päev 3

esialgne kogemus näitab, et teen siin päevas nii 200-400 pilti (osalt oskamatuse tõttu kohe õiged seaded valida ja teine põhjus on, nojah, jaapani vaimustus :). kuna olen otsustanud pildid teha raw failis, siis nende töötlemine võtab ilmatuma aja (ka pärast esmast kustutamist), seega siia on plaanis panna mõned telefonipildid vms elamused ja rohkem kirjutada juttu mis tundub huvitav. 

mõistan nüüd täiesti jaapanlasi kes Euroopas igal pool pilte teha klõpsivad, olen ise siin samasugune, sest kõik tundub nii teistmoodi ja eriline. oma kodumaal ju naljalt elektrikilpidest või kanalisatsiooniluukidest pilte ei tee. siin on neil iga luuk erinev. disainerid saavad esitada oma disaine mille hulgast tehakse valik. kuna mu reisikaaslane on pooljaapanlane, siis saan küsida igasuguseid küsimusi, et mida see tähendab, miks nad nii teevad ja mitmesuguseid jap.keele küsimusi. samas saan nautida seda, et olen n.ö. sabarakk, tema suhtleb inimestega ja ostab asju. seega ma oma minimaalset jaapani keele sõnavara ei ole kohustatud eriti laiendama, nii et hea ja halb korraga, aga mugav kindlasti :) võtsin oma esimese vanni isetäituvas vannis, päris vinge. jaapanlased on vanniinimesed, mina olen ka.

hommikusöök - armastan onigirisid!

calpis - minu lemmik jook siin seni, veega lahjendatud jogurt suhtkruga vms

buffee lõuna (soolane)

magus kartul oli hea, meenutas maitselt ploomi. lootosejuur oli üsna kena (alumine rida keskel), aga suht maitsetu. miso supp on siin parem kui kodus. ja tempura krabi... mmm, see oli kindlasti lemmik osa söögist. keskel ülemises ääres on mingid minikalad, olid huvitavad proovida, aga iga päev ei sööks.

buffee magustoit

kõige veidram osa söögist oli seekord "švamm". minul oli see salatis, aga näete seda nt siin magustoidu koogina (üleval vasakul). tegelikult on see deepfried tofu, aga tõesti, švamm mis švamm :) paremal all on mingi magus kissell mille sees ujuvad 2 "silma" mochi (riisipulbrist tehtud) ja need on ka sellised, mis oma tekstuuri pärast käivad suus ringi, selline nätske kummilaadne. paremal keskel on musta värvi roheline tee. pruunid pallid taldrikul on kastan.

väike teepaus

 maiustus oli umbes sama nagu närida suhkrutükki, ainult et see on pehmem. tee oli isegi üllatavlt okei. siiani arvasin, et see on ebameeldivalt kange ja kibe.

kuzumochi - veel üks kohalik maiustus. selline tarretise moodi asi, esimene suutäis oli üsna ok, teisega polnud ka väga viga, aga kolmandaga oli juba tunne, et kas läheb alla või tuleb tagasi üles. pole selliste tarretistega harjunud, käivad natuke liiga kaua suus ringi :) 

kinkakuji ehk kuldne tempel

kui jätta välja fakt, et kuldne tempel on reaalselt kaetud kullaga, siis kogu see templi kompleks on palju igavam kui nii mõnigi muu siin, ometigi on see üks külastatumaid paiku Kyotos. sel päeval oli nt palju kooligruppe. neil tundus olevat vahva ülesanne küsida inimestelt kust riigist nad pärit on ja see oma kaardile märkida, kahjuks keegi minu käest ei küsinud :)

käisime teises kuulsas kohas ka - Ryoan-ji, seal käivad inimesed kiviaias mediteerimas. pildil on minimakett sellest, et pimedad saaks seda oma kätega kogeda. nagu T. ütleb, siis jaapanlased mõtlevad kõige ja kõigi peale. 

on mõndagi mida ma jaapanlastes imetlen, aga üks mis mulle nende juures ei meeldi, on see, et sa kunagi ei tea mis nende sisemuses toimub. väliselt on nad ülivägaviisakad ja kombekad, aga sees võib olla hoopis midagi muud. mitmed klienditeenindajad naised räägivad siin "kassi häälega" (läbi nina), et end meeldivamaks teha, see on üsna veider. kodu ja sõprade jaoks on neil tavaline hääl.