TAHAKS OLLA HEA

täiesti piinlik. ma olen viimasel ajal olnud selline kriitik, et häbi on ennast tunda.

võibolla on see enne ka olnud, aga tundub, et see on võimendunud.

samas ma arvan, et see tuleneb ka sellest, et mulle tundub, et olen suured asjad saanud oma elus (Jumala ja iseendaga) korda, et siis nüüd tulevad need muud rohkem nähtavale. samas on see positiivne, et ma ise juba seda märkan, kuigi vahest süda tõmbub kokku, kui näen, millist kurbust ja valu on võinud minu kriitilised sõnad teiste kohta tekitada. nii neile inimestele endile (kui nad on neid sõnu kuulnud), Jumalale kui ka tagantjärgi mulle endale.

oh, kuidas vahest tahaks olla täiesti eksimatu inimene! tahaks lõpuks olla hea.

ma vahepeal arvasin, et mul on päris hea iseloom. aga nüüd ma näen üha enam, kui palju on ikkagi tööd.

üks suur oluline asi, mida ma selle aasta algusest olen püüdnud teha, täiesti teadlikult, lugeda Piiblit iga päev. ja mitte lihtsalt ideaalis, et ma püüan, vaid väga konkreetselt. mul on üks kalender, mis aitab Piibli aastaga läbi lugeda. erinevatel perioodidel oma elus ma olen lugenud Piiblit väga erinevalt. mu elus on olnud aegu, kus ma kasutasin iga võimalikku hetke Piibli lugemiseks. ma täiesti "ahmisin" Jumala sõna. tihti lugesin mitu tundi päevas ja ma tundsin end sel eluperioodil Jumalale kõige lähemal. aga on olnud ka perioode, kus ma päris pikalt ei lugenud üldse. nädalaid kindlasti, ilmselt ka kuid.. ja absoluutselt ma sel perioodil usuliselt ei kasvanud. see oli teatud mõttes trotsiaeg. eelkõige just kaaskristlaste vastu. hästi lihtne on vaadata teiste kristlaste elusid ja nähes seal asju, mis meile ei meeldi, laseme oma usuelu ka sellest kõigutada. aga see on absoluutselt vale! see ei vii meid Jumalale mitte raasugi lähemale. tuleb vaadata Jumalale ja igatseda rohkem olla Jeesuse moodi ja asi mis tõeliselt loeb, on meie suhe Jumalaga. meie vastutame oma tegude eest. ja me ei tohiks end lasta maha kiskuda teiste tegude tõttu. mul on hästi palju veel areneda. tõesti, HÄSTI palju, aga see igatsus on minus olemas. andku Jumal mulle tarkust ja jaksu seda teha!

2 MÕTET

2 head vaimulikku mõtet mis ma viimase nädala jooksul kuulnud olen on omavahel seoses.

1.) kui kirikus/koguduses oleksid kõik inimesed minu moodi, kas see oleks hea kogudus?

2.) kas ma olen oma koguduse gaas või pidur? (kristliku elu elamise mõttes)

NATUKE KÕIGEST

et siis selline on mu tuba praegu ja usute või mitte, aga see rõõmustab mind :)

2 või 3 nädalat tagasi hakkasin esimest seinaosa tapeedist vabastama, aga peatselt peale seda sain jääl uisutades väikest viisi trauma osaliseks.

kohtusid minu sabakont ja jää. ja pea.

korraks jääl pikutades mõtlesin, et tea, kas ise siit enam tõusengi. aga vapper nagu ma vahel olen, tõusin. läbi suure valu.

ütleme nii, et mõnda aega ma ei kummardanud, kükitamisest rääkimata. aga ma sain käia, tänu Jumalale! kuigi jätsin ilmselt pigem jalutaja mulje. või raseda, kes suure kõhu tõttu tempot ei arendada.

auto välja suremist jms (mida õnneks väga tihti ei juhtu :P) raputust ma ikka veel ei talu, aga eile esimest korda avastasin, et nüüd ma jälle saan teha enamus neid asju mis varem. aga spordivõistlustele ma veel ei kiirustaks :D hah, nagu mul oleks sinna põhjust minna.

tegelikult ma tahtsin seda öelda, et olen sellel nädalavahel saanud remonti edasi teha ja sellest on suur suur rõõm :)

ja siis täna käisin ostsin PP susapusade jaoks kangad ära. väga ilusad said. eks peab padjavabriku asemele susapusa oma tegema. 46 patja ootab luiges PP'd. mõned lähevad neile veel seltsi kui saan mahti Softrendist toppimismaterjali lisaks tuua.

valge perfoplaat ja purk värvi vajab veel soetamist, aga mulle tundub, et kui Jumal lubab, siis saan ilusti asjad õigeks ajaks valmis. ja ma väga loodan, et need tulevad änksad (mitte, et ma seda sõna kasutaksin).

PAPS LÄKS TAEVA

paps läks eile taeva(sse).

pühapäev käisime teda Herty ja Marjega vaatamas. teda Järve haiglas lamamas nähes hakkas mulle lõpuks kohale jõudma, et tema aeg hakkab otsa saama. kurbus tuli sisse, kui mõtlesin, et tal puudub jõud, et aknast välja vaadata, puudub jõud, et käia, puudub jõud, et teha kõiki neid igapäevaseid asju.. aga temas oli veel piisavalt jõudu, et meil kätt suruda ja meiega natuke juttu rääkida. ma sain aru, et see on hüvastijätt.

autos arutasime pärast, et peaks õdedele-vendadele teatama, et kes veel teda näha tahab, mingu kindlasti lähipäevil. helistasin.

ema ütles, et pangu ma tähele, et paps ootab isa ära.

ja nii oligi.

isa tuli E. vastu T. kolmenädalaselt reisilt (Peruu ja Equador) tagasi ja T. õhtul läksid nad Anti ja Mikuga papsi vaatama.

õhtul hiljem küsisin veel Mikult kuidas papsil oli ja viimase lausena ütlesin talle, et onju ta on hääbumas?

järgmine õhtu kui peale tööd vanemate juurest läbi läksin, helistas meie pastor, et paps olevat hommikul koomasse langenud. isa läks haiglasse. ma ei tea, kas ta jõudis sinna vahetult peale papsi surma või suri paps siis kui ta lapsed tema juures olid. igatahes on ta nüüd taevas. mamma, mimmi ja papi juures. loodan, et onu Sepo on ka nendega.

PS. Paps ehk vanaisa Herbert sündis 30.09.1916 ja suri 16.04.2008 17:30.

St. ta suri täpselt 25 ja pool aastat peale minu sündi, sest mina sündisin 16.10.1982 kell 17:30.

elevant maalib minust (mitte-abstraktset) paremini.
vaadake ise. http://www.youtube.com/watch?v=_LHoyB81LnE

aa ja mulle juba mõnda aega tundub, et mul on liiga palju asju. ja enamus neist on sellised, mida ma iga päevaselt või isegi mitte iga aasta ei vaja. 

näiteks mälestuste kastid. mul oli 8 väiksemat sorti kasti ja kingakarpi täis vanu kirju, päevikuid, kaarte jne. ühtviisi armas on hoida niimoodi neist inimestest ja olukordadest kinni, aga kui mul juba 25sena on nii palju neid reaalsel kujul asjadena, siis mis veel 75sena. otsustasin ebaolulisemad minema visata. nt 10 aastat vanad kirjad kirjasõpradelt kes mitmetel viimastel aastatel pole mu elus üldse olnud. need olid kirjad stiilis kuidas läheb ja mis muusika sulle meeldib. või siis kirjad nende igapäeva tegemistest. vahvad lugeda, aga reaalselt ei oma minu praeguses elus teab mis suurt rolli. 

ja siis on veel igasugused kingitused (hunnik pehmeid loomi, mida uskuge või mitte, mulle ikka aeg-ajalt sõbrannade poolt kingitakse) ja enda ostetud raamatuid, kunsti asju, kangaid ja mida kõike veel.

mulle on eeskujuks inimesed, kes väheste asjadega elavad, aga millegi pärast on minust tahtmatult saanud nende vastand.

olen ma enese tahtmata asjade koguja?

paar ruutmeetrit betooni on mind õnnelikuks teinud.

kas mulle meeldib tapeeti eemaldada? absoluutselt!

eriti oma kodus. see ongi kodu loomine minu jaoks. ise tegemine.

ja nii loominguline ja täis üllatusi. üldse ei tea, mis tapeedi alt välja tuleb. kohati on nii Hundertwasser, et muudkui paneb käega kumerust katsuma ja nõusolevalt naeratama tema kumeruste ja ebatasasuste filosoofiale. ja need pisikesed augud mis betoonis on, annavad talle ka oma näo. ja see jahedus. ja need harvad pahteldused. kraapida maha seda roosamannat ja selle alust saepuru tapeeti on minus tõesõna suurt rahulolu tekitanud. kuigi mina selle heledama roosa värvi siia 2,5 a tagasi valisin olude sunnil, siis lootsin, et see saab omaks. aga ei saanud. vana tapeedi eemaldamine on nagu halbade mälestuste unustamine. varasemate elanike tülide maha kiskumine. nii kaugele võib viia natuke tööd kodus. hah :) naeratan ja olen endaga rahul. 

siis veel PP kujundus, R&K maal, EKA ettevalmistus, sellist elu ma olengi tahtnud :)

oh, nii hea :)

ma sain teada, et mu nimi tähendab väikest tuult. väike on lisandina nii olulilis-armas. rohkem minulik :)

uus aasta tuli Võistes perega.

käisime mängisime häid haldjaid ja viisime mõned küünlad nende hauale, kus oli pimedus. üldiselt oli seal surnuaias palju iluvalgust. lummas mind. sellised asjad meeldivadki. küünlad ja teiste peale mõtlemine. ja pere ka. aga imelik on see, et üksildus tuleb siis kui teistega koos olla. muidu on üksindus ja see on täiesti normaalnähtus. pigem meeldiv kui ebameeldiv.

sain omale suuuure teki 220x240 cm. nagu uus elu kohe. paks, suur ja kohev tekk. nagu printsess magan :) ja uued padjad ja voodiriided. vähemalt ise vaimustun.

aa ja nüüd on elu macbookiga. maailma üks ilusamaid väljamõeldisi. eks ma pean kohanema. praegu nt ma ei saa tekstifaile pooli lahti mis mulle saadetakse, aga üritan netist tirida openoffice'i vms. nägin juba, et teoorias on seda ka macile.

puhkuse ajal käis mul 3 x külalisi. selliseid, kes pole kas üldse käinud või harvad tulema. nt Väljamäed (Kaarel, Melita, Hugo Feliks) + Dagne, Kersti, Veljo ja Teele. kogu sellest inimreast oli varem ainult Kersti käinud. tore, et vahest siia laagrisse ka inimesi tuleb. enamasti öeldakse, et hirmus kaugel elan :P

vahest ma mõtlen, et Jumal on mu unarusse jätnud. aga nii kui see mõte on peast läbi käinud, saan aru, et ise ma olen. ja tõeliselt super on Tema juures see, et Ta on alati leitav. isegi kui mina vahel teen nägu, et ei märka, siis ma enamasti oskan ja tean kust Teda otsida. nagu pisikesed lapsed kui nad peitust mängivad. sa tead, kuhu nad end peitnud on, aga vaatad mööda mitu korda, et mängu võlu mitte rikkuda. et siis see tegelikult nagu polegi kaotamine ja võibolla ei jäetagi kedagi unarusse vaid lihtsalt vaadatakse mingil põhjusel mööda. enamasti paraku isekal põhjusel küll..

selle aasta kõige jõululikum asi minu jaoks oli kooriga vanglas käimine.

oma kapslist välja astumine. mul on üks tuttav politsei, kes ütles, et vanglas käimine imeb teda tühjaks ja tekitab masendust (vabandust, ei mäleta täpseid sõnu), aga mina seda ei tundnud.

pigem ma tundsin, et sain mingismõttes teha midagi, mida ehk Jeesus oleks teinud. 

ka oli hea, et me kogudus otsustas teha ühele kristiine linnaosa abivajavale perele kingituse. sellistest asjadest on ainult rõõm osa võtta. ma väga loodan, et see läks õigesse perre. ja ma loodan, et sellised asjad ei jää viimaseks. just need, kus tõesti abi vajatakse ja mitte ainult rahalist. 

justkui nagu jõulude mõte polekski üldse enam lumes mida meil järjekordselt polnud.

vaid pisikestes imedes.

sõpradega on ka saanud väga head aega koos veeta. nii telefonis kui näost näkku.

need ongi jõulud.

Jeesus sündis, et olla ise suurim ime.

nägin kahte tüüpi helkuri perekonda.

1 oli varahommikune inimpere kõigil neljal helkur küljes.

teine oli 1 inimkere kolme helkuriga.

ühed tublid kõik.

mul on loomad.

tibu ja yoyo.

aga need 99,9% inimestest mu kodumaa pinnal keda ma pole näinud helkurit kandmas, on tõelised totud.

te tõesti ei hooli.

valge läki-läki hooaeg on alanud!

praegugi tuiskab.

ootan jõule, päriselt.

ja kodutute teema on eriliselt aktiivne hetkel. vist külmadega seoses.

laupäeval bussis üks erariietes kontrolör küsis töövälisel ajal kodutult, kas buss on tema kodu. kodutu vastu, et tal polegi kodu. ja kontrolör seepeale, et kes selles küll süüdi on?!

see dialoog on mu mõtteis veel praegugi (4 päeva hiljem).

pühapäeval metokas räägiti jutluses ka kodututest, kuidas nende hing vajab ka Jumalat jm.

ja raadios räägiti vist esmaspäeval ja eile meie oma eestimaises seebis mida ma üle pika aja vaatama sattusin. võibolla pärast seda bussidialoogi olen ise kuuljam selle teema suhtes, aga võibolla tõesti need külmad ilmad suunavad ka teiste mõtted neile.

teisel kodutul seal bussis jäi kott ukse vahele kui väljus bussist ja kohe nii tihedalt, et sikutamine ei aidanud. küll olen ma tänulik ühele prouale, kes teda enne pealaest jalatallani oli silmitsenud, aga ometi appi läks. inimlikkus on osades säilinud. lõpuks aitas ainult bussijuhi uste sulgemine ja avamine.

jutujätkuks olgu öeldud, et eriala kompas teeme kodutööna kollektsioone inspireerituna lõhnaõli pudelitest.

joonistamises oli viimati vanamees, kes muudkui jalgade ja käte asendit muutis. neil vedas, kes olid portree kasuks otsustanud. mul seega mitte :D

tänane tarkus töölt:
riisi süües vaata, et silmad kitsaks ei läheks!

helistas mulle Gädri, ja ütles, et ta on patune tüdruk.

hah.

et siis sellised töökõned täna.

mina saadan klaasitellimused Ulvarile, aga vastab Gädri.

iga päev vastab, ja ütleb, et päev hiljaks jääb.

täna ütles, et patune on.

mõni ei taipa seda kunagi.

aga tema ütleb kohe nii otse, minule, kes ma temale isegi ei kirjuta.

mitte mulle pole vaja oma patte tunnistada, võõrad inimesed, võtke teadmiseks.

:D

väga sisutihe aeg. armastan elu. kas ei peaks?

minu esimene postitus 25sena, ise olen ikka sama.

kõige paremad kingid ja ilusad hetked. suur pidu oli ainult perega, aga nii oligi hea.

nüüd tuhisen juba 3 x nädalas EKA vahet ja naeratan soojalt kui sellele mõtlen.

juba natuke moodi on ka. super elu! väga õige koha tunde tekitab.

eriala kompa rühm tundus esmapilgul soe ja vahva. tahan tagasi, kuigi ülesandeid on palju ja kompetentsust veel vähe.

millest tuleb see, et mõni inimene on juba algusest oma?

üksi jõuab rohkem.

reedel kuulsin lõpuks kursavend Margust laulmas. Up&Upis. Imeilus. sain lummatud ta muusikast.
ja parimas toaletis oli akvaarium.
naabrinaaber Kerstil (lapsepõlve kodust) sündis tütar :)
pühapäev käisin väikse osaga perest Tai restos. tasub meelde jätta ja ehk kunagi veel minna. meeldiva häälega teenindaja oli. nagu näitleja. tüdruk minu eas.
täna ootab kinos "Sügisball".
väga mõnus elu niimoodi. muudkui haaran endasse uusi asju ja mõte avardub.

sügis on siin. nii hea. mina omas elemendis. sügis toob minusse vajalikku sügavust.
eile üks ilus moekuts (tilluke ja must punnis silmadega) hüples minu najal solaariumi adminni laua taga. ma ei tundnud teda, aga sellist aksessuaari omaks isegi.
Dagnega käisin Helsinkis Kunstiööl. Seni kõige umbsemast galeriist astusime läbi, pikkadel pulkadel kõikuvaid näitlejaid nägime, välinäitusi ja ühtteist veel. Tänavamuusikud olid mõnusad + kõige lemmikum oli Esplanad kohviku sisehoovis esinev jazz bänd. Lihtsalt kogu suve üks meeldivamaid elamusi. Just selline ideaalne jazz. Minu mõistes.
võtsin augusti viimasel nädalal südame saapasäärest, ajasin kõrged roosad tikk-kontsad alla ja läksin EKAsse. ma ette ei teadnud, et 1,5 h saan teismelistega sabas kannalikkust proovile panna. kõik olid nii noored ja mina nii teine.
selle tulemusena olen ettevalmistuse I E grupp. 3 joonistamist ja 1,5 joonistust seljataga. naudin väga ja õppida on palju. esimene õpsi hinnang ei olnud hukutav. väidetavalt on asjad paigas.
nii mõnus on tuhiseda klapid peas EKA poole või sellest välja, süübida bussis raamatusse, tunda põskedel värsket sügishingust, ja teada, et mu minemistel on suund ja mõte. mu õhtutes on sisu. olen leidmas end veelkord.

puhkuse viimane päev.
hea on olnud.
Võistes 2x,
Helsinkis Dagnel külas.
ja kõik see on pannud mind mõtlema, et olengi suur.

Vaata neid üksikuid hingi

iga päevaga enam on neid.

Sihitult tormavad ringi

ja nad ei märkagi meid.

(Lõik ühest Trafficu laulust)

(Lugesin vanu maile ja leidsin selle..)

The Thankful Poem

I am Thankful:

For the teenager who is not doing the dishes but is watching t.v.
Because that means he is at home and not out on the streets.

For the taxes that I pay
Because it means that I am employed

For the mess to clean up after a party
Because it means I have been surrounded by friends.

For the clothes that fit a little snug
Because it means I have enough to eat.

For my shadow that watches me work
Because it means I am out in the sunshine

For a lawn that needs mowing, windows that need cleaning and gutters that need fixing
Because it means I have a home.

For all the complaining I hear about government
Because it means I have freedom of speech.

For the parking spot I find at the far end of the parking lot
Because it means I am capable of walking and that I have been blessed with transportation.

For my huge heating bill
Because it means I am warm.

For the lady behind me in church that sings off key
Because it means I can hear.

For the pile of laundry and ironing
Because it means I have clothing to wear.

For weariness and aching muscles at the end of the day
Because it means I am capable of working hard

For the alarm that goes off in the early morning hours
Because it means that I am alive for another day.