5 aastat edasi

elu nagu unenäos. peaaegu.
lähed külla, tegelikult sind viiakse (koos küpsetatud koogiga).
pakutakse maitsvat suppi. tervituseks muiatakse.
kassipoeg on suureks kasvanud. teda tunneb tema häälest ja käppadest.
5 aastat edasi. tal on ikka veel minu antud nimi.
ja ega suurt polegi muutunud, heas mõttes.

tööst

kui kõik saaksid võrdselt palka, siis kui paljud teeks midagi hoopis muud? või kui me oleks need kes me lapsena olla tahtsime, siis kes me täna oleks? ma kunagi teadsin kedagi kes soovis saada miilitsa koeraks :) või kui me töötaks sellel ametil mida me kõrg- või kutsekoolis õppisime ja kui ilma kõrghariduseta teeks ka vastavaid töid? või kui tööl juhiks saada oleks esmaõigus kõige haritumal inimesel...
jah, mul on paar sõpra kes pole põhikooligi lõpetanud, siinkohal tervitused neile, sest kuigi neil jäi kool pooleli püsimatusest, siis on nad minu teada ühed mu blogi püsivaimad lugejad - elu iroonitseb.

kriibib

ma lihtsalt ei oska..
ei oska tegeleda nende lahutavate inimeste probleemidega
seda enam kui need jõuavad minuni läbi muude inimeste imelike mõtete
nende oletuste ja ettepanekute
ei, ma pole kellegi kodu lõhkunud
aga terveks teha ka ei oska
kuigi niiiiii väga tahaks
sest kuigi ma ei oska lahendada nende muresid
ei oska ma ka ise olla
aimates nii pisivähe seda
mis killud seal tegelikult on
mind kriibib
täna õhtul
valusalt
osa sellest on hoopis möödunud sügisesel kõnel
kui ta helistas juba teist korda, et öelda,
ma ei tule
ja see polnud mees
ei minu ega kellegi teise
vaid üks teine
kelle nüüd juba teine kõne
kriibib
kuidas me siia jõudsime?
kriibib lahutusetagi
kriibib abielutagi
kriibib mehetagi
kriibib
miks elu meid kriibib?
täna just

kuldmuna

vaikin siin mõnikord siis kui Jumal üllatab. juba enne jõule pani Ta mu südamesse ühe mõtte ja jättis selle sinna nädalaks kuniks astusin sammu, et olgu, ju siis on põhjust. ja siis Ta iga päevaga asus näitama uusi samme ja avas pakke minu silmade all. imestus on parasjagu suur. jätkuvalt. ja alles eile kesköö paiku ulatas ta mulle kuldmuna - kui see pole Jumala ime, siis ma ei tea mis on. Jumal ja aeg muudavad asjad palju paremaks.

unistused täituvad

mul on olnud mõned üsna suured unistused.
EKAs disaineriks õppida - tehtud
töötada disainerina - algus tehtud (vabakutselisena)
reis Jaapanisse - täitub oktoobris 2013
oma väike pere - aeg ja täitumine selgumisel
esialgu on küll tunne selline, et aasta 2013 aitab mind edasi ;)

2012

kord ütles keegi mulle, et uus aasta tuleb selline nagu vana-aasta õhtu oli. minu aasta algas Berliinis suure naeratusega armsate inimeste keskel ja just selline mu aasta oligi. palju rõõmu, palju tänu ja kalleid inimesi. iga inimene, kallistus, hea sõna ja elatud hetk tegid sellest minu jaoks suurepärase aasta. olen siirast südamest väga väga õnnelik.

selle aasta kingitused

mind ümbritsevad täiesti imelised inimesed! olen saanud sel aastal nii võrratult palju kinke - nii "füüsilisi" kui verbaalseid. ja mis on kõige armsam, need on tehtud mulle mõeldes, nad on olnud tähelepanelikud :) nad teavad mu värve, nad teavad mu huvisid, nad teavad... mind on julgustatud, mind on innustatud, mind on palju armastatud. ja ma ei saa üle ega ümber sellest, et ma olen üliväga tänulik. ja andke andeks kui ma pole osanud alati vääriliselt vastata.   

südametemurdja

sõber ütles jõulu eel, et tema pole mingi südametemurdja, mille peale ütlesin automaatselt, "aga mina olen." päris huvitav avastus, kuigi see nagu pole midagi uut.. see oli pigem teada asjale sõna leidmine. ja ma ei pea siinkohal silmas ainult teiste südameid, vaid ka iseenda oma. viimastel aastatel olen püüdnud õppida seda hoidma, kaitsma enda ja teiste eest. 100%liselt ei ole õnnestunud, aga edusammud siiski. tuleb ainult jälgida, et koorik südame ümber liiga paksuks ei läheks, et soojus ja pehmus seal sees alles jääks ja et õige aeg ja inimene koorikust läbi pääseks. "seest soe ja väljast külm" kirjutas keegi mu inimtüübi kohta, ja tal oli õigus. 

jõulud

see on armsa sõbra väga ilus postkaart. kolleegi imeliselt pakitud loosikink. raeplatsi kuum mahlajook. jõulukoori laulud. ema maitsvad söögid. isa valitud klassikalised kontserdid. sõprade head soovid. surnuaiaküünlad. pehme tekk ja padi. koerakäpatšau. küpsised ja kommid. väikse lapse embus. tagasi hoitud tunded. rõõm kodust. tänu sünnipäevalapsest. veidi üllatav "ma armastan sind väga palju" välismaakõne. sõber kes teab mu jõule ja mu sünnipäevi..  

2 olulist

Paar viimast aastat on õpetanud mind paremini mõistma inimesi ja suhteid enda ümber, ka ennast ja oma minevikku.
1) 16 isiksusetüüpi
kel huvi on, siis testi leiab siit

http://www.humanmetrics.com/cgi-win/jtypes2.asp

http://www.personalitypage.com (rohkem infot siit)

2) armastuse 5 keelt (raamat saadaval ka eesti keeles)

testi leiab siit

http://www.5lovelanguages.com/ 

kliki suurt kirja "Discover your Love Language" 

infj

introspective
caring
focused
empathetic
independent
sensitive
idealistic
private
scheduled
understanding
selfless
abstract
gentle
future-focused
peace-loving
encouraging
complex
committed
purposeful
intuitive
organized
passionate
values-oriented
creative
quiet

õnnistus

eilne gospelkontsert oli tõeline õnnistus! Ethel Caffie-Austin Singers. 4 musta naist. väga ehedad. nad alustasid lauluga "Welcome Holy Spirit". ja ta tuli, hetkega, ning jäi lõpuni. need naised tunnistasid iga oma laulu ja sõnaga oma usust ja Jumalast. vaimsus oli suurepärane. meenutas pigem evangeelset teenistust kui üht tavalist kontserti. ameerika misjonärid. kui kõik koos püsti olime ja nendega koos üht liigutustega laulu laulsime, siis oleks nagu mustade koguduses olnud. väga tahaks päriselt ka olla. mõned korradki. Jumal kasutab tavalisi inimesi ja nemad olid järjekordne näide sellest. tõesti üks suur õnnistus. ja Paide kultuurikeskusesse tasus ka minna. reis ajas tagasi.

antud lugu oli üks mu lemmikuid eile, ainult et see
siin pole nende esituses

õhtupalve

ole minu kalamehekummik, vihmavari ja -keep.

järgmine samm

kuidas talitseda keelt?
kuidas eelmõelda?
järelmõtlemine on, aga... hiljaks jääb.
siis kui otsekohesus on muud kui hea.
mõned olukorrad teevad mind siiliks -
seest olen pehme, väljast okkaline.
mida ligemale tuled, seda rohkem torgin.
(tahtmatult)
oluliselt enam tuleb tähelepanu pöörata sellele
mis suust ja näppudest välja pääseb.
see on minu praegune nukk
ja järgmine samm
vaja muuta
end

kolmas ratas

kaherattalises maailmas
tore väljend
loetud raamatust

randoomne laupäev

justkui turistina vanalinnas. et siis fotokaga.

mind võtab rajalt maha krišnaiit L., pakub retseptiraamatut ja hüüab "halleluuja!" kui kuuleb, et olen kristlane. annan raamatu tagasi (sest see pole mu 1. kohtumine krišnaiidiga) ja ütlen, et usun, et seda läheb kellelgi teisel rohkem vaja kui mul. kui jätkan teed, siis hõikab järgi "Jeesus Kristus õnnistagu sind!", soovin tallegi. 

edasi viivad jalad Toompeale. kisuvad vaateplatvormi poole, ise muigan juba ette. aga olgu, kui turist, siis turist. ja seal tervitab mind (ja teisi) meigitud laulja Uku valge tiibklaveri taga ja üllatab meid venekeelse laulga. teatraalne. -7c. tasus minna. 

Pika Hermanni pargis võtan kotist välja oma küünlajalast japlanna, minu Amelie isa päkapikk, keda ma seal fotokooli jaoks jäädvustada püüan. lähenevate turistide rõõmuks.

raeplatsis vabandame glögimüüjaga teineteise rõõmuks üks oma külmast kanget diktsiooni ja teine võetud kõrvu. alkovaba ei = alkoga.

kohtumine Cubaga toob aasta esimese jõulukingi. kõrvarõngad! just oli vajagi. ja olen tänulik. 

nüüd veel käekott kummik koju tuua ja ongi üks imeline päev.

muutused

mind inspireerivad paremuse poole muutuvad inimesed. 

praktiline teoloog, südamest. 

sel aastal toodi minuni mitu uut hämmastavat lugu kadunud poegade tagasitulekust.

ja mu rõõm on suur.

aastad on toonud selgust, et ka mina olen mässanud, kodust lahkumata.

kuidagi tuli ise leida vastused oma vastuseta jäänud küsimustele.

teatava hinnaga.

et teadlikult olla ja vajadusel end muuta.

pisuke haaval, nii nagu antakse märgata.

mõni asi võtab kauem aega.

hind võib olla väga kõrge.

nagu ikka.

mida kaugemale ja kauemaks reisid, seda kulukam on kojusõit, aga seda suurem võib olla ka igatsus ja tänulikkus naastes.

et tuluke ja kodusoojus oleks alati ootamas.

ka tänases tuisus.

targem oleks kodust üldse mitte lahkuda :)

what if

killuke jazzi

you are more

But don't you know who you are,
What's been done for you?
Yeah don't you know who you are?

You are more than the choices that you've made,
You are more than the sum of your past mistakes,
You are more than the problems you create,
You've been remade.

'Cause this is not about what you've done,
But what's been done for you.
This is not about where you've been,
But where your brokenness brings you to

This is not about what you feel,
But what He felt to forgive you,
And what He felt to make you loved.

You are more than the choices that you've made,
You are more than the sum of your past mistakes,
You are more than the problems you create,
You've been remade.

tegemised

mõned pereliikmed, sõbrad ja kolleegid tundsid huvi, et mis ma hakkan tegema siis kui õhtud koolist vabaks jäävad.
viimase aja tegemisi:
* natuke kujundustöid
* taaskord rohkem lugenud (mõnus-mõnus!)
* käin Eesti Foto algajate fotokursusel 2 kuud/8x
* võtsin osa GLS-ist (lemmikud Groeschel, Fiorina, Ury)
* viimane nädalavahetus möödus fresko koolitusel, oskan nüüd ka m.h. teha tempera värve munakollasest, valgest veinist ja värvipigmendist
* alustasin taaskord klavessiiniõpinguid
* eksperimenteerin 60-60 soul revolutioniga
* käin trennis (zumba + ideaalis ka jõusaal)
* eemaldasin elutoas tapeeti
* soetasin väikse uuevana diivani mille katted pesus kogemata nats ümber toonisin
* kogun mõtteid 5.ndaks jutluseks
* külalisi võtsin vastu 24h-ga rohkem kui aastaga
* sõin ja tegin onigirisid (korduvalt)
* plaanin järgmiseks oktoobriks Jaapani reisi
* sain tagasi pooleks eluks ära kadunud lapsepõlvesõbra
* lahtised otsad said vastuseid
* jne jne

raamatud

ma püüan neid hellalt hoida, ja eeldan, et uuelt soetatud raamat näeb ka peale lugemist võimalikult samasugune välja. kuid mul on sõbranna, kes raamatuid laenates ütleb, et võin seda vabalt markeriga joonida või esikaant üle selja keerata - minu jaoks õudusunenägu :) kui laenan raamatu välja ja selle teises konditsioonis tagasi saan, siis kriibib. 

üks minu inimtüübi tuttav küsis hiljuti, et kas mul on ka asjade vastu empaatia. tõi näite porgandist, et eelistab seda riivimise asemel lõigata, kuigi samas on kahju riivist kes endale antud ülesannet täita ei saa ja kõrvalt vaatama peab. tema porgandid on minu raamatud.

üllatav on see, et Piiblit ma joonin (värviliste pliiatsitega) ja naudin kui sellel on rohkem jälgi (joonitud lauseid ja lehitsemist). aga muidu hoian seda erilise hoole ja armastusega ja teadlikult väldin sellele muude asjade peale panemist. miski mis ei taha vaka alla. käeulatuses ja kiiresti leitav.

PS. mulle meeldivad m.h. ka kulunud ja vanad raamatud, sest need jutustavad juba oma (aja) loo

kui ma oleksin...

...MEES
vahest mõtlen kui palju see muuta võiks.
(aga naine olen ikka rõõmuga edasi)

God girl

elu üllatab

iga päev
üha rohkem

üks eriline päev

julge palve
salgav üllatav vestlus ja vigadeparandus läbi ime
juhuslik raamat juhuslikult viimast päeva pagassis mida juhuslikult küsiti
näriv Peterburi tee kahtlus
millest sai päeva peale selgus ja kindlus
lapsepõlve liblikad
ja südamesse jäänud eriliselt hea, soe ja rahulik tunne
ning vastus "võib."

üks väga eriline päev
Tema juhtimises

pühapäev

peppermint T.

sel õhtul ma panin südame karpi
tükike end ja oma lemmikuid
hoolikalt valitud
pisiväiksed paberid
rohemünt
ja neli tähte
teeb vähesest
kõik
tunneme teineteist tundmata
kaasa
ja ära
kogu võimaliku armastuse
mis teistest üle
me saadame vastastikku
teineteisele
on seda palju või vähe
kaks võõrast
aga ometigi
võtsime üdini omaks
teadlikult ei toida
aga miski hoiab
seda sõprust mis ei kao
kunagi lõpuni
pesa minu südames
kodumaa marjade värvitud lõhn
tema vajateha nimekirjas
mõeldes
poetasin pisara
kaugele
nagu siis
kui ta tegi mu unenäo kingiks
ehk enese teadmata
algus või lõpp
koos loodud loole

tööriist

igaühel on oma funktsioon. vaja läheb nii näpitsaid kui haamrit, ja meistrit. vaba tahe. silmad lähevad rohkem lahti ja tänu ja rõõm kasvavad, iga päevaga. elu ei libisegi mööda, juba mõnda aega.

Karevalt

tegin meelevaldseid noppeid (Doris Kareva luulekogumikust "Olematuse aiad"),
vast lubamatuidki, aga siin need on, et hoida
-----------------------------------------------------------
See on maa, kus sa
oled üksi.
Ja sina välja ei saa.

Vaistupidi vaid inimloom
mõnikord leiab
vaimuvenna või -õe,
armastuse ja tõe.

Mina ei saa sellest aru.
Ent miski ei puudu;
ei midagi ülearu.

kui ta, kummikud lumevees,
sumpab ja libiseb

Kurbuse põhjas on lootuse lõhn
nagu õis, mille nime ei tea.

Oma raskuse annan ma ära.
Oma tahtmise annan ma ära.
Oma hirmu annan ma ära.

pisara tee põsel.

Sa oled näinud, mõistnud, tundnud tänu

Igal vaikusel on oma värv.

Elasin läbi. Elasin kaasa. Elasin üle.
Elasin. Elan.

Nuta nii nagu jõuad -
sina ei pea mitte tapma
eneses igatsust.

Sina, kes oled mõistnud kurbust põhjani, mõistad ka last,
kes lohutult nutab lõhkenud seebimulli
- su kurbus on see, mis hoiab su hinge elus.

hoia,
küll siis hoitakse sind.

Siis, kui korraga enam ei piisa
tulevad appi nähtamatud käed, taevased väed.
Päike valvab su päevi, kuu hoiab öid,
Jumala südames.

Miski pole maailma lõhkunud
rohkem kui armastus
-----------------------------------------------------
pean lisama, et valdavalt pole need minu hetketunded. minu sügis on helgem. seekord vähemalt.

60-60

alustasin uue eksperimendiga oma elus, soul revolution 60-60, inspireerituna John Burke'i raamatust ja nende hiljutisest Gateway koguduse jutluste sarjast. lühidalt tähendab see seda, et 60 päeva jooksul võtan lühikese aja Jumalaga iga ~60 minuti järel. osa ülesandest on seda ka kellegagi jagada (kes sama eksperimenteerib) ja ka igal päeval kirja panna mis toimumas on. täna on mul teine päev ja olen põnevil! lõik mu viimasest palvest, "ole minu elu vitamiin" :)

hetk

ma armastan vihma

ja elu

ja sõbra rõõmu

ja seebimulle

ja sügavaid silmi

ja väikse lapse siirust ja naljakalt öeldud sõnu

ja kallistusi

ja raagus puid

ja sügislehti

ja oma kodu

ja raamatuid

ja küünlavalgust

ja sooje sõnu

ja jasmiini lõhna
ja koerapoegi

ja erilisi lilli

ja ausaid ja avatud inimesi

ja südameheadust

ja kirju

ja palju palju muud

kingid Jaapanist

täna ulatas vend mulle kahe monitori vahelt rohelise pakikese mis mu silmad särama sai. pakk rohelist teed otse Jaapanist! jap keelsed kirjad teevad mind seest soojaks nagu tee. ja üllatused. ka pisikesed nagu külmkappi jäetud soojad sõnad salvrätikul. mul on neid olnud. ühed mu lemmikumad on tulnudki Jaapanist: punakirjud luik-kured peidetud kirja vahele, volditud japlanna ja need imeimelised paberid! ning jap keele õpsi maiustuste hulgast valitud vetikad, ja armsa inimese seljakotis toodud onigirid. sellistel päevadel on süda suurem kui elu. ja ma olen tänulik. nii väga.

külgboks

enamus ajast olen püüdnud külgboksi vältida (ja ma tean, et neid inimesi on veel). meeldiv on teha oma elu võimalikult mugavaks. hiljuti on mu teele just need jäänud ja mõtlesin end proovile panna. ning Jumal kõnetas mind selle visuaali läbi. ta on teinud spetsiaalselt minu jaoks ühe koha. teiste vahele. enda koha leidmine ja sinna asumine pole just kuigi mugav, sest tuleb avada silmad ja riske võtta. tuleb end oma "gabariidiga" kurssi viia, teada oma võimeid ja piire. aga kui siis oled kohal, siis on hea ja rahu. kuniks Jumal saadab jälle välja, uut kohta otsima.

pühendusega

sa tunned end ära. sina, kellele ma selle kirjutan.

siiani on hämming. "mul on selgust vaja", nagu hiljuti ütles üks tuttav. sa olid kaugel, üsna kaua, aga ikka ilmusid need tuttavad tähed mu postkasti(desse). sain aru, et tahad olla veel sõber, minna metsa ja veele ja.. arvasin, et tahad. ja siis sa tulid. kohtusime. sa tead. kõike tead. hingesugulane, ütlesid muude juttude vahele. ja ma uskusin, mis sa temast rääkisid. sest ma ei oska sõbras kahelda, ka siis, kui ta ütleb, et peagi kohtume. aga kui sa siis läksid, ma tajusin midagi. see, mis sammu sa astusid, tegi mind sõbrana murelikuks. kellelegi oled sa valetanud, väga suurelt. ja ma tõesti loodan, et see olen mina. sinu enda pärast. oh, Jumal, too selgust ja seo kinni lahtised otsad.

2 nädalat

...on veel jäänud selle müstilise numbrini 30. noorus hakkab seljataha jääma. nagu verstapost kus pead vägisi aja maha võtma ja seisatuma ning mõtlema, mis tehtud, mis tegemata. lastetutel naistel hakkab kell kõvemini tiksuma, mõni igatseb taga pooleli jäänud haridusteed, osad pole end veel päriselt leidnud - suht kõigil on midagi hinge peal, mingid täitumata unistused, tegemata teod. number ise mind ei hirmuta, aeg on mind selleks justkui valmis küpsetanud. aga eks sa siis tule, number 30, ega päris valmis pole selleks keegi.

trenn

mind vaevas juba üsna pikalt suuuur väsimus. sõltumata sellest kas mind ootasid kodus disainitööd, muud tegemised või vaba aeg. magasin palju või vähe - ikka väsinud. suvel olin laisk ja võib öelda, et trenni praktselt ei teinud. sõin kõiki pakutud kooke ja komme (neid polnud meil tööl vähe). kogusin väsimust, tükk haaval, päev korraga. õnneks hakkas rühmatrenni hooaeg ja mõtlesin neid proovida. kariibimixiga tegin juba põgusalt kevadel tutvust. lõbus on mõelda, et oma vähesed tantsusammud viimastel aastatel olen teinud trennis musta kuubast pärit treeneriga kes on minust umbes poole pikem. lisaks võtsin zumba  ka ja jõusaali lisan varsti. tahtsin lihtsalt seda öelda, et trenn annab niiiiiii palju uut jõudu ja energiat, teeb mind elusaks ja rõõmsaks, juhhei! :)

Tartus on...

...rohkem aega
...rukkililled
...mitme aasta jagu mälestusi
...sugulased
...ilu ja valu
...joodik kes ütles mulle "laps"
...mõned mu endised koolid
...vanad klaverid ostukeskuses
...lauamängud õelapsega
...lõpukleiditüdruk
...killuke südant
...punane sügis
...üks minu kodu(ne)linn

minu küsimus

Kaarel B. julgustas meid oma eelmise pühapäeva jutluses mõtlema mis küsimus on Jumalal meile tuleval nädalal. mulle jõudis täna kohale, et esmaspäevaste sündmuste valges küsis Jumal minult väga selgelt "kas sa usaldad mind?". oli olukord milles olin juba väga lootusrikas ja päris kindel, et asjad edenevad suurepäraselt - kuni tuli tagasilöök. muidugi oli see ootamatu ja kurvastas. aga siis olin palves Jumala ees ja ütlesin: "olgu, võta. ma tean, et Sa tahad mulle parimat ja ma usaldan Sind". sama õppetund tuleb aina minuni tagasi. tundub, et vaikselt hakkab selgeks saama.

must kuu

Jumal annab
ja Jumal võtab
koguaeg

parim mees

Mel, meil Allikal olnud ameerika misjonär ütles mulle nende lahkumispeol aastaid tagasi, et ma ei lepiks millegi vähemaga kui parim mees minu jaoks. ema aegajalt püüab mind veenda leppima kellegi kesisemaga, et mitte jääda üksi. elu on õpetanud, et kui lepin vähemaga, siis olen ka koos temaga üsna üksi. seepärast olen otsustanud enam mitte vähemaga leppida. kas see võib tähendada, et täitun 30 ja olen ikka veel vallaline? jah. aga see tähendab ka seda, et usaldan Jumala parimat plaani enda jaoks ja tean, et tema on minu kõrval ja minuga koos. sel aastal on Jumal rohkem avama hakanud seda milline on see parim mees minu jaoks. olen põnevil, sest ma tean, et see pole niisama keegi, et end mitte tunda üksi, ka mitte lihtsalt keegi hea ja tubli mees, vaid see mees on suurepärane! kas kõiges täiuslik? kindlasti mitte. aga ilmselgelt on ta parim mees minu jaoks. Jumal teab ja Jumal näeb, ja kui ta mul juba on, siis tutvustan teda teile ka :)

fix you

positivisti tilk tõrva

mõnikord saab mõõt täis. teoorias saad aru, et pole mõtet tuju rikkuda lasta, aga olenemata sellest mõttest ei suuda olla üle. jälle tehti liiga. taaskord valitseb ebaõiglus. püüad emotsiooni alla suruda mõeldes Iiobile - saad aru küll, et saaks oluliselt hullemini, aga tunne jääb. tead, et peaksid olema pigem rõõmus, aga klaas voolab üle. pisarad neelad alla ja mõistad oma inimlikku loomust. ka tugevad on vahel nõrgad. mõtled, et pead veel arenema, seda osa oma inimlikkusest kaotama - õilsa eesmärgi nimel - lasta kõik ebaausused mööda külgi maha voolata. samas sisimas ikka loodad, et oled tubli ja hea. kõigest hoolimata, teistest sõltumata. tahad ja ihkad, et poleks läinud korda, aga ei saa. mitte sellel hetkel.

päev läks looja, jagati rõõmusõnumeid ja juba on parem.

elu läheb edasi. eriti pärast väikest tilka tõrva, oluliselt magusamalt.

teatrist

minu viimased teatrikülastused on olnud täiesti spontaansed ja samavõrd tasuta :) ja üsna iga kord kui teatri satun, mõtlen, miks ma seal nii harva käin. mitte, et mulle kõik viimseni alati meeldiks - on teatreid ja näitlejaid keda ma teadlikult väldin, mõni asi on juba ette selge. aga kui juba lähen, siis olen enamasti sattunud vaatama midagi milles on meeldivat piisavalt. ilmselt lähtuvalt erialast (mõlemist) naudin nii visuaali kui sisu ja sõnaseadmist, ja kui ühest jääb palju puudu ja teine on tasemel, siis võib see mulle ikka väga nauditav olla. ja seda tõden üha uuesti ja uuesti, et mul ei ole alati lihtne öelda spontaansusele jah, isegi, kui see mõte mulle meeldib. 

tibu töölt

tänane

Montrealist

sugulane Imbi tuli oma abikaasaga Torontost külla. Billi nägin viimati ligi 24 aastat tagasi kui olin 5e aastane ja ma isa-emaga 2 kuud nende juures elasin, ma mäletan teda ja seda kuidas ta minuga inglise keeles rääkis ja ma sõnagi aru ei saanud. eile ütles, et mul on lovely french accent nagu inimesel Montrealist. leidsin youtube'ist näite

ammune haiku

üks pisike pai
sirutab sinule käe
otse pea peale

Iisak

ega keegi ju ei sooviks olla Aabrahami asemel andes oma kallis poeg ohvriks, aga ilmselt igaüks meist tahaks mõnikord saada tagasi midagi kallist millest oleme pidanud loobuma.

lugulaul

be still

iluskurb veebruar

vanavanematest

hingedepäev jõudis minuni hiljem. täna, kesk tööpäeva. korraga tuli üle mõne aja jälle kurbus, et olen vanavanemateta laps. ainult papsi mäletan. lugude ja eneses tekitatud mulje järgi tean, et meie paps oli hoopis teist masti mees kui Kohila mimmi ja papi. olen veendunud, et nende surmaga jäi minust midagi puudu. mingi vanavanemate hellus ja hool läks koos nendega; palju soojust ja imelisi oskusi. mingil põhjusel on pandud minusse suur igatsus nende järgi keda ma pole kunagi tundnudki. üks mu eluaardeid on Kohila papsi palutud palve minu õnnistamisepäeval (siiani kassetil alles) ja olen tänulik, et emas oli killuke seda mälestuste ja kaartide kogumise tahet mis jätsid mulle vanavanemate kirjutatud kaardid minu esimesteks eluaastateks. kullakallid on nad minule.

4.kursus 1.semester

ehk mida me praegu koolis teeme:

1. jõuluvaateaknakujundus. tuli leida omale pood ja sinna reaalselt vaateakna kujundus teha jõuluperioodiks, eelarve, poe analüüsi, jooniste jms muuhulgas. üsna ootamatult sain suurepärase poe super asukohaga. Fashionclub, moebutiik, Estonia pst 5, kust mina oma kuupalga eest jõuaks osta umbes 2 lihtsamat pluusikest. nüüd tuleb aga piiratud eelarvega teha midagi väärilist. eelarve on ühe pluusi hinnast mitu x väiksem.

2. projekteerimine, tuleb teha sisekujundus 400m2 arhitektuuribüroole, õnneks see jääb ainult paberile. teen Reginaga (uus tüdruk) koos.

3. Interjööri- ja disainiajalugu. Grupitööna tuleb teha 2 10 min ettekannet, mina pean uurima magamistoa ajaloo kohta aegade algusest kuni 12 saj

4. Vabalt valitud eksisteerivale firmale kujundada messiboks. Ma teen kummikuid müüvale firmale "Las kallab". joonised, makett, graafika.

5. 3ds Max. õpime programmi ja teeme seal 3D vaated messiboksist.

6. joonistamine. iga nädal uued tööd, nagu ikka.

7. keskkonnagraafikas teen graafikat siseustele Keila Muusikakoolis.

8. 3D vormis peame seekord mõtlema välja toote taaskasutatavast puidust + midagi muud millest valikuliselt osad lähevad vb "Säästvad Ehituslahendused" firmas töösse ja müüki.

9. firmagraafika. esmalt tuli teha firmale "Linda" uusi logovariante ja teise ülesandena vabalt valitud firmale logo + muu firmagraafika.

kooliväliseid asju on ka nagu nt Kaarel Väljamäe luulekogu kujundus ja küljendus, aga see on põnev ja nauditav, selliseid töid teeksin meeleldi tulevikus mitmeid. uue jutluse aeg on ka enam-vähem paigas.

et siis sellised asjad seekord. ja muuhulgas tuleb selles töö+kool tempos elus püsida, eks ma püüan. valgus tunneli lõpust kumab, ehk veab välja, suure unistuse ja lõpetatuse nimel.

parimad komplimendid

* mind tutvustati kirjastajale kui multitalenti

* öeldi, et paistan iseteadlik

* küsiti, kas olen Lembit Petersoni kooli läbinud, sest mu maneer ja olek tundub selline (ja ma sain aru, et ma sel õhtul olingi)

kuidagi tuleb ju häid emotsioone talletada, ärge pange pahaks 

INFJ ehk selline ma olen

tükike paradiisi

siin kus mõttekus ja mõttetus vahetavad oma koha. olen maal, niivõrd-kuivõrd. 

normaal-inimese mõistes võib vist öelda, et ma ei tee siin mitte kui midagi. kohustused on stiilis - korjata ära kurgid (nagu selgub, kõige suurematesse anumatesse), suvikõrvitsad (kilekotti!?, sest suured kausid on juba pilgeni täis) ja mustikad karpi (kust need veel samal õhtul tee suhu leiavad). lisaks sean endale uusi eesmärke, nt lugeda raamat kaanest-kaaneni, ühe päevaga (pole vist vaja lisada, et säärased eesmärgid ma täidan täie tõsidusega). uued ideed tekivad käigupealt. avastasin end jäätisepulgaga õunapabulatest terrassi vabastamas, hiljem jalaga takka udides, kuniks teele jäi ette - surnud lind... sihitult murul paljajalu ringiratast käies sai ainsaks sooviks vältida herilasi. mõned minutid hiljem, kui üks neist juba mu kleidisaba alla tikkus, tuli tuppa pageda. isegi jutud on maainimestel pikemad (ja siinkohal ei pea ma silmas mitte monoloogi). magades nägin vanaema mimmi uut maali, kes unemaailma google'is surfates osutus palju tuntumaks kunstnikuks kui me pere teda iial pidanud oli. juba hommikust saati kaalun, kas minna kohaliku pizza järgi ja otsida poest asemele uued jäätised või tiksuda edasi, omas rütmis, siin mullivannimaal.

aastaring

ühel neist päevadest saab ring täis - päev püüab päeva. üksi olemise paratamatus ja võimalus. midagi suurt pidi saama olematuks. veel ei tea, millal saan valmis, keegi teine teab. 

täna lugesin Õp 19:20 Kuule nõu ja võta õpetust, et sa tulevikus oleksid targem! 21 Inimsüdames on palju kavatsusi, aga Issanda nõu saab teoks.

ja nii ongi.

sirutan tiivad ja liuglen
ringist välja

vaba kui lind

pehmuse sees

õhku on palju hingata

teadmata ajaks

lemmik-inimesed

ma kohtan harva inimesi keda tahaks sõbraks. neis on mõtteid, sümpaatsust, sügavust, loomingulisust ja headust ning üht-teist veel - koos või eraldi. praegugi olen ootel. ette ei tea. on tüdrukud ja on poisid. reaalsus osalt erineb. kui saakski valida, siis olekski nii, et sõpradest tuntaks ka mind. tükikesi kindlasti.

tsensuur

alustasin päevikupidamist varateismelisena. tundus salajane - ainult mina ja päevik. minu mõtted ja ei kedagi teist. kuniks aastaid mitu tagasi kuulsin tuttavalt kuidas nad perega oma vanaema päevikuid lugesid. mina polnud sellega arvestanud. sellest ajast alates jätsin palju kirjutamata. enam polnud mina ja päevik, nüüd olid päevik ja maailm. pigem kroonika kui emotsioonid. see kammitses. siiani pole sellest üle. elu õpetas, et igal öeldud sõnal võib olla kellegi jaoks kaal, uskumatult palju suurem kui kunagi olen sellele andnud. tean, et hirmus elamise tõttu võivad jääda paljud ilusad asjad sündimata, aga mõni sünd võtab rohkem aega ja mõni jääbki tulemata. ka blogi on läbinud harvendamise - enda ja teiste pärast. miski kustub ja teeb ruumi uuele. nii et kui ma siin vaikin, siis tegelikult pulbitseb mus ikkagi elu. valitud saavad osa tahes-tahtmata, sellest, mis on määratud kaduma.

lähemal

kui eelmine nädal Londonisse maandunud olin ja bussiga kesklinna poole sõitsin sai looduse rohelus ja õitsvad puud mu pisaraid pühkima. päev varem olin autoga kodu poole sõites avastanud end naeratamas, sest ma lõpuks nägin rohkelt väljasulanud maapinda. olid jälle sõidurajad ja kõnniteed. ei meenu aastat mil üle 6 kuu oleks maa lume all. pikk ja väsitav talv oli. hing ihkas kevadet, juba kuid. Londoni bussis tõdesin taaskord, et õige linnalaps ma pole. tahaks maja ümber ruumi ja paljaid varbaid murul. tahaks metsalõhna ja lillepeenraid akna all. paljud arvavad, et mu praegune kodukoht Laagri on kaugel. mulle pole. ja jõudis kohale miks. tegelikult olen lähemal. kes millele lähedal ihkab olla. ma näen metsa aknast. mu süda on siin. praegu vähemalt.

Jõuluingel

Siit tuleb minu selle aasta viimane postitus. Aasta vahetub seekord teisiti. Olen üksi kodus esmakordselt aastavahetusel (ja homsest vahetub Eestis kroon euroga).

Juhtusin eile vaatama filmi "Christmas Angel" ja päev enne seda "Life as we know it" ja need mõlemad puudutasid mind. "Christmas Angel" on üks neist hea tunde filmidest. Ma pole olnud selle aasta jõuludel üldse nii kurb kui nii mõnelgi muul oma elust. Film aitas meelde tuletada, et igal inimesel on millestki puudus ja jõuluaeg võimendab seda tunnet. Sõnastan selle aasta lõpu enda jaoks "mul pole millestki puudust". See ei tähenda, et ühtki igatsust rohkem poleks või et olen täiuslik inimene - kaugel sellest, vaid see tähendab, et mul on rahu Jumala ja iseendaga. Minu õppetund on see, et meil võib väliselt kõik hästi olla - pere, kodu, töö, aga lähedalt vaadates võib seal olla nii palju valu ja raskusi. Minu suurimaid unistusi on olnud oma väike pere - saada hea mees ja pisikesed beebid. Peagi mööduva aasta alguses kinkis Jumal mulle kihlatu ja kui sel hetkel tundus kõik nii õige, läksid asjad ometi käest. Jumal annab ja Jumal võtab. Tihti on ka meil endal osa selles. Kindlasti ei olnud see aasta kerge, aga Jumalaga koos on iga päev uus. Ta teab meie kõigi unistusi ja samas ka seda, mis on meile parim. Soovin just seda Jumala parimat teile uude peagi saabuvasse aastasse!

Mari Pokinen

tüdruk nagu nimigi, korraga lihtne ja eriline.
eile laulis Hobuveskis.
väga hästi laulis. väga hästi mängis. väga andekas on.
tema laulusõnades on värskust.
just seda mis mulle meeldib.
kuulen tuttavaid sõnu, aga edasist ei aima.
nagu mõni täiesti uudne euroopa film.
tohutukaugel hollywoodist.
nii et ei puutugi.
aga viib kaugele ära ja soojendab südant.
üdini aus.
veidi kohmetu, aga siiras.
ootaksin lisaks ka raamatuid.
midagi sellist, mida ise tahaks osata, aga ei oska.
kord keegigi kelle millegi kõrval tunnen end liiga tavalisena.
hammustab tüki ja paneb uue asemel.
minu seest ja minu sees.
vot selline tüdruk.
ise alles 22.

update

nädalavahetusiti ma purunen kildudeks ikka veel...

elamus

Eile pidas mu kallis õde Kaili oma 40ndat sünnipäeva. Esinema olid kutsutud Kristjan Mazurchak, Laura Junson ja Erko Niit :) Mulle ülivägameeldis (kuigi teadsin seda ju ette) :) Iga nende lugu oli nagu pärl ja mida laul edasi, seda suurem kahjutunne tekkis, et läheneme kontserdi lõpule. Aga õnneks ilmub neil varsti plaat ja 13.dets on Kumus esitluskontserti oodata. Eks peale seda "laulavad nad mul kodus" :)

minu õnn (hetkel nii)

õnn on sõbra sünnipäevalaulus,
õnn on õnnitluse embuses,
õnn on kirjudes lehtedes,
õnn on raagus puudes
ja härmas autoklaasis,
õnn on lõigatud lilledes
ja hello kittydes,
õnn on sõpruses
ja jalgadega elutoavannis,
õnn on komplimentides
ja õunamahlas,
õnn on Kõige Suuremas.
see on igal pool.
olen rahul ja õnnelik!
lihtsalt niisama.

tere nr 28/jälle aasta võrra targem

Täna on siis minu päev. Istun üksi kodus voodis ja püüan end selles veenda vaadates põlevaid küünlaid endast vasakul ja suurt toorjuustu kondentspiimakooki (mis ma ise endale eile küpsetasin) paremal. Kui muidu mulle meeldib iseseisev elu ja üksi elamine, siis sünnipäeva eel ja hommikul teeb see mind kurvaks. Ikka veel on harjumatu teha 16 okt hommikul silmad lahti ja näha argipäeva. Eks ma siis järgmine aasta (võibolla) püüan end rohkem rõõmustada, sest minu sünnipäeva hommik on täpselt nii ilus kui ilusaks ma ise selle teen.

Ilusat sünnipäeva armas väike Tulla ja ära ole kurb, sest Jumal on sulle andnud nii palju head ja ilusat mille üle rõõmus olla. Ainuüksi juba 27.eluaasta mis sisaldas nii palju armastust ja kurbust. Aitäh Jumalale tunnete ja elu eest! Aitäh sünnipäeva ja uute võimaluste eest!

Valgas

Eile nägin ma mõne meetri kauguselt rahet, sarvedeta põtra ja Lätimaad.

Käisime Valga kutsekooli mõõtmas. Uksi ja aknaid, ning osaliselt ka katust, hoonetel veel polnud ja nii möödusid 7h ja u 200 ukse mõõtmine tõmbetuules juba osaliselt laotud seintelt varju otsides. Sõrmed tõmbasid külmast krampi enne esimese numbri kirjutamist, varvastest said jääkuubikud ja see on ime kui ma ikkagi haigeks ei jää nüüd. Täna õhetan. Aga eks vahelduse mõttes oli teistmoodi küll see kaugele maale sõit (ca 8 h) ja tormituultes mõõtmine. Ekstreemsus piisavalt. Aa, ja nende hoonete üheks projekteerijaks on mu õppejõud Urmas Luure. +punktid projekteerijatele välisfassaadi roostese plaadi, laest sügavalt läbitungivate ja kuusnurksete akende eest, mis kokku paigutades on moodustunud meekärjelaadseid kompositsioone. Väga sümpaatne!

sügis

paljud halavad sügise saabumise üle, aga mina olen rahul, sest taaskord on jõudnud ring mu lemmikaastaajani! praegu on veel see eriti ilus aeg: puud on kirevad, lehed langevad ja neis saab sahistada. on õhku mida hingata. vahest näpistab kargus ja laseb tunda end elusana. pimedad õhtud soosivad küünlavalgust ja on parajad pisara poetamiseks patja (kui vaja). ning see aeg on nii-nii inspireeriv!

hurraa, et sügis on just nüüd, just siin, just nii.

Jeesuse pidu

Käisin eile Kaarli kirikus Oslo Gospelkoori kuulamas. Paari esimese loo ajal mõtlesin ühes tagumistest ridadest istudes, et küll on kehvalt korraldatud, et koori üldse näha pole, kuna kirikus on ju kõik pingid samal tasapinnal. Aga kui ma kuulasin ja vaatasin ja laulsin edasi, siis nägin, et põhivalgus on suunatud maalile kus Jeesusel on käed avatud embuseks. Nii ma siis vaatasin Jeesust ja laes keerlevaid efekte ja mulle jõudis kohale, et see on ennekõike Jeesuse pidu. Jeesus oli toonud meid sinna, et meid vaevatud ja koormatuid kallistada. Sain puudutatud.

olen teel

"Vale tee ei muutu õigeks ka siis, kui seda mööda kaugemale minna", või midagi sellist kuulsin suvehakul raadiost. See lause puudutas mind väga, sest korduvalt olen leidnud end valelt teelt oma valikute tõttu, aga siis ikka edasi tammunud, kuna olen lootnud, et asjad paranevad. Valel teel käimise olen varem või hiljem tabanud ära rahutusega südames ja ka muutuses oma elus ja emotsioonides. Vale tee on mind konkreetselt viinud kaugemale Jumalast, kuidas olekski saanud sellest midagi head sündida? Umbes aastal 2000 olin taaskord tegemas harutee valikuid, osade kohta teadsin konkreetselt juba enne sammu, et see ei ole hea otsus, ometigi otsustasin ma üsna lühikese ajaga asjad korda ajada ja tagasi rajale saada. Mul olid probleemid enesehinnanguga. Ma isegi arvasin, et olen Jumala silmis lihtsalt üks kõige pisematest. Et Tema on suur ja tegeleb suurte asjade ja tähtsate inimestega. Muidugi ma uskusin, et Ta kuuleb mind, aga ma ei arvanud end väärt saama Tema tähelepanu. Kord olin sõpradega Viimsi kirikus, kuhu ma elu jooksul vaid mõned korrad sattunud olen, ja pühapäevahommikune koosolek hakkas lõppema. Istusime rõdul. Külalisjutlustaja tegi pastoriga lõpupalvet, ja peale seda sai ta prohveteeringu minu kohta, MINU kohta! "Sina, seal rõdul, triibulises sviitris tüdruk" (vms) "Jumal tahab Sulle öelda..." jätkus palju imelisi asju millest ma mäletan vaid kolme lauset, ja tunnet, et sain aru kõigest, mida ta ütles ja paralleele nende asjadega oma väikeses elus. Tundsin Püha Vaimu puudutust mis pani mu kergelt värisema. "Sa oled pidanud tegema valikuid. Sa oled õigel teel. Jumal on sinuga." See on kõik, mida ma mäletan, aga see on tohutult oluline mulle ka praegu, umbes 10 aastat hiljem.
Sellele tahan oma elu rajada, isegi kui olen teinud oma rumalusest valesid valikuid, siis soovin ajada asjad korda, et saaksin täie kindlusega teada, et need kolm lauset kehtivad ka täna.

ühel kurval õhtul

küsisin Kristelilt, mida tema arvab väitest "you get what you deserve" ja sain ühe julgustava ja armsa vastuse mis lihtsalt tuli siia kirja panna, You get what God thinks is best for you.

sellesse ma usun.

koolist

3.kursus. esimese semestri 10 esimest nädalat. et saaksite aimu mida ma koolis praegu tegema pean.

teoreetilistest ainetest on esteetika ja filosoofia. joonistamine jätkub. 3D vormis tuleb meil leiutada valgustite sari ja üks neist valmis teha. valgustuse aines õpime luxe mõõtma jne. TV´s teeme uudiste saate (AK) kujundust ja hiljem veel ühele vabalt valitud saatele. projekteerimises (kestab 15 nädalat) tuleb teha sisekujundus 2he korruselisele majale.

on ju ääretult põnev, aga tööd seisab ka ees oi-oi kui palju!

rongikaart

oli vaja Hiinasse rongikaart saata. kritseldasin siis kiiruga ühe, ise samal ajal mõeldes, et ma seda lõpuni ei tee. sellepärast sai selline lohakas ja lopergune. aga see hakkas mulle meeldima, nii et varsti läheb kaart Hiina poole teele. tsuhh-tsuhh!

esimest korda

eile vahetasin esimest korda elus ise oma autol lähitule pirni, not a big deal, aga üldjuhul ma püüan autoasjadega nii vähe kui võimalik kokku puutuda. mulle on tähtis, et auto sõidaks ja töökorras oleks, aga ise sellega muud, kui sõita, nagu väga ei ihka. samas on tulnud auto kindlustusse, remonti, pesulasse ja ülevaatusele viia. alguses oli tõrge (minu kompleks), aga mis teha kui tulen perest kus ema ise pole vist elus kunagi tankinud, muust autondusest rääkimata. muidu 6´e lapse ja 11 lapselapsega hakkaja naine. aga eks me tahamegi üldjuhul oma vanematest erineda.

elamus

Nargen Opera ja Von Krahli Teatri ühislavastus

PÄRT, KALJUSTE, JALAKAS

ALGUSES OLI / IN PRINCIPIO

Juhtusin sellele üritusele oma isa asemel. Ma ei teadnud, mida muud sellest oodata kui klassikalist muusikat, mis mulle ka enamasti meeltmööda on. Aga üllatusin eelkõige sellest, mida see kunstiline pool pakkus oma läbimõeldud dekoratsioonide, valgusmängude ja videoinstallatsioonidega. Kohati oli vägagi 3D. Õnnestus ka Arvo Pärti elusuuruses näha ja talle aplodeerida.

Päev Helsingis

Seekordne taasiseseisvuspäev möödus meil Kailiga Helsingis. Kuidagi loomulikuks eluosaks on saanud vähemalt kord aastas üle lahe sõita. Päev kujunes üle ootuste mõnusaks.

Leidsime:

1. Moonika ja Karina sadamast teel samale kruiisile (päev õdedele);

2. Prantsuse turu päris prantslastega kust ostsime maitsmiseks mitut sorti serbette, oli ülimagus, aga siiski tasus proovimist;

3. Kodutu kes toppis omale mitu peotäit ilusaid komme väga mustade ja katkiste riiete taskutesse;

4. Lumehunniku! mida tuli muidugi jäädvustada, nagu lõunamaalased kes esmakordselt elus lund näevad;

(pildil õde Kaili)

5. kinost soome filmi "Sisko tahdoisin jäädä", et ikka ehedat soome kultuuri ka kogeda;

6. poodidest ilusaid asju;

7. Fazeri kohviku koogikestega.

leidsin lause

lookin for a hand on which i can fit like a glove

midagi uut

"Ma olen üllatunud, et teil on siin Eestis nii suured supermarketid ja inimesed on heas vormis, USAs on suured toidupoed, aga inimesed on paksud." :D
..ja seda ei öelnud mitte ameeriklane vaid põhjamaalane.

tik-tak

meil on nii palju hirme.
mõned tekivad ja teised hääbuvad.
ainult ise saab neid võita.

praegu nii

*rohkem korraga ei maksa võtta, kui üks päev, üksainus silmapilk... (kirikulaul)

*ikka edasi ja edasi, mitte sammukestki tagasi ("Tammetõru seiklused")

*Ma unustan kõik, mis on taga, ja sirutun eesoleva poole (Fl 3:13)

suvi 1

siiski-siiski eesti keeles. nii on lihtsam :)

esimene 1,5 nädalane suvepuhkus on mul juba seljataga, veetsin selle suvilas raamatuid lugedes ("Minu Nepaal", "Minu Argentiina", "Minu Island"), peenralt maasikaid noppides, umbrohtu sakutades, Hansapäevi külastades ja veidi rohkem magades. oli hea küll.

rõdul valitseb nüüd väikestviisi poti-põllundus. sai võetud kaasa piparmünti, peterselli ja rosmariini, lisaks said pottidesse ka salati, tilli ja murulaugu seemned - nii südantsoojendav on näha neid oma päid päikse poole sirutamas. uued asjad on ilusad.

taaselustasin postcrossingu enda jaoks. minu väike hobi. iga päev on ootusärevus postkasti avada ja aegajalt sealt postkaardi näol üllatatud saada (just eilegi..). kui keegi Eestis teab head poodi või galeriid kust ilusaid kaarte saab osta, ande teada. hetkeseisuga on "Apollo" parim kuid ikkagi lahja.

üleeile tuli autoga töölt koju ujuda (kui mitte öelda, sukelduda) ja ajasin kiiruga pikad teksad ja kummikud jalga, et kuiva jalaga linna pääseda. muidugimõista oli vesi napi tunni jooksul kuhugi haihtunud. kui hiljem Komeedist kodu poole astusin, kahetsesin seda üsna väga. korraks mõtlesin teoks teha pisukest mõtet kord linnast Laagrisse astuda (või vastupidi), aga Järve keskuse kandis hakkasid jalad tulitama. Liiva peatusest andsin alla. oli vaja jalgu veel teistelgi päevadel kasutada (kummikud pole sääraseks matkaks just parimad) ja koduleib ootas kodus ahju pistmist. eks teine kord...

aeg vaikida.

tööl

täna tehti pilti. meie olemegi Tammeri kontorirotid.

Miku kihlus

Mu väikevend kihlus 10.01.2010. Muidugi mul on väga hea meel nende üle, sest Miku leidis omale väga meeldiva ja armsa naise! Aga paratamatult närib natuke hinge ka, et 6 aastat noorem vennake jõudis minust ette. Olen justkui hiljaks jäänud. Tean küll, et tobe jutt, aga lihtsalt tunne on selline. Samas tean ka, et 21 aastaselt olin paljuski teine inimene kui täna, ja võimalik, et poleks teadnud milliseid omadusi ma oma mehes otsin. Targem olen nüüd küll, aga mõni lollus oleks tegemata jäänud. Meie pere kuuest lapsest abiellun mina kõige vanemana. Aga mis siis ikka. Palju õnne Mihklile ja Kristile! Rõõmsast südamest!

tühjendades kohvrit

sattusin vaatama üsna juhuslikult filmi "Up in the air". film ise oli nagu hollywood ikka, aga seal räägiti muuseas kohvritest. mis kellelgi kohvris on. alguses käsitleti kohvrit kui asju mida me omame ja hiljem kui kontakte keda me omame. minu kogemus ütleb, et on erinevaid inimesi (ma ei väsi seda kordamast). on neid, kes tahavad oma kohvris hoida alles kõike. nii asju kui inimesi. ja on neid, kelle kohvrid on päris tühjad. on neid, kes hindavad praktilisust ja neid kes peavad kvantiteeti kvaliteedist tähtsamaks. on neid, kes hindavad ennast üle teiste ja on neid kes hindavad teisi enam kui ennast. minu kohver on jäänud viimasel ajal kõhnemaks ja ma tean miks ma seda teen. aga eks igaüks valib ise oma tee.

EMO 18

tervisehädad viisid mind haiglasse kontrolli. minu esimene kogemus haiglas olla patsiendina kogu minu 27 elu-aasta jooksul. või noh, kui ma sündisin, siis olin ju ka haiglas.. perearst andis eile saatekirja Mustamäe Haigla EMO osakonda, et teha mu kõhust kiirkorras ultraheli. veetsin 2-3 h tilgutite all kuni arstid mind analüüsisid. midagi suurt ja hullu pole, lõikusele ei saadetud ja see põletiku vedelikukogum mis mu kehast leiti, kaob ehk peagi antibiootikumide kuuri abiga. üsna stressirohke päev. vähemalt on nüüd haiglas käidud.

huumor

http://vellovikerkaar.blogspot.com/2009/11/survivors.html

orav rattas

umbkaudu gümnaasiumi lõpuklassis taipasin ära, et olen lihtsalt üks orav inimkonna käimalükatud rattas. see ei olnud hea tunne. täna tunnen end jälle.. 14 h kodust eemal iga päev tundub väsitav. 7.30 tööle, 21.30 koolist koju. põhimõtteliselt olen eluga rahul, aga kui vaadata seda kooli- ja kodutööde hulka, füüsilist väsimust ja vähest uneaega, siis vahest tahaks lihtsalt rattalt maha astuda ja olla. varsti saab. jõulud on selleks, et hingata.

"Jah, kujutage ette, ta on veel vanas eas hakanud edasi õppima," ütles Juulius.
.....
"Aga kas see ongi nii hilja?" küsis Anna. "Kes meie inimestest saab üldse oma hariduse normaalsel teel? Ei jää muud üle, kui tuleb püüda pikemal ja vaevasemal teel, aga püüda tuleb, kui inimene ennast tunneb kutsutud olevat".
"Kuule nüüd!" ütles Emmi. "See tuleb sellest, kui inimesel ei ole naist ega lapsi."

tsitaadi lõpp.
(Karl Ristikivi "Rohuaed", Pegasus 2008, lk 195)

blush

tühi kumm. abipalve. lumeleopard. ja sünnipäeva unustus. jõulu pärast tüli ka. aga ikka ei saa öelda, et halb päev oleks.

27

sünnipäev on tore päev!

hommik algas nii nagu oodata oli. avasin silmad ja kõik oli nii nagu muudel päevadel. AGA! varsti hakkasid esimesed smsid tulema. tööl oli traditsiooniline. Aare 3 roosi ja kolleegide kimp, firma kingid ja käepigistused. kuna tööd ei olnud, sain rahulikul päev läbi lugeda õnnitlusi, tänada ja päeva nautida. peale tööd tuli Kaili külla väga ilusa lill-puuga ja peale teda tegid üllatusvisiidi Miku, Kristi ja Välk koos järjekordse kauni potilille ja kinder surprise´iga. nii nii hea meel oli neid näha :) siis juba võtsin suuna bussiga linna poole, et Dagnega veeta õhtu kreeka restoranis Artemis. oli palav, aga hea. edasi läksime C`est La Vie´sse väiksele veinile ja sünnipäevakoogile. meiega liitus Melita sooja kallistuse ja andeka kingiga. meeldivad õed! koju viis Pita takso :) Minu päev oli jõudnud öösse. laupäeval toimetasin kodus, nautisin sünnipäeva päevitust solaariumis ja õhtul võtsin vastu Pireti, Kristeli ja Kaire. järjekordne meeldiv naistekas armsate kingitustega! pühapäev oli Audentese saalis Allika 105. aastapäev. Laulis Oleviste ülistuskoor (sai ülistust kaasa laulda!), jutlustas Meego ja tervitama oli tulnud teiste seas ka Kristiine linnaosavanem Mihhail Korb. Olgugi, et eesti keelt annaks tal veel lihvida, siis sõnum oli südamlik. Armastusest ja hoolimisest. Kogu teenistus oli samast sõnumist kantud tegelikult. Südantsoojendav ja samas ka väljakutseid esitav. Dagne kutsus Bärensonide juurde külla. Olin külaline kes ei oska õigel ajal lahkuda ja jäin sinna päris õhtuni kuni viisin Dagne 21sele laevale. Külalislahke pere ja nii soe. Vaadates nende peret ja kuidas nad Pita & Bööma laste ümber kõik koos toimetavad, oli nii armas. Sain väikest 5´e kuust Saarat süles hoida ja Hugo autoparklale seinaks olla. ka mina igatsen omale päris oma perekonda. just sellist kodusooja.

viimane 26

täna tegin papist lambi.
93% õnnelik. just nii. ja see ülejäänud 7 tuleb jõuludeks, kui mitte varem.
nüüd ma tean.
olen selles päris kindel.

sünnipäev

...on ülehomme.

aga mul on viimastel aastatel oma sünnipäevadega issue. alates sellest ajast kui ma üksi elan tegelikult. lapsepõlves tegi selle päeva eriliseks see, et pere laulis hommikul üles ja ema oli tordi või koogi teinud ja köögilaua pidulikult katnud. sünnipäevad olid need päevad kui pere sõi koos hommikust. erilis-ilus! soe tunne on jäänud sellest sisse. aga üksi elades on need sellepärast kuidagi eriti külmad ja nukrad. avades sünnipäevahommikul silmad, vaadates toas ringi, tundub, nagu midagi oleks valesti. aga eks ma püüan sellesse täiskasvanulikult suhtuda :) ei, ma ei oota, et te tuleks mind sünnipäeva hommikul üleslaulma, ma lihtsalt räägin, miks alati ei ole tore üksi elada.

muidugi pole mul olnud elus ühtegi üdini kurba sünnipäeva. päevapeale läheb tuju alati rõõmsamaks, sest ikka on inimesi, kes selle päeva oma heade soovide ja kohalolekuga rõõmsaks teevad :) nt seekord plaanin minna Dagnega õhtusöögile Kreeka restorani ja ma tean, et meil saab olema järjekordselt tore aeg. nii et on, mida oodata :)

Lola

ma vahest kirjutan välja nimesid mis mingi hetk sümpatiseerivad väga. selle nädala alguses kirjutasin Lola. aga juhtus nii, et täna üllatuslikult tuli üks pisike Lola mulle külla. imearmas väike. nii on ennegi korduvalt juhtunud, et saan mingi uue mõtte ja siis mõned päevad või nädalad hiljem leian selle kuskilt reaalsel kujul. natuke imelik on, aga mis teha..

tänasest algab elu voodiga. suur tänu Hertyle ja tema sõbrale Kristjan B'le abi eest!

vastuoluline rahvas

eilse õhtu vestluse käigus ma avastasin, et ma ise olen ka üks neist mossitavatest bussi-eestlastest, kes ikka üliväga valib keda enda kõrvale istuma lubab. (siiski mitte bussis). tõsi ta on, et me eestlased tunneme end üksikuna, aga eile jõudis mulle kohale, et see on suuresti meie enda valik. me õigustame oma üksiolemist tavaliselt sellega, et lööme rusikaga vastu rinda ja ütleme, et tahamegi üksi olla. meil ei ole sõprade jaoks aega, sest meil on karjuv vajadus olla praegu (ja tihti edaspidigi) üksi. ma ju tean. aga sellest hoolimata kipume nukrutsema aegajalt oma üksinduse üle.

Tartust

reede saabusid siis palgakärped ka meie manu.

päeval startisin bussiga Tartu poole. vist viimati sõitsin sinna bussiga ülikooliaegu, nii 4 aastat tagasi. valge pikk seelik toob tähelepanu ja teeb endal ka enesetunde naisemaks ja pidulikumaks.

olin viimane siseneja bussi ja sain bussijuhilt kommi. 1 kole asi eestlastest on pahurlikkus ja egotsentrilisus kaugsõidubussides. kõik nad hõivavad võimalusel 2 kohta. buss oli pooltühi, aga kui järjest bussi sabapoole astusin, nägin, et kõik on teise koha oma asjadega hõivanud. läksin lootusrikkalt edasi, kaugelt ju asju ei näe ja paistab, et koht on tühi. olin jõudnud üsna lõppu, kui otsustasin ühelt keskealiselt naiselt küsida, kas koht tema kõrval on vaba. tädi kõigepealt viivitas ja siis hakkas pahura näomiimkaga mind terroriseerima. ütlesin, et olgu, lähen mujale. seal oli mingi mees ka osalt oma seljakotiga laiamas ja ka tema üldse ei rõõmustanud, et ka minul oli tahtmine istuda. kahju. kuigi olin esimese poole päevast vaadanud ilm.ee vahendusel Tartu jahedat tumepilvist ilma, siis minu rõõm oli suur, kui nägin, et ilus ilm tuli Tallinnast bussiga kaasa. astusin bussijaamast Eini juurde ja sealt pärast poodi Väike-Kaare tänavale teoloogide kursa kokkutulekule. kohal oli vast 1/3 neist, kes me aastal 2001 alustasime. enamuse eludes pole suurt muutunud ja kinnitust sai see, et oma kujunduskunstnikega oleme lähedasemad. aga eks tore oli ikka neid näha üle mitme aasta. Tartus olles nautisin kõige enam jala käimist. need puudealleed ja ilusad puumajakesed! tunnen puudust neist tänavatest ja jala käimisest. kodune. laupäev olin Eini juures üsna tubane, sest pisikud tegid olemise ebamugavaks. nohu ja paks pea. tänaseks on lisandunud nõrkus. Tartu laulupeopileti loovutasin Einile ja ise jäin magama. kuna Eini fordil olid mootorijamad, siis tulime Eini ja tema poistega tagasi õhtuse bussiga Tallinna. saamine sinna oli tsirkus omaette, aga las see praegu jääb.

sain nüüd natuke segast tööd, vahelduseks on tööd teha päris hea.

eesmärgid

17.04.2009 oli meil kolleegidega ajajuhtimise koolitus. ma teadsin juba ette, et suurt kasu mul sellest pole, sest ma olen üsna hea ajaplaneerija. see sai kinnitust. 1 kõige olulisem ja põnevam asi sealt oli tabel "eesmärgid" mis meil tuli täita kohapeal. Valisime valdkondadeks töö, pere, tervis, raha ja haridus. vastata tuli 12 kuu, 3-5 aasta ja elueesmärk. paljud olid kõvasti jännis, mis sest, et pea kõigil, peale minu, on juba lapsed ja enamus vastanutest minust tublisti aastaid vanemad. vist lõpetasin esimesena, sest mul on üsna selge mis on minu eesmärgid.
panen siia kirja ka.
12 kuu eesmärgid eelnimetatud valdkondades:
soovin jätkata samas kohas tööd (s.o. T-Tammer joonestajana) võttes lisaks loomingulisi pakkumisi. pere osas tahaksin teha õigeid otsuseid (sest need võivad mõjutada kogu ülejäänud elu). tervise seisukohalt tuleks rohkem jalutada ja värskes õhus liikuda. Rahaline eesmärk on stabiilne sissetulek + väike lisa. Hariduse eesmärk on praeguseks täidetud - lõpetasin EKA kujunduskunsti I kursuse.
3-5 aasta eesmärgid:
Teha rohkem loomingulist tööd, abielluda hea mehega ja saada esime(sed) lapsed (abielu ise pole eesmärk kui sobivat meest sõrmusega ei ilmu), süüa tervislikult ja leida mingi moodus liigutamiseks, piisav sissetulek ja lõpetada EKA (ehk 2.kõrgharidus).
elueesmärk:
teha tööd mida ma tõeliselt naudin, õnnelik pereelu, tervislikud eluviisid, hea toimetulek ja õppida neid asju mis huvipakuvad.

Jenni lapsed

ammune soome kirjasõber Jenni leidis mu facebookist. ta on vahepeal abiellunud, saanud 4 last, oma kodu, koera, kassi, 2 jänest ja hambaarsti hariduse ja ta on ilmselgelt õnnelik. minuvanune tüdruk. mul on ta üle hea meel, aga mis on saanud minust? mitte, et mul midagi poleks, aga järelkasvu ju mitte... vahest pole sellest lugu, aga eile tegi natuke nukraks küll. pildil Jenni lapsed.