see oli mul esimene kord Ameerikas juuksuris käia, kui pulmasoengut ja selle eelset proovisoengut mitte arvesse võtta. käisin sama juuksuri juures, kui varemgi. see on mu ämma juuksur väikses linnas (Eesti mõistes alevis) kus mu ämm elab - meist umbes 20 min autosõidu kaugusel. põhjus, miks ma USAs juuksuris ei käi, on see, et eelkõige käiksin seal värvimas, aga värvimine on siin väga kallis kui Eestiga võrrelda ja ma olin ju kaua ilma palgatööta. sõbranna palus enne ja pärast pilte ja mõtlesin, et miks mitte siis juba blogisse postitada.
siin olen tööl väsinud silmadega täna. viimati käisin juuksuris suvel Eestis lõikamas. värv on oma kartulikoor + loomulik hallitriibusegu, olen seda välja kasvatanud umbes 1,5 aastat, sest kodus värvimine tüütas ära ja juuksuris vähemalt 50-80 dollarit juurekasvu värvimise eest maksta ei tahtnud/saanud.
minu juuksurisalong. kodus köögis on meil täpselt sama linoleum
ettevalmistused blondeerimiseks
fooliumipea. kokku istusin seal ligi 3 h. kokku läks maksma 97 dollarit, kui õigesti kuulsin, siis 17 lõikus ja 80 triibud. pärast meenus, et mees on öelnud, et Usas makstakse juuksurile tipi ka, mina ei maksnud, sest kaardiga makstes polnud kuskile võimalik kirjutada palju jätan (mis on siin tihti tavaks) ja ise ei tulnud selle peale, et pakkuda - niigi üüratu summa. klassikaline tip on siin 15-20% summast, päris palju, kas pole?! tundub, et muudele teenusepakkujatele, kes käsitsi oma tööd teevad, makstakse ka tipi, nagu nt torumeestele. loodan, et ma juuksurit välja ei vihastanud, et tipi ei taibanud jätta, ehk ta ühendab ära, et olen Eestist ja vb ma ei tea, mis on selle maa tavad. ta veel pakkus mulle osa oma lõunast, leivapulgakesi mida ma siin varem maitsnud polnud ja mis ta kõrvalt pizzakohast tellis kui me mu blondeerija reageerimist ootasime.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar