Jijuden

sisehoov

värav

üks alumistest ustest

tuba

fancy peegel

nii ei paistagi eriti elektroonne

dushi ja isetäituva vanni jaoks. saab valida vee temperatuuri ja vajadusel see uuesti üles soendada.

wc "pult" - sellega siin võib ära harjuda :) nupp üleval vasakul (peal) on potikaane avamiseks, nupud paremal üleval (peal) on vee peale "tõmbamiseks" nr.1 ja nr.2 :) all reas on mitmesugused pesemisfunktsioonid ja ümmargusest nupust vasakul on kuivatus. saab reguleerida surve tugevust ja vee soojust :D

vaade rõdult

rõdu pesumasin/kuivatiga

päev 2

Hommik sai veedetud Narita-san templi kompleksis, väga meeldis. Siis võtsime suuna kiirrongiga (shinkansen) Tokyost Kyotosse (513 km). Sain süüa oma esimest bento komplektlõunat mida saab osta nt rongijaamadest. Trikk on selles, et igas jaamas on erinevad ja kohalikule regioonile omased. Ma valisin juhtumisi väga maitsva kana toidu riisiga, mõni lisand oli imelik (marineeritud ploom?), aga kokkuvõttes väga hea. Ööbimiskohas Kyotos (Jijuden) võeti meid vastu jahutava rohelise tee ja maiustusega. Siin on üsna luks, lisan hiljem sellest mõned pildid. Ilmad on olnud väga kuumad, nii +30c. Naudin iga hetke siin olemisest ja ma tõesti üldse ei imesta, et Jaapan on mulle juba pool elu nii paeluv tundunud. 

Narita-san tempel

seal sees oli suurepärast budismi kunsti (sinised jumalused jms, kahjuks pilti teha ei võinud)

umbes nii suur naeratus on mul siin näos kogu selle ilu keskel

laste mäleseks

koi'd ehk karpkalad

minu udune bento

päev nr 1

 

tänane õhtusöök

 

reaalselt kassi ei pidanud sööma, neil läks sõnaga "eat" sassi :D

 monja: kapsas, mais, sealiha ja mingi liimjas kaste

ütleme nii, et on paremaid sööke ;)

 see oli jupp maad meeldivam

 ebareaalne leid. see on meie tänase hotelli kõrval olev kabel nimega "Tuuli"

 T. kabeli ees

ja selline oli see seest - pulmadeks valmis

PS. kõik senised Jaapani pildid on klõpsitud telefoniga

kohal!

jõudsingi kohale! arvestades, et kodumaal on kell praegu umbes 4 öösel, tunnen end üsna elusana. Tallinna Lennujaamas ootasin oma lendu juba koos kahtlaselt paljude jaapanlastega. neid oli kõvasti enam kui meid muid. nad sõid palju ja mõni tukkus. see tukkumine on neil selline rahvuslik firmamärk, alati mõni neist kuskil tukub pea otse alla vajunud. eurooplased tukuvad teisiti, pea küljel enamasti. Helsingi lennujaamas vaatasin siis kohe omale Tokyo lennu värava valmis, et teaks kuhu suunduda. nägin siis, et hoopis Japan Airlines'i lennuk on ees, pisut imelik, aga mis siis ikka, ju neil on Finnairiga mingi diil. teine kahtlane fakt oli see, et väljumisaeg oli 10 min hilisem kui minu piletil, mõtlesin jälle, et ju siis mingil põhjusel lükkus natuke edasi. istusin seal väravas nii 45 min kuni hõigati välja, et peagi hakkab pardale minek. järsku nägin, et lennunumber on ka teine ja siis läksin juba asja uurima, ja üllatus-üllatus, minu lennuk oligi mujal. nii et tõesti, Helsingist väljub korraga mitu Tokyo lendu. tegin mõned kiiremad sammud ja ikka jõudsin, küll peaaegu viimaste hulgas, aga siiski, huh :) minu suureks rõõmuks ei istunudki mu kõrval ülevoolavalt suur inimene vaid täitsa paras jaapanlanna. rääkis inglise keelt, ise tegi jutu lahti. kui ütlesin, et olen Eestist, siis muidugi teadis ta Bar(u)tot, ütles, et ta on teda ise ka lähedalt näinud ja et B. naeratas talle sõbralikult ning et tal on cute face, see olevatki osaliselt ta suure populaarsuse põhjus (lisaks osavusele). tädi ise oli kunagi päeva Tallinnas veetnud ja üldse palju reisinud. m.h. elas 11 aastat Roomas, aga nüüd 5 aastat on olnud tagasi Jaapanis. tööks viib turiste vaatama sumotrenne, õpetab neile oma kodus tegema lihtsat sushit ja midagi oli veel.. vaatasin lennul ühe jaapani ja ühe korea filmi, mõne tunni magasin ja 2x sõin. õhtusöögiks oli kana baklažaaniga, aga maitses pigem nagu meie hapukapsas. Jaapani lennujaam mõjus nagu SPA. mängis mahe meditatiivne muusika, kõik lõhnas puhtuse järgi, põrandad on vaipadega kaetud, nurgad on tehtud ümaraks ja seintel on ilusad pildid ja keraamika. kuigi ma keelt ei mõista ja põhiliselt on siin jaapanlased, siis on siin esialgu üsna kodune :) mul on lennujaamas veel natuke oma reisikaaslast oodata ja siis saab õue :) seal on suvised +25c.

see lennuk mis polnudki minu lennuk

tukub

 pole aimugi mida nad reklaamivad

 siin vetsudes on alati midagi põnevat (ja praktilist)

seiklus algas

salaprojekti tulem

siin see on. minu elu esimesed 1000 kurge. tehtud sõbrale, tema soovi täitumiseks. sõber jaapanlane ütles, et need näitavad inimese püsivust. kui saad 1000 kurge volditud, siis võid saada hakkama ükskõik millise endale püstitatud eesmärgiga. mulle meeldib! kured ja eesmärkideni jõudmised. soovin neid teilegi!

unistusteni

kui ma paar aastat tagasi pildil oleva lennuki EKAs tegin, siis andsin sellele nime "unistusteni", just Jaapanile mõeldes eelkõige. ja nüüd ma siis lähen, üle pilvede, oma unistuseni.

papud

sain täna sünnipäevakingituse - maruarmsa! sellised väiksed nunnud kõrisevad papukesed mille sisse oli päkapikk jätnud raha uute saabaste jaoks. lisaks olid pakis veel ujuvad küünlad, mmmmaitsvad ferrero maiustused, isuäratav roosa-valge vannipall ja ilus kaart! sünnipäev on vahest ikka nii tore, mis sest, et tegelikult mul seda veel pole :)

P.'i sünnipäev

tema sünnipäevad on alati nii suurepärased, sest need pole kunagi lihtsalt niisama koogisöömised, seal alati toimub midagi sisukat! eelmine aasta ta palus, et kingiksime talle midagi isetehtut või valiksime mõne raamatu oma riiulist. nii tore oli näha neid heegeldatud tammetõrusid ja meisterdatud ingleid ja raamatuid, ulatada neid käest kätte kui midagi ääretult kallihinnalist. ka jagasime mis oleme hiljuti koos Jumalaga õppinud. rääkisin sellest, kuidas tunnen, et olen Jumala kummipaela otsas, et kui triivin kaugemale, siis Jumal tõmbab mind tagasi, väga enda ligi. sel aastal O-M rääkis rõõmust, kuidas me kõik vajame aegajalt ülestõstmist ja et iga kadunu leidmine on väärt pidu. P oli mõelnud ühe suurepärase tutvumismängu mille käigus said osad meist (ajanappuse tõttu mitte kõik) kuulda enda kohta kiidukõnet, neid asju mida P meis hindab ja eriliseks peab. minu kohta mainis m.h. et olen väga loominguline, mitme kõrgharidusega, tolerantne ja et ma teen oma unistused teoks. nii ülestõstev, tõesti! tema pidudel ei saa muud moodi kui tunda end hinnatuna, sest just nii ta oma külalisi ja sõpru kohtleb. aitöh tema eest!

kaart

3 aastat tagasi saatis sõber mulle selle kaardi sünnipäevaks. sõnum seal taga oli
Armas Tulla!
Meie elud on täis unistusi ja parim asi selle juures on, et sa kunagi ei tea millal need täide lähevad. Järsku avastad end lennukis istumas ja mõtled kuidas see küll juhtus?
Kallistan sind eriliselt soojalt sünnipäeva puhul ja ära unusta, unistused on loodud täide minema.

tänane töö

kui mõtlete millega joonestaja tööl tegeleb, siis osa tänast tööd on pildilt näha. kui seda pole liiga tihti, on see päris nauditav :)

7 päeva

kui päevade loetlemist alustasin oli neid veel peaaegu 130, tänaseks on jäänud 7. tasapisi juba koondan mõttes (ja kodus diivaninurgal) asju mis tuleks kaasa võtta. nt söetabletid, Kyoto raamat, Tokyo metrookaart (mille ma sain Tallinnas muuseumist), vennaperelt eelmise aasta sünnipäevaks saadud jeenid, panga pinkalkulaator, reisikindlustus, fotokas ja selle uus mälukaart ja lisaaku. riiete jms´ga on veel üsna otsustamata, aga eks seda veel jõuab ka. üleeile lugesin omale unejutuks jaapanikeelsest lasteraamatust sõnu ja lihtlauseid ning see tegi kõik juba palju reaalsemaks ja pärast seda ei suutnud pool ööd uinuda, nagu juba järgmine päev oleks sõit :) aga veel ei olnud, tuleb veel pisut oodata seda erilis-imelist maad

ja soemat ilma

kingitus õele

kingitus õele, et ta elus ikka krutskitele ruumi oleks

täna tõdesin fakti, et meie peres on see nt väga tore, et me võime vabalt istuda ühe laua taga suured ja väiksed ja rääkida oma kogemusi ja arvamusi ilma et see hetk oleks keegi kuidagi rohkem firmajuht või doktor. kõigil on sõnaõigus ja kõik on seal võrdsed. kindlasti on sel oma osa selles miks ma julgen unistada ja neid pilvi kikivarvukil püüda. meil tiibu ei kärbita ka siis kui alati kõiges ei ole üksmeelt. olles kõrvalt näinud perekondi kus lapsed isegi täiskasvanuna ei saavuta sõnaõigust sünnipäevalauas, on see ikka väga suur õnnistus. 

God I Look To You

raadiost ilus lugu

sein

et tööl oleks toredam

(aegajalt täiendan)

muudame maailma

mõnikord on kellegi teise unistusele kaasa aitamine üsna sama tore kui enda oma täitmine :) kuulasin Toivo viimast jutlust, ja mulle väga meeldis sealt mõte "ära püüa anda seda, mida sul ei ole, vaid anna seda, mis sul on". inimeste unistused on erinevad. paljude puhul pole vaja anda raha - piisab natukesest ajast, oskustest, abivalmidusest, julgustusest. alati ei ole vaja midagi suurt, et muuta maailma.

 

P.S. kui sa pole veel näinud, siis soovitan väga filmi "Pay it forward"

up up up

rääkisin eile Allikal unistustest ja eesmärkidest. täna meenus, et olen varem sattunud vaatama mõne noore (hääbuva) elu tähistavat videot. nii innustav on kuidas nad asuvad julguse ja meelekindlusega täitma oma unistusi (teades oma piiratud aega). paratamatult tekib seos sellega, et need kes ei tea kui kaua on jäänud, neist tohutu suur enamus lükkab oma unistused ebamäärasesse tulevikku. küll ma siis, küll ma kunagi. aga milleks oodata?

 

 

 

smile

Kristel saatis, hullud soengud on mingi vihje vist :)

DIY

sattusin hiljuti vaatama üht väga inspireerivat DIY (do it yourself) blogi ja siis mõtlesin, et ma pole ise juba niiii kaua midagi teinud. mõtlesin uuesti. tegelikult voltisin ju kured ise ja teen remonti kodus ja tööle tootelehti ja kirjutasin jutlust ja luuletusi ja.. no midagi ju ikka teen. aga sellist mängulist loomingut on hirmus väheks jäänud. ja õmmelnud pole ilmatuma kaua. täna siis leidsin poest natuke mänguasju ja tegin 8 paari kõrvarõngaid.

sellised kollid ja pesuvahendid

siin on suurem osa mu kõrvarõngastest 

ja pisut muud

kuidas ma kirjutan jutlust

kõik algab teemast mis siiani väga konkreetselt esile kerkib. kogu ülejäänud aja olen avatud sellega seotud mõttekildudele. mõned neist tulevad loetud raamatutest, nähtud filmidest, raadiost, muidugi Piiblist, enda ja teiste eludest, täiesti ootamatutest ahhaa hetkedest. kuna mu teemad on siiani üsna ebatavalised, vähemalt enda meelest, siis on Jumal pidanud neid mulle korduvalt üle kinnitama, et jah, just sellest tuleb seekord rääkida. see võib kõlada jaburalt (kui sa pole usklik), aga nii see on. nt sel pühapäeval räägin unistustest. ma pole kunagi kuulnud ühtegi jutlust sel teemal ja siis pidasin eneses aru, et kas on ikka sobilik sellest jutlustada. esimeseks kinnituseks olid raadio 7'st kuuldud unistuste teemalised päevasõnad, siis Väike Maja Preeriast nähtud osad, ja et kõik ikka päris selge oleks, kasutas Bööma eelmise pühapäeva jutluses korduvalt sõna "unistus". Jumal on sarnaselt mind siiani kinnitanud iga teemaga (tänaseks on neid kokku 7). ja ma ei suuda ära imestada kuidas Ta iga kord mind nii imeliselt on valmis veenma. 

aga et siis jah, mõttes on teema, kirjutan jooksvalt nädalate/kuude jooksul tekkinud mõtteid/märksõnu paberilehtedele/arvutifaili ja mingi hetk hakkan neid arvutis kokku kirjutama. esialgu järjest nii nagu mõtted ja paberid kätte satuvad. alles pärast hakkan neid nagu puzzletükke ringi tõstma ja nende järjestuses loogikat looma. kuigi ma siiamaani ei suuda uskuda, et mina, väike imelik tüdruk, jutlustan, siis pean tunnistama, et ma absoluutselt naudin kogu protsessi, oma esinemishirmust hoolimata. nagu teeks õiget asja. samas olen Jumalale korduvalt öelnud, et teen seda ainult seni kuni Tema mind selles kasutada saab ja soovib.

linnud põrkavad peast

ühel päeval
põrkas lind mu peast, päriselt
teisel julgustasin
või kiskusin maha
vana tapeeti
uut inimest
kasvatasin mälestust
seemnest
ja roostes plekist
lõikasin näppu
tegin naerusuu
1000 korda ilu
või tuska
paberist
puust südamed
kleebivad külge
lapsed sünnivad
unes
majad ujuvad
ühele piparmünt
männid
tutimüts
või suur armastus(evalu)
varem ei teadnud
linnud põrkavad peast

once again

unetus/unistus

mõnikord saab tunne sees nii suureks, et pühib une ära. praegu on nii. üks päev võib muuta nii palju ühe inimese peas. viia kokku lahtisi otsi ja paar unis(t)ust. ehk on need kõigest viidad seni veel avamata ustele. veel ei tea, kas võtmed on õiged, või uksed. miks istutab Ta südamesse üle mõistuse suuri asju? eks Tema teab. ja ehk üks päev aiman minagi. võibolla tuleb olla jalg, mis ainult ei käi, vaid mõnikord hüppab. unistama peab, kui on antud. 

toiduvarud

kuna mulle ei meeldi liiga tihti toidupoes käia, siis panen end aegajalt proovile. siis kui tekib esimest korda mõte, et oleks vaja poodi minna, selgub, et tegelikult on kodus veel toitu mitmeks päevaks, kui mitte nädalaks. tänagi olen tõbisena kodus ja eile tekkis see "oleks vaja poodi minna" mõte. pakuti küll, et kas oleks vaja mulle tuua midagi, ise saaksin ju ka hakkama, aga milleks.. iga päev ei pea ju leiba sööma :) vaatasin oma varud üle ja veel on: natuke pastat, pudruhelbeid, tatart, sushiriisi (ja muud onigiriks vajalikku), üks tuunikala konserv, puljongit, mõned tomatid, paar õuna, mune, moosi, 1 paprika, 3 väikest kurki, 4 apelsini, natuke pähklivõid, mõned päiksekuivatatud tomatid, külmutatud marju, muretaigent ja kindlasti midagi veel. ja mina tahtsin minna poodi!?? lisaks leivale, võile ja juustule oleks sealt tulnud koju veel nimekiri asju, ma oletan. ja milleks? sest mul pole kodus süüa? vale puha :) soovitan end ka mõnikord selles vallas proovile panna - või noh, oma toiduvarud ja mõtlemine :)

järjekorrad

millal lõppevad need järjekorrad? midagi kedagi oodata. isegi kui ei taha, ikka ootad, ja kui tahad, ikka.. aina tühjeneb ja täieneb see tahan ei taha. nii inimlik. kas on? lõputu ring. isegi kui ei taha. või tahan.

mustikas

tänasel õhtul mustikas kõnetab (seda on tulnud ennegi ette). üks täht ja üks number. sulgis. metsamarjad ja "ei" pirukas. ainult üks mari ja mõned sajad päevad. nii palju. võinuks olla. ehk. ja jama. need mustikad. ja magus piparmünditee.

vihmavarjur

järjekordne näide sellest, et Laagris on suurepärane elada. täna pakkus üks soliidne vanem härrasmees mulle poolt oma vihmavarjualust poest väljudes seni kuni me teed ühtisid. suvine vihm meeldib mulle üliväga, aga sellised tähelepanelikud ja abivalmid inimesed igatahes ka. 

kunagi varem suure lumise talve ajal kui ma oma autot välja kaevasin peatus üks noor bemmimees. ilma jututa võttis pagassist oma labida ja tuli appi, lihtsalt niisama. 

ja inimesed Laagris teretavad! näiteks oma maja elanikke ja isegi arstikeskuses. ja postkontoritädile olen juba nägupidituttav. ja meil saab siin ahjusoojaleiba ning maitsvaid küpsetisi. ja trenni teha. ning toidupoed on suured ja lähedal. ja sauele saab jalutada või joosta. ja mu juuksur on tore. 

mulle tõesti nii väga meeldib siin. 

juba algusest peale.

hanemuna

ühel suvisel päeval käisin külas heal sõbrannal, ja mälestustel. ahjusoe kook ja koduaia tee, üsna alati ootamas. ka minule oli tihti koht tema lapsepõlve suure pere laua taga. kuigi mu ema seda mulle keelas, jäin aegajalt ikka, hõrkude roogade ja soojuse sisse. kodus ootasid nii mõnigi kord tühi maja ja juustuleivad. tema majast sai minu sisse natuke kunsti. ja käsitööd. ja soojust. ja headust. oli suur pirnipuu, kassid & koerad & kanad. türgioad ja palju muud. mardilaulud. barbie ajakirjad ja turg. nii palju. nii palju. lugesime samme minu väravast tema väravani. mõnikord mitu korda. poolele teele või värava ette. paljud tema kodust on tänaseks läinud. linnuna lendu. siia ja sinna. aga soojus seal majas on jäänud. ja üks maailma parim vanaema. ja pirnipuu. lisaks on osav mees ja üksteise võidu laulvad heledapäised tüdrukud ema õmmeldud kleitides. ükskõik kui harva käin, ikka on soe ja kuidagi oma. koduteele tuli kaasa mitu tükki kooki ja hanemuna, minu elu esimene. terve pannitäis. 

salaprojekt

mul on käsil üks pisikene projekt. salajane on ta eelkõige ainult ühe inimese eest, kellele ma kaalun selle tulemi kinkimist. mõned teised teavad, aga tšhhhh, ärge kõssake ;) sellega läheb veel teadmata aeg. ja kui see valmis (ja üleantud) on, küll siis tuleb siia uus postitus, pildiga. kuidagi hea on seada endale sihte, selliseid kaugemaid, aga samal ajal jagada see pisemateks, igapäevasteks sammudeks. pidev protsess silme ees on kuidagi kergem jõuda lõppsihini. need harvad korrad kui ma kunagi jooksmas olen käinud, siis seadsin ka endale minisihte, jooksen selle postini, järgmine tänavanurgani, koheva põõsani.. antud salaprojekti teeb kiuslikuks see, et sellega on nagu rahagagi, mida rohkem seda saab, seda keerulisem tundub seda ära anda. nii et sina, kellele ma selle kinkida mõtlesin, ära pane pahaks, kui ma seda siiski ei suuda :)

DtDtP

You´ll blend in. Even though you know you were created to stand out.
.........
You can´t change your past...but you can change your future.
.........
God doesn´t choose the prepared. He prepares the chosen.

/Craig Groeschel DARE TO DROP THE POSE

altar ego

It's not what you were that matters, but what you can become.

/Craig Groeschel ALTAR EGO

unistajad vs tegijad

hiljuti olin seltskonnas kus inimesed olid pigem hämmastuses, et olen ühest reisist unistanud nii kaua kui 15 aastat. selgus, et neil unistusi pole, pole eriti olnudki. minus tärkas küsimus, et mis ajendil nad siis tegutsevad, mis on nende siht, või seda polegi?

mõned arvavad, et unistajad on ainult mõtlejad, nemad ei tegutse, aga tegijad on need päris inimesed. aga kes need tegijad siis on? need, kes astuvad jalg jala ette mõtlemata kuhu ja miks nad teel on? need, kes alatasa peavad midagi tegema, lihtsalt tegemise pärast? kas tegija on nt noor ema kes sai lapse ühiskonna survel, sest bioloogiline kell tiksub ja vb hiljem ei saagi, mis sest, et vb nii väga ei tahtnudki? või see, kelle liikumapanev jõud on saada teistest tähtsam positsioon, et nad endale allutada väe ja võimuga? kes on see tegija? ja kes on see unistaja?

eile juhtusin nägema TV-st Väike Maja Preeriat. väga huvitav osa oli. Mary oli 13 aastasena otsustanud abielluda oma hea sõbra Johniga. nad kihlusid kuid Johnile pakuti suurepärast võimalust minna ülikooli 4ks aastaks õppima. John armastas raamatuid ja lootis saada luuletajaks. tema anne sai tunnustatud ja seetõttu pakuti talle ainsana oma maakonnast täis stipendiumi. asja konks aga oli selles, et oma kodukülla sai koolist tulla vaid 2x aastas ja Mary jäi ju sinna. nähes kui palju tuska tema koolist tekiks Maryle ja tema kasuisale tegi noormees otsuse õpingutest loobuda ja jääda isale appi maad harima ja Maryle meheks. nähes, mida see otsus poisiga tegi, ütles ta ema oma mehele, "vaata, ta on tühi, temast on sära kaduma läinud, varem ta naeratas". 

Mary uuris oma emalt tema mineviku kohta, et millest tema unistas enne abiellumist. "ma enam isegi ei mäleta mis tüdruk ma siis olin ja millest ma unistasin. kui ma su isaga abiellusin, siis kõik muutus ja minust sai teine inimene. me hakkasime teineteise eest hoolitsema ja varasem elu jäi unustusse". see pani Mary mõtlema nii, et ta lasi Johni vabaks, sest ta teadis kui oluline on Johnile tema unistus ja kuidas ta tundis, et tema seisab sellel ees. ta koges kuidas unistusest loobumise päevast alates oli ta saanud hoopis teise sõbra, inimese, kes ei tunne enam elust rõõmu, vaid lihtsalt astub jalg jala ette sellepärast, et teised seda temalt ootavad.

väikevend abiellus

nüüd ma siis olen ametlikult pere viimane :)

Chazown

The difference between the truth that you know 
and the truth that you live
equals the pain that you experience.

God put a few passions in your heart. But as long as you deny them and live a lie, you can never live God's Chazown for your life. Only when what's inside lines up with what's outside can you hope to accomplish what He has called you to do.

Ask yourself, "What do I absolutely love, more than anything else?"
What do you know is so important that you'll let go of everything else in order to grasp it?

/Craig Groeschel CHAZOWN

tulime kokku

põhikooliklassi kokkutulek. kokkutulnuid on 12 noort ema ja... mina. põhikoolis olin vist ainus kes kirjutas sõbramärkmikusse kelleks tahan saada lahtrisse - emaks. elu üllatab. ja veel huvitavam on see, et see üldse ei torgi. hoopis heameel on näha nende pisikesi, leida väikestes nägudes midagi tuttavlikku ja jälgida millised emad mu kunagistest väga headest sõbrannadest on sirgunud.

ma imetlen neid

et nad jaksavad

olla tegusad

ja emad 

1. samm Jaapani suunas

15 aastat tagasi sai alguse mu huvi Jaapani vastu kui kuulsin karates jaapanikeelseid sõnu. kuna sõit sinna on kallis ja ma pole kunagi tahtnud sinna minna mingile päris tavalisele turismireisile, siis tuli kaua oodata. 8.oktoober ma stardin, nii et järgmist sünnipäeva tähistan seal :) ja novembris tulen juba tagasi teadmisega, et veel üks suur eluunistus sai täidetud :)

palve

mu heal sõbral avastati haigus mistõttu tal algab täna keemiaravikuur. palun võtke ta oma palvetesse.

soovitan

Käsil on Craig Groescheli "It" (how churches and leaders can get it and keep it). Panin kirja väikse lõigu täna loetud peatükist.

 

All six of my children are walking now./.../When they take their first steps, their eyes always grow huge with a mixture of excitement and fear as they wobble like a two-foot-tall Frankenstein. No matter what - whether it´s after the first step or the third - they always fall. Always.

Imagine if, immediately following their first tumble, one of them thought, Well, that´s that. I gave it a shot. Things didn´t work out. I´m not meant to be a walker. I guess I´ll just crawl the rest of my life. The fear of failure causes many ministries to think with this same kind of absurdity. And on they crawl while God wants them to soar.

 

See on mul 5.raamat tema sulest lugeda ja julgen soovitada, kirjutab läbi huumori ja on lihtsasti loetav, samas on sisukas ka. Teine kristlik kirjanik keda huviga loen on John Burke, tema stiil on üksjagu tõsisem, aga kirjutab huvitavatest asjadest ehk sellest kuidas Jumal erinevate inimeste eludes toimib. Varsti jõuab minuni ta 3.raamat. Tema jutlusi kuulan ka. Kolmas kirjanik on Gary Chapman. Tema on kirjutanud lugematult palju raamatuid armastuse viiest keelest erinevates variantsioonides ja laiemalt suhetest üldse. Mees teab millest mees räägib. Väga vajalik kõigile.

tuline pann

kuuma laua ümber istuvad kolm pisut ühe näoga naist ja vaatavad uneledes kuidas asiaadist kokk neile õhtusööki valmistab. üks 45 aastat abielus olnud, teine 20 aastat abielus olnud ja kolmas veel abiellumata. ja kõigil neil on sarnane mure. üks sellega kaua elanud, teine juba väsinud ja kolmas kaalutlev. elu ongi vahest nagu õde Ksenia filmis. Õlimäe õied. imetlen ja soovitan! ja need kolm naist.. ka neil on oma lugu.

eurovisioon 2012

minu eelmise aasta lemmik

eurovisioon 2013

minu selle aasta lemmik (nii palju või vähe kui ma neid lugusid üldse kuulnud olen)

see on ka siiski tore kunstiinimeste lugu, mis sest, et lauljaks on teda palju nimetada :)

oma ema laps

emadepäevapisarad on märk sellest, et olen oma ema laps. ta on mul õrn. ja armas. ja andestav. ja hooliv. ta südant jagub rohkem kui oma kuue lapse ja 11 lapselapse jaoks. kellel on, sellele antakse. ka vaeva ja valu. ning head. mida aga anda oma emale, tasuks kõige selle eest? tahaks anda rõõmu, kuhjaga, aga mõnikord ei oska muud, kui anda lilli. ja pisaraid. tahaks anda talle kergemat elu ja paremat tervist. rohkem loomingulist vabadust ja väljateenitud armastust. tahaks.. aga ei tule hästi välja. ma olen ju kõigest laps. oma ema laps.

remont

ma ei tea, kas ma olen imelik või mitte (tegelikult tean ja olen), aga mulle meeldib oma kodus remonti teha. olen sellest siin juba varem ka kirjutanud - nii umbes eelmise remondi ajal. niivägamõnus on oma pisikeste kätega teha midagi veidi jäävamat, või üldse, midagi TEHA ja mitte niisama aega surnuks lüüa. muutused on kohe silmaga märgata. ja tulemus on oma kullakalli kodu veidi ilusamaks muutmine. töö kiidab tegijat - tõepoolest! ja tegija oma tööd.

ainult üks

disainerina tööle kandideerimine tundub kuidagi palju isiklikum kui nt  klienditeenindajana. sest noh.. küsimus pole ainult selles, kas oskad/ei oska, või kas oled lihtsalt kena tubli inime. kui oma looming on tööle saamise aluseks, siis see kuidagi koorib paljaks. nagu vanasti kekatunnis või koolipeol, oled ootusärevuses, kas osutud seekord valituks või ei.
ja siis veel need palganumbrid... kuidas määrata enda väärtust? ilma ala- ja ülehindamiseta.
samas, põnev on ka. mulle meeldivad säärased uued väljakutsed ja enese proovilepanekud ja ma ise usun oma töösse (ja muussegi veel). ja tegelikult pole ju vaja rohkem kui vaid üht kes mind valiks. nagu mehegagi, ühest on küll.
nii et lootust on.

killuke Jaapanit

täna sain sellest osa. http://www.adamson-eric.ee/et/naitused/hetkel/sumi-e

nagu killuke Jaapanit oleks mind kodumaal külastanud või nagu oleks saanud hingata sisse sõõmu sealset olustikku. need tööd olid päris erinevad lihtsusest peene reaalsuseni. minus on vist tõesti natuke jaapanlast. tänu armsale inimesele on mul nüüd oma spets pintsel millega kuldkalu maalida :)

Adamson Ericu püsinäituse nägin ka ära ja see üllatas mind oma mitmekesisuses. selles mõttes on ta mulle kindlasti suureks eeskujuks, et ta tegi palju erinevaid asju - maalides katsetas mitmeid stiile, lisaks võis seal näha tema mööblit, ehteid, keraamikat.. see on see mida mina soovin, end mitte piirata ühe kitsa suunaga, vaid olla avatud. kool andis selleks hea alguse.

silmad

vaata oma silmi.
mida need täna väljendavad?

enesealalhoiuinstinkt

mida teeb inimene, et ennast säästa? mina põgenen. viimase aja avastus. sest ma tean oma piire ja ma enam ei taha neile ligilähedalegi jõuda. kui on võimalik jääda rahus, siis ma olen valmis seda kaaluma. pinge närib ja lammutab. minu nõrk koht.