tänane tarkus töölt:
riisi süües vaata, et silmad kitsaks ei läheks!

helistas mulle Gädri, ja ütles, et ta on patune tüdruk.

hah.

et siis sellised töökõned täna.

mina saadan klaasitellimused Ulvarile, aga vastab Gädri.

iga päev vastab, ja ütleb, et päev hiljaks jääb.

täna ütles, et patune on.

mõni ei taipa seda kunagi.

aga tema ütleb kohe nii otse, minule, kes ma temale isegi ei kirjuta.

mitte mulle pole vaja oma patte tunnistada, võõrad inimesed, võtke teadmiseks.

:D

väga sisutihe aeg. armastan elu. kas ei peaks?

minu esimene postitus 25sena, ise olen ikka sama.

kõige paremad kingid ja ilusad hetked. suur pidu oli ainult perega, aga nii oligi hea.

nüüd tuhisen juba 3 x nädalas EKA vahet ja naeratan soojalt kui sellele mõtlen.

juba natuke moodi on ka. super elu! väga õige koha tunde tekitab.

eriala kompa rühm tundus esmapilgul soe ja vahva. tahan tagasi, kuigi ülesandeid on palju ja kompetentsust veel vähe.

millest tuleb see, et mõni inimene on juba algusest oma?

üksi jõuab rohkem.

reedel kuulsin lõpuks kursavend Margust laulmas. Up&Upis. Imeilus. sain lummatud ta muusikast.
ja parimas toaletis oli akvaarium.
naabrinaaber Kerstil (lapsepõlve kodust) sündis tütar :)
pühapäev käisin väikse osaga perest Tai restos. tasub meelde jätta ja ehk kunagi veel minna. meeldiva häälega teenindaja oli. nagu näitleja. tüdruk minu eas.
täna ootab kinos "Sügisball".
väga mõnus elu niimoodi. muudkui haaran endasse uusi asju ja mõte avardub.

sügis on siin. nii hea. mina omas elemendis. sügis toob minusse vajalikku sügavust.
eile üks ilus moekuts (tilluke ja must punnis silmadega) hüples minu najal solaariumi adminni laua taga. ma ei tundnud teda, aga sellist aksessuaari omaks isegi.
Dagnega käisin Helsinkis Kunstiööl. Seni kõige umbsemast galeriist astusime läbi, pikkadel pulkadel kõikuvaid näitlejaid nägime, välinäitusi ja ühtteist veel. Tänavamuusikud olid mõnusad + kõige lemmikum oli Esplanad kohviku sisehoovis esinev jazz bänd. Lihtsalt kogu suve üks meeldivamaid elamusi. Just selline ideaalne jazz. Minu mõistes.
võtsin augusti viimasel nädalal südame saapasäärest, ajasin kõrged roosad tikk-kontsad alla ja läksin EKAsse. ma ette ei teadnud, et 1,5 h saan teismelistega sabas kannalikkust proovile panna. kõik olid nii noored ja mina nii teine.
selle tulemusena olen ettevalmistuse I E grupp. 3 joonistamist ja 1,5 joonistust seljataga. naudin väga ja õppida on palju. esimene õpsi hinnang ei olnud hukutav. väidetavalt on asjad paigas.
nii mõnus on tuhiseda klapid peas EKA poole või sellest välja, süübida bussis raamatusse, tunda põskedel värsket sügishingust, ja teada, et mu minemistel on suund ja mõte. mu õhtutes on sisu. olen leidmas end veelkord.

puhkuse viimane päev.
hea on olnud.
Võistes 2x,
Helsinkis Dagnel külas.
ja kõik see on pannud mind mõtlema, et olengi suur.

Vaata neid üksikuid hingi

iga päevaga enam on neid.

Sihitult tormavad ringi

ja nad ei märkagi meid.

(Lõik ühest Trafficu laulust)

(Lugesin vanu maile ja leidsin selle..)

The Thankful Poem

I am Thankful:

For the teenager who is not doing the dishes but is watching t.v.
Because that means he is at home and not out on the streets.

For the taxes that I pay
Because it means that I am employed

For the mess to clean up after a party
Because it means I have been surrounded by friends.

For the clothes that fit a little snug
Because it means I have enough to eat.

For my shadow that watches me work
Because it means I am out in the sunshine

For a lawn that needs mowing, windows that need cleaning and gutters that need fixing
Because it means I have a home.

For all the complaining I hear about government
Because it means I have freedom of speech.

For the parking spot I find at the far end of the parking lot
Because it means I am capable of walking and that I have been blessed with transportation.

For my huge heating bill
Because it means I am warm.

For the lady behind me in church that sings off key
Because it means I can hear.

For the pile of laundry and ironing
Because it means I have clothing to wear.

For weariness and aching muscles at the end of the day
Because it means I am capable of working hard

For the alarm that goes off in the early morning hours
Because it means that I am alive for another day.

täna on hall. aga vihmane. hea. aga halb. imelik.

taaskord pidasin vestluse maha enesetapu teemadel.
ja pahandasin.
kuidas nii saab?
miks inimesed ei oska ebaõnnestuda? miks inimesed ei oska elada kurbusega?
miks inimestel puudub lootus?
kuidas saab rajada oma kõik lootused teisele inimesele?
miks lastakse purustada kogu mina?
ma küsin liiga palju. ma mõtlen sügavuti. (rohkem kui vahest vaja).
ka mina olen olnud kurb. ka mina olen saanud haiget. ka mina olen lootnud liialt inimestele. aga mitte kunagi pole surnud minus lootus lõpuni.

ma olen õnnelik inimene.

Eesti inimesed hakkavad euroopastuma. täna poes üks noormees oli küllalt julge küsima, kas ma saan teda aidata (ta teietas mind viisakalt), et "kas need on aprikoosid, nektariinid ja virsikud?" (ise samal ajal õigeid asju näidates). muidugi ma sain teda aidata, sest ma ise valisin just virsikuid, ja ütlesin: "just nii". maksis ongi segamini süsteem, kus pead ise valima pikast puuvilja siltide nimistust milline peaks olema õiget nägu frukt kuskil allpool kõigi teiste omasuguste hulgas. ja eks ma olin teadja puuvilja ostja enesekindlusega parasjagu virsikuid kotti valimas. hiljem, kassa sabas, lubas üks mees "neiu" ette, sest ta oma poiss oli veel kuskil riiulite vahel. mäletan oma esimesi sõite Soome, kus mu imestus oli suur, kuidas meie peretuttavad kõiki müüjaid tunnevad, et nendega juttu teevad. siis ei öeldud Tallinna poodides ju veel teregi. viimasel ajal on meie inimesed ka avatumaks läinud. sobib mulle hästi.

käisin täna Kailiga kõige vanemate inimeste kontserdil ever (siiani). kooriliikmete keskmine vanus võis olla 70 ringi. kuulajad olid umbes sama väärikas eas (meie muidugi välja arvatud). aga ega halb ei olnud. lihtsalt üllatav.

Ps. 18:30 "..., oma Jumalaga ma hüppan üle müüri"see salm oli välja toodud ühes Teedy Tüüri jutluses (sisustasin õhtut nende lugemisega) ja mulle on see salm varemgi korduvalt silma jäänud. pisike nagu ma olen. Jumalaga koos olen suurem. ja osavam. või tiibadega. teate küll neid hetki elus või filmis, kus teisel käest kinni võttes suudetakse teha suuri hüppeid. see on vist midagi sellist. pean ainult uskuma ja usaldama.

vene temperamendist. kui midagi läheb valesti ja see on seotud teise inimese(pimesi usaldamise)ga, siis esimene mõte on, et lähen ja annan peksa ja lasen vendadel ära tappa. selle sama emotsionaalsusega kaasnevad ka romantilisemad suhted, aga ikkagi. selliste klauslite kuulmine paneb palvetama tuttava vene rahvusest neiu olukorra pärast ja rahulolu tundma oma flegmaatilis jahedavõitu eestlase sisust.

(õhtul): ja muidugi kõik lahenes ja ta on jälle õnnelik. tänu Jumalale!

mis asi on pool võitu?
kas see on pool kaotust?
või on see viik?
või hoopis enesepettus?

(mõned tunnid hiljem..)
jõudsin Inga mõtete abiga välja sinna, et vanarahval on õigus. pool võitu on ikkagi pool võitu.

mmmmmmaasikad, prantsuse filmi elamused, muusika, mõnus suveõhtu. ja muidugi kiri Inglismaalt Cubalt. arrrrrmastan tiguposti kirju! aitäh Cuba ja kõik kes mulle on kirjutanud või kavatsevad kirjutada.

aastat mitu tagasi ma olin kirjutades huvitavam. enda jaoks. võibolla olid mu silmad rohkem lahti või süda suurem. siis ma kirjutasin palju ja ise nautisin. kirjutasin e-maile nagu päevikut. nüüd ma kirjutan häbiväärselt vähe ja imestan. mitte kitsas ega laiprofiil, vaid tavaline, see kõige mittemidagiütlevam. töölt ma näen. nii nagu liiga paljud teised. liiga samasugused. isegi üks tavaline profiil on üldjuhul hall. mitte ilmaasjata. loen andekusi ja mõtlen kuhu ma enese kaotasin.

jälle kord sai tõestatud fakt, et ma eelistan meeshambaarste. ja asi pole üldse selles, et tegu on vastassugupoolega. nad lihtsalt on palju hellemad :) ma olen seni käinud nelja meeshambaarsti juures ja vähemalt 7me naise juures (jah ma tean, minu lühikese elu kohta meeletult palju hambaarste!) ja eranditult kõik mehed on olnud väga meeldivad ja pole kiskunud suud jõuga kuhu tuju tuleb. ja olgugi, et on ka olnud meeldivaid naishambaarste, siis ehk vaid 2 on olnud enam-vähem parajalt õrnakäelised. võibolla tänase uue meesarsti punkte tõstis asjaolu, et mul polnudki hambaauke ja et ta ei võtnud visiiditasu, mis on minu citymed kliinikus haruharv juhus. nüüd on vaja koguda veel umbes 20 000 või hambaauke (:P), et uuesti selle arsti juurde minna...

tubli mina, ma just ärkasin mõned minutid tagasi. on laupäev ja kell on 15:42. eile vaatasin viimati kella 00:49 ja vahepeal hommikul kell 8. et siis mingi 15 h uni tuli ära. see pole mudugi minu puhul midagi imelikku. olen ka 16 ja 18 h kunagi maganud vist ja 12 h oleks võimaluse korral tavanähtus, aga ikkagi :) teadsin, et ma olen töönädalast natuke väsinud, aga nii väsinud?! :D ma ei imesta nende magatud tundide üle niivõrd, kui selle üle, et enamus päevast on juba läbi.

ilus-ilus Saaremaa reis oli kooriga :) reede päeval suundusime Klausi (proovi-)autoga sadama poole. pea-asjalikult kuulis auto-juttu, sest autos oli lisaks minule 4 meest. sadama sööklalauas sain teada, kuidas on võimalik, et üks mees kasvatas päevaga korraliku habeme. meie auto mahtus veel napilt "Koguva" praamile. pisuke oli see. Saaremaa loodus oli palju värskem ja helerohelisem. peaaegu nagu muinasjutus. meil oli au laulda Kuressaare lossis. aristokraatlikud kõrge seljatoega nahktoolid ja nagu Oleviste ristlöövid. VÄGA suur uksevõti. seekord oli rekordarv meeslaujaid kohal. imestus suur. esimest korda mu mäletamist mööda oli nende rivi pikem. esireas istusid meessoost korealased. Eivin ja Raili olid neile ohtlikult ja ebaviisakalt lähedal. sestap mõni neist asiaatidest lasi silma looja. saal oli rahvast täis ja enamus laulud läksid meil hästi v.a. Öhturahu algus. järgnes koosviibimine Kändude pool. poisid mängisid jalkat, tüdrukud külmetasid. hea söök oli ja pereraadio grillmajakeses. 9kesi jäime ööks sinna. mõnus pererahvas, külalislahkuse musternäidis. suur tamm ja inglilokkidega Gabriel (alias Kaka). laup. kondasime linnas kuniks Mari-Liis lasi oma varbaid suviselt punaseks teha. seekord oli meid Heikki autotäis. sõime koos Eenoki auto inimestega mingis mönusa nimega kohas kus kunagi laulab Sinu Naine (mitte Meie Mees). liiga suur ports, muidu maitsev. mul meenus, et me jätsimegi lauad teistpidi. edasi sõidutas Heikki meid (gospelkoori) Virge Saaremaa koju. lõõgastav leiva luusse laskmise aeg. kloonitud kassid ja väike maapreili mustanahalise nukuga. linnas raekojas laulis Mari-Liis + veel inimesi ja puhuti saksofone. jälle hea. siis tuligi õhtune aeg ja suund kodu poole. tagasisõidul rääkisime põhiliselt kooritööst ja edasistest plaanidest sellega seoses. nt. mõtlesime teha ühise listi credokatega ja võimaluse korral ka õige pea ühe koosviibimise kus kaasata ka teised mõttetöösse. Heikki vend ei olegi minu naaber. aga et siis jah. meeldis! :)

eilne hommik oli raske. mul oli üle 6e aasta taaskord sõidueksam platsil. minu eest oli palutud, ise olin palunud ja uskunud, et Fil. 4:13 "Ma suudan kõik Tema läbi, kes teeb mind vägevaks." ja enne eksamit läks harjutades kõik üsna hästi, eriti aga külgboks, mille pärast kõige enam pabistanud olin. kuna eksamineerijat tuli nii kaua oodata, siis olin isegi päris rahulikuks jäänud. olin 5. u. 10 meid oli. 2 kukkus estakaadil läbi (see oli 1. harjutus) ja üks jändas külgboksiga nii kaua, et ma ei teagi, kas sai läbi või ei. ainult 1 neist enne mind tegi puhtalt ja kiirelt ära. mis juhtus inimestega peale mind, ma ei tea. mul läksid 2 esimest harjutust väga hästi. külgboks sai saatuslikuks. ei mingit posti sõitmist, ei midagi sellist, aga AEG SAI OTSA. kujutate ette? eks ma jäin nikerdama küll sakkidega, sest ma olin üle joone, aga mul oli veel paar sakki teha, ja korras oleks olnud. ma arvasin, et mul läks 10st minutist u. 5 ja ma siiani ei tea, kas ta mind ühe teisega sassi ei ajanud aja mõttes. Raiko (sõiduõps) ka oli nii üllatunud, et aeg otsa sai. käis vaidles tulutult. ütles, et ühegi õpilasega pole seda juhtunud ja et tema meelest on mitmed ikka tunduvalt kauem manööverdanud. aga jah. ma ei olnud selleks löögiks tegelikult valmis, kuigi olin arvestanud läbikukkumise võimalusega. olin just eelmine õhtu lugenud, et paluja saab ja koputajale avatakse.. kuigi ma tean küll, et see pole alati nii lihtne, et kohe saab. aga siiski oli see vaimselt ja füüsiliselt nii kurnav. ma tean, et see ei käi mulle üle jõu. juba algusest peale ei käi üle jõu. sõidueksam on mulle natuke nagu klaveri või klavessiini eksam. see on nagu avalik esinemine üksi. ses osas mul pole kõige paremad närvid. eile niigi pidasin kuni kolmanda harjutuseni hästi vastu. enne seda hakkas jalg tõmblema. tulin koju ja magasin paar tundi ja siis oli juba natuke parem. varsti lähen uuesti platsile. aga tõesti tahaks juba ise sõita ja oh seda õnne, et siis pole mingit stopperiga mehikest kõrval, kes ütleb sulle, et sa pead kõik maailma asjad tegema ära 10 minutiga ja parkima kõige kitsamasse kohta. andku Jumal seniks kannatust.