dokumentidest

nüüd kus kõik dokumendid on praeguseks korras, on aeg see saaga kirja panna.

kui otsustasin oma ameeriklasest mehega abielluda ja tahtsin tema juurde kolida, oli meil kandikul kaks valikut: abikaasa- või kihlatuviisa. esimene oleks tähendanud seda, et oleksime abiellunud nt Eestis ja siis oleksin pidanud ootama oma viisat keskmiselt 9-12 kuud (täitsa vabalt ka rohkem). kuna mehel on lapsed ja töö USAs, siis polnud eriti mõeldav, et ta oleks selle aja minu juures Eestis veetnud, seda enam, et minu vabakutselise elu polnud teab mis meeletult tulutoov ja tema lastetoetus tiksus sadades dollarites iga kuu igaljuhul. niisiis jäi kihlatuviisa. seda hakkasime ajama kohe kui ta veebruaris Eestist USAsse naases. kihlatuviisa peaks enamasti saama vist 6-9 kuuga. taotluseks tuli täita hunnikuteviisi pabereid, nii tema, mina kui ta ema. ta ema oli vaja kuna mu mehe poole kohaga töö polnud piisavalt tulus, et kinnitada, et suudab mind ülal pidada. ja oleks nad veel teadnud, et suht kogu töölt saadud summa läheb otsejoones eksnaise taskusse.. tegelikkuses peab olema päris suur sissetulek, et sponsorit vaja poleks, et siis jah, meeletult pabereid. nt pidin lehekülgede kaupa vastama erisõnastustes küsimustele, et ega ma pole terrorist, ei tule siia prostituudiks jne. "tore" on see, et nende küsimustike soovalikuks oli mees, naine, muu. hmnjah. 

võtsime abiks rapid visa. see on veebiagentuur kes tegeleb nende paberitega igapäevaselt ja nad vastavad küsimustele ja kontrollivad sisestatud/saadetud ankeete. kuigi see on tasuline teenus, siis nende kaudu võid kindel olla, et protsess läheb nii kiirelt ja valutult kui vähegi võimalik. mul läks väga hästi, sest aprillis sai juba mu viisataotlus aktsepteeritud ja sain minna viisaarsti vastuvõtule ja intervjuule saatkonda. viisaarsti vastuvõttu tuli nädal-kaks oodata, sest ta on ainus vastav arst Eestis ja teeb neid vastuvõtte vaid ühel päeval nädalas. seal kaalutakse, mõõdetakse, kontrollitakse silmi, vererõhku, tehakse teste/võetakse verd, küsitakse küsimusi, tehakse kopsuröndgen, vajadusel  lisavaktsiine mis kas on juba kooliajast aegunud või USA tahab lisaks neile mis meil Eestis tavaliselt tehakse. kaasa tuli võtta günekoloogi allkirjaga dokument, et ma USAsse mingeid kahtlasi seksuaalhaigusi ei vii ja olen terve. see visiit läks vist kokku umbes 150€ maksma, günekoloogi vastuvõtt lisaks (ma ei olnud haigekassa poolt kindlustatud). umbes nädala pärast tuli minna tervisetulemuste suletud ja krüpteeritud ümbrikule järgi. kihlatuviisa oli vist umbes 1000€. saatkonnaintervjuule tuli võtta kaasa tõestusmaterjal suhte ja kihluse autentsusest, see oli juba ka osa viisataotluse ankeedist, aga intervjuule läksin seega paksu pakiga saadetud meilidest, postkaartidest, ühistest piltidest nii Eestis kui Ameerikas. intervjuu oli ebameeldiv, sest suursaadik püüdis anda oma osa, et minust võimalik pettuseinfo välja kruttida. ta elab Eestis, ta peaks paremini teadma, et mitte ükski terve mõistusega inimene ei vahetaks elu Eestis/Tallinnas/Laagris/Pärnu suvemajas jne Kansase inimtühja tegevusetu põllumaa vastu kui ta pole kõrvuni armunud, seda enam, et mehel on exnaine, lapsed ja mitte just kõige glamuursem töö. piisab loogikast, et ilma lisaküsimusteta järeldused teha, aga saan aru, nad on ameeriklased ja kohustatud.. kuna neil oli sõrmejälje masinate ülemaailmne süsteemirike, siis ei saanud ma oma viisat õigel ajal kätte ja kaotasin oma juba ostetud lennupileti. 655€ lennufirmale kingituseks. kaks nädalat hiljem kui nad oma süsteemid korda said oli suursaadik minuga palju sõbralikum kui sõrmejälgi ja vannet andma läksin. tasub teada, et nad annavad vastukäivat infot mis dokumente tuleb inglise keelde tõlkida ja nii pidin lisaks viima ka sünnitunnistuse tõlke, mida esialgu ei nõutud ja seda imelikum, et suursaadik isegi ei küsinud minult seda meie teisel kohtumisel, ja kui talle selle väiksest klaasialusest pilust ulatasin, tegi üllatunud näo. need tõlked tuleb teha eri akrediteeritud tõlkijate juures ja kõik jälle maksab raha. lisaks tuli võtta paber politseist, mida pidin tellima 3 korda ja käima kohal 2 korda enne kui nad mulle õiges sõnastuses paberi suutsid anda. 

30.juuni sain viisaga passi kätte ja 1.juulil juba sõitsin USAsse. uus lennupilet 1264€. hinna osas vahet polnud kas võtad ühe- või kahesuuna pileti, üldjuhul tuleb kahesuunapilet isegi odavam.

riiki sisenemine läks valutult, tuli vaid õigel hetkel oma viisapaberite ümbrik ja pass viisaga piiriametnikule anda, siis teises ruumis sama korrata ja tempel allkirjaga passi saada. kihlatuviisa tingimus on, et riiki sisenemise hetkest on aega 90 päeva abielluda. selleks tuli minna võtta vastavast riigiasutusest abieludokument, oodata tuli seda vist taotluse esitamisest 3 tööpäeva, maksta 85 dollarit ja siis see peale pulmi sisestatud info ja allkirjadega tagasi viia/saata, et juba päris ametlik abielutunnistus mõne aja pärast postiga saada, see jälle maksis natukene lisaraha. abiellumine on USAs lihtne, laulatada võib iga sõber/tuttav kes netis taotluse esitab.

peale abiellumist ootasime abielutunnistuse saabumist, kuigi seda lõpuks polnudki vist vaja, siis hakkas elamis-, tööloa ajamine. reisiluba pidi tulema esimesena, aga kuna ma sain kõik dokumendid vales järjekorras, siis seda mulle ei väljastatudki. ehk siis selles mõttest algas kõik algusest peale, et tuli täita suured hunnikud pabereid ja need taas rapid visa'sse ja USA immigratsiooniametisse saata. reisiluba pidi tulema aktsepteerimishetkest umbes kahe kuuga, et saaks soovikorral riigist lahkuda. luba sai küll aktsepteeritud, netist sai hoida end tulemustega kursis, aga mida ei tulnud oli reisiluba. isegi helistasin, lubati saata, aga ei. vahepeal pidin käima Kansas Citys sõrmejälgi andmas ja dokumendifotot tegemas. aru ma ei saa, miks pole ühtset sõrmejäljesüsteemi ja ma neid aasta jooksul vähemalt neli korda erinevates kohtades andma pidin. pisut vähem kui kolme kuu möödudes sain üsna korraga tööloa ja elamisloa/greencardi. tööluba tulebki üldjuhul kolme kuuga, aga elamisloaks läheb reeglina 6 kuud kuni 2 aastat. minu elamisluba on väljastatud 1 päev enne tööluba ja sellest tekkis viivitus social security keskuses, sest nende arvutisüsteemile on aktsepteerimatu, et elamisluba on väljastatud enne tööluba. sealne töötaja polnud iialgi näinud, et keegi elamisloa enne tööluba saab. seetõttu pidin taas mõned nädalad ootama, et nad immigratsiooniametisse järelpärimise teeks ja oma arvutiprogramme uuendaks. lõpuks potsatas social security numbriga kaart ka postkasti, seda on vaja siin mitmeks puhuks. kogu see paberimajandus läks maksma umbes 1500 dollarit.

siis sain lõpuks teha juhiload, need on siin õnneks üsna soodsad ja lõpuks sain tunda end taas inimesena kes võib autoga sõita, tööd otsida ja riigist lahkuda.

Eesti dokumendid olid mul aga kõik veel neiupõlvenimega. selleks, et uut passi ja ID-kaarti teha oli vaja taas minna kohalikku riigiasutusse ja võtta abielutunnistuse apostille, et nad sellega notariaalselt kinnitaks, et jah, see on tõesti ametlik dokument. otsustasin vahetada dokumendid Eestis, sest siin oleksin pidanud sõitma vähemalt korra New Yorki (pool USA minust eemal) eesti saatkonda taotlust esitama ja hiljem minimaalselt Nebraskasse (u 4 h autosõit), et pass umbes kuu pärast aukonsulilt kätte saada. mu mees oli nüüd aga taas täiskohaga tööl ja aega tal selleks ringituuritamiseks ausalt öeldes polnud. rahaliselt tundus ka sama kallis (kui mitte odavam) mul üksi Eestisse minna kui temaga USA peal ringi tuuritada. pangakaartide vahetamiseks oli ka ainus võimalus ise Eestis käia. kogu see asi oli samas riskantne, sest lennupileti sain osta vaid ühe perenimega, aga sinnasõiduks plaanisin kasutada oma neiupõlvenimega passi ja tagasitulekuks juba uut. sinnasõit läks valutult, sest siis kõik klappis. kodumaal olles sain dokumendid kätte ülikiirelt tavajärjekorras ja pangakaardid sain ka napilt enne riigist lahkumist. tagasilennud olid aga komplitseeritud, just Euroopas, sest kõik kardavad, et kas USA ikka maale laseb, aga USAs polnud mul hetkekski mingit jama oma kahe passiga. Eestis tehti kõne lennufirmasse, et kas on ok mind pardale lasta kui mul mõlemad passid ja abielutunnistus kaasas, on okei, teadsin seda juba FB grupist uurides. Amsterdamis jooksin mitme erineva laua/inimese vahet, küll sain pragada ja helistati migratsiooniametisse ja lõpuks öeldi, et võin lennust maha jääda ja pean ilmselt öö hotellis veetma, sest lend on välja müüdud ja ma tegin check in-i liiga hilja. tegin esimesel võimalusel, tunde enne lendu, sest mu oma algsest lennujaamast lihtsalt ei antud rohkem pileteid, kuna tegu oli teise lennufirmaga. lõpuks sain ikkagi viimaste hulgas pardale ja kuigi mu ekraan filmide vaatamiseks ei töötanud ja kohver läks kaduma, siis ikkagi jõudsin ilusti USAsse ja koju. 

nüüd kus kõik mu dokumendid on praeguseks korras võin natuke kergemalt hingata ja tunda end nagu kohalik. uut elamisluba tuleb hakata taotlema järgmise aasta oktoobris ja kui tahan, siis USA kodakondsust saan taotleda minu arusaamistmööda kolm aastat pärast esmase elamisloa väljastamist.

põhjus, miks ma kaalun kodakondsuse taotlemist, on see, et oleksin siin võrdsete õigustega kodanik ja piiril oleks ka rahulik, lisaks saaks ämm rahus magada, sest tal poleks enam sponsorluse kohustust, sest kui praegu minuga midagi juhtub, on tema rahaliselt vastutav. loodetavasti on selleks ajaks Eesti juba aktsepteerinud topelt kodakondsust, sest üldse mitte ei tahaks oma päris kodakondsusest loobuda.

imetlen teid kes te selle jutu lõpuni lugesite.