tööl

täna tehti pilti. meie olemegi Tammeri kontorirotid.

Miku kihlus

Mu väikevend kihlus 10.01.2010. Muidugi mul on väga hea meel nende üle, sest Miku leidis omale väga meeldiva ja armsa naise! Aga paratamatult närib natuke hinge ka, et 6 aastat noorem vennake jõudis minust ette. Olen justkui hiljaks jäänud. Tean küll, et tobe jutt, aga lihtsalt tunne on selline. Samas tean ka, et 21 aastaselt olin paljuski teine inimene kui täna, ja võimalik, et poleks teadnud milliseid omadusi ma oma mehes otsin. Targem olen nüüd küll, aga mõni lollus oleks tegemata jäänud. Meie pere kuuest lapsest abiellun mina kõige vanemana. Aga mis siis ikka. Palju õnne Mihklile ja Kristile! Rõõmsast südamest!

tühjendades kohvrit

sattusin vaatama üsna juhuslikult filmi "Up in the air". film ise oli nagu hollywood ikka, aga seal räägiti muuseas kohvritest. mis kellelgi kohvris on. alguses käsitleti kohvrit kui asju mida me omame ja hiljem kui kontakte keda me omame. minu kogemus ütleb, et on erinevaid inimesi (ma ei väsi seda kordamast). on neid, kes tahavad oma kohvris hoida alles kõike. nii asju kui inimesi. ja on neid, kelle kohvrid on päris tühjad. on neid, kes hindavad praktilisust ja neid kes peavad kvantiteeti kvaliteedist tähtsamaks. on neid, kes hindavad ennast üle teiste ja on neid kes hindavad teisi enam kui ennast. minu kohver on jäänud viimasel ajal kõhnemaks ja ma tean miks ma seda teen. aga eks igaüks valib ise oma tee.

EMO 18

tervisehädad viisid mind haiglasse kontrolli. minu esimene kogemus haiglas olla patsiendina kogu minu 27 elu-aasta jooksul. või noh, kui ma sündisin, siis olin ju ka haiglas.. perearst andis eile saatekirja Mustamäe Haigla EMO osakonda, et teha mu kõhust kiirkorras ultraheli. veetsin 2-3 h tilgutite all kuni arstid mind analüüsisid. midagi suurt ja hullu pole, lõikusele ei saadetud ja see põletiku vedelikukogum mis mu kehast leiti, kaob ehk peagi antibiootikumide kuuri abiga. üsna stressirohke päev. vähemalt on nüüd haiglas käidud.

huumor

http://vellovikerkaar.blogspot.com/2009/11/survivors.html

orav rattas

umbkaudu gümnaasiumi lõpuklassis taipasin ära, et olen lihtsalt üks orav inimkonna käimalükatud rattas. see ei olnud hea tunne. täna tunnen end jälle.. 14 h kodust eemal iga päev tundub väsitav. 7.30 tööle, 21.30 koolist koju. põhimõtteliselt olen eluga rahul, aga kui vaadata seda kooli- ja kodutööde hulka, füüsilist väsimust ja vähest uneaega, siis vahest tahaks lihtsalt rattalt maha astuda ja olla. varsti saab. jõulud on selleks, et hingata.

"Jah, kujutage ette, ta on veel vanas eas hakanud edasi õppima," ütles Juulius.
.....
"Aga kas see ongi nii hilja?" küsis Anna. "Kes meie inimestest saab üldse oma hariduse normaalsel teel? Ei jää muud üle, kui tuleb püüda pikemal ja vaevasemal teel, aga püüda tuleb, kui inimene ennast tunneb kutsutud olevat".
"Kuule nüüd!" ütles Emmi. "See tuleb sellest, kui inimesel ei ole naist ega lapsi."

tsitaadi lõpp.
(Karl Ristikivi "Rohuaed", Pegasus 2008, lk 195)

blush

tühi kumm. abipalve. lumeleopard. ja sünnipäeva unustus. jõulu pärast tüli ka. aga ikka ei saa öelda, et halb päev oleks.

27

sünnipäev on tore päev!

hommik algas nii nagu oodata oli. avasin silmad ja kõik oli nii nagu muudel päevadel. AGA! varsti hakkasid esimesed smsid tulema. tööl oli traditsiooniline. Aare 3 roosi ja kolleegide kimp, firma kingid ja käepigistused. kuna tööd ei olnud, sain rahulikul päev läbi lugeda õnnitlusi, tänada ja päeva nautida. peale tööd tuli Kaili külla väga ilusa lill-puuga ja peale teda tegid üllatusvisiidi Miku, Kristi ja Välk koos järjekordse kauni potilille ja kinder surprise´iga. nii nii hea meel oli neid näha :) siis juba võtsin suuna bussiga linna poole, et Dagnega veeta õhtu kreeka restoranis Artemis. oli palav, aga hea. edasi läksime C`est La Vie´sse väiksele veinile ja sünnipäevakoogile. meiega liitus Melita sooja kallistuse ja andeka kingiga. meeldivad õed! koju viis Pita takso :) Minu päev oli jõudnud öösse. laupäeval toimetasin kodus, nautisin sünnipäeva päevitust solaariumis ja õhtul võtsin vastu Pireti, Kristeli ja Kaire. järjekordne meeldiv naistekas armsate kingitustega! pühapäev oli Audentese saalis Allika 105. aastapäev. Laulis Oleviste ülistuskoor (sai ülistust kaasa laulda!), jutlustas Meego ja tervitama oli tulnud teiste seas ka Kristiine linnaosavanem Mihhail Korb. Olgugi, et eesti keelt annaks tal veel lihvida, siis sõnum oli südamlik. Armastusest ja hoolimisest. Kogu teenistus oli samast sõnumist kantud tegelikult. Südantsoojendav ja samas ka väljakutseid esitav. Dagne kutsus Bärensonide juurde külla. Olin külaline kes ei oska õigel ajal lahkuda ja jäin sinna päris õhtuni kuni viisin Dagne 21sele laevale. Külalislahke pere ja nii soe. Vaadates nende peret ja kuidas nad Pita & Bööma laste ümber kõik koos toimetavad, oli nii armas. Sain väikest 5´e kuust Saarat süles hoida ja Hugo autoparklale seinaks olla. ka mina igatsen omale päris oma perekonda. just sellist kodusooja.

viimane 26

täna tegin papist lambi.
93% õnnelik. just nii. ja see ülejäänud 7 tuleb jõuludeks, kui mitte varem.
nüüd ma tean.
olen selles päris kindel.

sünnipäev

...on ülehomme.

aga mul on viimastel aastatel oma sünnipäevadega issue. alates sellest ajast kui ma üksi elan tegelikult. lapsepõlves tegi selle päeva eriliseks see, et pere laulis hommikul üles ja ema oli tordi või koogi teinud ja köögilaua pidulikult katnud. sünnipäevad olid need päevad kui pere sõi koos hommikust. erilis-ilus! soe tunne on jäänud sellest sisse. aga üksi elades on need sellepärast kuidagi eriti külmad ja nukrad. avades sünnipäevahommikul silmad, vaadates toas ringi, tundub, nagu midagi oleks valesti. aga eks ma püüan sellesse täiskasvanulikult suhtuda :) ei, ma ei oota, et te tuleks mind sünnipäeva hommikul üleslaulma, ma lihtsalt räägin, miks alati ei ole tore üksi elada.

muidugi pole mul olnud elus ühtegi üdini kurba sünnipäeva. päevapeale läheb tuju alati rõõmsamaks, sest ikka on inimesi, kes selle päeva oma heade soovide ja kohalolekuga rõõmsaks teevad :) nt seekord plaanin minna Dagnega õhtusöögile Kreeka restorani ja ma tean, et meil saab olema järjekordselt tore aeg. nii et on, mida oodata :)

Lola

ma vahest kirjutan välja nimesid mis mingi hetk sümpatiseerivad väga. selle nädala alguses kirjutasin Lola. aga juhtus nii, et täna üllatuslikult tuli üks pisike Lola mulle külla. imearmas väike. nii on ennegi korduvalt juhtunud, et saan mingi uue mõtte ja siis mõned päevad või nädalad hiljem leian selle kuskilt reaalsel kujul. natuke imelik on, aga mis teha..

tänasest algab elu voodiga. suur tänu Hertyle ja tema sõbrale Kristjan B'le abi eest!

vastuoluline rahvas

eilse õhtu vestluse käigus ma avastasin, et ma ise olen ka üks neist mossitavatest bussi-eestlastest, kes ikka üliväga valib keda enda kõrvale istuma lubab. (siiski mitte bussis). tõsi ta on, et me eestlased tunneme end üksikuna, aga eile jõudis mulle kohale, et see on suuresti meie enda valik. me õigustame oma üksiolemist tavaliselt sellega, et lööme rusikaga vastu rinda ja ütleme, et tahamegi üksi olla. meil ei ole sõprade jaoks aega, sest meil on karjuv vajadus olla praegu (ja tihti edaspidigi) üksi. ma ju tean. aga sellest hoolimata kipume nukrutsema aegajalt oma üksinduse üle.

Tartust

reede saabusid siis palgakärped ka meie manu.

päeval startisin bussiga Tartu poole. vist viimati sõitsin sinna bussiga ülikooliaegu, nii 4 aastat tagasi. valge pikk seelik toob tähelepanu ja teeb endal ka enesetunde naisemaks ja pidulikumaks.

olin viimane siseneja bussi ja sain bussijuhilt kommi. 1 kole asi eestlastest on pahurlikkus ja egotsentrilisus kaugsõidubussides. kõik nad hõivavad võimalusel 2 kohta. buss oli pooltühi, aga kui järjest bussi sabapoole astusin, nägin, et kõik on teise koha oma asjadega hõivanud. läksin lootusrikkalt edasi, kaugelt ju asju ei näe ja paistab, et koht on tühi. olin jõudnud üsna lõppu, kui otsustasin ühelt keskealiselt naiselt küsida, kas koht tema kõrval on vaba. tädi kõigepealt viivitas ja siis hakkas pahura näomiimkaga mind terroriseerima. ütlesin, et olgu, lähen mujale. seal oli mingi mees ka osalt oma seljakotiga laiamas ja ka tema üldse ei rõõmustanud, et ka minul oli tahtmine istuda. kahju. kuigi olin esimese poole päevast vaadanud ilm.ee vahendusel Tartu jahedat tumepilvist ilma, siis minu rõõm oli suur, kui nägin, et ilus ilm tuli Tallinnast bussiga kaasa. astusin bussijaamast Eini juurde ja sealt pärast poodi Väike-Kaare tänavale teoloogide kursa kokkutulekule. kohal oli vast 1/3 neist, kes me aastal 2001 alustasime. enamuse eludes pole suurt muutunud ja kinnitust sai see, et oma kujunduskunstnikega oleme lähedasemad. aga eks tore oli ikka neid näha üle mitme aasta. Tartus olles nautisin kõige enam jala käimist. need puudealleed ja ilusad puumajakesed! tunnen puudust neist tänavatest ja jala käimisest. kodune. laupäev olin Eini juures üsna tubane, sest pisikud tegid olemise ebamugavaks. nohu ja paks pea. tänaseks on lisandunud nõrkus. Tartu laulupeopileti loovutasin Einile ja ise jäin magama. kuna Eini fordil olid mootorijamad, siis tulime Eini ja tema poistega tagasi õhtuse bussiga Tallinna. saamine sinna oli tsirkus omaette, aga las see praegu jääb.

sain nüüd natuke segast tööd, vahelduseks on tööd teha päris hea.

eesmärgid

17.04.2009 oli meil kolleegidega ajajuhtimise koolitus. ma teadsin juba ette, et suurt kasu mul sellest pole, sest ma olen üsna hea ajaplaneerija. see sai kinnitust. 1 kõige olulisem ja põnevam asi sealt oli tabel "eesmärgid" mis meil tuli täita kohapeal. Valisime valdkondadeks töö, pere, tervis, raha ja haridus. vastata tuli 12 kuu, 3-5 aasta ja elueesmärk. paljud olid kõvasti jännis, mis sest, et pea kõigil, peale minu, on juba lapsed ja enamus vastanutest minust tublisti aastaid vanemad. vist lõpetasin esimesena, sest mul on üsna selge mis on minu eesmärgid.
panen siia kirja ka.
12 kuu eesmärgid eelnimetatud valdkondades:
soovin jätkata samas kohas tööd (s.o. T-Tammer joonestajana) võttes lisaks loomingulisi pakkumisi. pere osas tahaksin teha õigeid otsuseid (sest need võivad mõjutada kogu ülejäänud elu). tervise seisukohalt tuleks rohkem jalutada ja värskes õhus liikuda. Rahaline eesmärk on stabiilne sissetulek + väike lisa. Hariduse eesmärk on praeguseks täidetud - lõpetasin EKA kujunduskunsti I kursuse.
3-5 aasta eesmärgid:
Teha rohkem loomingulist tööd, abielluda hea mehega ja saada esime(sed) lapsed (abielu ise pole eesmärk kui sobivat meest sõrmusega ei ilmu), süüa tervislikult ja leida mingi moodus liigutamiseks, piisav sissetulek ja lõpetada EKA (ehk 2.kõrgharidus).
elueesmärk:
teha tööd mida ma tõeliselt naudin, õnnelik pereelu, tervislikud eluviisid, hea toimetulek ja õppida neid asju mis huvipakuvad.

Jenni lapsed

ammune soome kirjasõber Jenni leidis mu facebookist. ta on vahepeal abiellunud, saanud 4 last, oma kodu, koera, kassi, 2 jänest ja hambaarsti hariduse ja ta on ilmselgelt õnnelik. minuvanune tüdruk. mul on ta üle hea meel, aga mis on saanud minust? mitte, et mul midagi poleks, aga järelkasvu ju mitte... vahest pole sellest lugu, aga eile tegi natuke nukraks küll. pildil Jenni lapsed.

puugivuugi

Allikal tunnistasin püsiühendusest. ma seekord üleliia ei pabistanudki ja suutsin kogu jutu (v.a. kirjakohad) peast jutustada. 7 in tulid tänama, nii armas.

Lootuse Festivali koorivorm on valge pluus, sinine sall ja pustad püksid või seelik :S pärast seda kui olin 2 valget lühikeste varrukatega särki ära ostnud, öeldi järgmises proovis, et olgu pikad varrukad. ma tunnen, et pean kõvasti veel alandlikkust õppima.

1 hindamine veel koolis ja siis tuleb suviseid Muhu viiruspuuke ootama jääda.

ma juba kardan.

jazzkaar

esmaspäev käisin Dagnega KUMUs kuulamas Maria Fausti. tüdruk Eestist kes õppis ja elab Taanis. põneva madala häälega, aga mängis hoopis alt saksofoni. lisaks temale olid laval 7 välismaa tüüpi, pillidest olid esindatud veel 3 saksi, klaver, kontrabass, trompet, basskitarr, trummid ja muud kilisevad & kolisevad asjad. esimese loo esimene pool oli üsna ehmatav. selline "elame end pille kuritarvitades välja" stiil. see pole mulle. a õnneks oli suht igas loos ka meloodilisemat osa, sellist, mida ka kõrv nimetab "muusikaks", sest selles on teatud äratundmine, harmoonia. see oli ikkagi krutskiga ja üsna funky. nende "hulluks minemiste" hetkedel oli tavaliselt korraga orbiidis üks pasunapuhuja kes oli seda nägu ja väänles nagu kuulutaks ette oma peatset surma. vaatasin neid tüüpe ja mõtlesin, et mis paneb neid sellist muusikat tegema? mina plännisin klaverit nii kui ma lapsena harjutamisest olin üdini tüdinud ja valasin pilli peale viha välja. ma mõtlen, et kas saab olla nii, et sees on kõik päris korras ja siis ikkagi tuled ja tahad oma ajud lavale laiali plahvatama panna? üks järeldus, mis ma tegin, oli see, et abiellumine pole Taanis popp. ainult Marial oli sõrmus. tasus minna küll, olen kogemuse võrra targem, aga kodus nende plaati peale ei paneks muidu kui teiste hullutamiseks. aga seda pole, sest neilt varastati Kopenhaageni leenujaamas kõik plaadid ära. tea, kas varas sai õnnelikuks? ;)

aa ja ekskursavend, -mailisõpra Margus Vaherit nägin ka enne mõlemat kontserti üllatuslikult (ta juhatas neid kontserte sisse esinejaid tutvustava jutuga). tore oli paar sõna juttu puhuda. ma veidi kardan seda kui sõbrad saavad staarideks. ma olen väga neile kaasa elamas, aga elu on näidanud, et nii nad jäävad järjest kaugemaks. aga jah, hea oli kogeda taas korraks Marguse sõbralikkust ja teada, et ta pole veel kadunud.

miks peaks?

http://www.epl.ee/artikkel/466209
ma ei ütle, et see artikkel oli üdini mõistlik, aga tõsi ta on, et ühiskond survab. ja ma tean, et ma pole selle mõttega üksi. samas väga loodan, et ei minust ega kellestki teisest ei saa ema olude sunnil lurjusest mõttetu mehega ainult selleks, et täita oma kohustust (ja igatsust?) saada emaks hiljemalt siis kui bioloogilisest kellast on saanud tiksuv pomm. (just praegu tuias kontoris ringi üks põlvepikkune tirts). see on hea, et probleemi nähakse, aga kahju, et vales kohas. kuidas parandada seda ühiskonda nii, et mehed hoiaks oma perekondi ja sooviks tulla metsast välja, visata puupüss nurka ja jäädagi.

õnnis aeg

neljapäev Hedvigi trio esines nii kaunisti Saku mõisas. Täna lähen Maria Fausti kuulama KUMUsse. Jazzkaar on mõnus. Laupäev esitles Trepikoja bänd oma uut plaati "Ta tuleb pea". Mulle meeldis. Koolis sai eelmine nädal 2 ainet lõpetatud ja see nädal on 2 viimast "loengut". Juba on vabam, aga samas ka eksamid ja hindamised hakkavad kuklasse hingama. 22 mai on viimane. Nii igav siis seekord.