pisut üle nädala tagasi oli mees lubanud mind laupäeva hommikul välja sööma viia, alguses mõtlesime jalutada kodu lähedal olevasse pontšikukohvikusse õunasaia sööma, aga jäime minekuga nii hiljaks, et sinna ei jõudnudki. lasi mul valida kuhu ma minna tahan. pannkoogi isu oli. valisime pannkoogikoha kus me varem käinud pole, uusi kohti on ju põnev avastada, eriti koos. kui aga kohale jõudsime ja nende rikkalikku menüüd nägime, siis valisin hoopis midagi muud - lõpuks midagi kodust ja euroopalikku - quiche salatiga. see tuletas mulle Matilda kohvikut meelde kus ma kausikohvi jõin ja quiche'i värske salatiga sõin, nüüd on see juba mõni aasta suletud olnud ja selle asemel on itaallaste jäätisekohvik mida mu õde mulle eelmisel aastal tutvustas ja kuhu ma rohkem kui vaid korra sisse astusin :)
minu maitsev spinati quiche, valida oleks saanud ka singi-juustu oma. kui petlikult tundub, et see on väike tükk, siis seda on veerand tavasuurusega vormitäit. salat oli ka väga hea. mulle arusaamatul põhjusel tuli söögiga kaasa neli pakki soolaküpsiseid, võtsin koju kaasa, need kulusid ära pimento juustumäärde jaoks.
mida valis söögiks ameerika mees? ikka midagi mehisemat - kartuli-hakklihasegu mille keskel sai ja peal vedel muna. maitses üsna hästi, aga minu esimene valik see nagu näha polnud ;) kogus oli selline, et ta ühe sõi ära ja teine tuli koju kaasa. Ameerikas on väga tavaline oma järele jäänud toit karbiga koju kaasa võtta. tihtipeale küsivad teenindajad ise, kui näevad, et toitu on järgi, et kas soovid karpi.
mees on mul kleenuke ja suurem isu tuleb tal tavaliselt siin kui mul ammu kõik isud otsas - vahetult enne magama minemist. poleks iialgi arvanud, et ise kuigi mitte kogukas olles abiellun mehega kes on minust küll pikem, aga kergem.
et ikka jätkuvalt oma pere kõige kaalukam olla tellisin ka suure kaneelisaia mida oli raske glasuuri alt üles leida. kahjuks oli see glasuur üllatavalt maitsev. pärast veerandit pirukat ja kausitäit salatit jõudsin seda vaid natukene maitsta, ülejäänud tuli karbiga koju. mõtlete ehk, et topsis on pisike jäätisepall, aga ei, see on või. mida selle võiga teha, ma ei tea. kas võipall on selleks, et sai libedamalt alla läheks? ma veel eriti hästi ei mõista kõiki neid siinseid tavasid.
söögikohast endast unustasin pilti teha, see oli väga filmilik-kodune. lisaks interjöörile oli see nagu väikelinna filmides - teenindajad käitusid kui oma inimesed. olgugi, et me olime seal alles esimest korda ja kaugeltki mitte püsikunded. alguses oli päris tore kui vanaemaeas teenindaja sõbralikult oma käe mu õlale pani ja mind kullakeseks kutsus, aga kui neid kullakesi ja patsutamisi juba nii palju oli, et see söömist segama hakkas ja järsku tundus, et ta hakkas mu meest rohkem patsutama kui mind, siis oli juba natuke naljakas-imelik-ebamugav ja mina olen pigem igati füüsilise puudutuse pooldaja, aga samas tahan ikka ise valida, et kes ja kui palju :)
olen nii umbes kolm korda Ameerikas elades väljas süües kuuma teed tellinud. kuna kodus on mul virnades teed, siis ma üldjuhul selle eest kohvikus maksta ei taha, seda enam, et siinsetes söögikohtades on limonaad ja jäätee palju populaarsemad ja teevalik pigem kesine. mina joon tavaliselt vett mida saab siin alati tasuta. aga teest.. kõigis kolmes erinevas kohas on mulle lauda toodud kann kuuma vett ja topsitäis erinevaid teepakke. ma olen ilmselt iga kord neile veidrikuna tundunud, et küsin mingit konkreetset teed. kui soov on joo kasvõi kogu kannutäis vett ära kõigi nende teepakkidega. ma tagasihoidliku eestlase ja pisikese põiega olen piirdunud kahega.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar