viimastel päevadel on mu kodu ainult öösiti köetud ja kui mul õhksoojuspumpa poleks, millega vajadusel olukorda leevendada, oleksin kodus jääsambaks muutunud. hea on, et mul termomeetrit pole, muidu oleksin ehk juba välja kolinud. täna hommikul aga üllatusin kui köögiukse avasin, köök oli nii mõnusalt soe. pehme ahjukütte soojus. hetkeks juba mõtlesin, et kuidas köök on nüüd siis nii, aga elutuba väga jahe. oh õudu, pliidiraud millega eile hilisõhtul teed tegin, huugas. õnneks midagi seal peal polnud ja midagi polnud süttinud ka. olen veel elus, tänu Jumalale!
tulen veel tagasi Kuressaare laagri juurde.
ma otsustasin sinna minna eelkõige selleks, et otsida suuremat Jumala lähedust. ja ka tegelikult selleks, et pääseda eemale Tallinnast ja igapäeva rutiinist ning keskkonnast.
nii mõnedki asjad said mulle selle nädala jooksul seal selgemaks. kui läksin vana-aasta viimastel tundidel eestpalvele sooviga, et saaksin uude aastasse minna täiesti puhtana ja et võiksin saada rõõmsameelsust juurde, siis Helari, kes mu eest palvetas, palus nii õigeid asju, kuigi ma polnud midagi täpsustanud. ta palus mulle tervet südant ja et kõik mustus mis mu sisse kogunenud on, eksimustega ja üldse, võiks viimseni kaduda. mul pisarad lihtsalt voolasid ja voolasid ja hakkas kergem.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar