täna on hall. aga vihmane. hea. aga halb. imelik.

taaskord pidasin vestluse maha enesetapu teemadel.
ja pahandasin.
kuidas nii saab?
miks inimesed ei oska ebaõnnestuda? miks inimesed ei oska elada kurbusega?
miks inimestel puudub lootus?
kuidas saab rajada oma kõik lootused teisele inimesele?
miks lastakse purustada kogu mina?
ma küsin liiga palju. ma mõtlen sügavuti. (rohkem kui vahest vaja).
ka mina olen olnud kurb. ka mina olen saanud haiget. ka mina olen lootnud liialt inimestele. aga mitte kunagi pole surnud minus lootus lõpuni.

ma olen õnnelik inimene.

Eesti inimesed hakkavad euroopastuma. täna poes üks noormees oli küllalt julge küsima, kas ma saan teda aidata (ta teietas mind viisakalt), et "kas need on aprikoosid, nektariinid ja virsikud?" (ise samal ajal õigeid asju näidates). muidugi ma sain teda aidata, sest ma ise valisin just virsikuid, ja ütlesin: "just nii". maksis ongi segamini süsteem, kus pead ise valima pikast puuvilja siltide nimistust milline peaks olema õiget nägu frukt kuskil allpool kõigi teiste omasuguste hulgas. ja eks ma olin teadja puuvilja ostja enesekindlusega parasjagu virsikuid kotti valimas. hiljem, kassa sabas, lubas üks mees "neiu" ette, sest ta oma poiss oli veel kuskil riiulite vahel. mäletan oma esimesi sõite Soome, kus mu imestus oli suur, kuidas meie peretuttavad kõiki müüjaid tunnevad, et nendega juttu teevad. siis ei öeldud Tallinna poodides ju veel teregi. viimasel ajal on meie inimesed ka avatumaks läinud. sobib mulle hästi.

käisin täna Kailiga kõige vanemate inimeste kontserdil ever (siiani). kooriliikmete keskmine vanus võis olla 70 ringi. kuulajad olid umbes sama väärikas eas (meie muidugi välja arvatud). aga ega halb ei olnud. lihtsalt üllatav.

Ps. 18:30 "..., oma Jumalaga ma hüppan üle müüri"see salm oli välja toodud ühes Teedy Tüüri jutluses (sisustasin õhtut nende lugemisega) ja mulle on see salm varemgi korduvalt silma jäänud. pisike nagu ma olen. Jumalaga koos olen suurem. ja osavam. või tiibadega. teate küll neid hetki elus või filmis, kus teisel käest kinni võttes suudetakse teha suuri hüppeid. see on vist midagi sellist. pean ainult uskuma ja usaldama.

vene temperamendist. kui midagi läheb valesti ja see on seotud teise inimese(pimesi usaldamise)ga, siis esimene mõte on, et lähen ja annan peksa ja lasen vendadel ära tappa. selle sama emotsionaalsusega kaasnevad ka romantilisemad suhted, aga ikkagi. selliste klauslite kuulmine paneb palvetama tuttava vene rahvusest neiu olukorra pärast ja rahulolu tundma oma flegmaatilis jahedavõitu eestlase sisust.

(õhtul): ja muidugi kõik lahenes ja ta on jälle õnnelik. tänu Jumalale!

mis asi on pool võitu?
kas see on pool kaotust?
või on see viik?
või hoopis enesepettus?

(mõned tunnid hiljem..)
jõudsin Inga mõtete abiga välja sinna, et vanarahval on õigus. pool võitu on ikkagi pool võitu.

mmmmmmaasikad, prantsuse filmi elamused, muusika, mõnus suveõhtu. ja muidugi kiri Inglismaalt Cubalt. arrrrrmastan tiguposti kirju! aitäh Cuba ja kõik kes mulle on kirjutanud või kavatsevad kirjutada.

aastat mitu tagasi ma olin kirjutades huvitavam. enda jaoks. võibolla olid mu silmad rohkem lahti või süda suurem. siis ma kirjutasin palju ja ise nautisin. kirjutasin e-maile nagu päevikut. nüüd ma kirjutan häbiväärselt vähe ja imestan. mitte kitsas ega laiprofiil, vaid tavaline, see kõige mittemidagiütlevam. töölt ma näen. nii nagu liiga paljud teised. liiga samasugused. isegi üks tavaline profiil on üldjuhul hall. mitte ilmaasjata. loen andekusi ja mõtlen kuhu ma enese kaotasin.

jälle kord sai tõestatud fakt, et ma eelistan meeshambaarste. ja asi pole üldse selles, et tegu on vastassugupoolega. nad lihtsalt on palju hellemad :) ma olen seni käinud nelja meeshambaarsti juures ja vähemalt 7me naise juures (jah ma tean, minu lühikese elu kohta meeletult palju hambaarste!) ja eranditult kõik mehed on olnud väga meeldivad ja pole kiskunud suud jõuga kuhu tuju tuleb. ja olgugi, et on ka olnud meeldivaid naishambaarste, siis ehk vaid 2 on olnud enam-vähem parajalt õrnakäelised. võibolla tänase uue meesarsti punkte tõstis asjaolu, et mul polnudki hambaauke ja et ta ei võtnud visiiditasu, mis on minu citymed kliinikus haruharv juhus. nüüd on vaja koguda veel umbes 20 000 või hambaauke (:P), et uuesti selle arsti juurde minna...

tubli mina, ma just ärkasin mõned minutid tagasi. on laupäev ja kell on 15:42. eile vaatasin viimati kella 00:49 ja vahepeal hommikul kell 8. et siis mingi 15 h uni tuli ära. see pole mudugi minu puhul midagi imelikku. olen ka 16 ja 18 h kunagi maganud vist ja 12 h oleks võimaluse korral tavanähtus, aga ikkagi :) teadsin, et ma olen töönädalast natuke väsinud, aga nii väsinud?! :D ma ei imesta nende magatud tundide üle niivõrd, kui selle üle, et enamus päevast on juba läbi.

ilus-ilus Saaremaa reis oli kooriga :) reede päeval suundusime Klausi (proovi-)autoga sadama poole. pea-asjalikult kuulis auto-juttu, sest autos oli lisaks minule 4 meest. sadama sööklalauas sain teada, kuidas on võimalik, et üks mees kasvatas päevaga korraliku habeme. meie auto mahtus veel napilt "Koguva" praamile. pisuke oli see. Saaremaa loodus oli palju värskem ja helerohelisem. peaaegu nagu muinasjutus. meil oli au laulda Kuressaare lossis. aristokraatlikud kõrge seljatoega nahktoolid ja nagu Oleviste ristlöövid. VÄGA suur uksevõti. seekord oli rekordarv meeslaujaid kohal. imestus suur. esimest korda mu mäletamist mööda oli nende rivi pikem. esireas istusid meessoost korealased. Eivin ja Raili olid neile ohtlikult ja ebaviisakalt lähedal. sestap mõni neist asiaatidest lasi silma looja. saal oli rahvast täis ja enamus laulud läksid meil hästi v.a. Öhturahu algus. järgnes koosviibimine Kändude pool. poisid mängisid jalkat, tüdrukud külmetasid. hea söök oli ja pereraadio grillmajakeses. 9kesi jäime ööks sinna. mõnus pererahvas, külalislahkuse musternäidis. suur tamm ja inglilokkidega Gabriel (alias Kaka). laup. kondasime linnas kuniks Mari-Liis lasi oma varbaid suviselt punaseks teha. seekord oli meid Heikki autotäis. sõime koos Eenoki auto inimestega mingis mönusa nimega kohas kus kunagi laulab Sinu Naine (mitte Meie Mees). liiga suur ports, muidu maitsev. mul meenus, et me jätsimegi lauad teistpidi. edasi sõidutas Heikki meid (gospelkoori) Virge Saaremaa koju. lõõgastav leiva luusse laskmise aeg. kloonitud kassid ja väike maapreili mustanahalise nukuga. linnas raekojas laulis Mari-Liis + veel inimesi ja puhuti saksofone. jälle hea. siis tuligi õhtune aeg ja suund kodu poole. tagasisõidul rääkisime põhiliselt kooritööst ja edasistest plaanidest sellega seoses. nt. mõtlesime teha ühise listi credokatega ja võimaluse korral ka õige pea ühe koosviibimise kus kaasata ka teised mõttetöösse. Heikki vend ei olegi minu naaber. aga et siis jah. meeldis! :)

eilne hommik oli raske. mul oli üle 6e aasta taaskord sõidueksam platsil. minu eest oli palutud, ise olin palunud ja uskunud, et Fil. 4:13 "Ma suudan kõik Tema läbi, kes teeb mind vägevaks." ja enne eksamit läks harjutades kõik üsna hästi, eriti aga külgboks, mille pärast kõige enam pabistanud olin. kuna eksamineerijat tuli nii kaua oodata, siis olin isegi päris rahulikuks jäänud. olin 5. u. 10 meid oli. 2 kukkus estakaadil läbi (see oli 1. harjutus) ja üks jändas külgboksiga nii kaua, et ma ei teagi, kas sai läbi või ei. ainult 1 neist enne mind tegi puhtalt ja kiirelt ära. mis juhtus inimestega peale mind, ma ei tea. mul läksid 2 esimest harjutust väga hästi. külgboks sai saatuslikuks. ei mingit posti sõitmist, ei midagi sellist, aga AEG SAI OTSA. kujutate ette? eks ma jäin nikerdama küll sakkidega, sest ma olin üle joone, aga mul oli veel paar sakki teha, ja korras oleks olnud. ma arvasin, et mul läks 10st minutist u. 5 ja ma siiani ei tea, kas ta mind ühe teisega sassi ei ajanud aja mõttes. Raiko (sõiduõps) ka oli nii üllatunud, et aeg otsa sai. käis vaidles tulutult. ütles, et ühegi õpilasega pole seda juhtunud ja et tema meelest on mitmed ikka tunduvalt kauem manööverdanud. aga jah. ma ei olnud selleks löögiks tegelikult valmis, kuigi olin arvestanud läbikukkumise võimalusega. olin just eelmine õhtu lugenud, et paluja saab ja koputajale avatakse.. kuigi ma tean küll, et see pole alati nii lihtne, et kohe saab. aga siiski oli see vaimselt ja füüsiliselt nii kurnav. ma tean, et see ei käi mulle üle jõu. juba algusest peale ei käi üle jõu. sõidueksam on mulle natuke nagu klaveri või klavessiini eksam. see on nagu avalik esinemine üksi. ses osas mul pole kõige paremad närvid. eile niigi pidasin kuni kolmanda harjutuseni hästi vastu. enne seda hakkas jalg tõmblema. tulin koju ja magasin paar tundi ja siis oli juba natuke parem. varsti lähen uuesti platsile. aga tõesti tahaks juba ise sõita ja oh seda õnne, et siis pole mingit stopperiga mehikest kõrval, kes ütleb sulle, et sa pead kõik maailma asjad tegema ära 10 minutiga ja parkima kõige kitsamasse kohta. andku Jumal seniks kannatust.

ma olen nii tänulik oma sõpradele, kes on mind endale külla kutsunud või minuga aega veetnud. see annab jälle uut energiat kodus edasi tiksuda. mul vahest tulevad rahutuse perioodid, kus tahaks käia väljas, külas ja ahmida endasse uut. see annab üllatavalt palju seletamatut energiat ja uusi mõtteid. üldiselt ma olen väga kodulembene ja tulen üksindusega hästi toime, aga vahel on tõesti muud ka vaja. viimaste päevade special thanks goes to Cuba, Aliz ja Londiste! Piret, Dagne ja Stella peavad ka mainitud saama :)

täna tundsin õues värskete herneste lõhna. aga ainult korraks. ostsin hularõnga ja käisin jooksmas. Cubaga hängisin ka. töötu on hea olla (kui te veel ei tea). super, et on nii palju vaba aega ja võimalus teha asju, mis tõeliselt huvi pakuvad. joonistan, loen, käin kinos, harva tööintervjuudel, Prantsusmaal ja sõidutundides. kui raha ka juurde tuleks, siis ma elaks nii veel mõne aja vabalt :) Pariisi kohta tahtsin öelda seda, et seal pole üldse barettidega naisi kes raamat käes Eifeli all istuvad või filtriga sigareti mehi ja kõik pole üldsegi must-valge. homosid on. Notre Dame on. inimesed jooksevad kesklinnas dressides. seal oli vähe, mis mulle meeldis. aga Albi linnake ja vahemere äärsed viinamarja istandused ja majakesed ja Lourdes`i vahtralehed ja sinirohe vesi olid südamelähedasemad. kui Pariisi kesklinn oleks olnud mustvalge ja ilma MontMartrita (ei hakkagi üritama õigesti kirjutada) ja mitte nii ühesugune, siis oleks võinud see mulle ehk rohkem meeldida, kes teab. aga nägin ära. punkt on kirjas mu maade avastamise kaardil.

My Personal Dna Report
siin on ühe isiksusetesti tulemused. paljuga sealt võin ma ju nõustuda, aga seda, et ma kaastundlik pole, ma nüüd ei tea.. ja üldsegi ma võin olla mitmes omaduses nii üht kui teist, olenevalt olukorrast siis. aga kes tunneb huvi, see lugegu!

kui ma teile helistan, siis ärge vastake telefonitoru võttes "harju büroo", sest sellest võin sattuda segadusse nii mina kui ka te ise. mis te arvate, mitu harju bürood harjumaal on? ma arvan, et mitu, ja täiesti erinevates valdkondades. olgugi, et mina olin saanud selle numbri Saue ARKist ja lootsin sinna helistada, siis selline vastamine pani mind küll üllatama. küsisin siis üle, et "kas see on Saue ARK?", millele sain pahura vastuse "jah, ma ütlesin ju, et harju büroo!". no mida?! edasi läks kõne aina põnevamaks ja 1 hetk mulle midagi ütlemata anti toru edasi teisele naisele (kellega ma olin varem 2 maili vahetanud). ta nähvas mulle, et nad ei pane mulle teooriaeksamit kirja! nii ütleski. selgus, et pean enne kõik uued kehtivad paberid viima lisaks oma autokooli tunnistusele, mis seal juba ootab mind 6-7 aastat. nendest kahest varasemast mailist nii palju, et mõlemal korral ta valikuliselt vastas mu kolmest küsimusest ainult ühele. ma ei saa aru, mis toimub. kas asi on selles, et ma olen ise teenindajana töötanud või on asi minu vanuses, et alles nüüd märkan selliseid asju igalpool ja koguaeg. läheks kasvõi ise ja teeks paremini.. teised aasta "naelad" on olnud oma käitumisega "double coffee" ja "raadio 7". tegelikult esimesest 3 teenindajat ja teisest 1 konkreetne karm neiu. Issanda loomaaed on kirju, aga et selliseid inimesi ka avalikult teistega suhtlema lastakse on uskumatu.

vahest mulle tundub, et halvasti läheb selleks, et hiljem saaks paremini minna. näiteks hetkel ma olen oma tööga nii kaugel, et kolme päeva pärast on viimane tööpäev K-s. viimane kuu seal on olnud väga ebameeldiv. kuigi mul pole mingit kindlat uut töökohta, on mul siiski rahu südames. seal läks nii ebainimlikuks, et ma ei soovinud seal enam kauem töötada. ma pole ainus. aga seda ma tahan uskuda, nagu ütles mu isa ja 1 netituttav, kui ma jäin ühest enda meelest heast võimalikust töökohast ilma, et ju siis on midagi paremat veel ootamas. lisaks on muid mõtteid ja kahtlusi, aga usun, et kõik loksub paika. Jumala abiga lähen edasi ja vaatan huviga mis mu teele satub.

hämming. mis toimub? mina sain eile tööl šhoki, sest ümberkorraldused on meeletud. üheks osaks neist muutustest olen mina. eile, kui tuli uus graafik, (pane tähele 31.aug tuleb meil sept graafik..) avastasid müüjad, et mina olen esmaspäevast tööl teises poes. olen olnud 6 kuud kristiine poe juhataja/müügijuht (ja seda oma valiku ja otsuse tulemusel) ja see otsus tehti minu teadmata. lihtsalt tõstsid mind teise poodi ja andsid teada seda graafikus 1 tööpäev ette!!! olen olnud peale puhkust 4 päeva tööl ja nüüd selline uudis.. lisaks sellele tehti minu puhkusel olles poes osaline inventuur mille käigus ilmnesid suured puudujäägid, mida minul oli võimatu uskuda. hakkasin siis omal algatusel asja uurima ja hetkel on mul tunne, et kellegi must käpp on mängus. midagi on programmis susitud. õnneks on mul enamusele tõestusmaterjal. täna pidi poodide juhataja mulle helistama ja rääkima, miks nii tehti (st pandi mind teise poodi). ootan huviga. praegu on unetu öö. kell on 6:38 ja ma vist pole suutnud minutitki magada. thanks K! arvatavasti annan lahkumisavalduse sisse. kui kellelgi on tööd pakkuda, siis pakkuge.

üllatuseks mulle ja mu sõpradele olen hakanud tutvust tegema musta värviga. võibolla on asi selles, et see värv on mulle natukenegi sobima hakanud või on see hoopis tingitud minu, kui inimese, pidevast muutumisest.. kontrastid on mulle juba üsna kaua meeldinud ja ju siis praegu on must-valge periood mu elus. mingis mõttes taandub see ka mõtlemisse. et tahakski, et kõik oleks selge - oleks kas must või valge. aitab juba hämamisest. olgugi, et ma ise võin olla hämaja nr 1, siis tegelikkuses mulle see omadus ei meeldi ja ma ei mõista inimesi, kes ei suuda olla konkreetsed. omadus, mis aga sümpatiseerib, on otsekohesus. kui ma mõtlen tuttavate peale, kes just selle omaduse poolest silma paistavad, siis mulle tuleb naeratus huulile. missest, et nad on mind pannud seepärast punastama. missest, et nad vahel teevad sellega haiget. vähemalt on nad ausad nii enda kui teiste vastu ja nii on neile lihtsam andestada.
kuid nii nagu ei kao ilmselt kunagi minust mu mõtlikkus, ei kao ka suure tõenäosusega värvid mu elust. nii riietuses kui inimsuhetes ja maailma tajumises. ja nii ongi hea.