?

järgmine õhtu kui peale tööd vanemate juurest läbi läksin, helistas meie pastor, et paps olevat hommikul koomasse langenud. isa läks haiglasse. ma ei tea, kas ta jõudis sinna vahetult peale papsi surma või suri paps siis kui ta lapsed tema juures olid. igatahes on ta nüüd taevas. mamma, mimmi ja papi juures. loodan, et onu Sepo on ka nendega.

PS. Paps ehk vanaisa Herbert sündis 30.09.1916 ja suri 16.04.2008 17:30.

St. ta suri täpselt 25 ja pool aastat peale minu sündi, sest mina sündisin 16.10.1982 kell 17:30.

elevant maalib minust (mitte-abstraktset) paremini.
vaadake ise. http://www.youtube.com/watch?v=_LHoyB81LnE

aa ja mulle juba mõnda aega tundub, et mul on liiga palju asju. ja enamus neist on sellised, mida ma iga päevaselt või isegi mitte iga aasta ei vaja. 

näiteks mälestuste kastid. mul oli 8 väiksemat sorti kasti ja kingakarpi täis vanu kirju, päevikuid, kaarte jne. ühtviisi armas on hoida niimoodi neist inimestest ja olukordadest kinni, aga kui mul juba 25sena on nii palju neid reaalsel kujul asjadena, siis mis veel 75sena. otsustasin ebaolulisemad minema visata. nt 10 aastat vanad kirjad kirjasõpradelt kes mitmetel viimastel aastatel pole mu elus üldse olnud. need olid kirjad stiilis kuidas läheb ja mis muusika sulle meeldib. või siis kirjad nende igapäeva tegemistest. vahvad lugeda, aga reaalselt ei oma minu praeguses elus teab mis suurt rolli. 

ja siis on veel igasugused kingitused (hunnik pehmeid loomi, mida uskuge või mitte, mulle ikka aeg-ajalt sõbrannade poolt kingitakse) ja enda ostetud raamatuid, kunsti asju, kangaid ja mida kõike veel.

mulle on eeskujuks inimesed, kes väheste asjadega elavad, aga millegi pärast on minust tahtmatult saanud nende vastand.

olen ma enese tahtmata asjade koguja?

paar ruutmeetrit betooni on mind õnnelikuks teinud.

kas mulle meeldib tapeeti eemaldada? absoluutselt!

eriti oma kodus. see ongi kodu loomine minu jaoks. ise tegemine.

ja nii loominguline ja täis üllatusi. üldse ei tea, mis tapeedi alt välja tuleb. kohati on nii Hundertwasser, et muudkui paneb käega kumerust katsuma ja nõusolevalt naeratama tema kumeruste ja ebatasasuste filosoofiale. ja need pisikesed augud mis betoonis on, annavad talle ka oma näo. ja see jahedus. ja need harvad pahteldused. kraapida maha seda roosamannat ja selle alust saepuru tapeeti on minus tõesõna suurt rahulolu tekitanud. kuigi mina selle heledama roosa värvi siia 2,5 a tagasi valisin olude sunnil, siis lootsin, et see saab omaks. aga ei saanud. vana tapeedi eemaldamine on nagu halbade mälestuste unustamine. varasemate elanike tülide maha kiskumine. nii kaugele võib viia natuke tööd kodus. hah :) naeratan ja olen endaga rahul. 

siis veel PP kujundus, R&K maal, EKA ettevalmistus, sellist elu ma olengi tahtnud :)

oh, nii hea :)

ma sain teada, et mu nimi tähendab väikest tuult. väike on lisandina nii olulilis-armas. rohkem minulik :)

uus aasta tuli Võistes perega.

käisime mängisime häid haldjaid ja viisime mõned küünlad nende hauale, kus oli pimedus. üldiselt oli seal surnuaias palju iluvalgust. lummas mind. sellised asjad meeldivadki. küünlad ja teiste peale mõtlemine. ja pere ka. aga imelik on see, et üksildus tuleb siis kui teistega koos olla. muidu on üksindus ja see on täiesti normaalnähtus. pigem meeldiv kui ebameeldiv.

sain omale suuuure teki 220x240 cm. nagu uus elu kohe. paks, suur ja kohev tekk. nagu printsess magan :) ja uued padjad ja voodiriided. vähemalt ise vaimustun.

aa ja nüüd on elu macbookiga. maailma üks ilusamaid väljamõeldisi. eks ma pean kohanema. praegu nt ma ei saa tekstifaile pooli lahti mis mulle saadetakse, aga üritan netist tirida openoffice'i vms. nägin juba, et teoorias on seda ka macile.

puhkuse ajal käis mul 3 x külalisi. selliseid, kes pole kas üldse käinud või harvad tulema. nt Väljamäed (Kaarel, Melita, Hugo Feliks) + Dagne, Kersti, Veljo ja Teele. kogu sellest inimreast oli varem ainult Kersti käinud. tore, et vahest siia laagrisse ka inimesi tuleb. enamasti öeldakse, et hirmus kaugel elan :P

vahest ma mõtlen, et Jumal on mu unarusse jätnud. aga nii kui see mõte on peast läbi käinud, saan aru, et ise ma olen. ja tõeliselt super on Tema juures see, et Ta on alati leitav. isegi kui mina vahel teen nägu, et ei märka, siis ma enamasti oskan ja tean kust Teda otsida. nagu pisikesed lapsed kui nad peitust mängivad. sa tead, kuhu nad end peitnud on, aga vaatad mööda mitu korda, et mängu võlu mitte rikkuda. et siis see tegelikult nagu polegi kaotamine ja võibolla ei jäetagi kedagi unarusse vaid lihtsalt vaadatakse mingil põhjusel mööda. enamasti paraku isekal põhjusel küll..

selle aasta kõige jõululikum asi minu jaoks oli kooriga vanglas käimine.

oma kapslist välja astumine. mul on üks tuttav politsei, kes ütles, et vanglas käimine imeb teda tühjaks ja tekitab masendust (vabandust, ei mäleta täpseid sõnu), aga mina seda ei tundnud.

pigem ma tundsin, et sain mingismõttes teha midagi, mida ehk Jeesus oleks teinud. 

ka oli hea, et me kogudus otsustas teha ühele kristiine linnaosa abivajavale perele kingituse. sellistest asjadest on ainult rõõm osa võtta. ma väga loodan, et see läks õigesse perre. ja ma loodan, et sellised asjad ei jää viimaseks. just need, kus tõesti abi vajatakse ja mitte ainult rahalist. 

justkui nagu jõulude mõte polekski üldse enam lumes mida meil järjekordselt polnud.

vaid pisikestes imedes.

sõpradega on ka saanud väga head aega koos veeta. nii telefonis kui näost näkku.

need ongi jõulud.

Jeesus sündis, et olla ise suurim ime.