juhiload Ameerika moodi

kui ma aastaid tagasi Eestis juhilube tegin, siis mäletan, et lubade kättesaamisel mõtlesin, et õnneks ei tule kunagi enam seda hullust läbida. see närvipinge oli mulle üks elu suuremaid, umbes nagu muusikakooli eksamid. aga seoses USA-sse kolimisega tuli siin uued load teha. esmalt pidin ootama, et saaksin alalise elamisloa ja sotsiaalkindlustusenumbri. kui kaardid käes hakkasin 102 lk liiklusseadust lugema. lisaks ostsin netist 14,95 eest 100 küsimusega netitesti harjutamiseks, see oli kohandatud vastavalt osariigile. ühtteist on siin teisiti nagu nt koolibussiseadus, kiirteed, kõik need erinevad mõõtühikud kiiruses ja vahemaades, jne. üks põhierinevus on siin selles, et nelja stop-märgiga ristmikul on õigus sellel kes esimesena ristmikule jõuab. kui autosid on korraga ristmikul ainult 2-3, siis on üsna lihtne, aga kui igast suunast on nii 3 või rohkem autot, siis mul ajab küll pea sassi, et kelle kord parasjagu on, kuigi õnneks tuleb järge pidada ainult nende osas kes minuga samal ajal ristmikule satuvad.

täna mõtlesin, et lähen proovin vähemalt kirjaliku testi ära teha. siin on elav ootejärjekord ja mitte kuudepikkune nagu Eestis. õhkkond siinses DMV-s on oluliselt sõbralikum kui ARK-is. sattusin heal ajal, enne mind ootas vaid 2 inimest ja pidin oma järjekorda ootama ainult u 5 min. siis võeti mult ports dokumente, s.h. 2 tõestust minu elukoha kohta ehk mulle siinse aadressiga saadetud ümbrikud. USA-s on juhiload osariigipõhised. kui kolid, tuleb minna uues osariigis lube vahetama. oma kolimisest tuleb teavitada neid kümne päeva jooksul. huvitav, kas tõesti inimesed kolimise tuhinas mäletavad, et suht kohe tuleb minna juhilubadega tegelema?!

pilti tehti minust sellise kaameraga, kuhugi boksi pugema ei pidanud

silmi kontrolliti selle masinaga ja ainult siis, kui ma ütlesin, et kannan vahest prille kaugele vaatamiseks

masin näitas mulle korraga kolme tulpa numbreid kahanevas reas ja ridu oli kokku 4. mina pidi lugema teiseks väiksemat. kuna vasak silm on mul silindriline ja teatud kraadidel isegi -2,75 (kui ma õigesti mäletan), siis vasaku tulba rida oli mulle üsna udune. ütlesin, et vasakut ma eriti ei näe. sain vastuseks, et ütle siis seda, mida näed :) lugesin kesmise ja parema tulba numbrid ette ja tundub, et jäädi rahule. siin on seadus, et ainult üks silm peab piisavalt nägema ja paremaga on mul suht hästi veel :) mingit tervisetõendit siin vaja polnud.

lubade eest tuli kokku tasuda 29,73 dollarit. 0.73 sellest oli kaardimakse tehingu tõttu. vaatasin võrdluseks, et Eestis maksab esmaste juhilubade tegemine praegu 86-92€, iga läbikukutud eksami eest tuleb uuesti tasuda 26€, siin maksab uus eksam 1,5 dollarit ja teha saab seda kasvõi juba järgmisel päeval. kui 4 x kukutakse järjest läbi, siis tuleb 6 kuud oodata, et uuesti tulla. 

siin ei tule läbida mingeid kohustuslikke sõidutunde, harjutad natuke mõne sõbra või pereliikmega ja lähed proovid kohe eksamit teha. ka mitmed keskkoolid pakuvad lubade tegemise võimalust. nt mu mees sõitis kekaõpsiga veidi ringi ja siis mingit n.ö. riiklikku eksamit ei tulnudki teha. oletan, et Eesti võrdlus oleks läbida mõned sõidutunnid sõiduõpetajaga ja siis ta väljastab sulle tõendi, et oskad sõita küll. nii palju närvirakke jääks alles!

kirjalikus testis oli 25 küsimust ja eksida võis 5'ga. jube tüütu oli ainult see, et testi tegin puutetundlikul ekraanil ja pidin enamasti u 10 x enne nuppu vajutama, et see töötaks ja järgmise küsimuse juurde liiguks. üleval ekraanil oli koguaeg näha mitu vastust on õigesti ja mitu valesti läinud. küsimusi sai ka vahele jätta ja uuesti nende juurde tagasi tulla. minu tasulisest testiharjutusest kuigi palju kasu polnud, sest vaid mõned küsimused olid sarnased neile. minu õnn, et olin korralikult kogu seaduse läbi lugenud ja seega sain 23 õige vastusega kenasti testi tehtud. siin mingeid konksuga küsimusi pole, valida oli kolme vastuse vahel ja õige sai olla korraga vaid 1 variant. Eestis lube tehes oli mul vist 30 küsimust, igas 4 vastusevarianti ja õiged võisid olla 1-4 vastust, samas luges veaks vist neist igaüks eraldi. seda ma enam ei mäleta kas eksida võis kahe või kolmega.

peale kirjaliku testi läbimist tuli ooteruumis natuke oodata ja siis läksime kohe sõitma. kuna eksamit tehakse oma autoga ja autod on siin igasuguses seisukorras, siis kontrolliti kas ikka kõik tuled ja signaal töötavad. mind pani muigama see, et kuigi olin tulnud eksamile üksi oma mehe autoga, siis keegi ei küsinud, et kelle auto see on ja kuidas see siia sai ;) õnneks külgboksi parkimist ja mitmepunkti tagasipöördeid ei pidanud tegema, kuigi seaduses oli kirjas, et vähemalt kahte erinevat ülesannet tuleb teha. sõitsime natuke ühel suuremal ja mõnel väiksemal tänaval. pidin ainult paremale ja vasakule pöörama mõned korrad, valgusfoori, teisi autosid ning stop ja anna teed märki märkama, muud ei midagi. kokku sõitsin vast 5-10 minutit. isegi kiirteedele ei viidud. oma keerukuselt on see liiklus siin umbes Pärnu ja Tartu vahepealne + kiirteed kus sõidetakse 100-120 km/h. mitte ühtegi suurt ja keerulist ringi siin pole. mõned väiksemad ja lihtsamad on. eksamit võttis vastu see sama u 60 aastane proua kes mu dokumentide, silmakontrolli, pildi, testi ja kõige muuga tegeles ja nagu naksti oli juhilubade eksam tehtud! 

pildil minu ajutised load. silmade värv, pikkus ja kaal on neil millegipärast olulised nii juhilubade kui greencardi ehk elamisloa jaoks. päris juhiluba peaks saabuma umbes kahe nädala jooksul postkasti. allkirja tuleb siin alati anda töntsaka ümara pulgaga puutetundlikule ekraanile millega minu meelest pole võimalik midagi väikest ja normaalset kirjutada, lisaks jätab see osad tähed lihtsalt vahele. allkiri on USA-s üldjuhul ees- + perekonnanimi. load kehtivad siin 6 aastat ja mulle arusaamatul põhjusel lõppeb nende kehtivus alati omaniku sünnipäeval mitte lubade väljastamise kuupäeval. seda ma ei tea, kas aega antakse mulle siis 5 aastat ja 7 kuud või 6 aastat ja 7 kuud. kaldun arvama, et pigem läheb käiku esimene variant.

nüüd morjendab vaid see, et kaotan oma Eesti juhiload kui siia elama jään ja kui kunagi peaksin tagasi tulema, siis hakkab sama trall seal uuesti peale. aga muidu - HURRAA!!! :)

Molly-Dolly

kui ämma sõbranna kuhugi pikemaks ajaks sõidab, siis toob ta oma väikse armsa Molly mu ämmale hoida. tema neljale, viiele või kuuele koerale seltsi. ämma koerad on fenomen omaette, sellest tuleb kunagi eraldi postitus. kuna üks ämma koertest on ka Molly, siis kutsun seda külalist Molly-Dolly'ks, sest ta on ilus nagu nukk. ämm kutsub oma Mollyt suureks Mollyks/Big Molly, kuigi minu silmamõõt ütleb, et ta pole oluliselt suurem. 

mulle üliväga meeldib see külaline Molly-Dolly, sest ta on üliilus! ta nägu on nii armsalt ümmargune ja ta on üleni niiiii pehme. ta on väike vagur tagasihoidlik mõnus sülekoer kes ei tekita lärmi ega püüa sind koguaeg igaltpoolt lipmsida. ta on nii puhas ja ta ei haise mitte üldse. puhas on ta kindlasti ka seetõttu, et omanik teda vähemalt paar korda kuus vannitab, aga isegi kui ta õues jalutamas käib tuleb ta sama valgena tuppa tagasi. 

meie vasikamõõtu koera pole kunagi shampoonitatud ja isegi kui teda õues pesta, siis kuivatamiseks viskab ta end kohe pikali, et murus ja mullas püherdada. kui teda vähegi põhjalikumalt paitada, siis on käed pärast mullaga kaetud. ta leiab alati üles värske mulla ja peenrad, et just seal käia või külitada.

millised ripsmed! isegi pikemad kui minul :)

kui mina saaksin valida millist toakoera võtta, siis Molly-Dolly sobiks mulle hästi. temaga oleksin nõus jagama isegi diivanit ja vahest ka voodit, sest ta on nii pisike, pehme ja puhas.

lõppu veel näide meie oma suure koera lähedusevajadusest. pole oluline kas sussi vastas, peal või all, peaasi, et lähedal

kevad tuli

mr. follower

oma senisest 8'st kuust USA's olen kõige rohkem ärkvelolekuaega veetnud koera seltsis. koer oli osa minu siinse elu paketist, tuli kaasa koos mehe ja muuga. nimeks on tal Grayson, aga peale Downton Abbey maratoni sai temast mr. Grayson ja mr. dog. kikilips sobiks talle kindlasti hästi. tal on ilusad kurvad silmad, mõnusad pehmed kõrvad ja ta on väga läheduslembene koer. lamab tihti mu vahetus läheduses ja kui asukohta vahetan, siis tuleb koos minuga, tihti ka siis, kui mu mees on kodus. sellega on ta teeninud mult hellitusnime "mr. follower". nt ootab vannitoa ukse taga või lamab mu jalge all diivani ees. arvutilauale on ta enamasti nii lähedal, et pean vaatama, et tooliga tagurdades temast üle ei rulli. kui muidu võtan seda kui komplimenti, siis tema halbadel kõhugaasipäevadel, mida on tihti, kahtlustan, et see on millegi eest kättemaks ;) ka lunib ta tihti paitusi ja patsutusi, mõnel päeval on ta eriti "needy", tuleb paneb oma pea mulle sülle, kui mina ei reageeri, läheb proovib järgmise sülega. kui mehega filme vaadates mõnikord teineteise külje alla poeme, siis märkab koer seda ja tuleb püüab ka seltsi tulla. "family time" ütlen selle peale naeratades. 

kuigi me koer mulle väga meeldib ja olen vaieldamatult koerainimene, siis sellest sõltumata on minu jaoks koeral peres ja kodus oma koht. voodit ja diivanit ta meiega ei jaga. olen harjunud, et suure koera koht on õues, aga meie oma käib seal peamiselt ainult hädal. meelt morjendab, et ta valib jalatõstmiseks just meie lillepuhmad, arbuusi- ja tomatitaimed. aed seni oli nagu miiniväli, aga selle eest oleme püüdnud hakata rohkem hoolt kandma, et ei peaks iga kord ise ajas käies junnislaalomit tegema.  

igatahes on tal maailma kõige armsamad kaisukarukäpad!

mulle meeldib koerte juures eriti see, et nad on õppimisvõimelised, ka veel vanas eas, nagu meie oma. nt harjus ta kiiresti ülemisel korrusel wc-poti asemel esikukausist vett jooma :) kuigi tal on oma voodi ja tuba, siis oli ta seni harjunud aegajalt osa ööd magamistoa põrandal veetma, aga kuna ta norskab nagu vana mees ja kipub end ööjooksul üsna kõvahäälselt lakkuma, siis õppis kiiresti, et edaspidi on suur poiss ja magab oma toas. nüüd, isegi kui vahest tuleb mulle enne ööund seltsi, siis juba teab, et nii kui mees vannitoast tuleb, siis on tal aeg minna oma voodisse.

põrandate pühkimine ja pesemine suure koeraga elades kaotab päeva möödudes tihti oma mõtte, sest olukord on peaaegu sama nagu enne. selle kõige keskel omab isegi teatavat loogikat ameeriklaste komme välisjalanõudes toas käia, kuigi meie pere (koer välja arvatud) harjutab üha enam ka sussikandmist.

arstilkäik

paar päeva tagasi käisin USAs esimest korda arsti juures. esmalt tuli läbida 2 registratuuri, täita mõned lk'd ankeete ja sain 10 lk infomaterjali oma õiguste kohta ning kuhu soovikorral esitada kaebus jne. väga ameerika. registratuuris oli väike skänner millega nii isikut tõendav dokument kui ka tervisekindlustuse kaart sisse skanneeriti. viimast tehakse iga kord, sest inimesed võivad vabalt oma kindlustusfirmat või "paketti" vahetada. registratuuris küsiti m.h. mis rassist ma olen, see on siin maal väga tavaline üsna igas küsimustikus mis täita tuleb. siis võttis mind vastu arstiõde. kaalus-mõõtis, küsis küsimusi. nt tuleb neile siin loetleda m.h. kõik vitamiinid jms tabletilaadsed mida igapäevaselt võtad. õnneks mul on nimekirjas vaid üks multivitamiin. ankeedis oli ruumi igapäevaste rohtude/toidulisandite jaoks vähemalt 12 rida ja oleks saanud vajadusel lisalehe paluda. ameeriklased neelavad tablette palju-palju. mu mehel on erinevaid vitamiine/toidulisandeid juba vähemalt 4-5, muud rohud pealekauba.
võimalik, et sellest juba kirjutasin, et kui mu ämm mind siin esimest (ja tema jaoks ainsat) korda jõulude ajal nutmas nägi, siis uuris, et ega ma antidepressante võtta ei tahaks. hmnjah. ise nuttis koos minuga :)
kui õde lahkus, siis ütles, et arst tuleb mõne minuti pärast, tegelikkuses ootasime aga nii 20-30 min. ka küsis, kas on ok, kui arst koos praktikandiga tuleb, siin on nii kombeks ametit studeerida. siin on igal arstil mitu kabinetti. arst istub ratastega pukktoolil, ilma lauata ja arvuti on kinnitatud seinale.

minu arstikabinet oli sarnane sellele. 2 tooli patsiendile, lamamisase, arstitool ja arvuti

kui tore keskealine naisarst lõpuks oma noore meessoost pruunlasest (ma ei tea, kuidas neid paremini nimetada) praktikandiga sisenes, siis nad mõlemad kätlesid tervituseks mind ja mu abikaasat, hetk hiljem desinfitseerisid juba oma käsi. ma vist võimalusel jätaks pigem kätlemata kui vaataks seda desinfitseerimist pealt, kuidagi halvustava ja räpase tunde tekitab, kuigi saan aru, et polikliinikusse tulevad inimesed igasuguste pisikutega, mul oli lihtsalt vaja terve inimese retsepti. arst küsis ankeedist lähtuvalt küsimusi mu haiguste ajaloo kohta, see on mul pea olematu. ka tuli rääkida oma vanemate ja vanavanemate haigustest, suurt ma neist ei tea. ka küsiti millal mulle viimati tehti teste ja vaktsiine, kuu täpsusega. praktikant seisis kogu aja püsti ja vahepeal kuulas mu kopse, rinnalt ja seljalt. õnneks pluusi kergitada ei tulnud, nagu Eestis arsti juures. ka vererõhku mõõtis õde pikavarrukalise pluusi pealt. minu lemmik küsimus ankeedis ja arstilt oli, kas ma tunnen end oma pere keskel turvaliselt. tänapäeva ühiskonnas vägagi mõistetav. ka sain teada, et ameeriklased pigem võtavad nädala jagu suhkrutablette kui et püüavad mäletada nädala möödumist. ka mina pidin saama suhkrutablette, mis arst lubas mul hea mälu korral ära visata, aga kuna apteegist sain hoopis asenduseks muu nimega pakendi, siis sealt suhkrutabletid puudusid. arsti juures tuleb juba öelda kust apteegist oma ravimid ostad, sest just sinna retsept saadetakse. vajadusel saab lasta apteekidel omavahel retsepte edasi saata. kui apteeki järgi läksime, siis proviisor küsis mis hinda me tavaliselt maksame - väikelinnaapteek. meil hinda öelda polnud ja maksime n.ö. "odavama/generic" versiooni eest 22.48, netist uurides leidsin pakkuja kust saab originaali tellida 9 eest. samas üldjuhul on seal väikelinnaapteegis tunduvalt paremad hinnad kui ketiapteekides. edasised püüan tellida netist, samas selleks oli neil vaja retsepti ja pidin sisestama nii senise apteegi kui ka arsti info. loodame, et toimib. mulle väga meeldib, et siin on kõik rohud nimelised, enamus ravimeid saadakse oranžides plastiktopsides konkreetse inimese nimele, s.h. on peal juhis kui tihti rohtu võtta.

filmidest nähtud oranžid isikustatud ravimitopsid

kui ravim peab mingil põhjusel jääma pakendisse, siis kleebitakse nimi pakendi peale. isegi 2 lk võimalikke kõrvalnähte trükiti eraldi välja nimeliselt. miinuspool on see, et ravimi kättesaamisega läheb sellevõrra kauem aega, sõltuvalt apteegist 20 min kuni päev.
polikliinik pakkus võimalust liituda teenusega mis võimaldab internetist tellida retseptipikendust, vaadata oma testide tulemusi ja haiguslugu. selles on nad sammu võrra Eestist ees, vähemalt minu kogemuse põhjal.

pilt internetiprogrammist millega liituda sai

seda, kui palju visiidi eest maksta tuleb, ma veel tänase seisuga ei tea. polikliinikust välja registreerides meilt raha ei küsitud, kuigi sildid olid, et maksmine toimub kohapeal. pole aga võimatu, et arve saabub postiga.

linad ja rätikud

kui ma siia kolisin, siis selgus, et mu mehel on üks komplekt voodipesu oma/meie voodi jaoks. pesumasin+kuivati teevad oma töö piisavalt kiiresti päeva jooksul ära, seega põhimõtteliselt saaks ühe komplektiga elatud küll, aga ämm oli ostnud meile uue teki ja olemasolev tekikott oli selle jaoks liiga väike. voodipesumõõtude süsteem on siin lihtne ja selge, igal voodil on oma nimi nagu nt queen või king ja igale voodile on vastava mõõduga voodipesu ja tekid. poes riiulite vahel on kohe selge, et otsin queen suurusi ja mitte x numbreid nagu Eestis. otsustasime osta osa pulmakingi raha eest uut voodipesu. otsingute käigus avastasin, et see ülesanne polegi nii kerge kui alguses tundus, sest enamus komplekte on siin sõna otseses mõttes voodilinad. saad kummiga lina, 2 padjapüüri ja veel ühe lina! nagu muistsel ajal kodumaal.. pika otsimise peale mitmest poest leidsin ka lõpuks tekikoti, aga siis puudus komplektist lina. mulle on jäänud mulje, et vähemalt siin peres magatakse lihtsalt tekiga kui tekikotti pole, teine lina libiseb sujuvalt kuhugi ära või jääb üldse riiulisse. õnneks peseb masin ka tekke :)

illustreeriv linakomplekt

nii mõnigi kord elus olen mõelnud, et milleks neid pisikesi ruudukujulisi rätikuid kasutatakse. kui juhtumisi mõne kingiks sain, siis kasutasin seda tolmulapina - töötas küll. MF trennis kasutati neid higirätina. siin pesevad nad sellistega oma ihu ja kööginõusid, nuustiku asemel. proovisin järgi - nuustik töötab paremini, mõlemal juhul.