10.päev

Miho muuseum - täiesti imeline! esiteks asub see mäe otsas, õigemini mäe sees ja sinna tuli meil sõita takso, rongi, rongi, bussi ja taksoga. aga kõik see aeg ja kulutused tasusid end ära. 95% muuseumist on mäe sees. see oli kahe naise algatus, ema ja tütre, et eksponeerida oma pere kunstikogu. maja arhitektuur ise on juba tõeliselt imeline, lisaks muidugi nende kunstikogu kus on nii jaapani keraamikat kui ka kunsti nii Egiptusest, Aasiast, Kreekast ja mujalt, enamus neist ikka mitu sajandit vanad, mõni asi isegi 1000 aastat. kõik see oli imeliselt eksponeeritud, pimedad ruumid kohtvalgusega teostele. igaühele neist oli valitud just kõige paremini sobiv taustavärv. sellises valguses paistis kõik veel kordades ilusam. kõik muuseumid võiksid sellest õppida. ma pole kunagi elus käinud ilusamas muusemis ja olen väga tänulik, et ma selle avastasin.

väga mehine seltskond piletivõimalusi rongijaamas

kõik takso istmed on kaetud "pitskardinatega"

pmst - sõida kainelt, muidu saad trahvi

tanuki, need on siin vääääga popid 

bussivalgusti

õhtusöök kahele, hiinakas

9.päev

rohelise tee koogike

kuigi roheline tee on mu lemmik, siis rohelise tee maitselised asjad mulle siin ei maitse kohe üldse. sellest rohelisest koogikesest võtsin ühe ampsu. suure näljaga sööks. 

pmst sama asi ainult ilma rohelise teeta ja väga hea on! üsna meie keeksi sarnane

õhitud riis sojakastmega, need on ok

minu küsimus on, mis asi on pet bottle?
õige vastus on plastikpudel - miks küll, mul pole õrna aimugi.
vb mõni hoiab seal sees putukaid lemmikloomadena?! :)

roheline tee on tavaline jook iga toidu juurde, või siis vesi

minu tänane õhtusöök

söögiga on siin nii, et portsud on tohutusuured. pulkade järgi võib aimata kausi suurust. kui ma tavaliselt sööks ühe söögina umbes nii palju kui on see kauss vasakul riisiga, siis seekord tuli süüa veel lisaks see ilmatuma suur kausitäis nuudleid supiga, sest siin on ebaviisakas jätta toitu järgi. aru ma ei saa kuidas suur mees ja nt väike teismeline tüdruk suudavad süüa sama palju. pidasin endaga suurt võitlust. kõht oli ammu ammu enne juba täis. õnneks selle võdiseva asja alt paremal aitas sõber ära süüa. see oli üsna maitsetu, aga nende võdisevate asjadega mul pole kõige paremad suhted. üks teenindajatest oli rassist, õnneks ta pidi ainult ühe korra käima meie teetasse täitmas. kui ta sai ülemuselt käsu seda teha, siis vingus ta, et nad on ju välismaalased. kui sai vastuse, et üks meist on jaapanlane, siis tuli täitis viisakalt tema tassi, aga minu tassi jättis kaugele teise laua äärde, mis pole siin sugugi tavaline. teenindajad on üldjuhul väga sõbralikud ja viisakad kui mõned erandid välja arvata ja nemad isegi ei vaevu tegema nägu, et sa neile meeldid. ja see on juba palju ebaviisakam kui eestlaste ükskõiksus. kuigi tõsi, meil on ka neid ebaviisakaid ja vist rohkemgi kui siin.

krevetimaitseline riisikoogike, saime need pealekauba, ilus pakend

puuvilju saab osta kas ükshaaval või valmis 4-5tk kottides

hurmaad on siin kandilised, pole võimatu, et neid kasvatatakse mingites väikestes kastikestes 

pirnid on siin õunpirnid. teelusikas on suuruse mõistmiseks

see on müüt, et jaapanlased on lühikesed. vanemad inimesed on küll, aga seda sellepärast, et vanasti ei joodud siin piima. lehm oli transpordivahend ja peeti barbaarseks juua/süüa midagi temast. nüüd aga juba aastaid on lapsed joonud piima, ja tõesti, kohalike teismeliste vahel tundsin pigem mina end lühikesena. kuigi eks neid on siin igas mõõdus, ülekaalulisi küll mitte eriti.

paljaid varbaid siin eriti ei kohta (kui turistid välja arvata). isegi kui siin oli ligi +30c suvekuumus, siis on neil jalas vähemalt sokid või sukapüksid. selles mõttes on see muidugi hea, et kui nad käivad paljudes templites ja nii ilma jalanõudeta, et ei tahaks ju kellegi jalaseent vms saada, siin leviks need kulutulena. ja paljastavaid riideid ma pole ka näinud, kui mõned lühemat sorti seelikud välja arvata, aga need pole sellised liibuvad. ja mitte ühelgi pole ma veel näinud siin liiga sügavat dekolteed. 

8.päev

hommikusöögiks onigiri, puuvilju ja koogike

poest valitud koogike, meenutas tosca kooki, aga oli karamellisem

hommikul, kui ma ärkasin, kinkis Jumal mulle sünnipäevaks vikerkaare :) ja algkooli muusikatunnist kostus imeilusat muusikat. nad on isegi heliredeli õppimisest teinud nii ilusa loo. neil ei ole koolides koristajaid, lapsed peavad ise oma kooli korras hoidma (s.h. wc-d). võibolla sellepärast nad oskavadki hiljem hoida oma linnatänavad ja kõik muu nii puhtana. prügi siin tänaval ei kohta rohkem kui prügikastides ja prügikottide näol mis on tänavale toodud ilmselt prügiauto jaoks. huvitav on see, et kuigi neil on koolivormid, siis jalanõud jäävad enda valida. eile just märkasin vikse viigipükstes ja triiksärkides noormehi kellel igal ühel erinevad tossud jalas, hmnjaa :) algkoolides saavad lapsed veel olla lapsed, aga hiljem läheb kõvaks võistluseks kes kuhu kooli edasi õppima saab. keskkool ja ülikool on väga olulise tähtsusega, et kes kus. neil on põhikooli ajaks koolid kuhu minnakse õppima peale muid koolitunde, et valmistuda ette sisseastumiseksamiteks. Take isa tegi juba väiksest peale tema jaoks õppimise mänguks, nt oli tal suur kaart mille järgi T. pidi ära arvama maailma riike, õpetas talle jaapani ja maailma ajalugu ja tegi sõnaraamatu sõnadest äraarvamismängu. ta isa oli väga haritud diplomaat, oleks võinud vestelda üsna ükskõik mis teemal. T. sai sisse kooli kus olid õppinud ta isa ja vanaisa ja kui aastakümneid oli eksamite punktirekord olnud ta isa käes, siis T. purustas selle ja on vist siiani selle rekordi omanik :) teismelisena kasvatas ta omale pikad juuksed ja aastakese käis rongi noore samurai patsiga (elades sel perioodil Guatemalas) kuni üks päev blondeeris selle ära mille peale ta isa sundis tal juuksed tagasi mustaks värvima või maha lõikama, kahjuks fotomaterjal puudub :D 

mingil seletamatul põhjusel on siin pisikesed beebid peaaegu paljad, ainult väikestes bodydes paljad käed ja jalad rippumas ema kõhukotist/rätist. samal ajal on vanemad pikkades riietes, kummaline. Eesti beebidega on pigem vastupidi, nemad on paksemalt riides kui vanemad. veel olen ma tähele pannud, et nad ei toeta beebi pead, isegi mitte päris pisikese beebi oma. võibolla sellepärast on neil kõik need kõikuva peaga nukud ja muud mänguasjad :P

kõik sussid siin on ühejalasussid. alguses arvasin, et ainult külaliste sussid on, aga ei. ka need on mis nad omale koju ostavad. kuigi nätsu poes müüakse, siis seda eriti ei närita, jälle üks mitte viisakas komme tänaval midagi närida. 

Jaapanis möllab kõva taifuun, aga õnneks meist läks see mööda, saime ainult mingi koguse vihma eile ja pisut tuult täna. taifuun on pigem Tokyos ümbruses, nii et meil vedas. täna oli rohkem kodune päev, et eilsest pikast matkast jalgu puhata ja T. otsustas teha tööd. kuna kogu see reis on mulle nagu suur sünnipäevakink, siis püüan sellest mitte liiga morjenduda, et sünnipäev möödus täna eelkõige toas :) vaatasin ära ühe vana filmi "The Princess Pride", seega oli meelelahutust ka.

minu hommikune vikerkaar

mandariinimahl 

teepulber

jaapani hõrgutis, pahaks läinud oad, ma ei maitsenud :)

kohalik lahja alkohol, ploomi- ja virsikuvein

päev 7

esimene vihmane päev. sain teada, et jaapanlased on osavad ratturid, neil on ühes käes vihmavari ja teisega roolivad. küsisin siis, et mis siis saab kui nad tahavad kella kõlistada, õige pea kuulsin tilinat - see on siis ikkagi võimalik. ja selline sõidustiil pole siin erand, pigem reegel. rattureid on Kyotos palju, väga palju. 

täna käisime ühes templite kompleksis mille vahel liikusid ringi mungad. kui ühe meie poole tulemist pildistasime ja Take teda tänas, et võisime pildistada, siis see munk kõnetas teda. küsis kust riigist ma pärit olen ja kui Take ütles kus tema elab, siis sai ta noomida, et mida teeb samurai järglane võõral maal. see on tõsi, Takes voolab samurai veri, aga ta ei olnud seda mungale öelnud, seega päris tore situatsioon. sõbralik munk oli. hiljem T. nägi piltidelt, et kuna munga rüü oli kuldne, siis on tema siin kõige tähtsam munk. hiljem sain teada, et selleks, et mungaks saada peavad uustulnukad templi ukse ees paastuma umbes nädal ja enamus neist loobub enne kui nad selle läbivad. neil on eraldi koolid/ülikoolid? munkadele, mis on osa nende mungaks saamise protsessist. 

ühes templihoovis kasvas puu mille lehtedele saab nt hambaorgiga kirjutada nii, et selles olevad keemilised protsessid säilitavad selle aastateks. vanasti kasutati seda paberi asemel ja sel põhjusel on osad postkontorid istutanud need puud oma hoone ette.

jaapani keeles on ütlus, et igal käel on selg/teine pool, mille tähendus seisneb selles, et kõigel on varjatud külg.

neil on olemas muusikainstrument mis on tehtud kassinahast.

rongis kõrvupuhastada on ok ja toitu süües luristada, aga tänaval pole viisakas süüa, isegi joogipudelist lonksu võtmiseks istuvad nad pargipingile maha. tänaval suitsetada ei tohi, mis on tore. 

ööbimiskoha aknast on vaade mägedele ja täna on ühe kohal valgusvihk mis tähendab seda, et seal metsarajal on läinud inimene kaduma (ja nad püüavad teda leida) või on toimunud mingi tõsisem õnnetus. siin on muidu väga turvaline, seega ilmselt see inimene lihtsalt eksis teelt. 

hommikusöök on serveeritud

lõunasöök - külmad nuudlid tuleb kasta kastme sisse ja siis luristades süüa,
hiljem jöin veel ühes teises kohas maitsva sidrunimahla.
suhkru asemel kasutavad nad siin külmade jookide magustamiseks siirupit

mürgise kala söögikoht, me ei käinud seal :)

pildid ühe lasteaia müüri seinalt 

päev 6

täna oli 1.päev kui käisin ringi üksi. võtsin suuna Kyoto botaanikaaeda ja sinna kogu mu aeg kuluski. jalutasin tunnike sinna, tunnike tagasi ja mõned tunnid kulusid kohapeal. piletimasin oli õnneks väga loogiline seal, ka joogi sain kohvikust ostetud ja hiljem supermarketist ka ühtteist. aias ja teel sinna tegin täna rekordilised 520 pilti (lisaks umbes 100 mis jooksvalt kustutasin). seal oli võrratult palju ilusaid taimi ja detaile mida pildile püüda. jaapanis hakkaksin ma meeleldi fotograafiks :) või teeksin kodumaal näituse. siin on võrratult palju mida pildistada.

arvasin siiani, et jaapanlasi naljalt tänaval käest kinni käimas ei näe, aga tundub, et noored on sellest müüdist läbi murdnud (ka mõned harvad keskealised) ja nüüdseks olen neid näinud juba nii umbes paarkümmend, seega enam pole see midagi erilist. 

Take ütles mulle eile, et jaapanlased on sellised poolvärvipimedad, ei oska rohelisel ja sinisel vahet teha. igatahes ajavad nad neid mõne asja puhul sassi, nt tatami mati kohta mis on roheline, ütlevad sinine ja valgusfoori rohelise tule kohta ütlevad ka, et läks siniseks. 

nad ei ütle siin aevastamise puhul midagi, neil polnud siin katku ja vist sellepärast nad ei näe aevastuses midagi sellist mille puhul peab kohe kindlasti tervist soovima. haigusega võisin ka eksida :D

taksodel on naljakad logod katusel. nt olen näinud ristikheina, ventilaatorit, südant. ma ei usu, et eesti mehised mehed oleks nõus sõitma taksoga mille katusel ilutseb süda ja sees on pitsist katted. kui siis ainult pulmade puhul ehk.. ja see on tõsi, et taksouksed avanevad automaatselt.

"kodu"aknast kuulen päeval algkoolilaste hääli ja õhtul rohutirtse. Jijuden asub heas piirkonnas, kuldsele templile väga lähedal ja kyoto keskuse piiridest pisut väljas.

päris palju asju saab siin rohelise tee maitsega osta. alustades jäätisest, šokolaadist, kookidest, jookidest ja millest kõigest veel. 

teistpoolse liiklusega ma veel ära pole harjunud, ega sellega, et juht sõiduvahendis istub "valel" pool. aga kuna liigume siin enamus ajast ringi jala, siis see eriti ei sega. ülekäigurajal vaatad ikka mõlemale poole. 

see vastab tõele, et jaapanlased on väga hoolitsetud välimusega, nii mehed kui naised. enamusest teeks tänaval rõõmuga ilupilte, aga kuna nad on väga privaatsust armastavad inimesed, siis ma pole neid eriti palju julgenud pildistada, kui mõningased papparazzotamised välja jätta.

aa, osad noored tüdrukud käivad siin jalad sissepoole, sest see olevat nunnu. ja muidugi ripub neil (olenemata vanusest) igasuguseid mänguasju igaltpoolt. teleshowdes on inimesed ülepaisutatult dramaatilised & emotsionaalsed. see on väga normaalne, et nt ühes tõsises prillipoes on prillide vahel suvalt mingid miki kujud. täna nägin ka mõningaid kristlikke kirikuid, neid muidugi mõista pole siin palju. kuna päikest on siin küllaga, siis on mu kael juba päris pruun. Take aegajalt teretab inimesi tänaval, uurisin, et mille põhjal ta otsustab, et keda teretada ja keda mitte, siis ütles, et enamasti kui inimesega tekib möödudes juba teine kord silmside, siis ta tahab, et teda teretatakse. üldjuhul on need vanemad inimesed. minu välimus on osadele inimestele huvitav, aga nad on nii siirad selles. jäävad kuidagi pika pilguga vaatama, samas selliselt vaoshoitult, et see ei häiri. mu lemmik oli üks vana mees kes suure naeratusega ei saanud oma pilku minult ühes templi hoovi puhkenurgas. tal olid nii suured säravad silmad, selline väga elurõõmus vanake. pidin täna tooma ise poest mingit sööki, valisin endale lõhe sushit ja T'le ei tea mida :D lähen nüüd vaatan, kas kõlbab süüa.

päev 4 ja 5

eile käisime ühes tõelises paradiisiaias ja siis tabasin end mõttelt, et vb kristluse paradiisi ootus ei mõju jaapanlastele, sest neil on juba praegu nii palju paradiisi, nii palju ilu. astud lihtsalt sisse ühest järjekordse templi või pühamu väravast, või niisama parki, ja ongi kõik, enam ilusamaks minna ei saa.

käisin esimest korda kaiten sushis kus pöörleva laua pealt saad ise valida mida sööd.

iuuuu

joogimasinaid on tänavatel PALJU

ploomijook

hmm.. kartulipuder sealihaga

nende pead kiiguvad :)

mmmmaitsev lõunasöök

võltsjäätis, imehea!

üldiselt on siin üsna kõik teistsugune kui Eestis ja see teeb siin olemise veel nii palju põnevamaks.

ei jaksa praegu pikemalt kirjutada, uni on :)

puukivi. näpud püsti poseerivad siin inimesed sõltumata vanusest 

minu reisikaaslane