oma senisest 8'st kuust USA's olen kõige rohkem ärkvelolekuaega veetnud koera seltsis. koer oli osa minu siinse elu paketist, tuli kaasa koos mehe ja muuga. nimeks on tal Grayson, aga peale Downton Abbey maratoni sai temast mr. Grayson ja mr. dog. kikilips sobiks talle kindlasti hästi. tal on ilusad kurvad silmad, mõnusad pehmed kõrvad ja ta on väga läheduslembene koer. lamab tihti mu vahetus läheduses ja kui asukohta vahetan, siis tuleb koos minuga, tihti ka siis, kui mu mees on kodus. sellega on ta teeninud mult hellitusnime "mr. follower". nt ootab vannitoa ukse taga või lamab mu jalge all diivani ees. arvutilauale on ta enamasti nii lähedal, et pean vaatama, et tooliga tagurdades temast üle ei rulli. kui muidu võtan seda kui komplimenti, siis tema halbadel kõhugaasipäevadel, mida on tihti, kahtlustan, et see on millegi eest kättemaks ;) ka lunib ta tihti paitusi ja patsutusi, mõnel päeval on ta eriti "needy", tuleb paneb oma pea mulle sülle, kui mina ei reageeri, läheb proovib järgmise sülega. kui mehega filme vaadates mõnikord teineteise külje alla poeme, siis märkab koer seda ja tuleb püüab ka seltsi tulla. "family time" ütlen selle peale naeratades.
kuigi me koer mulle väga meeldib ja olen vaieldamatult koerainimene, siis sellest sõltumata on minu jaoks koeral peres ja kodus oma koht. voodit ja diivanit ta meiega ei jaga. olen harjunud, et suure koera koht on õues, aga meie oma käib seal peamiselt ainult hädal. meelt morjendab, et ta valib jalatõstmiseks just meie lillepuhmad, arbuusi- ja tomatitaimed. aed seni oli nagu miiniväli, aga selle eest oleme püüdnud hakata rohkem hoolt kandma, et ei peaks iga kord ise ajas käies junnislaalomit tegema.
igatahes on tal maailma kõige armsamad kaisukarukäpad!
mulle meeldib koerte juures eriti see, et nad on õppimisvõimelised, ka veel vanas eas, nagu meie oma. nt harjus ta kiiresti ülemisel korrusel wc-poti asemel esikukausist vett jooma :) kuigi tal on oma voodi ja tuba, siis oli ta seni harjunud aegajalt osa ööd magamistoa põrandal veetma, aga kuna ta norskab nagu vana mees ja kipub end ööjooksul üsna kõvahäälselt lakkuma, siis õppis kiiresti, et edaspidi on suur poiss ja magab oma toas. nüüd, isegi kui vahest tuleb mulle enne ööund seltsi, siis juba teab, et nii kui mees vannitoast tuleb, siis on tal aeg minna oma voodisse.
põrandate pühkimine ja pesemine suure koeraga elades kaotab päeva möödudes tihti oma mõtte, sest olukord on peaaegu sama nagu enne. selle kõige keskel omab isegi teatavat loogikat ameeriklaste komme välisjalanõudes toas käia, kuigi meie pere (koer välja arvatud) harjutab üha enam ka sussikandmist.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar