kokkamised

eile tegin värskeid kartuleid hapukoore, heeringa ja kodujuustuga. üks mu suve lemmikuid.

täna tuli buberti isu. mu vaieldamatu lapsepõlve lemmik magustoit. lumepallisupp meeldib ka väga, aga bubert võidab natukesega. koostisosad ka paljuski ju kattuvad. kuigi vahest harva tehti meil seda kodus ka, siis on kuidagi eriliselt jäänud meelde kui õe juurde Elva külje alla läksin ja bubertit teha palusin. mäletan kui kärsituks mind tegi see mahajahtumise ootamine (ise muidu nii rahulik). koguaeg käisin külmas trepikojas potti hindamas, et kas nüüd, kas nüüd? :D ja ilmatuma pikk tundus see ootamine. täna käis kõik kuidagi kähku. netist lugesin, et valmis puder tuleks panna külma kaussi ja nii jahutasin oma klaaskaussi pisut enne sügavkülmas. puder oli söögivalmis praktselt kohe peale kaussi tõstmist. cream bruleele küll millegi poolest alla ei jää :)

vastamata kirjad

viimastel aastatel üha enam märkan vastamata kirju nii tööalaselt kui eraeluliselt. nt tahan tellida oma koju uusi uksi ja vastust ei tule, kaua. saadan kirja sama firma teise linna esindusele, ikka ei tule. vastus jääbki tulemata. või teen logokavandid firmale kes pärast töö kättesaamist ei vasta. mitte sõnagi, mitte kunagi. ringiga läbi tuttava jõudis vastus minuni, et nad veel mõtlevad, üks neist, teine ei tee sedagi. siiani mõtlevad, juba aasta või paar. neid tööalaseid on olnud veel. ka eraelulisi on. nt selliseid kes alguses kirjutavad sõbraliku entusiasmiga ja siis - vaikus. nii juba pikemaajalisi tuttavaid kui uusi. ja on ka neid kes valetavad ja ma ei adu ära miks. miks ei võiks olla aus? kasvõi kirjutada, et ma pole huvitatud nelja ust eraisikule tootma või enam su kirjadele vastama. vaikust on raske mõista, sest siis kipun ise vastused sinna taha oletama. aga jah, neid vastuseta kirju on erineva kaaluga ja mõned on mõistetavamad kui teised, aga üldiselt jäävad need mulle mõistetamatuks.

on aega

käin ringi ja ohhetan ja ahhetan, et kevad on niiiiiii ilus. minus on kevade ja sügise looduse armastust rohkem kui suve. just puudes. kevadel nad nii imeliselt tärkavad ja sügisel vahetavad värve. mulle meeldib see aeg kui puu pole mitte ühtlane ühevärviline puhmas vaid ma näed tema graatsilisi oksi ja neis toimuvat muutust. kõlab ehk imelikult, aga mulle meeldivad raagus puud rohkem kui täislehes. nad on selliselt omanäolisemad. aga kevad ja sügis (pungad, õied, värvid) meeldivad muidugi üle kõige. nüüd kus aega on rohkem silmad taevapoole käia tunduvad nii mõnedki etapid justkui seninägematud.

külalistele üritan vahest ikka midagi küpsetada. seekord sai mõnus õunakook vaniljekastmega

ennast püüan ka mitte nälga jätta

 lapsepõlve kevaded kui suvila murulaugupeenralt sai hapukoore leiva peale värskeid rohelisi nopitud. nüüdsed on oma rõdult, eelnevalt kaevatud koos vihmaussidega (iuu!) vanemate aiast

Põhja-Tallinn

eile võtsin lõpuks jalad kõhu alt välja (mitte, et nad seal koguaeg oleks), et Paavli kaltsukat avastama minna, sest kuulen sellest vahest ikka siit ja sealt. otsustasin minna rongiga lillekülla ja sealt jala, et samme koguda ja kevadet sisse hingata. kodus valmistasin end päris põhjalikult ette, võtsin rahakotist välja üleliigsed pangakaardid ja juhiload (kes teab mis seal juhtuda võib) ja pakkisin kotti raamatu, veepudeli ja üksjagu teemoona. mingil põhjusel on Põhja-Tallinn minu jaoks kuidagi trööstitu ja hirmutav. jah, loodust on omajagu palju ja nendes vanades lobudikes majades on omamoodi ilu, aga kuidagi kahtlus on, et kuskilt tuleb keegi torkab minusse süstla või haarab käest koti, hea kui seejuures peksa ei saa või kes teab mida veel.. jalutuskäik möödus siiski kenasti, algas see vana tuntud rada minu peale keskkooliaegset töökoha poole (kassisaba viadukti juures), edasi viis see õe kunagise kodu poole (Roo tänaval) ja sealt juba M. või J. kodu suunas, seega eks mul oma seosed selle kohaga on olnud. ise imestasin, et julged vanemad mul, et võisin lapsena (nii 10 aastasena umbes) üksi korduvalt sõbrannadele päris Kopli lõppu külla sõita, aga noh, eks meid lapsi oli palju.. ja ega siis polnud see narkoteema nii tõsine ka kui täna, ma oletan. Paavli kaltsukasse ma igatahes jõudsin ja siis meenus, et olen seal varemgi käinud, ammu ammu, umbes siis kui see avati. ei mäletagi enam, kas olin siis põhikoolis või keskkoolis. toona meeldis see mulle rohkem. siis polnud kaltsukad veel eriti (kõrges) hinnas ja rahvas neist suurt lugu ei pidanud kui meiesugused noored välja arvata. alustuseks tervitasid eile mind seal 40€ (!!!) kleidid. pluusid olid soodsamad. et päris tühjalt mitte ära tulla ostsin 3 sinist pluusi, kokku 4€. hiljem võtsin suuna Balta poole ja käisin teepeal jäävast humanast läbi, oli 2€ päev ja sain veel 2 kleidikest ja ühe kerge pusa kokku 6€. tõin Niine tänavalt oma viimased 2 beebitassi ära ja nii sai kott päris asju täis. tagasi rongiga koju ja oligi ligi 15000 sammu koos.

 Paavlist

Humanast

ole mõlemad

"Imagine you are walking down the road, and suddenly a juicy red apple falls on your head. You may think it is a miracle, provision directly from God. But on the other side of the fence, the owner of the apple tree is shaking its trunk because he wants to bless the passersby.
Some who do not understand purpose can live from miracle to miracle, but God works both miracles and blessings. I believe the Lord wants you not only to be the recipient of the apple, but also to be the one shaking the tree."
/Brian Houston FOR THIS I WAS BORN

natuke värvi

pasha isu tuli ja tegin sellise(d). loodetavasti olid teie pühad ka piisavalt magusad ja värvilised :)

õhtused võileivad

ühe teise päeva quiche

ma ei arva, et see on väga nutikas ennast ise peegli ees telefoniga pildistada, aga ometigi vahest harva teen seda, hetkejäädvustamise või jaburuse mõttes.

eesmärgid

mis oleks elu ilma unistuste ja eesmärkideta?! see soov on minus pool elu juba olemas olnud, aga nüüd julgen selle välja öelda - ma tahan ära õppida jaapani keele. nii et ma saaksin aru lihtsamast suhtluskeelest ilma tõlgi või subtiitrite abita. vastu tahaks ka osata rääkida, aga see tundub veel suurem amps. 2000 (põhilist) hieroglüüfi tahaks omandada. päris julge eesmärk, aga ilma sihita oleks elus paigalseis või kohapeal tammumine, paljuski. igatahes minu puhul sihtide seadmine toimib. 

see nädal on 8.JAFF (jaapani anime festival). juba mõned multikad on vaadatud ja mõned ees. jaapani animes ja filmides on mingit seletamatut alandlikku headust ja ilu (kindlasti mitte kõigis). ka mitmesugust kunsti ja käsitööd näidatakse neis päris palju. mulle teeb see rõõmu. ka need vähesed äratuntavad sõnad ja fraasid. hetked, kui tean saladust mil tõlk tõlkis teisiti. esimesed sammud on astutud ja mida muud eesmärgini jõudmiseks ikka vaja on kui palju väikseid samme (ja püsivust).

Väike Tuul OÜ

nüüd on see siis asutatud, minu päris oma firma Väike Tuul OÜ. 29.01.2014 sai asutamise kuupäevaks, täiesti juhuslikult. enam lihtsalt ilma ei saanud. tunne sees, paljud julgustused ja käesolevad tööd viisid mind sinnani. asutasin selle netis iseseisvalt, olid küll mõned lüngad kus oleksin tahtnud kellegi käest nõu küsida, või oleksin tahtnud, et keegi oleks osanud mind veenda miks tuleks kohe osakapitali sissemakse ära tasuda, sest hiljem oli sellega üksjagu jamamist. igatahes.. tehtud see on ja süda sees on rõõmus :) seega olen nüüd ametlikult väikest viisi ettevõtja. ja oma südame hääle kuulaja. tuleb teha tööks ikka seda mis kõige enam meeldib, muidu tuleb rahutus. esialgu olen lootusrikas :)

väiksed suured asjad

Anon says:
"Excellence can be obtained if you:
...care more than others think is wise;
...risk more than others think is safe;
...dream more than others think is practical;
...expext more than others think is possible."

Tom Peters "The Little Big Things"

põnevad ajad

nii põnevad ajad on, et õhtuti ei tule enam uni õigel ajal.

mul on jäänud Tammeris joonestajana töötada veel viimased 6 nädalat, siis näis mis saab :) üritan täita oma järgmist suurt unistust - saada täiskohaga töö disainerina. olen käinud ühel töövestlusel ja teine seisab ees see nädal. mõlemad on omamoodi väga kutsuvad.

teine põnevus on remont kodus köögis ja esikus, ka elutuba saab lõpuks (2) rulood ja põrnadaliistud. elutuba, ja põhiosa esikust, on enda remonditud, aga aja, ja osalt ka oskuste taha, jäi asi pidama. nüüd siis võttis remondimees üle, ja iga tööpäev, kui koju lähen, ootab üllatus, et kui palju ja mida on edasi tehtud. ma ei mäleta millal ma viimati nii innuga esmaspäeva ja uut nädalat oleks oodanud. tõesti soovisin, et mööduks see nädalavahetus ometi kiiremini :D

tänapäeva vaesus

meil on koguduses üks vanem mees kes vahest räägib lugusid oma lapsepõlvest. vaesuse lugusid. näljatundest. kuidas jõuludeks oli suure pere peale üks õun ja kuidas see laste vahel ära jagati. või kui päevanormiks oli viil leiba ja kaugele kooli kõndides polnud lapsele pikaks päevaks kaasa panna midagi. mitte kui midagi. ainult korisev kõht, ma oletan. süda tõmbub kokku selle tänapäeva rikkuse ja lookas laudade keskel. häbitundest. soovist jagada nende vanaaja vaestega. olen pidevalt mõelnud, et küll meil veab. ma ei tea kedagi teist kes oleks pidanud kannatama nälga või tühja kõhtu. no niimoodi isiklikult. siin kodumaal. ja täna jõudis kohale, et kuigi näiliselt on rikkus suurem, siis reaalsuses on vaesus ka. ma tunnen mitmeid inimesi kellel pole kujundlikult õunagi, võibolla. kui kõik miinused ja laenud ja kulud kokku lugeda, pole viilu leibagi.. vähemalt selleks kuuks. ja võibolla järgmistekski, aastateks. aga neil on palju muud. suured majad või saun ja uhked kohvimasinad või mängukonsoolid. uued kallid riided ja jalanõud. lastele liiga palju kingitusi ja liiga vähe aega. söök linna kallimast poest. uus suur telekas ja mitu (sms)laenu. ja süda tõmbub kokku. jälle. sest seekord need on inimesed minu ümbert. ma tunnen neid isiklikult. ja alles täna sain ma aru, et nälg on suur.

23.päev

TOKYO

kui Kyoto on Eesti mõistes natuke nagu Tartu, siis Tokyo on natuke nagu Tallinn. nende linnade tempo on väga erinev, ka mastaabid ja majade kõrgused on erinevad. Tokyo haiseb, aga Kyotos on õhk koguaeg nii klaar, et tunned nägematagi mida keegi sõi või sööb.
minu soovil käisime Tokyo disainerite nädalal. ootused olid märksa suuremad kui kogetud reaalsus. esiteks oli kogu messiala palju väiksem kui olin oodanud. lisaks jaapanlastele oli seal end esitlemas palju teiste maade disainereid ja koole, aga kõige selle juures oli see üsna kesine. meie väikse Eesti disainiüritustel näeb vähemalt sama palju (kui mitte rohkem) head. pilet sinna oli suht kallis, seega väikest viisi pettumus, aga nüüd on käidud ja nähtud.

enne seda sõime hommikusööki pargis. rohelust oli seal kandis rohkem kui Tokyost olin oodanud, seega see oli positiivne. pärast disaini käisime otsimas üht ostutänavat, mille olemasolu T. mäletas, aga mida enam ei eksisteerinud. ronisime treppidest kõrgele üles ringhäälingu muuseumi juurde ja siis sõitsime liftiga (tänaval) tagasi alla. käisime nende kohalikus eiffeli tornis, ehk Kyoto Toweris, linnale pilku peale heitmas ja nagu sellele reisile juba omane, oli kõrgem vaateplatvorm sellest parajasti remondis :P maja ehiti juba nii seest kui väljast jõuludeks, ja mulle tundus, et sügis on seal üldse ära unustatud - puud pole veel värvi vahetanud ega lehti maha puistanud, aga juba ollakse 2 kuud liiga vara jõuludeks valmis. ma pole kindel, et nad seal jõule tegelikult tähistavadki. nad on võtnud üle mitmed kommertspühad ameeriklastelt ilma nende tõelist sisu teadmata või tähistamata. nt oli seal halloween ka väga pop, aga ma ei usu, et nad lisaks nende asjade ostmisele midagi reaalselt teevad, kui siis ehk ehivad oma kodu ja söövad kõrvitsamaitselisi ja kujulisi toite, aga vaevalt, et nad oma lapsed kostümeeritult tänavale kommireidile saadavad. 

kuigi olime sättinud nii, et tipptundi vältida, siis üllatuslikult voolasid kontoriinimesed tänavale juba kell 15:30, nii et päris puutumata me sellest ei jäänud. nad liiklevadki seal suurte gruppidena koos. vist kõik ühel ajal (kui boss lahkub) otsustavad, et nüüd pliiatsid kukuvad ja lähme. meie kontoris tuleks mõned mehed selleks jõuga välja tirida ja neile kontorivõtmeid mitte usaldada, sest muidu see lihtsalt ei toimiks. saanud paari metroopeatuse jagu tipptundi tunda, läks edasi paremaks, ju siis väljusime sellest tsoonist kus parajasti rohkem inimesi liikvel oli. 

erinevaid ronge on seal palju. kasvõi Narita lennujaama viib vähemalt 3-4 erineva aja- ja rahakuluga rongi. võid maksta 7,5-25€ kuigi üks sõidab nii umbes 1,5h ja teine umbes 50min. mugavuse vahe on ehk ka selles, et odavamas rongis istuvad kõik inimesed üksteisega näod vastamisi ja istekohad pole garanteeritud. kallimas rongis istutakse kahekaupa mugavamatel toolidel ja kõik piletid on kindla istekohaga. 

õhtu lõpetasime kerge einega hotelli 17.korruse lounges. järgmine hommik sõin oma selle reisi viimased onigirid hotellitoas ja tuligi võtta suund tagasi kodu poole. lend Helsingisse kestis 10h 20min. seekord istus mu kõrval  oletatavasti 40ndates aastates naine kes enamuse ajast magas, seega me ei suhelnud. vaatasin ära 3 filmi (rootsi filmi "Hemma" ehk "Kodu", soome filmi "21 tapaa pilata avioliitto" ehk "21 moodust abielu tuksi keerata" ja mingi hiina film kolmest armastusloost kus üks pool liiga vara ära suri) sõin 2 einet + jäätise + snackid ja tukkusin pisut. pilved Tokyo kohal paistsid katkematute pehmete vatipallidena. lend Helsingist Tallinnasse lõppeb kohe kui on alanud. ja nii ma jõudsingi tagasi koju. kogu reis oli väga hoitud, ei saanud ma osa ei maavärinatest ega taifuunidest, kuigi need sel ajal seal maal möllasid. kõik lennud olid õigeaegsed ja pagas reisis ka hoolimata väikestest lennuvahedest alati minuga koos.

22.päev

musta kassi blankett mis tuli täita - need ei ole minu hieroglüüfid :)

esimese poole päevast ootasime "musta kassi". ei mäleta, kas juba kirjutasin sellest. see on musta kassi pildiga transportteenus millega saad saata nt oma kohvri ühest linnast teise, sest rongides ja jaamades võib liiklemine muutuda väga ebamugavaks kui sul on rohkem kui 1 suuremat sorti kott. täna nt nägin kuidas Tokyo rongijaamas üks naine komistas omaenda suure kohvri otsa ja kukkus sellele sõna otseses mõttes peale. musta kassi teenus Kyoto korterist Narita lennujaama maksis ühe koti kohta 2090Y ehk 15,5 euri. seda oodates sain rohkem teada jaapani õppeainetest koolis. nt õpetatakse neile m.h. kõiksugu vajalikku elus hakkama saamiseks. nt triikimist, puutööd ja lihtsamaid õmblusvõtteid, juurviljade istutamist, kergemate jaapani söökide valmistamist jpm ning seda kõike soost sõltumata. muusikatunnis õpivad kõik lapsed mängima plokkflööti, üks päev nägin kaht väikest tüdrukut koolist tulemas pilli puhudes ja täna kuulsin kogu klassi koos mängimas (kõrval asuvast algkoolist). eelnevalt mainitud koristamise tunde on neil lausa 10h nädalas. 

Jaapanis ma vananeda ei tahaks, sest nad töötavad siin väga kõrge eani kuna pensionisüsteemid pole siin head (ju siis umbes nagu meil vist), aga nii vanu taksojuhte ja poemüüjaid (70 ja 80+) ma pole Eestis veel siiani kohanud ja see on siin pigem reegel kui erand. 

täna avastasin, et Londoni ja Jaapani mehed tunduvad sellepärast väga soliidsed, et linnapildis on näha palju pintsaklipslasi. meie ülikonnas ärimehed sõidavad üldjuhul uksest ukseni oma uhkes autos, aga siin ja Londonis kasutavad nad ühistransporti nagu iga teine inimene.
juuksed on mul siin värvi muutnud (heledamaks), sest siin ei puhastata vett mitte kloori vaid hapnikuga. neile ei meeldi kloori lõhn ja selle kallim hind. isegi jõgede vesi on siin läbinud hapnikupuhastuskuuri. klooriga seda puhastada ei saaks, sest selles olev floora ja fauna häviks.
bussi sisenetakse alati tagumisest uksest ja väljutakse esimesest. bussijuhi kõrval on masin kuhu tuleb sisestada kas piletiraha, pilet või näidata oma kuukaarti bussijuhile. piletiraha peab alati olema täpne. kui parajat summat pole, siis on seal lilla masin milles saab paberraha teha müntideks.

bussis 

Kyotost Tokyosse kiirrongiga 500km 2h 17 min 13520Y=100€ 

väike eine rongis

veel üks pilt mu Narita kabeli sildist

sama söögikoht mis alguses

näide menüüst, kuigi siin on vähemalt hinnad numbrites

21.päev osa 2

kohalik väike baptistikirik, täisjaapanikeelne muidugi 

järjekordne külm piimakohvi 

viimane kaiten sushi lõuna

ingver ja tee meie kaiten sushis on tasuta. tee tuleb teha laua peal topsis olevast pulbrist ja kuumast veest mis tuleb laua kohal olevast kraanist. kõik sushid mis seal ringlevad on 100Y taldrik ehk 2 sushit. mina jaoksan süüa 3-5 taldrikutäit, see on kokku maksimaalselt 3,5 euri. lisaks saab tellida mõningaid muid toite või väga spetsiifilisi sushisid, need esitad laua kohal oleval puutetundlikul ekraanil ja varsti sõidavad need ülemist letti pidi otse sinu laua ette. lisaks on seal mingi auhinnamäng. iga laua kohal on väike masin mis võidu korral auhinna kukutab. iga 5nda taldriku järel hakkab ekraanil jooksma mingi multikavõistlus milles ekraan ise otsustab, et üle ühe korra sa võidad, seega on lootus iga kord mingi pisike meene kaasa saada (nt võlts sushi või plastmassist tulukestega vurr). olen seal nüüdseks kolm korda käinud ja iga kord hakkab üha enam meeldima. viimane õhtusöök Kyotos oli india restoranis, seda peavad päris hindud. see oli piisavalt populaarne koht, nii et pidime mõned minutid ukse ees ootama. nagu eelnevalt mainisin, siis jaapanlaste pööratud tähelepanu minule on üldjuhul väga meeldiv, see on selline alandlik imetlus. vastupidiselt sellele kogunes meie ootamise ajaks kogu hindu köögimeeskond väga avalikult oma avatud aknast mind sõna otseses mõttes himuralt jõllitama. nende tähelepanu mulle ei meeldi. tunnen end nagu gorilla puuris. teenindaja seal käitus aga professionaalselt ja toit oli suhteliselt hea.

keskmiselt vürtsikas india õhtusöök joogiks lassie

"pisike" naan

20. ja 21. päev

Gion on Kyoto vana linnaosa kus valdav osa ehitistest on vanad puumajad, ka uuemad majad või remonttööd tehakse sarnases stiilis (nt puit põletatakse eelnevalt), et mulje jääks samaks. 

Gion

Kennin-ji tempel

iga kivi kuju ja asukoht on shintoismi seisukohalt oluline

kiviaedades käivad nad mediteerimas

näide muuseumi sussidest

siin on mitmeid draakoni laemaalinguid

nishiki turg

vihmavarju kilekotid juhuks kui sajab

üks võimalik švammitoit 

kuum sidrunitee otse automaadist

astusime läbi ühest kallist ostukeskusest, no umbes nagu Stockmann Tallinnas, aga butiike ja korruseid ja kõike oli seal palju palju rohkem. T. tahtis sealt osta ühe lisakohvri. kasutasin võimalust ja käisin "kätepesemisruumis", nagu siin viisakalt öeldakse, ja kui tagasi tulin, siis T. ütles, et müüja seal tegi mulle palju komplimente, et olen väga väga ilus ja ta arvas, et ma olen näitleja. tähelepanu üle ei saa siin tõesti kurta ja neid komplimente tegevaid müüjaid on siin olnud veel. sellega võib ära harjuda ;)

Gionis jalutades märkasin järsku seda kassi, T. ütles, et see pole kass vaid mingi muuseumi riisikauss, hmm. igatahes on see üks järjekordne armas jaapani jaburus, kuigi minu meelest on neid jaburusi olnud siin vähem kui oleksin oodanud.

               sügisvärvid jäävad seekord nägemata, ilmad on olnud pigem Eesti juuli ja august kui september või oktoober, seega puud on enamasti veel täies roheluses. võtan siis seda pigem kui suve pikendust. 

           täna oleme Kyoto korteris asju pakkinud, tegime viimased ostud ja käisime postkontoris, et saaksin osa asju omale pakiga koju saata. eelnevalt oli T. vaadanud netist hindu ja mul oli suurusjärk teada palju see mulle maksma läheb. postkontoris aga T. unustas minu laused stiilis - tahan saata selle tavalise lennupostiga ja mul pole vaja neid asju võimalikult kiiresti, vaid on hästi, kui saan need umbes kuu aja pärast. seega õnnestus tal kuidagi organiseerida mulle maksimaalselt kiire ja kallis teenus, asjatult. sellest tekkis meil reisi jooksul esimene suurem arusaamatus, õigemini ta sai aru küll ja talle meenus kui situatsioon juba möödas oli ja talle selgitasin, aga jah, tal on rahakasutustest teine arusaam kui minul ja palganumbrid on ka teised. muidu on ta olnud väga hea reisikaaslane ja oleme kenasti omavahel läbi saanud. tänu sellele, et reisin siin koos jaapanlasega, olen saanud osa väikestest söögikohtadest kus pole menüüs hinnad isegi mitte mulle mõistetavates numbrites vaid hieroglüüfides, rääkimata siis toidunimedest mida ma ei oska ei lugeda ega neist aru saada. isegi toidupoes on siin keeruline ilma tõlgita käia. üldiselt, kui lähen sinna üksi, siis on iga kord üllatus, et mis ma sealt tõin. eile tõin talle praetud toitu, aga välimuse järgi ei tea absoluutselt mis seal sees on. üks karp oli kanaga ja teine austritega, õnneks ta pole eriti valiv :D eestlaste üllatuseks olid mõlemad samas hinnaklassis. homme võtame suuna Tokyo poole samasse Narita hotelli kus olime esimese öö Jaapanisse saabudes, et ülehomme veeta päev Tokyos.

19.päev

Kiyomizutera tempel on tuntud oma konstruktsiooni poolest

Kyoto rongijaam on vaatamisväärsus omaette 

Byodo-in tempel oli remondis

Byodo-in tempel Ujis (Kyotos) on nende kümne jeenise mündi peal. Oleme kuidagi sattunud juba mitmesse olulisse templisse remondi ajal ja need tööd on väga põhjalikud ja aeganõudvad. Õnneks oli neil seal muuseum ja see muuseum oli kindlasti ilusam kui tempel ise :) Minu punktid lähevad arhitektuurile, sisekujundusele ja valgustusele, budistlikest kujukestest jms ma ei oska eriti vaimustuda. Palun Eestisse ka pimedaid muuseume kohtvalgustusega! See on lihtsalt nii võluv ja toob detailid kordades paremini esile.

http://www.kuryu.com/projects_completion_byodoin_E.html

caesari salat

salatit on üsna keeruline jaapani söögikohtade menüüst leida. lõpuks siis üks caesari salat, mis ei meenutanud minu jaoks mitte ühegi komponendi poolest seda salatit, kui pisipisikesed saiakuubikud välja arvata. alustuseks oli juba roheline salat teine ja kõige tipuks ilutses selle keskel peaaegu toores muna.  aga salat siiski, hea vahelduseks kõigele sellele riisile, nuudlitele, mereandidele ja praetud toidule. ma ei pea jaapani toitu eriti tervislikuks, küll aga oleks siin võimalik tervislikult toituda. 

Uji jaamast templi poole jalutades leidsime imehea küpsetiste lõhna peale prantsusepärase prasserie ja seal sai ära proovitud selline õunakreemiga kihiline kook. Uji on muidu väga kuulus oma teeistanduste poolest siin.