16.-18.päev

et mõista paremini jaapanlasi tuleb ära käia Hiroshimas. sõitsime sinna uuemat tüüpi bullet/shinkansen rongiga. huvitav on see, et kuigi rong sõidab kiiresti, siis aknast väljas toimuvat näed normaalselt v.a. mööduvat kiirrongi, sest kuigi see on tihedalt täis aknaid, siis paistab nagu see oleks ilma ühegi aknata. 

shinkansen

shinkanseni pilet
Kyotost Hiroshimasse 82 euri 1 suund - Tokyosse on veel kallim

lähirongi pilet (umbes 4x väiksem)

siin on süsteemid, et mida kallim pilet, seda suurem see on. kuigi need shinkanseni piletid on vist kõik ühesuurused. enamus vagunitest shinkansenil on nummerdatud, nii et saad kindla koha. kolm vagunit on veidi soodsamate hindadega, aga seal pole kindel, kas istuma saad. kõik piletid käivad läbi samadest jaamade väravatest. kui sisened, siis pilet augustatakse, kui väljud, siis kaob pilet masinasse ja enam välja ei tule. minu jaoks on siinne transpordisüsteem veel üsna segane. nt on siin samade numbritega bussid no nt mitu bussi numbriga 205 või 50, aga need sõidavad erinevatesse kohtadesse, seega pead lisaks suunale ja numbrile olema väga tähelepanelik lõppsihtkoha osas. hullem segadus on rongijaamades. seal on maha märgitud kus tuleb seista ja järjekorras rongi oodata, aga see muutub minu jaoks iga korraga segasemaks, et millal kus seista tuleb, aga paistab, et kohalikud teavad. neil on igas bussis, trammis ja rongis erivärvi ja tähistusega istekohad vanuritele, rasedatele ja väikelastega inimestele, muudel istekohtadel neile kohta ei pea pakkuma. kogu nende suure lugupidamise ja austuse juures on minu jaoks üllatav, et siin tõesti ei pakuta vanadele inimestele kohti. eile alles nägin kus 2 noort istusid vanurite kohtadel ja osa ajast teesklesid magamist kui tõesti vanad inimesed pettunud nägudega nende ees seisid, aga kumbki ei pakkunud neile kohta.

kohvi piima ja suhkruga, meenutab meie viljakohvi, seda ma isegi joon

Hiroshima maius, sees kas oapasta või shokolaadikreem, või juustukreem või magusa kartulikreem vm

juba rongist väljudes oli tunda selle linna kohal ängi. kuigi väliselt on linn uus ja isegi kui veel varemeid ja muud sellega seonduvat ei näe, siis see ajalugu on seal kohal kohe kui sinna linna sisened. ööbisime suurepärase vaatega Rihga Royal Hotelis kohe selle ajaloo keskmes. ümmargune maja esiplaanil on kohalik kunstimuuseum.

imeline vaade hotelli aknast (20.korrus)

õhtuvaade

igavene tuli ja peace memorial museum

ratas muuseumis 

kuretüdruk Sadako populariseeris 1000 kure voltimise

hotelli bukletis oli kirjas, et saun on alla 13 aastastele keelatud, aga seal koleduste muuseumis jalutasid ringi väga väiksed lapsed ja nägin umbes 5 aastasi kuulamas kõrvaklappidest juttu kõige selle kohta. seal olid muuhulgas pildid deformeerunud kehadega inimestest, järgi tehtud inimkujud kelle nahk on ära sulanud jne jne. mõned koolilapsed nutsid, mis oli ka täiesti arusaadav. osa muuseumist oli pühendatud sõjavastase propaganda jaoks, aga T. ütleb, et see on inimestes rahu tekitamiseks, aga tegelikult kahetseb Jaapan selle koleduse osas seda, et nad kaotasid, ja kui nad ütlevad, et nad ei taha enam sõdu ja koledusi, siis tegelikult tähendab see, et nad ei taha enam näha kaotust. rahupargi helgem pool on volditud kured ja ausammas Sadako auks. koolilapsed viivad sinna oma volditud 1000 kurge ja teevad sinna klassireise kus loevad peast kooris lubadust ja laulavad laulu, sain pisiosa sellest videole.

õhtu tegi jälle olemise helgeks, sest T. viis mind tagantjärgi sünnipäeva õhtusöögile meie hotelli 32.korrusele. ja see söök oli I-M-E-L-I-N-E! see polnud jaapani vaid pigem läänepärane (1 kolmest korrast kui siin oleku jooksul on tulnud noa ja kahvliga süüa). selle nimi oli "sweet dinner" ja see koosnes 6st käigust, millest omakorda mõned koosnesid väga mitmest erinevast hõrgutisest (nt magustoiduks oli 3-4 erinevat koogikest, 2 jäätist ja puuvilju). m.h. sain esimest korda trühvlisuppi. kui pasta carbonara välja arvata, siis oli kogu menüü hõrk ja taevalik, seda on raske edaspidi üle trumbata. 

        järgmine hommik sõitsime trammi ja praamiga vaatama üht jaapani tuntuimat turismiobjekti Miyajima. Sõit sinna kestis kokku umbes tunnike. hirvi on seal palju ja nad liiguvad saarel vabalt ringi. nägin kuidas üks neist rebis naise käest ootamatult ära ajalehe ja lihtsalt sõi selle ära. nii et oma asjadel tuli silm peal hoida.

murutramm 

praam saarele

tõusu ajal

grupipilt kohalike hirvedega

jaapanlaste grupid (eriti koolilapsed ja turismigrupid) on tihtipeale ühtmoodi tähistatud
kas siis samasuguste mütside, t-särkide või kleepsudega

kolmanda päeva hommikul käisime kohalikus läänekunstimuuseumis, kuna see on üsna väike, siis enamus kuulsate impressionistide ja ekspressionistide maalid on seal pigem vähetuntud ja mitte just hiilgavamate killast. küll aga sain ma sealt osta suurepäraseid postkaarte nende tuntuimatest töödest. tänaseks olen ostnud siit juba 184 postkaarti. need kunstikaardid maksid alla 35 eurosendi tükk. pärast muuseumit astusime läbi hiroshima toidufestivali ühelt alalt (neid oli sealse lossi ümbruses mitu). kuna meil oli kiire ja sealne maapind oli väga sopane, siis piirdusime kiire ringi ja ühegi söögita. see festival toimub seal 1 x aastas alati oktoobri viimasel nädalavahetusel. võtsime suuna jälle rongiga Kyotosse ja teel sinna istus T. kõrval jutukas jaapanlane kes pakkus meile järjest ideid kuhu võiksime veel Kyotos minna ja uuris Eesti ajaloo ja meie erialade ja palju muu kohta. ta oli sõbralik. muide jaapanlased teavad kus asub Eesti, tundub, et nad on maailma riikide tundmises vähemalt sama tugevad kui eestlased.

           pärast võtsin ette väikse reisi oma igatsetud 100 jeeni poodi (75 senti kõik asjad) ja tulin sealt tagasi üsna suure kotitäiega. jaburaid asju eriti palju ei leidnudki.

pole võimatu, et millaski hiljem lisan siia imelise õhtusöögi pilte, hetkel mul veel neid ei ole.