sein

et tööl oleks toredam

(aegajalt täiendan)

muudame maailma

mõnikord on kellegi teise unistusele kaasa aitamine üsna sama tore kui enda oma täitmine :) kuulasin Toivo viimast jutlust, ja mulle väga meeldis sealt mõte "ära püüa anda seda, mida sul ei ole, vaid anna seda, mis sul on". inimeste unistused on erinevad. paljude puhul pole vaja anda raha - piisab natukesest ajast, oskustest, abivalmidusest, julgustusest. alati ei ole vaja midagi suurt, et muuta maailma.

 

P.S. kui sa pole veel näinud, siis soovitan väga filmi "Pay it forward"

up up up

rääkisin eile Allikal unistustest ja eesmärkidest. täna meenus, et olen varem sattunud vaatama mõne noore (hääbuva) elu tähistavat videot. nii innustav on kuidas nad asuvad julguse ja meelekindlusega täitma oma unistusi (teades oma piiratud aega). paratamatult tekib seos sellega, et need kes ei tea kui kaua on jäänud, neist tohutu suur enamus lükkab oma unistused ebamäärasesse tulevikku. küll ma siis, küll ma kunagi. aga milleks oodata?

 

 

 

smile

Kristel saatis, hullud soengud on mingi vihje vist :)

DIY

sattusin hiljuti vaatama üht väga inspireerivat DIY (do it yourself) blogi ja siis mõtlesin, et ma pole ise juba niiii kaua midagi teinud. mõtlesin uuesti. tegelikult voltisin ju kured ise ja teen remonti kodus ja tööle tootelehti ja kirjutasin jutlust ja luuletusi ja.. no midagi ju ikka teen. aga sellist mängulist loomingut on hirmus väheks jäänud. ja õmmelnud pole ilmatuma kaua. täna siis leidsin poest natuke mänguasju ja tegin 8 paari kõrvarõngaid.

sellised kollid ja pesuvahendid

siin on suurem osa mu kõrvarõngastest 

ja pisut muud

kuidas ma kirjutan jutlust

kõik algab teemast mis siiani väga konkreetselt esile kerkib. kogu ülejäänud aja olen avatud sellega seotud mõttekildudele. mõned neist tulevad loetud raamatutest, nähtud filmidest, raadiost, muidugi Piiblist, enda ja teiste eludest, täiesti ootamatutest ahhaa hetkedest. kuna mu teemad on siiani üsna ebatavalised, vähemalt enda meelest, siis on Jumal pidanud neid mulle korduvalt üle kinnitama, et jah, just sellest tuleb seekord rääkida. see võib kõlada jaburalt (kui sa pole usklik), aga nii see on. nt sel pühapäeval räägin unistustest. ma pole kunagi kuulnud ühtegi jutlust sel teemal ja siis pidasin eneses aru, et kas on ikka sobilik sellest jutlustada. esimeseks kinnituseks olid raadio 7'st kuuldud unistuste teemalised päevasõnad, siis Väike Maja Preeriast nähtud osad, ja et kõik ikka päris selge oleks, kasutas Bööma eelmise pühapäeva jutluses korduvalt sõna "unistus". Jumal on sarnaselt mind siiani kinnitanud iga teemaga (tänaseks on neid kokku 7). ja ma ei suuda ära imestada kuidas Ta iga kord mind nii imeliselt on valmis veenma. 

aga et siis jah, mõttes on teema, kirjutan jooksvalt nädalate/kuude jooksul tekkinud mõtteid/märksõnu paberilehtedele/arvutifaili ja mingi hetk hakkan neid arvutis kokku kirjutama. esialgu järjest nii nagu mõtted ja paberid kätte satuvad. alles pärast hakkan neid nagu puzzletükke ringi tõstma ja nende järjestuses loogikat looma. kuigi ma siiamaani ei suuda uskuda, et mina, väike imelik tüdruk, jutlustan, siis pean tunnistama, et ma absoluutselt naudin kogu protsessi, oma esinemishirmust hoolimata. nagu teeks õiget asja. samas olen Jumalale korduvalt öelnud, et teen seda ainult seni kuni Tema mind selles kasutada saab ja soovib.

linnud põrkavad peast

ühel päeval
põrkas lind mu peast, päriselt
teisel julgustasin
või kiskusin maha
vana tapeeti
uut inimest
kasvatasin mälestust
seemnest
ja roostes plekist
lõikasin näppu
tegin naerusuu
1000 korda ilu
või tuska
paberist
puust südamed
kleebivad külge
lapsed sünnivad
unes
majad ujuvad
ühele piparmünt
männid
tutimüts
või suur armastus(evalu)
varem ei teadnud
linnud põrkavad peast

once again

unetus/unistus

mõnikord saab tunne sees nii suureks, et pühib une ära. praegu on nii. üks päev võib muuta nii palju ühe inimese peas. viia kokku lahtisi otsi ja paar unis(t)ust. ehk on need kõigest viidad seni veel avamata ustele. veel ei tea, kas võtmed on õiged, või uksed. miks istutab Ta südamesse üle mõistuse suuri asju? eks Tema teab. ja ehk üks päev aiman minagi. võibolla tuleb olla jalg, mis ainult ei käi, vaid mõnikord hüppab. unistama peab, kui on antud. 

toiduvarud

kuna mulle ei meeldi liiga tihti toidupoes käia, siis panen end aegajalt proovile. siis kui tekib esimest korda mõte, et oleks vaja poodi minna, selgub, et tegelikult on kodus veel toitu mitmeks päevaks, kui mitte nädalaks. tänagi olen tõbisena kodus ja eile tekkis see "oleks vaja poodi minna" mõte. pakuti küll, et kas oleks vaja mulle tuua midagi, ise saaksin ju ka hakkama, aga milleks.. iga päev ei pea ju leiba sööma :) vaatasin oma varud üle ja veel on: natuke pastat, pudruhelbeid, tatart, sushiriisi (ja muud onigiriks vajalikku), üks tuunikala konserv, puljongit, mõned tomatid, paar õuna, mune, moosi, 1 paprika, 3 väikest kurki, 4 apelsini, natuke pähklivõid, mõned päiksekuivatatud tomatid, külmutatud marju, muretaigent ja kindlasti midagi veel. ja mina tahtsin minna poodi!?? lisaks leivale, võile ja juustule oleks sealt tulnud koju veel nimekiri asju, ma oletan. ja milleks? sest mul pole kodus süüa? vale puha :) soovitan end ka mõnikord selles vallas proovile panna - või noh, oma toiduvarud ja mõtlemine :)

järjekorrad

millal lõppevad need järjekorrad? midagi kedagi oodata. isegi kui ei taha, ikka ootad, ja kui tahad, ikka.. aina tühjeneb ja täieneb see tahan ei taha. nii inimlik. kas on? lõputu ring. isegi kui ei taha. või tahan.

mustikas

tänasel õhtul mustikas kõnetab (seda on tulnud ennegi ette). üks täht ja üks number. sulgis. metsamarjad ja "ei" pirukas. ainult üks mari ja mõned sajad päevad. nii palju. võinuks olla. ehk. ja jama. need mustikad. ja magus piparmünditee.

vihmavarjur

järjekordne näide sellest, et Laagris on suurepärane elada. täna pakkus üks soliidne vanem härrasmees mulle poolt oma vihmavarjualust poest väljudes seni kuni me teed ühtisid. suvine vihm meeldib mulle üliväga, aga sellised tähelepanelikud ja abivalmid inimesed igatahes ka. 

kunagi varem suure lumise talve ajal kui ma oma autot välja kaevasin peatus üks noor bemmimees. ilma jututa võttis pagassist oma labida ja tuli appi, lihtsalt niisama. 

ja inimesed Laagris teretavad! näiteks oma maja elanikke ja isegi arstikeskuses. ja postkontoritädile olen juba nägupidituttav. ja meil saab siin ahjusoojaleiba ning maitsvaid küpsetisi. ja trenni teha. ning toidupoed on suured ja lähedal. ja sauele saab jalutada või joosta. ja mu juuksur on tore. 

mulle tõesti nii väga meeldib siin. 

juba algusest peale.

hanemuna

ühel suvisel päeval käisin külas heal sõbrannal, ja mälestustel. ahjusoe kook ja koduaia tee, üsna alati ootamas. ka minule oli tihti koht tema lapsepõlve suure pere laua taga. kuigi mu ema seda mulle keelas, jäin aegajalt ikka, hõrkude roogade ja soojuse sisse. kodus ootasid nii mõnigi kord tühi maja ja juustuleivad. tema majast sai minu sisse natuke kunsti. ja käsitööd. ja soojust. ja headust. oli suur pirnipuu, kassid & koerad & kanad. türgioad ja palju muud. mardilaulud. barbie ajakirjad ja turg. nii palju. nii palju. lugesime samme minu väravast tema väravani. mõnikord mitu korda. poolele teele või värava ette. paljud tema kodust on tänaseks läinud. linnuna lendu. siia ja sinna. aga soojus seal majas on jäänud. ja üks maailma parim vanaema. ja pirnipuu. lisaks on osav mees ja üksteise võidu laulvad heledapäised tüdrukud ema õmmeldud kleitides. ükskõik kui harva käin, ikka on soe ja kuidagi oma. koduteele tuli kaasa mitu tükki kooki ja hanemuna, minu elu esimene. terve pannitäis. 

salaprojekt

mul on käsil üks pisikene projekt. salajane on ta eelkõige ainult ühe inimese eest, kellele ma kaalun selle tulemi kinkimist. mõned teised teavad, aga tšhhhh, ärge kõssake ;) sellega läheb veel teadmata aeg. ja kui see valmis (ja üleantud) on, küll siis tuleb siia uus postitus, pildiga. kuidagi hea on seada endale sihte, selliseid kaugemaid, aga samal ajal jagada see pisemateks, igapäevasteks sammudeks. pidev protsess silme ees on kuidagi kergem jõuda lõppsihini. need harvad korrad kui ma kunagi jooksmas olen käinud, siis seadsin ka endale minisihte, jooksen selle postini, järgmine tänavanurgani, koheva põõsani.. antud salaprojekti teeb kiuslikuks see, et sellega on nagu rahagagi, mida rohkem seda saab, seda keerulisem tundub seda ära anda. nii et sina, kellele ma selle kinkida mõtlesin, ära pane pahaks, kui ma seda siiski ei suuda :)

DtDtP

You´ll blend in. Even though you know you were created to stand out.
.........
You can´t change your past...but you can change your future.
.........
God doesn´t choose the prepared. He prepares the chosen.

/Craig Groeschel DARE TO DROP THE POSE

altar ego

It's not what you were that matters, but what you can become.

/Craig Groeschel ALTAR EGO

unistajad vs tegijad

hiljuti olin seltskonnas kus inimesed olid pigem hämmastuses, et olen ühest reisist unistanud nii kaua kui 15 aastat. selgus, et neil unistusi pole, pole eriti olnudki. minus tärkas küsimus, et mis ajendil nad siis tegutsevad, mis on nende siht, või seda polegi?

mõned arvavad, et unistajad on ainult mõtlejad, nemad ei tegutse, aga tegijad on need päris inimesed. aga kes need tegijad siis on? need, kes astuvad jalg jala ette mõtlemata kuhu ja miks nad teel on? need, kes alatasa peavad midagi tegema, lihtsalt tegemise pärast? kas tegija on nt noor ema kes sai lapse ühiskonna survel, sest bioloogiline kell tiksub ja vb hiljem ei saagi, mis sest, et vb nii väga ei tahtnudki? või see, kelle liikumapanev jõud on saada teistest tähtsam positsioon, et nad endale allutada väe ja võimuga? kes on see tegija? ja kes on see unistaja?

eile juhtusin nägema TV-st Väike Maja Preeriat. väga huvitav osa oli. Mary oli 13 aastasena otsustanud abielluda oma hea sõbra Johniga. nad kihlusid kuid Johnile pakuti suurepärast võimalust minna ülikooli 4ks aastaks õppima. John armastas raamatuid ja lootis saada luuletajaks. tema anne sai tunnustatud ja seetõttu pakuti talle ainsana oma maakonnast täis stipendiumi. asja konks aga oli selles, et oma kodukülla sai koolist tulla vaid 2x aastas ja Mary jäi ju sinna. nähes kui palju tuska tema koolist tekiks Maryle ja tema kasuisale tegi noormees otsuse õpingutest loobuda ja jääda isale appi maad harima ja Maryle meheks. nähes, mida see otsus poisiga tegi, ütles ta ema oma mehele, "vaata, ta on tühi, temast on sära kaduma läinud, varem ta naeratas". 

Mary uuris oma emalt tema mineviku kohta, et millest tema unistas enne abiellumist. "ma enam isegi ei mäleta mis tüdruk ma siis olin ja millest ma unistasin. kui ma su isaga abiellusin, siis kõik muutus ja minust sai teine inimene. me hakkasime teineteise eest hoolitsema ja varasem elu jäi unustusse". see pani Mary mõtlema nii, et ta lasi Johni vabaks, sest ta teadis kui oluline on Johnile tema unistus ja kuidas ta tundis, et tema seisab sellel ees. ta koges kuidas unistusest loobumise päevast alates oli ta saanud hoopis teise sõbra, inimese, kes ei tunne enam elust rõõmu, vaid lihtsalt astub jalg jala ette sellepärast, et teised seda temalt ootavad.

väikevend abiellus

nüüd ma siis olen ametlikult pere viimane :)

Chazown

The difference between the truth that you know 
and the truth that you live
equals the pain that you experience.

God put a few passions in your heart. But as long as you deny them and live a lie, you can never live God's Chazown for your life. Only when what's inside lines up with what's outside can you hope to accomplish what He has called you to do.

Ask yourself, "What do I absolutely love, more than anything else?"
What do you know is so important that you'll let go of everything else in order to grasp it?

/Craig Groeschel CHAZOWN

tulime kokku

põhikooliklassi kokkutulek. kokkutulnuid on 12 noort ema ja... mina. põhikoolis olin vist ainus kes kirjutas sõbramärkmikusse kelleks tahan saada lahtrisse - emaks. elu üllatab. ja veel huvitavam on see, et see üldse ei torgi. hoopis heameel on näha nende pisikesi, leida väikestes nägudes midagi tuttavlikku ja jälgida millised emad mu kunagistest väga headest sõbrannadest on sirgunud.

ma imetlen neid

et nad jaksavad

olla tegusad

ja emad 

1. samm Jaapani suunas

15 aastat tagasi sai alguse mu huvi Jaapani vastu kui kuulsin karates jaapanikeelseid sõnu. kuna sõit sinna on kallis ja ma pole kunagi tahtnud sinna minna mingile päris tavalisele turismireisile, siis tuli kaua oodata. 8.oktoober ma stardin, nii et järgmist sünnipäeva tähistan seal :) ja novembris tulen juba tagasi teadmisega, et veel üks suur eluunistus sai täidetud :)

palve

mu heal sõbral avastati haigus mistõttu tal algab täna keemiaravikuur. palun võtke ta oma palvetesse.

soovitan

Käsil on Craig Groescheli "It" (how churches and leaders can get it and keep it). Panin kirja väikse lõigu täna loetud peatükist.

 

All six of my children are walking now./.../When they take their first steps, their eyes always grow huge with a mixture of excitement and fear as they wobble like a two-foot-tall Frankenstein. No matter what - whether it´s after the first step or the third - they always fall. Always.

Imagine if, immediately following their first tumble, one of them thought, Well, that´s that. I gave it a shot. Things didn´t work out. I´m not meant to be a walker. I guess I´ll just crawl the rest of my life. The fear of failure causes many ministries to think with this same kind of absurdity. And on they crawl while God wants them to soar.

 

See on mul 5.raamat tema sulest lugeda ja julgen soovitada, kirjutab läbi huumori ja on lihtsasti loetav, samas on sisukas ka. Teine kristlik kirjanik keda huviga loen on John Burke, tema stiil on üksjagu tõsisem, aga kirjutab huvitavatest asjadest ehk sellest kuidas Jumal erinevate inimeste eludes toimib. Varsti jõuab minuni ta 3.raamat. Tema jutlusi kuulan ka. Kolmas kirjanik on Gary Chapman. Tema on kirjutanud lugematult palju raamatuid armastuse viiest keelest erinevates variantsioonides ja laiemalt suhetest üldse. Mees teab millest mees räägib. Väga vajalik kõigile.

tuline pann

kuuma laua ümber istuvad kolm pisut ühe näoga naist ja vaatavad uneledes kuidas asiaadist kokk neile õhtusööki valmistab. üks 45 aastat abielus olnud, teine 20 aastat abielus olnud ja kolmas veel abiellumata. ja kõigil neil on sarnane mure. üks sellega kaua elanud, teine juba väsinud ja kolmas kaalutlev. elu ongi vahest nagu õde Ksenia filmis. Õlimäe õied. imetlen ja soovitan! ja need kolm naist.. ka neil on oma lugu.

eurovisioon 2012

minu eelmise aasta lemmik

eurovisioon 2013

minu selle aasta lemmik (nii palju või vähe kui ma neid lugusid üldse kuulnud olen)

see on ka siiski tore kunstiinimeste lugu, mis sest, et lauljaks on teda palju nimetada :)

oma ema laps

emadepäevapisarad on märk sellest, et olen oma ema laps. ta on mul õrn. ja armas. ja andestav. ja hooliv. ta südant jagub rohkem kui oma kuue lapse ja 11 lapselapse jaoks. kellel on, sellele antakse. ka vaeva ja valu. ning head. mida aga anda oma emale, tasuks kõige selle eest? tahaks anda rõõmu, kuhjaga, aga mõnikord ei oska muud, kui anda lilli. ja pisaraid. tahaks anda talle kergemat elu ja paremat tervist. rohkem loomingulist vabadust ja väljateenitud armastust. tahaks.. aga ei tule hästi välja. ma olen ju kõigest laps. oma ema laps.

remont

ma ei tea, kas ma olen imelik või mitte (tegelikult tean ja olen), aga mulle meeldib oma kodus remonti teha. olen sellest siin juba varem ka kirjutanud - nii umbes eelmise remondi ajal. niivägamõnus on oma pisikeste kätega teha midagi veidi jäävamat, või üldse, midagi TEHA ja mitte niisama aega surnuks lüüa. muutused on kohe silmaga märgata. ja tulemus on oma kullakalli kodu veidi ilusamaks muutmine. töö kiidab tegijat - tõepoolest! ja tegija oma tööd.

ainult üks

disainerina tööle kandideerimine tundub kuidagi palju isiklikum kui nt  klienditeenindajana. sest noh.. küsimus pole ainult selles, kas oskad/ei oska, või kas oled lihtsalt kena tubli inime. kui oma looming on tööle saamise aluseks, siis see kuidagi koorib paljaks. nagu vanasti kekatunnis või koolipeol, oled ootusärevuses, kas osutud seekord valituks või ei.
ja siis veel need palganumbrid... kuidas määrata enda väärtust? ilma ala- ja ülehindamiseta.
samas, põnev on ka. mulle meeldivad säärased uued väljakutsed ja enese proovilepanekud ja ma ise usun oma töösse (ja muussegi veel). ja tegelikult pole ju vaja rohkem kui vaid üht kes mind valiks. nagu mehegagi, ühest on küll.
nii et lootust on.

killuke Jaapanit

täna sain sellest osa. http://www.adamson-eric.ee/et/naitused/hetkel/sumi-e

nagu killuke Jaapanit oleks mind kodumaal külastanud või nagu oleks saanud hingata sisse sõõmu sealset olustikku. need tööd olid päris erinevad lihtsusest peene reaalsuseni. minus on vist tõesti natuke jaapanlast. tänu armsale inimesele on mul nüüd oma spets pintsel millega kuldkalu maalida :)

Adamson Ericu püsinäituse nägin ka ära ja see üllatas mind oma mitmekesisuses. selles mõttes on ta mulle kindlasti suureks eeskujuks, et ta tegi palju erinevaid asju - maalides katsetas mitmeid stiile, lisaks võis seal näha tema mööblit, ehteid, keraamikat.. see on see mida mina soovin, end mitte piirata ühe kitsa suunaga, vaid olla avatud. kool andis selleks hea alguse.

silmad

vaata oma silmi.
mida need täna väljendavad?

enesealalhoiuinstinkt

mida teeb inimene, et ennast säästa? mina põgenen. viimase aja avastus. sest ma tean oma piire ja ma enam ei taha neile ligilähedalegi jõuda. kui on võimalik jääda rahus, siis ma olen valmis seda kaaluma. pinge närib ja lammutab. minu nõrk koht.

abielust

õhus on jälle gay-teema ja tulised pooldajad ja vastased lennutavad vihaseid nooli (neid jagub ka nende pihta kes kumbagi leeri ei kuulu). minu peas vasardab küsimus WWJD ja olen natuke nõutu.

mis mind asja juures segab on mees+naine abielu ülistamine - üldiselt ja laiahaardeliselt kõiki hõlmavalt. ideaalis jah, abielu on õilis ja hea ja kõik need teised ilusad sõnad, aga elu minu ümber näitab ka palju muud. üha enam kuulen lugusid petmistest lähemalt ja kaugemalt kui iialgi oleks soovinud. tunnen mõnikord pärast vastavasisulisi paljastusi end justkui sopaga üle kallatud. ma ei taha sellest teada, sest ma tahan, et seda poleks kuskil, mitte kellelgi. ma olen idealist-perfektsionist (naiivitar sealjuures mitte). ja aru ma ei saa mille poolest on paremad katkised pered kus oma kõrvalhüpetest kelgitakse (kasvõi juuksurile). milleks?!

äng on suur.
armastus väike.
miks me ülistame inimest?

midagi uut

täna sai alguse minu jaoks midagi uut. mingil põhjusel usaldas Jumal (ja inimesed mu kogudusest) mulle koha Allika juhatuses. olen 2. naisliige selle taasiseseisvunud 19 aasta jooksul. olen Jumalale selle uue väljakutse ja võimaluse eest tänulik ja ootan põnevusega kuidas Ta saab mind selles töös kasutada. ka mu ütlemata tubli vanim õde valiti täna Salemi koguduse juhatusse. topeltrõõm. pildil ilutseb õlilamp mille ta mulle Iisraelist tõi ja mis täna tänu armsale inimesele elu sisse sai. muuhulgas sai üle paljude aastate lauldud laulu "vala õli mu lampi ma palun, et see järjest võiks põleda, vala õli mu lampi ma palun, et see põleks kuni koidab päev". ja kui ma veel kaua ärkvel olen, siis varsti koidabki.

uued tapeedid koju?

KÖÖK

ESIK

ELUTUBA

oled see

...mida ammutad.
mitte ainult söök ei tee inimest, vaid kõik see mis ta endasse laseb.

populaarne tüdruk

...ja m&m kommid.

käisin kinos http://www.kino.ee/Event/2457/ ja tänased kommid tuletasid seda meelde. tähed justkui trükimasinaga tipitud ja erinevad värvid.

film oli hea näide sellest, et piisab, kui oled ühel alal andekas ja hakkad selles end arendama. huvitav oli, et lisaks võeti appi nippe millega märkamatult kogunes ka muid oskusi. ühest lihtsast tüdrukust sai osav naine ja teda armastati. see on võluv kui inimene end arendab, on milleski osav. seeläbi õpib ta ka ennast rohkem hindama ja teised sealjuures. vähemalt mulle tundub nii. ja elu on ka ilusam. põhjusega.

poleks osanud arvata..

et siin töökohas läheb mul ükspäev ka õpitud kreeka keelt vaja. sain töökirjale vastuse

ΚΥΗΥ ΣΕ ΥΞ ΛÄΧΈΒ ΞΑ ΜΙΛΛΑΛ?

millele järgnes veel üks meil

σε ον συνολ πεαλ μινυαρυστ, ?!

Σε πηδή ξύ κλαασιστ τυλεμα?

kui nii siis nii :)

vastuseta küsimused

kui tihti me lennutame õhku
vastuseta küsimusi
kui tihti need tulevad tagasi
meie kirjutatud vastusega
kui tihti me vaikime
et kuulata
tiivalöökide sahinat
või ööd
kui palju on kannatust
kui palju on ärevust
või tänu ja rõõmu
kui palju või vähe
meis on

mina ja klavessiin

olen natuke kammitsais ja nõutu. mu armastusest on saanud kohustus. mina ja klavessiin. olen vist selles punktis kus olekski vaja meid kaht - ilma juhendajata. muidugi on temast kasu ka, aga mul on iga tunni ees natuke hirm. sest ma tean, et ma pole jõudnud piisavalt.. ei ole veel oluliselt osavam. on vaja lihtsalt klavessiini, ütleme.. elu lõpuni, väike virn noote ja vaba valik millal ja kui palju ma temaga sõbrustan. kuidagi keeruline kui armastust on hindamas keegi teine regulaarselt teatavate normide ja seaduspärasuste alusel.

2.sünnipäev

kord kui ma lapsena Soomes peretuttavate juures olin ja tagasi nende koju jõudsin ootasid mind voodi peal kingitused. sellised päris kingitused - roosa karumõmm ja paksud talvekindad ja veel. oli kook, külalised ja pidu, minu auks. oli 25.veebruar. mul oli hämming ja... nimepäev. kodumaal kipun seda unustama, aga täna tuletati meelde.

5 aastat edasi

elu nagu unenäos. peaaegu.
lähed külla, tegelikult sind viiakse (koos küpsetatud koogiga).
pakutakse maitsvat suppi. tervituseks muiatakse.
kassipoeg on suureks kasvanud. teda tunneb tema häälest ja käppadest.
5 aastat edasi. tal on ikka veel minu antud nimi.
ja ega suurt polegi muutunud, heas mõttes.

tööst

kui kõik saaksid võrdselt palka, siis kui paljud teeks midagi hoopis muud? või kui me oleks need kes me lapsena olla tahtsime, siis kes me täna oleks? ma kunagi teadsin kedagi kes soovis saada miilitsa koeraks :) või kui me töötaks sellel ametil mida me kõrg- või kutsekoolis õppisime ja kui ilma kõrghariduseta teeks ka vastavaid töid? või kui tööl juhiks saada oleks esmaõigus kõige haritumal inimesel...
jah, mul on paar sõpra kes pole põhikooligi lõpetanud, siinkohal tervitused neile, sest kuigi neil jäi kool pooleli püsimatusest, siis on nad minu teada ühed mu blogi püsivaimad lugejad - elu iroonitseb.

kriibib

ma lihtsalt ei oska..
ei oska tegeleda nende lahutavate inimeste probleemidega
seda enam kui need jõuavad minuni läbi muude inimeste imelike mõtete
nende oletuste ja ettepanekute
ei, ma pole kellegi kodu lõhkunud
aga terveks teha ka ei oska
kuigi niiiiii väga tahaks
sest kuigi ma ei oska lahendada nende muresid
ei oska ma ka ise olla
aimates nii pisivähe seda
mis killud seal tegelikult on
mind kriibib
täna õhtul
valusalt
osa sellest on hoopis möödunud sügisesel kõnel
kui ta helistas juba teist korda, et öelda,
ma ei tule
ja see polnud mees
ei minu ega kellegi teise
vaid üks teine
kelle nüüd juba teine kõne
kriibib
kuidas me siia jõudsime?
kriibib lahutusetagi
kriibib abielutagi
kriibib mehetagi
kriibib
miks elu meid kriibib?
täna just

kuldmuna

vaikin siin mõnikord siis kui Jumal üllatab. juba enne jõule pani Ta mu südamesse ühe mõtte ja jättis selle sinna nädalaks kuniks astusin sammu, et olgu, ju siis on põhjust. ja siis Ta iga päevaga asus näitama uusi samme ja avas pakke minu silmade all. imestus on parasjagu suur. jätkuvalt. ja alles eile kesköö paiku ulatas ta mulle kuldmuna - kui see pole Jumala ime, siis ma ei tea mis on. Jumal ja aeg muudavad asjad palju paremaks.

unistused täituvad

mul on olnud mõned üsna suured unistused.
EKAs disaineriks õppida - tehtud
töötada disainerina - algus tehtud (vabakutselisena)
reis Jaapanisse - täitub oktoobris 2013
oma väike pere - aeg ja täitumine selgumisel
esialgu on küll tunne selline, et aasta 2013 aitab mind edasi ;)

2012

kord ütles keegi mulle, et uus aasta tuleb selline nagu vana-aasta õhtu oli. minu aasta algas Berliinis suure naeratusega armsate inimeste keskel ja just selline mu aasta oligi. palju rõõmu, palju tänu ja kalleid inimesi. iga inimene, kallistus, hea sõna ja elatud hetk tegid sellest minu jaoks suurepärase aasta. olen siirast südamest väga väga õnnelik.

selle aasta kingitused

mind ümbritsevad täiesti imelised inimesed! olen saanud sel aastal nii võrratult palju kinke - nii "füüsilisi" kui verbaalseid. ja mis on kõige armsam, need on tehtud mulle mõeldes, nad on olnud tähelepanelikud :) nad teavad mu värve, nad teavad mu huvisid, nad teavad... mind on julgustatud, mind on innustatud, mind on palju armastatud. ja ma ei saa üle ega ümber sellest, et ma olen üliväga tänulik. ja andke andeks kui ma pole osanud alati vääriliselt vastata.   

südametemurdja

sõber ütles jõulu eel, et tema pole mingi südametemurdja, mille peale ütlesin automaatselt, "aga mina olen." päris huvitav avastus, kuigi see nagu pole midagi uut.. see oli pigem teada asjale sõna leidmine. ja ma ei pea siinkohal silmas ainult teiste südameid, vaid ka iseenda oma. viimastel aastatel olen püüdnud õppida seda hoidma, kaitsma enda ja teiste eest. 100%liselt ei ole õnnestunud, aga edusammud siiski. tuleb ainult jälgida, et koorik südame ümber liiga paksuks ei läheks, et soojus ja pehmus seal sees alles jääks ja et õige aeg ja inimene koorikust läbi pääseks. "seest soe ja väljast külm" kirjutas keegi mu inimtüübi kohta, ja tal oli õigus. 

jõulud

see on armsa sõbra väga ilus postkaart. kolleegi imeliselt pakitud loosikink. raeplatsi kuum mahlajook. jõulukoori laulud. ema maitsvad söögid. isa valitud klassikalised kontserdid. sõprade head soovid. surnuaiaküünlad. pehme tekk ja padi. koerakäpatšau. küpsised ja kommid. väikse lapse embus. tagasi hoitud tunded. rõõm kodust. tänu sünnipäevalapsest. veidi üllatav "ma armastan sind väga palju" välismaakõne. sõber kes teab mu jõule ja mu sünnipäevi..  

2 olulist

Paar viimast aastat on õpetanud mind paremini mõistma inimesi ja suhteid enda ümber, ka ennast ja oma minevikku.
1) 16 isiksusetüüpi
kel huvi on, siis testi leiab siit

http://www.humanmetrics.com/cgi-win/jtypes2.asp

http://www.personalitypage.com (rohkem infot siit)

2) armastuse 5 keelt (raamat saadaval ka eesti keeles)

testi leiab siit

http://www.5lovelanguages.com/ 

kliki suurt kirja "Discover your Love Language" 

infj

introspective
caring
focused
empathetic
independent
sensitive
idealistic
private
scheduled
understanding
selfless
abstract
gentle
future-focused
peace-loving
encouraging
complex
committed
purposeful
intuitive
organized
passionate
values-oriented
creative
quiet

õnnistus

eilne gospelkontsert oli tõeline õnnistus! Ethel Caffie-Austin Singers. 4 musta naist. väga ehedad. nad alustasid lauluga "Welcome Holy Spirit". ja ta tuli, hetkega, ning jäi lõpuni. need naised tunnistasid iga oma laulu ja sõnaga oma usust ja Jumalast. vaimsus oli suurepärane. meenutas pigem evangeelset teenistust kui üht tavalist kontserti. ameerika misjonärid. kui kõik koos püsti olime ja nendega koos üht liigutustega laulu laulsime, siis oleks nagu mustade koguduses olnud. väga tahaks päriselt ka olla. mõned korradki. Jumal kasutab tavalisi inimesi ja nemad olid järjekordne näide sellest. tõesti üks suur õnnistus. ja Paide kultuurikeskusesse tasus ka minna. reis ajas tagasi.

antud lugu oli üks mu lemmikuid eile, ainult et see
siin pole nende esituses

õhtupalve

ole minu kalamehekummik, vihmavari ja -keep.

järgmine samm

kuidas talitseda keelt?
kuidas eelmõelda?
järelmõtlemine on, aga... hiljaks jääb.
siis kui otsekohesus on muud kui hea.
mõned olukorrad teevad mind siiliks -
seest olen pehme, väljast okkaline.
mida ligemale tuled, seda rohkem torgin.
(tahtmatult)
oluliselt enam tuleb tähelepanu pöörata sellele
mis suust ja näppudest välja pääseb.
see on minu praegune nukk
ja järgmine samm
vaja muuta
end

kolmas ratas

kaherattalises maailmas
tore väljend
loetud raamatust

randoomne laupäev

justkui turistina vanalinnas. et siis fotokaga.

mind võtab rajalt maha krišnaiit L., pakub retseptiraamatut ja hüüab "halleluuja!" kui kuuleb, et olen kristlane. annan raamatu tagasi (sest see pole mu 1. kohtumine krišnaiidiga) ja ütlen, et usun, et seda läheb kellelgi teisel rohkem vaja kui mul. kui jätkan teed, siis hõikab järgi "Jeesus Kristus õnnistagu sind!", soovin tallegi. 

edasi viivad jalad Toompeale. kisuvad vaateplatvormi poole, ise muigan juba ette. aga olgu, kui turist, siis turist. ja seal tervitab mind (ja teisi) meigitud laulja Uku valge tiibklaveri taga ja üllatab meid venekeelse laulga. teatraalne. -7c. tasus minna. 

Pika Hermanni pargis võtan kotist välja oma küünlajalast japlanna, minu Amelie isa päkapikk, keda ma seal fotokooli jaoks jäädvustada püüan. lähenevate turistide rõõmuks.

raeplatsis vabandame glögimüüjaga teineteise rõõmuks üks oma külmast kanget diktsiooni ja teine võetud kõrvu. alkovaba ei = alkoga.

kohtumine Cubaga toob aasta esimese jõulukingi. kõrvarõngad! just oli vajagi. ja olen tänulik. 

nüüd veel käekott kummik koju tuua ja ongi üks imeline päev.

muutused

mind inspireerivad paremuse poole muutuvad inimesed. 

praktiline teoloog, südamest. 

sel aastal toodi minuni mitu uut hämmastavat lugu kadunud poegade tagasitulekust.

ja mu rõõm on suur.

aastad on toonud selgust, et ka mina olen mässanud, kodust lahkumata.

kuidagi tuli ise leida vastused oma vastuseta jäänud küsimustele.

teatava hinnaga.

et teadlikult olla ja vajadusel end muuta.

pisuke haaval, nii nagu antakse märgata.

mõni asi võtab kauem aega.

hind võib olla väga kõrge.

nagu ikka.

mida kaugemale ja kauemaks reisid, seda kulukam on kojusõit, aga seda suurem võib olla ka igatsus ja tänulikkus naastes.

et tuluke ja kodusoojus oleks alati ootamas.

ka tänases tuisus.

targem oleks kodust üldse mitte lahkuda :)

what if

killuke jazzi

you are more

But don't you know who you are,
What's been done for you?
Yeah don't you know who you are?

You are more than the choices that you've made,
You are more than the sum of your past mistakes,
You are more than the problems you create,
You've been remade.

'Cause this is not about what you've done,
But what's been done for you.
This is not about where you've been,
But where your brokenness brings you to

This is not about what you feel,
But what He felt to forgive you,
And what He felt to make you loved.

You are more than the choices that you've made,
You are more than the sum of your past mistakes,
You are more than the problems you create,
You've been remade.

tegemised

mõned pereliikmed, sõbrad ja kolleegid tundsid huvi, et mis ma hakkan tegema siis kui õhtud koolist vabaks jäävad.
viimase aja tegemisi:
* natuke kujundustöid
* taaskord rohkem lugenud (mõnus-mõnus!)
* käin Eesti Foto algajate fotokursusel 2 kuud/8x
* võtsin osa GLS-ist (lemmikud Groeschel, Fiorina, Ury)
* viimane nädalavahetus möödus fresko koolitusel, oskan nüüd ka m.h. teha tempera värve munakollasest, valgest veinist ja värvipigmendist
* alustasin taaskord klavessiiniõpinguid
* eksperimenteerin 60-60 soul revolutioniga
* käin trennis (zumba + ideaalis ka jõusaal)
* eemaldasin elutoas tapeeti
* soetasin väikse uuevana diivani mille katted pesus kogemata nats ümber toonisin
* kogun mõtteid 5.ndaks jutluseks
* külalisi võtsin vastu 24h-ga rohkem kui aastaga
* sõin ja tegin onigirisid (korduvalt)
* plaanin järgmiseks oktoobriks Jaapani reisi
* sain tagasi pooleks eluks ära kadunud lapsepõlvesõbra
* lahtised otsad said vastuseid
* jne jne

raamatud

ma püüan neid hellalt hoida, ja eeldan, et uuelt soetatud raamat näeb ka peale lugemist võimalikult samasugune välja. kuid mul on sõbranna, kes raamatuid laenates ütleb, et võin seda vabalt markeriga joonida või esikaant üle selja keerata - minu jaoks õudusunenägu :) kui laenan raamatu välja ja selle teises konditsioonis tagasi saan, siis kriibib. 

üks minu inimtüübi tuttav küsis hiljuti, et kas mul on ka asjade vastu empaatia. tõi näite porgandist, et eelistab seda riivimise asemel lõigata, kuigi samas on kahju riivist kes endale antud ülesannet täita ei saa ja kõrvalt vaatama peab. tema porgandid on minu raamatud.

üllatav on see, et Piiblit ma joonin (värviliste pliiatsitega) ja naudin kui sellel on rohkem jälgi (joonitud lauseid ja lehitsemist). aga muidu hoian seda erilise hoole ja armastusega ja teadlikult väldin sellele muude asjade peale panemist. miski mis ei taha vaka alla. käeulatuses ja kiiresti leitav.

PS. mulle meeldivad m.h. ka kulunud ja vanad raamatud, sest need jutustavad juba oma (aja) loo

kui ma oleksin...

...MEES
vahest mõtlen kui palju see muuta võiks.
(aga naine olen ikka rõõmuga edasi)

God girl

elu üllatab

iga päev
üha rohkem

üks eriline päev

julge palve
salgav üllatav vestlus ja vigadeparandus läbi ime
juhuslik raamat juhuslikult viimast päeva pagassis mida juhuslikult küsiti
näriv Peterburi tee kahtlus
millest sai päeva peale selgus ja kindlus
lapsepõlve liblikad
ja südamesse jäänud eriliselt hea, soe ja rahulik tunne
ning vastus "võib."

üks väga eriline päev
Tema juhtimises

pühapäev

peppermint T.

sel õhtul ma panin südame karpi
tükike end ja oma lemmikuid
hoolikalt valitud
pisiväiksed paberid
rohemünt
ja neli tähte
teeb vähesest
kõik
tunneme teineteist tundmata
kaasa
ja ära
kogu võimaliku armastuse
mis teistest üle
me saadame vastastikku
teineteisele
on seda palju või vähe
kaks võõrast
aga ometigi
võtsime üdini omaks
teadlikult ei toida
aga miski hoiab
seda sõprust mis ei kao
kunagi lõpuni
pesa minu südames
kodumaa marjade värvitud lõhn
tema vajateha nimekirjas
mõeldes
poetasin pisara
kaugele
nagu siis
kui ta tegi mu unenäo kingiks
ehk enese teadmata
algus või lõpp
koos loodud loole

tööriist

igaühel on oma funktsioon. vaja läheb nii näpitsaid kui haamrit, ja meistrit. vaba tahe. silmad lähevad rohkem lahti ja tänu ja rõõm kasvavad, iga päevaga. elu ei libisegi mööda, juba mõnda aega.

Karevalt

tegin meelevaldseid noppeid (Doris Kareva luulekogumikust "Olematuse aiad"),
vast lubamatuidki, aga siin need on, et hoida
-----------------------------------------------------------
See on maa, kus sa
oled üksi.
Ja sina välja ei saa.

Vaistupidi vaid inimloom
mõnikord leiab
vaimuvenna või -õe,
armastuse ja tõe.

Mina ei saa sellest aru.
Ent miski ei puudu;
ei midagi ülearu.

kui ta, kummikud lumevees,
sumpab ja libiseb

Kurbuse põhjas on lootuse lõhn
nagu õis, mille nime ei tea.

Oma raskuse annan ma ära.
Oma tahtmise annan ma ära.
Oma hirmu annan ma ära.

pisara tee põsel.

Sa oled näinud, mõistnud, tundnud tänu

Igal vaikusel on oma värv.

Elasin läbi. Elasin kaasa. Elasin üle.
Elasin. Elan.

Nuta nii nagu jõuad -
sina ei pea mitte tapma
eneses igatsust.

Sina, kes oled mõistnud kurbust põhjani, mõistad ka last,
kes lohutult nutab lõhkenud seebimulli
- su kurbus on see, mis hoiab su hinge elus.

hoia,
küll siis hoitakse sind.

Siis, kui korraga enam ei piisa
tulevad appi nähtamatud käed, taevased väed.
Päike valvab su päevi, kuu hoiab öid,
Jumala südames.

Miski pole maailma lõhkunud
rohkem kui armastus
-----------------------------------------------------
pean lisama, et valdavalt pole need minu hetketunded. minu sügis on helgem. seekord vähemalt.

60-60

alustasin uue eksperimendiga oma elus, soul revolution 60-60, inspireerituna John Burke'i raamatust ja nende hiljutisest Gateway koguduse jutluste sarjast. lühidalt tähendab see seda, et 60 päeva jooksul võtan lühikese aja Jumalaga iga ~60 minuti järel. osa ülesandest on seda ka kellegagi jagada (kes sama eksperimenteerib) ja ka igal päeval kirja panna mis toimumas on. täna on mul teine päev ja olen põnevil! lõik mu viimasest palvest, "ole minu elu vitamiin" :)

hetk

ma armastan vihma

ja elu

ja sõbra rõõmu

ja seebimulle

ja sügavaid silmi

ja väikse lapse siirust ja naljakalt öeldud sõnu

ja kallistusi

ja raagus puid

ja sügislehti

ja oma kodu

ja raamatuid

ja küünlavalgust

ja sooje sõnu

ja jasmiini lõhna
ja koerapoegi

ja erilisi lilli

ja ausaid ja avatud inimesi

ja südameheadust

ja kirju

ja palju palju muud

kingid Jaapanist

täna ulatas vend mulle kahe monitori vahelt rohelise pakikese mis mu silmad särama sai. pakk rohelist teed otse Jaapanist! jap keelsed kirjad teevad mind seest soojaks nagu tee. ja üllatused. ka pisikesed nagu külmkappi jäetud soojad sõnad salvrätikul. mul on neid olnud. ühed mu lemmikumad on tulnudki Jaapanist: punakirjud luik-kured peidetud kirja vahele, volditud japlanna ja need imeimelised paberid! ning jap keele õpsi maiustuste hulgast valitud vetikad, ja armsa inimese seljakotis toodud onigirid. sellistel päevadel on süda suurem kui elu. ja ma olen tänulik. nii väga.

külgboks

enamus ajast olen püüdnud külgboksi vältida (ja ma tean, et neid inimesi on veel). meeldiv on teha oma elu võimalikult mugavaks. hiljuti on mu teele just need jäänud ja mõtlesin end proovile panna. ning Jumal kõnetas mind selle visuaali läbi. ta on teinud spetsiaalselt minu jaoks ühe koha. teiste vahele. enda koha leidmine ja sinna asumine pole just kuigi mugav, sest tuleb avada silmad ja riske võtta. tuleb end oma "gabariidiga" kurssi viia, teada oma võimeid ja piire. aga kui siis oled kohal, siis on hea ja rahu. kuniks Jumal saadab jälle välja, uut kohta otsima.

pühendusega

sa tunned end ära. sina, kellele ma selle kirjutan.

siiani on hämming. "mul on selgust vaja", nagu hiljuti ütles üks tuttav. sa olid kaugel, üsna kaua, aga ikka ilmusid need tuttavad tähed mu postkasti(desse). sain aru, et tahad olla veel sõber, minna metsa ja veele ja.. arvasin, et tahad. ja siis sa tulid. kohtusime. sa tead. kõike tead. hingesugulane, ütlesid muude juttude vahele. ja ma uskusin, mis sa temast rääkisid. sest ma ei oska sõbras kahelda, ka siis, kui ta ütleb, et peagi kohtume. aga kui sa siis läksid, ma tajusin midagi. see, mis sammu sa astusid, tegi mind sõbrana murelikuks. kellelegi oled sa valetanud, väga suurelt. ja ma tõesti loodan, et see olen mina. sinu enda pärast. oh, Jumal, too selgust ja seo kinni lahtised otsad.

2 nädalat

...on veel jäänud selle müstilise numbrini 30. noorus hakkab seljataha jääma. nagu verstapost kus pead vägisi aja maha võtma ja seisatuma ning mõtlema, mis tehtud, mis tegemata. lastetutel naistel hakkab kell kõvemini tiksuma, mõni igatseb taga pooleli jäänud haridusteed, osad pole end veel päriselt leidnud - suht kõigil on midagi hinge peal, mingid täitumata unistused, tegemata teod. number ise mind ei hirmuta, aeg on mind selleks justkui valmis küpsetanud. aga eks sa siis tule, number 30, ega päris valmis pole selleks keegi.

trenn

mind vaevas juba üsna pikalt suuuur väsimus. sõltumata sellest kas mind ootasid kodus disainitööd, muud tegemised või vaba aeg. magasin palju või vähe - ikka väsinud. suvel olin laisk ja võib öelda, et trenni praktselt ei teinud. sõin kõiki pakutud kooke ja komme (neid polnud meil tööl vähe). kogusin väsimust, tükk haaval, päev korraga. õnneks hakkas rühmatrenni hooaeg ja mõtlesin neid proovida. kariibimixiga tegin juba põgusalt kevadel tutvust. lõbus on mõelda, et oma vähesed tantsusammud viimastel aastatel olen teinud trennis musta kuubast pärit treeneriga kes on minust umbes poole pikem. lisaks võtsin zumba  ka ja jõusaali lisan varsti. tahtsin lihtsalt seda öelda, et trenn annab niiiiiii palju uut jõudu ja energiat, teeb mind elusaks ja rõõmsaks, juhhei! :)

Tartus on...

...rohkem aega
...rukkililled
...mitme aasta jagu mälestusi
...sugulased
...ilu ja valu
...joodik kes ütles mulle "laps"
...mõned mu endised koolid
...vanad klaverid ostukeskuses
...lauamängud õelapsega
...lõpukleiditüdruk
...killuke südant
...punane sügis
...üks minu kodu(ne)linn

minu küsimus

Kaarel B. julgustas meid oma eelmise pühapäeva jutluses mõtlema mis küsimus on Jumalal meile tuleval nädalal. mulle jõudis täna kohale, et esmaspäevaste sündmuste valges küsis Jumal minult väga selgelt "kas sa usaldad mind?". oli olukord milles olin juba väga lootusrikas ja päris kindel, et asjad edenevad suurepäraselt - kuni tuli tagasilöök. muidugi oli see ootamatu ja kurvastas. aga siis olin palves Jumala ees ja ütlesin: "olgu, võta. ma tean, et Sa tahad mulle parimat ja ma usaldan Sind". sama õppetund tuleb aina minuni tagasi. tundub, et vaikselt hakkab selgeks saama.

must kuu

Jumal annab
ja Jumal võtab
koguaeg

parim mees

Mel, meil Allikal olnud ameerika misjonär ütles mulle nende lahkumispeol aastaid tagasi, et ma ei lepiks millegi vähemaga kui parim mees minu jaoks. ema aegajalt püüab mind veenda leppima kellegi kesisemaga, et mitte jääda üksi. elu on õpetanud, et kui lepin vähemaga, siis olen ka koos temaga üsna üksi. seepärast olen otsustanud enam mitte vähemaga leppida. kas see võib tähendada, et täitun 30 ja olen ikka veel vallaline? jah. aga see tähendab ka seda, et usaldan Jumala parimat plaani enda jaoks ja tean, et tema on minu kõrval ja minuga koos. sel aastal on Jumal rohkem avama hakanud seda milline on see parim mees minu jaoks. olen põnevil, sest ma tean, et see pole niisama keegi, et end mitte tunda üksi, ka mitte lihtsalt keegi hea ja tubli mees, vaid see mees on suurepärane! kas kõiges täiuslik? kindlasti mitte. aga ilmselgelt on ta parim mees minu jaoks. Jumal teab ja Jumal näeb, ja kui ta mul juba on, siis tutvustan teda teile ka :)

fix you

positivisti tilk tõrva

mõnikord saab mõõt täis. teoorias saad aru, et pole mõtet tuju rikkuda lasta, aga olenemata sellest mõttest ei suuda olla üle. jälle tehti liiga. taaskord valitseb ebaõiglus. püüad emotsiooni alla suruda mõeldes Iiobile - saad aru küll, et saaks oluliselt hullemini, aga tunne jääb. tead, et peaksid olema pigem rõõmus, aga klaas voolab üle. pisarad neelad alla ja mõistad oma inimlikku loomust. ka tugevad on vahel nõrgad. mõtled, et pead veel arenema, seda osa oma inimlikkusest kaotama - õilsa eesmärgi nimel - lasta kõik ebaausused mööda külgi maha voolata. samas sisimas ikka loodad, et oled tubli ja hea. kõigest hoolimata, teistest sõltumata. tahad ja ihkad, et poleks läinud korda, aga ei saa. mitte sellel hetkel.

päev läks looja, jagati rõõmusõnumeid ja juba on parem.

elu läheb edasi. eriti pärast väikest tilka tõrva, oluliselt magusamalt.

teatrist

minu viimased teatrikülastused on olnud täiesti spontaansed ja samavõrd tasuta :) ja üsna iga kord kui teatri satun, mõtlen, miks ma seal nii harva käin. mitte, et mulle kõik viimseni alati meeldiks - on teatreid ja näitlejaid keda ma teadlikult väldin, mõni asi on juba ette selge. aga kui juba lähen, siis olen enamasti sattunud vaatama midagi milles on meeldivat piisavalt. ilmselt lähtuvalt erialast (mõlemist) naudin nii visuaali kui sisu ja sõnaseadmist, ja kui ühest jääb palju puudu ja teine on tasemel, siis võib see mulle ikka väga nauditav olla. ja seda tõden üha uuesti ja uuesti, et mul ei ole alati lihtne öelda spontaansusele jah, isegi, kui see mõte mulle meeldib. 

tibu töölt

tänane

Montrealist

sugulane Imbi tuli oma abikaasaga Torontost külla. Billi nägin viimati ligi 24 aastat tagasi kui olin 5e aastane ja ma isa-emaga 2 kuud nende juures elasin, ma mäletan teda ja seda kuidas ta minuga inglise keeles rääkis ja ma sõnagi aru ei saanud. eile ütles, et mul on lovely french accent nagu inimesel Montrealist. leidsin youtube'ist näite

ammune haiku

üks pisike pai
sirutab sinule käe
otse pea peale

Iisak

ega keegi ju ei sooviks olla Aabrahami asemel andes oma kallis poeg ohvriks, aga ilmselt igaüks meist tahaks mõnikord saada tagasi midagi kallist millest oleme pidanud loobuma.

lugulaul

be still

iluskurb veebruar

vanavanematest

hingedepäev jõudis minuni hiljem. täna, kesk tööpäeva. korraga tuli üle mõne aja jälle kurbus, et olen vanavanemateta laps. ainult papsi mäletan. lugude ja eneses tekitatud mulje järgi tean, et meie paps oli hoopis teist masti mees kui Kohila mimmi ja papi. olen veendunud, et nende surmaga jäi minust midagi puudu. mingi vanavanemate hellus ja hool läks koos nendega; palju soojust ja imelisi oskusi. mingil põhjusel on pandud minusse suur igatsus nende järgi keda ma pole kunagi tundnudki. üks mu eluaardeid on Kohila papsi palutud palve minu õnnistamisepäeval (siiani kassetil alles) ja olen tänulik, et emas oli killuke seda mälestuste ja kaartide kogumise tahet mis jätsid mulle vanavanemate kirjutatud kaardid minu esimesteks eluaastateks. kullakallid on nad minule.

4.kursus 1.semester

ehk mida me praegu koolis teeme:

1. jõuluvaateaknakujundus. tuli leida omale pood ja sinna reaalselt vaateakna kujundus teha jõuluperioodiks, eelarve, poe analüüsi, jooniste jms muuhulgas. üsna ootamatult sain suurepärase poe super asukohaga. Fashionclub, moebutiik, Estonia pst 5, kust mina oma kuupalga eest jõuaks osta umbes 2 lihtsamat pluusikest. nüüd tuleb aga piiratud eelarvega teha midagi väärilist. eelarve on ühe pluusi hinnast mitu x väiksem.

2. projekteerimine, tuleb teha sisekujundus 400m2 arhitektuuribüroole, õnneks see jääb ainult paberile. teen Reginaga (uus tüdruk) koos.

3. Interjööri- ja disainiajalugu. Grupitööna tuleb teha 2 10 min ettekannet, mina pean uurima magamistoa ajaloo kohta aegade algusest kuni 12 saj

4. Vabalt valitud eksisteerivale firmale kujundada messiboks. Ma teen kummikuid müüvale firmale "Las kallab". joonised, makett, graafika.

5. 3ds Max. õpime programmi ja teeme seal 3D vaated messiboksist.

6. joonistamine. iga nädal uued tööd, nagu ikka.

7. keskkonnagraafikas teen graafikat siseustele Keila Muusikakoolis.

8. 3D vormis peame seekord mõtlema välja toote taaskasutatavast puidust + midagi muud millest valikuliselt osad lähevad vb "Säästvad Ehituslahendused" firmas töösse ja müüki.

9. firmagraafika. esmalt tuli teha firmale "Linda" uusi logovariante ja teise ülesandena vabalt valitud firmale logo + muu firmagraafika.

kooliväliseid asju on ka nagu nt Kaarel Väljamäe luulekogu kujundus ja küljendus, aga see on põnev ja nauditav, selliseid töid teeksin meeleldi tulevikus mitmeid. uue jutluse aeg on ka enam-vähem paigas.

et siis sellised asjad seekord. ja muuhulgas tuleb selles töö+kool tempos elus püsida, eks ma püüan. valgus tunneli lõpust kumab, ehk veab välja, suure unistuse ja lõpetatuse nimel.

parimad komplimendid

* mind tutvustati kirjastajale kui multitalenti

* öeldi, et paistan iseteadlik

* küsiti, kas olen Lembit Petersoni kooli läbinud, sest mu maneer ja olek tundub selline (ja ma sain aru, et ma sel õhtul olingi)

kuidagi tuleb ju häid emotsioone talletada, ärge pange pahaks 

INFJ ehk selline ma olen

tükike paradiisi

siin kus mõttekus ja mõttetus vahetavad oma koha. olen maal, niivõrd-kuivõrd. 

normaal-inimese mõistes võib vist öelda, et ma ei tee siin mitte kui midagi. kohustused on stiilis - korjata ära kurgid (nagu selgub, kõige suurematesse anumatesse), suvikõrvitsad (kilekotti!?, sest suured kausid on juba pilgeni täis) ja mustikad karpi (kust need veel samal õhtul tee suhu leiavad). lisaks sean endale uusi eesmärke, nt lugeda raamat kaanest-kaaneni, ühe päevaga (pole vist vaja lisada, et säärased eesmärgid ma täidan täie tõsidusega). uued ideed tekivad käigupealt. avastasin end jäätisepulgaga õunapabulatest terrassi vabastamas, hiljem jalaga takka udides, kuniks teele jäi ette - surnud lind... sihitult murul paljajalu ringiratast käies sai ainsaks sooviks vältida herilasi. mõned minutid hiljem, kui üks neist juba mu kleidisaba alla tikkus, tuli tuppa pageda. isegi jutud on maainimestel pikemad (ja siinkohal ei pea ma silmas mitte monoloogi). magades nägin vanaema mimmi uut maali, kes unemaailma google'is surfates osutus palju tuntumaks kunstnikuks kui me pere teda iial pidanud oli. juba hommikust saati kaalun, kas minna kohaliku pizza järgi ja otsida poest asemele uued jäätised või tiksuda edasi, omas rütmis, siin mullivannimaal.