täna oli 1.päev kui käisin ringi üksi. võtsin suuna Kyoto botaanikaaeda ja sinna kogu mu aeg kuluski. jalutasin tunnike sinna, tunnike tagasi ja mõned tunnid kulusid kohapeal. piletimasin oli õnneks väga loogiline seal, ka joogi sain kohvikust ostetud ja hiljem supermarketist ka ühtteist. aias ja teel sinna tegin täna rekordilised 520 pilti (lisaks umbes 100 mis jooksvalt kustutasin). seal oli võrratult palju ilusaid taimi ja detaile mida pildile püüda. jaapanis hakkaksin ma meeleldi fotograafiks :) või teeksin kodumaal näituse. siin on võrratult palju mida pildistada.
arvasin siiani, et jaapanlasi naljalt tänaval käest kinni käimas ei näe, aga tundub, et noored on sellest müüdist läbi murdnud (ka mõned harvad keskealised) ja nüüdseks olen neid näinud juba nii umbes paarkümmend, seega enam pole see midagi erilist.
Take ütles mulle eile, et jaapanlased on sellised poolvärvipimedad, ei oska rohelisel ja sinisel vahet teha. igatahes ajavad nad neid mõne asja puhul sassi, nt tatami mati kohta mis on roheline, ütlevad sinine ja valgusfoori rohelise tule kohta ütlevad ka, et läks siniseks.
nad ei ütle siin aevastamise puhul midagi, neil polnud siin katku ja vist sellepärast nad ei näe aevastuses midagi sellist mille puhul peab kohe kindlasti tervist soovima. haigusega võisin ka eksida :D
taksodel on naljakad logod katusel. nt olen näinud ristikheina, ventilaatorit, südant. ma ei usu, et eesti mehised mehed oleks nõus sõitma taksoga mille katusel ilutseb süda ja sees on pitsist katted. kui siis ainult pulmade puhul ehk.. ja see on tõsi, et taksouksed avanevad automaatselt.
"kodu"aknast kuulen päeval algkoolilaste hääli ja õhtul rohutirtse. Jijuden asub heas piirkonnas, kuldsele templile väga lähedal ja kyoto keskuse piiridest pisut väljas.
päris palju asju saab siin rohelise tee maitsega osta. alustades jäätisest, šokolaadist, kookidest, jookidest ja millest kõigest veel.
teistpoolse liiklusega ma veel ära pole harjunud, ega sellega, et juht sõiduvahendis istub "valel" pool. aga kuna liigume siin enamus ajast ringi jala, siis see eriti ei sega. ülekäigurajal vaatad ikka mõlemale poole.
see vastab tõele, et jaapanlased on väga hoolitsetud välimusega, nii mehed kui naised. enamusest teeks tänaval rõõmuga ilupilte, aga kuna nad on väga privaatsust armastavad inimesed, siis ma pole neid eriti palju julgenud pildistada, kui mõningased papparazzotamised välja jätta.
aa, osad noored tüdrukud käivad siin jalad sissepoole, sest see olevat nunnu. ja muidugi ripub neil (olenemata vanusest) igasuguseid mänguasju igaltpoolt. teleshowdes on inimesed ülepaisutatult dramaatilised & emotsionaalsed. see on väga normaalne, et nt ühes tõsises prillipoes on prillide vahel suvalt mingid miki kujud. täna nägin ka mõningaid kristlikke kirikuid, neid muidugi mõista pole siin palju. kuna päikest on siin küllaga, siis on mu kael juba päris pruun. Take aegajalt teretab inimesi tänaval, uurisin, et mille põhjal ta otsustab, et keda teretada ja keda mitte, siis ütles, et enamasti kui inimesega tekib möödudes juba teine kord silmside, siis ta tahab, et teda teretatakse. üldjuhul on need vanemad inimesed. minu välimus on osadele inimestele huvitav, aga nad on nii siirad selles. jäävad kuidagi pika pilguga vaatama, samas selliselt vaoshoitult, et see ei häiri. mu lemmik oli üks vana mees kes suure naeratusega ei saanud oma pilku minult ühes templi hoovi puhkenurgas. tal olid nii suured säravad silmad, selline väga elurõõmus vanake. pidin täna tooma ise poest mingit sööki, valisin endale lõhe sushit ja T'le ei tea mida :D lähen nüüd vaatan, kas kõlbab süüa.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar